Читать книгу Tabamatu õnn - Gregoire Delacourt - Страница 10

Kui ma väike olin, püüdsin tugev olla.

Panin end kirja judotrenni, ja kolmandal tunnil alandas üks roheline vöö, napilt minust vanem, mind juji gatame’ga, see on kägistamisvõte jalgadega. Avastanud, et sõnad, kui neid õigel hetkel öelda, võivad teha samavõrra haiget kui löögid – mu ema oli tabanud mu isa närvipõimikut lausega „sa valmistasid mulle kohutava pettumuse, André” –, pagesin ma kooliteatrisse.

Ma õppisin seal hingama. Oma häält õigesti seadma. Mulle tundus, et targem on öelda „pea lõuad” kõhuhäälega ja mitte ninahäälega ning palju ähvardavam olla pinges kehaga kui lodev. Ma õppisin seal, et tähtis on inimestele muljet avaldada ja et mina ei avaldanud, minus puudus selline kaalukus ja tihkus, mis vormib mehi, kellest unistas mu ema. Mu vanemad ei olnud minu sünnist vaimustunud, ka mitte hiljem – kindlasti ei olnud võimalik vaimustust tunda. Ometigi sain ka mina mõne naisega tuttavaks. Mind võrgutati. Minu pärast taheti surra. Minuga koos taheti elada. Minult nõuti lapsi, õrnusi. Ma figureerisin mõne inimese unistustes, minult oodati mõningaid asju, minu seltsis taheti juua kokteile, Mehhikos või mujal. Taheti, et ma oleksin õnnelik.

Aga enne kõiki neid vaimustumisi lasti mul mängida Feydeau näidendis „Käsi möödub”, aastalõpuetenduses, ühte kolijatest. Tummroll. Ma tegin endale häbi, ma tegin endale haiget ja mu langemine nõudis, et ma ei kukuks üksinda. Ma tahtsin ju tugev olla. Mulle oli kooliõuel silma jäänud Frédéric Froment. Üksildane krevetike, prillidega, alumiiniumist prilliraamid, klaasideks pudelipõhjad; selline tüüp, kes unustatakse meelsasti toidupoodi või randa. Tegin talle ettepaneku saada mu sõbraks. Ta vaatas mind ülalt alla, siis naeratas, siiralt liigutatud, ja ma sain enda peale pahaseks. Juba. Tegin talle ettepaneku tulla pärast kooli minu juurde oodet võtma, ja ta nõustus sellise rõõmuga, mis mind veel tänagi vapustab. Läksime läbi Monstrelet’ aia, kuhu mu argpüksus oli teda vedanud.

„Võitle.”

„Vabanda?”

„Võitle, kui sa oled mees.”

Ja juba ma surusin käed rusikasse, valmis teda lööma. Võitle. Kaitse end. Astusin talle lähemale. Ähvardav. Argpüks. Selline argpüks.

„Noh, võitle.”

Tema käed jäid meeleheitlikult keha kõrvale rippu. Minu käsi liikus nagu nool, maandudes tema huulel; mu nahk purunes vastu ta hambaid. Mina jooksin verd, tema jooksis verd.

„Ma arvasin, et sa tahtsid olla mu sõber.”

Puhkesin argpükslikult pisaraisse, Frédéric Froment astus mu juurde, ja tema veritsevast suust väljusid mind hukkamõistvad sõnad: ma tean, mida tähendab mitte tugev olla, ma ei pane sulle seda pahaks. Ka mina oleksin löönud. Mina samuti.

Mu veripunane käsi surus tema kätt. Me ei teadnud seda veel, kuid meist said sõbrad ja me oleksime pidanud alatiseks sõpradeks jääma.

Crèvecoeuri tänava pagariäris kinkisin talle ühe Marsi batooni, viiskümmend santiimi, mu armetu vabandus. Frédéric Froment vaatas mind, väikeste kurbade silmadega, nagu pekstud koer. Fäga armas, aga mul on tunne, et fa lõhkusid mul üfe hamba.

Sel päeval sündis FFF, Léon.

Füha Frédéric Froment.