Читать книгу Tabamatu õnn - Gregoire Delacourt - Страница 9

Pall lendas aiamüürist üle. Laps väljus, et see kinni püüda. Ta ületas tee ümbrust silmitsemata. Ning lähenev mootorratas ei suutnud otsasõitu vältida. Pidurdusteekond näitas, et rattur ületas õige vähe lubatud sõidukiirust. Laps paiskus maha. Tema pea põrkus tugevasti vastu maad. Laps viibis kuus päeva koomas. Mootorrattur libises umbes kolmkümmend meetrit, jalg kiilutud saja kaheksakümne kilose mootorratta alla. Mootorratturil tuli jalg amputeerida.

Ma tõttasin kohale, et vaadata üle õnnetuse läbi teinud võimas Honda, Hornet.

See ongi minu amet. Ma pean nägema seda, mida ei ole näha, selgitama seda, mis ei ole seletatav. Kahe kindlustusseltsi eest.

Selles õnnetuses tuli arvesse võtta mitmeid asju: hüvitis kogetud kannatuste eest (KK), alaline esteetiline kahju (jalg, üks vähem), lõbustuskahju (jalg, jällegi), afektiivne kahju (AK), ravikulud enne konsolideerimist (REK), sõiduki hüvitamine või remont, jne. Mootorrattal oli muudetud summuteid, käigukasti hammasrattaid ja plokikaant, seega oli mootorratas ümber ehitatud; selle kohta kehtis seadusepügal: kolmkümmend tuhat eurot trahvi, kaks aastat vanglakaristust.

Mootorratturile ei hüvitata niisiis sentigi. Lapse vanemad lähevad tema vastu kohtusse. Ta kaotab. Maksab omaenda taskust kahjud, mille ta väikesele palliga mängijale tekitas. Lühidalt. Tema elu oli lörris.

Mitmeid kordi vaimustas mind mõte, et ma võin muuta inimeste elu. Parimal juhul olin ingel, halvimal juhul koletiste koletis, etteaimamatu; ma võinuksin näiteks vaikida mootorratta ümberehitusest ja lasta oma kliendil loost puhtalt välja tulla, mõistagi ühe jala võrra vaesemana, aga ligi saja tuhande eurose kahjusumma võrra rikkamana.

Oleks, millega uut elu alustada, kolida päikese alla, juua hääldamatu nimega hotelli baaris blood and sand’i, Mehhikos või mujal. Elada nii, nagu me kõik unistame ja mida me kunagi ellu ei vii. Mu emale oleks samuti meeldinud saada sada tuhat eurot, ta oleks tahtnud öelda keemikule, et nende vahel ei ole mingisugust keemiat; lasta end röövida, nahka pista mõnel kannibalil, põledes kirest intensiivse tuhastumiseni.

Aga ma ei julgenud. Ma ei ole kunagi julgenud. Mulle makstakse selle eest, et peaks võimalikult vähe maksma. Mulle makstakse, et ma oleks südametu, kaastundetu, mul ei ole lubatud ulatada kätt uppujale, minus ei ole kohta kahjutundele, härdusele, inimlikkuse riismeile; tundmatud sõnad. Selle sandi elu on rikutud, nagu minu elu, juba sünnist saati.

Kust algab argpüksus, Léon? Ema silmist, kui ta ei suuda neid lahti rebida kahest rohelisest silmast ühel 14. juulil, Aristide-Briandi väljakul? Ühe keemiaüliõpilase ohetes, kui ta keeldub maailma muutmast tüdruku pärast, kes armastab tema silmade värvi? Mentoolivines, mis uinutab vaikselt ja paneb, päev-päevalt, loobuma maailma ilust? Kätest, mis jätavad lapse sinnapaika, iseenda hooleks?

Kust see algab? Ei ole vaja enesetappu teinud ema, puuduvat isa, täiskasvanut, kes last peksab või talle valetab. Ei ole vaja tragöödiaid, verd. Piisab ühest pahatahtlikust lausest koolist tulles, sinagi tead sellest üht-teist. Piisab ema musist, mis ei lendle, naeratusest, mis ei lange teie õlgadele nagu udusulg. Piisab kellestki, kes teid ei armasta.

Ma teadsin väga varakult, et ma olen argpüks.