Читать книгу Tabamatu õnn - Gregoire Delacourt - Страница 11

Mu ema armastas pööraselt lugeda. Ta luges Sagani, Cardinalet, Barjaveli. Kohe, kui ta hommikul tõusis, hakkas ta lugema, ning mõni lapsehoidja naabrusest, mõni poolatar, tuli ja hoolitses minu eest. Siis tuli lastesõim, seejärel lapsehoidjad, kellele maksti kuus franki tunnist, õhtuti, kui ema oli kodus, elutoas. Ta ei liigutanud, tema silmad sädelesid. Isa väitis, et see on sellepärast, et ema on kurb, aga ma teadsin, et selle põhjuseks on õlu, mida ta jõi mõnikord juba hommikust saati. Ühel päeval tunnistas ema mulle, et ta oli olnud liiga noor lapse jaoks. Asi ei ole selles, et ma ei tahtnud sind, ütles ta; ma ei tahtnud iseennast. Ma ei mõistnud. Ema üritas mulle selgitada: ta ei olnud unistanud, et temast saab täiuslik noor pereema. See ei huvitanud teda, ongi kõik. Aga mina? küsisin. Kas sa armastad mind, emme? Armastad sa mind? Sama küsimus kui sul, Léon. Ema vastas mulle: kahtlemata. Kahtlemata, aga milleks see hea on?

Ma kasvasin lõhnade seas, mis ei olnud mu ema omad, Léon. Ma kasvasin puuduses. Tühjus kriipis mind. Sellepärast ma tahangi, täna öösel, et me oleksime koos, sina ja Joséphine ja mina.

Su pisikesed tädid said parema kohtlemise osaliseks. Nende vastu tunti huvi. Neid pildistati kogu aeg, neid pilte oli igal pool, terved albumitäied. Mu vanemad panid need ära, nagu ei tahaks nad ühtki kaotada. Nad kogusid kõike, nende joonistusi, juuksekumme. Neid vaimustas õdede sarnasus, nende palgete kahvatu graatsilisus, nende rohelised silmad, nende heledad kiharad.

Minu meelest meenutasid nad kaht portselanvaasi, nad olid kogu aeg koos, nad käisid koos isegi tualetis. Minu jaoks ei olnud nende mängudes kohta, minuga ei arvestatud, ma olin nähtamatu. Ma olin kaksteist, nemad olid seitse, nagu sina. Nad ei rääkinud minuga, nad arvustasid mind omavahel: ta ei lõhna hästi. Ta kampsun on inetu. Ta kougib nina. Tal on vinnid otsa ees. Ja nina peal. Tema mustade sõrmede pärast. Õnneks oli su vanaisa keemik, ta valmistas mulle ühe kreemi ja mu vinnid kadusid. Mõnikord olid nad kurjad; nad ütlesid, et vennast ei ole mingit kasu, neile meeldiks rohkem koerake.