Читать книгу Tabamatu õnn - Gregoire Delacourt - Страница 8

Lahkusin kohvikuterrassilt, mu selja taha jäid naerupahvakud, uued kohtumised, FFF-i kaheksakümneeurone kiire käik linnu juurde, ja sukeldusin öösse, hirmsate varjude keskele.

Kust ilmuvad mõnikord välja loomad.

Ta on magamistoas ja puhkab, ütles ta mulle, kui ma nende juurde jõudsin. Ta eitab seda praegu räägib õnnetusjuhtumist kena et sa läbi astusid aga ma arvan et ei maksa teda segada ma ütlen talle et sa käisid see rõõmustab teda ta vajab toetust ja sa tunned teda uhke nagu ta on see ei saa kerge olema ta arvab endiselt et on tugevam ja jõulisem kui kõik teised ma olen nii kurb kui sa teaksid kui kurb ma olen nii armas et sa läbi astusid pask ma ei tahtnud nutta ja nüüd pisarad lihtsalt voolavad see ei ole ilus nuttev naine see on hirmutav jumestus voolab laiali oh see on väga inetu see on lausa õudne mis meiega juhtus.

Võtsin tal ümbert kinni, lasksin tal tükk aega nutta. Mõtlesin oma ema pisaratele, mõnikord, kui ta oli üksinda, kui ta nuttis taga elu, mida tal ei olnud. Rohelised silmad ei ole veel kõik, ütles ta mulle ühel päeval, need ei kütkesta, need vaatavad sind öösel, see on natuke isegi hirmutav.

Pärast mu kaksikutest õdede saabumist hakkas ema eraldi magama. Karskus on parem kui kire puudumine, ütles ta. Hiljem oli tal kavatsus võtta armukesi, et kaoksid mõned illusioonid. Ta hakkas jooma heledat õlut, ei loobunud kunagi oma mentoolsuitsudest, hoolimata mõnede isikute sajatamisest, ja unistas suitsupilves elust, mida ta oleks võinud elada, mereäärest, kus tuul lennutab kübaraid ja toob puna põskedele; neist täiuslikest paikadest, kus võis karjuda sõnu, mis tegid haiget, sest tuul mattis need enda alla, keegi ei kuulnud neid. Kurbus, ahastus, valu, alatus.

Mu ema ei armastanud end piisavalt, et olla õnnelik.

Ühel ööl ta tuli ja heitis minu kõrvale, minu tillukesse voodisse. Ma tegin ruumi, pressitud vastu seina, nii õnnelik, et ema on minu kõrval. Ta ei öelnud terve pika hetke mitte midagi. Kuulasin tema rahustavat hingamist, kogedes üliharuldast rahu, see oli meeletu rõõmuhetk, kui ta lubas mul jääda enda kõrvale, elutuppa, kui ta luges ja suitsetas. Mulle meeldis see kerge udune kirbe lõhn, püüdsin seda sisse hingata, sellest läbi imbuda. Mentool oli ema lõhn; ma tahtsin seda endal tunda, sest ma igatsesin tema paitusi, sõnu, pilke. Hiljem, pärast ema lahkumist, palusin isal valmistada mulle sellise parfüümi – mille ta tegi C H O valemi baasil, rikastatuna vürtsise mündi essents

–10 20 õliga. Ema jäi pikaks ajaks minu kõrvale ja kui ma arvasin juba, et ta on magama jäänud, kostsid tema sõnad, leebed ja tõsised ühteaegu: ära ole iialgi selline nagu su isa, Antoine, ole jõhker, ole tugev, kasuta ära, tõuka naisi, lase neil keerelda, luba neil unistada, tõota seda mulle, isegi kui sa ei suuda seda lubadust pidada, me elame kõik lootuses, mitte reaalsuses. Reaalsus on eeslitele ja idiootidele, õhtusöök kell 19.30, prügikastid, õhtune kepp, pühapäevased koogid, neli viiskümmend, Montois’ ärist, elu läheb kiiresti luhta, Antoine, väga kiiresti.

Ema pisarad voolasid mu kaelale, põletasid, ma üritasin teeselda, et ma olen unne suikunud.

Isa naine kuivatas pisarad, tänas mind veel kord, et olin tulnud, tänas mind lahkuse eest. Aga see ei olnud lahkus, see oli argpükslik tegu. Ma kardan haigusi, valu, vanadusnõtrust; ma kardan siiani, et mind jäetakse maha, et mul on külm, nälg; hirm, armutu ja armastuseta elu. Minust ei saanud meest, kellest unistas mu ema, mul ei olnud sellist julgust.

Kallistasin isa naist ja läksin koju.