Читать книгу Tabamatu õnn - Gregoire Delacourt - Страница 4

Muljetavaldav, ütlen ma sulle. Internetist leitud. Alguses oli mul hirm nahas, paranoiline. Et äkki keegi filmib mind ja hakkab raha välja pressima. Või annab molli, võtab minult ära raha, kella, lööb sisse mu hambad. Kohutav hirm. Ja ometigi saan ma varsti neljakümneseks, nagu sina, Antoine, ma oskan, juba, lüüa, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Aga see ei olnud võrreldav. Kui ma kohale jõudsin, oli mul kabuhirm. Digikood, kitsas sinakasroheline koridor. Toidulõhn, kella üheteistkümne ajal hommikul, märg trepp, nagu üliodavas filmis. See asus viiendal korrusel. Mu süda peksis. Tundsin, kuidas mu kolmekümne kaheksas eluaasta kiirelt saabub. Pean hakkama sporti tegema, kasvõi rattaga sõitma. Näib, et see on veresoontele hea. Mu süda pidi lõhkema. Kujutad sa ette Fabienne’i nägu mu laipa nähes. Mida kuradit ta siin tegi? Mida kuradit mu abikaasa siin tegi, kell üksteist päeval! Hoones, mille viiendal korrusel elab lits. Võtsin tempot vähemaks. Neljanda korruse trepimademel tõmbasin hinge. Tasakesi, nagu vana peni, kes puhkab kahe tennisepalli vahel, mille sa oled visanud kaugele, hästi kaugele, et teda narritada. Ma ei armasta koeri, nad haisevad, kui sajab. Pealegi jäävad nad kiiresti vanaks, koeral tekivad metastaasid, talle tuleb teha süst. Lühidalt. Viiendal korrusel on neli ust, ma ei tea, milline neist, aga üks neist on avatud, pigem poikvele jäetud. Astusin edasi, ettevaatlikult, hirm oli ikka valdav. Võib-olla mul ei tõusegi, mõtlesin endamisi. Naine oli ukse taga. Raisk, ta oli üliväike, ta ei sarnanenud kröömigi fotoga internetis. Ometigi oli tal ilus naeratus. See ei olnud isegi ühetoaline korter. Ainult üks tuba, peaaegu pime, üks madrats, ja oligi kõik. Arvuti, Kleenex. Andsin talle kaheksakümmend eurot, ta luges rahatähed üle ja, hopp, olid need tal käest kadunud. Ta tuli lähemale, avas mu püksiaugu. Joonelt. Vaatasin enda ümber. Mitte midagi. Ei mingit punast kaameravalgust. Mitte midagi. Ainult rõske viletsus. Tegelikult on puhas õnn, et Fabienne’ile ei meeldi selliseid asju teha. (Vaikus.) Sest mulle ei meeldi väga küsida, see on vulgaarne, minu meelest. Võta suhu. See ei ole just armastusavaldus. Oraalseks samuti mitte. Isegi juhul, kui see on naljakas, nagu suuseks. Jah, Antoine, „suuseks” on naljakas, aga ka see ei ole armastusavaldus. Ma armastan oma naist, ma ei taha talle roppusi öelda. Nii et see pisike tots oli selleks puhuks, minusse kinni kiilunud sõnade pärast. Et uputada oma julgusetus. Meie, mehed, oleme ummikus, sa tead seda hästi. Kaheksakümne euro eest sain põrguliku suhuvõtu ja ma ei haavanud Fabienne’i.

FFF jõi ära viimase õllelonksu, ohkas oma imepisikest naudingut, asetas klaasi vaikselt lauale, ja vaatas siis mulle otsa. Ta kergitas kulme, tema silmad naeratasid ja ta tõusis.

„Jäta, ma ise,” sõnasin, kui FFF käe taskusse pani.

„Tänan, Antoine. Homseni.”

Ma jäin üksinda.

Panin uue suitsu ette, tõmbasin tugeva mahvi. Suits kõrvetas mu kõri, mu rinda; oivaline peapööritus. Teenindaja tuli lähemale, korjas ära meie tühjad õllekruusid. Ma tellisin veel ühe. Ma ei tahtnud koju minna, leida eest oma tühja elu. Tüdrukul oli ilus nägu, ilus suu ja kena keha. Ta oli minust ka poole noorem. Aga ma ei julgenud.