Читать книгу Tabamatu õnn - Gregoire Delacourt - Страница 7

Ma ei tea, kas ma armastasin oma isa.

Ma armastasin tema käsi, mis ei värisenud mitte kunagi. Ma armastasin tema limonaadiretsepti söögisoodaga. Ma armastasin tema katsete lõhnu. Tema karjatusi, kui asi ei õnnestunud. Armastasin viisi, kuidas ta hommikul ajalehe kokku murdis, meie suure maja sinises köögis. Tema silmi, kui ta luges nekrolooge. Tema häält, kui ta ütles mu emale: ta oli minuvanune, saad sa aru? Ta oli uhke, et on veel elus. Ema tõstis neil kordadel silmad ninakalt taevasse; ema oli kaunis oma elegantses tummas põlguses. Mulle meeldis isa õhtuti oodata, pärast kooli, rohukaupluse ees. Läbi akna nägin teda selgitamas, kätega vehkimas. Nägin temasse armunud kliente. Kiusatust. Mu isa ei olnud ilus, aga ta meeldis. Tema valge kittel andis talle teadlase välimuse. Ta noorus vaimustas. Ja ta rohelised silmad. Ah, tema rohelised silmad. Varjus juubeldas härra Lapchin. Äri läks ülesmäge. Inimesed tulid iga asja pärast, mis tahes asja pärast. Etüleeni, etanooli, liimi. Tuldi kaugelt. Raismes’ist, Jenlainist, Saint-Aubertist. Tuldi vaatama mu isa, härra Andréd. Taheti ainult teda, tehti end ilusaks, seisti sabas. Temalt oodati võlujooke, ilukreeme, salendavaid võideid. Kujutati meelsasti oma ihul tema sõrmi, tema käsi, mis ei värisenud ja valmistasid imesid. Kõik tahtsid olla tema väljavalitud, aga see juhtus ühega: neiuga, kelle siidpluusil oli veiniplekk; kujutis verest, purunenud süda. Tulge homme tagasi, preili. Ja järgmisel päeval, tänu ammoniaagilahusele, nägi pluus välja nagu uus. Pluusi all kaks veel prinki rinda, pilk, naeratus. Mu isa kutsus neiu Montois’ ärisse. Nad on juba peaaegu kolmkümmend aastat koos elanud.

Selle kolmekümne aasta jooksul isa isegi naeratas vahetevahel. Mitte kunagi siis, kui meie veel perekond olime.

Lähenes minu kuues sünnipäev. Mu ema oli sünnitanud äsja mu kaks õde, kaksikud, ehtsad, peaaegu Siiami kaksikud, Anne ja Anna. Anna saabus seitse minutit ja kaheksateist sekundit hiljem, olles noorim ja pesamuna ühteaegu. Sünnitustool. Episiotoomia. Hävitustöö. Mu isal oli sel ajal beež GS, kahtlast tooni tumepruunide dermatiinistmetega, millega ta sõidutas mu ema ja õed sünnitusmajast koju. Ta parkis auto maja ette, väljus autost ja läks kuni roosa toani. Ta sättis emaga koos tüdrukud nende kibuvitsakarva pitsvooditesse ja vaatas neid tükk aega, imestusega, ta valas isegi mõned pisarad, siis haaras ta mu ema embusse ja tantsis temaga. Ta sosistas talle kõrva aitäh, aitäh, nad on imeilusad, nad on nii ilusad, nad on nagu sina; ja ema sosistas omakorda, sa ei tunne mind, André, ära räägi lollusi. Kui isa toast väljus, leidis ta mind elutoast istumast. Ta võpatas. Ah, sa oled siin. Sa võid minna õdesid vaatama, kui sa tahad. Ma ei liigutanud. Ma tahtsin ainult tema kallistust. Ma tahtsin ainult teada, et ta armastab mind veel, et ma eksisteerin veel, et mul on nimi, isa.

Võta.

See oli esimene ja ainus kord, kus ta sõrmed värisesid.

Võta.

Näe, siin on kaks franki kakskümmend, mine osta mulle üks pakk Gitanes’i suitsu, mul on sind nüüd vaja.

Näed, ma ei tea, kas ma armastasin oma isa.

Mis hetkel inimene mõistab, et temast ei saa kunagi kangelast?