Читать книгу Tabamatu õnn - Gregoire Delacourt - Страница 6

Ma ei jõudnud oma õlut lõpuni juua. Mu mobiil vibreeris, ekraanile ilmus üks number: mu isa naise oma.

Tema hääl tõusis silmapilkselt kõrgele, ta võinuks laulda Rahmaninovi „Vokaliisi”, Schuberti „Ave Mariat”, koos kirikukooriga.

Tema hääl oli äkitselt nagu puruks jahvatatud.

Me tulime arsti juurest see on kohutav kohutav ma ei tea mida öelda kuidas öelda sulle öelda aga su isa see puudutab sinu isa me ei tea veel mitte veel aga asi ei ole hea on mõned asjad märgid käärsool see on seal see algas sealt ja ma küsisin arstilt kas see on kindel kas see on see haigus mille nime ei saa nimetada ja ta vaatas mind ning ta pilk oli kurb ja ma vannun sulle et ta oli kurb ta on hea üldarst ta tunneb hästi su isa on teda jälginud juba kaua ja ta oli nii kurb et ma mõistsin ma ei ole idioot tead. Ma ei ole su ema ma armastan teda su isa ma hoolitsen tema eest hästi ma jälgin hoolega mida me sööme ta jättis suitsetamise maha sa tead minu pärast lõpetas juba ammu aega tagasi sest ma ei kannatanud seda enam ja ma muretsesin ja need ei olegi kopsud see on käärsool sealt see alguse saigi ütles arst aga veel tõsisem on mõistad nagu võiks olla veel midagi tõsisemat kõige tõsisemast see on maks see on kandunud üle maksa neljas staadium ütles doktor kurva näoga ma ei tea mida teha kui asi on maksas siis on kõigega lõpp ma tean seda me teame seda me teame seda see on invasiivne ma tahaksin nutta kiskuda juuksed peast torgata end noaga ma ootasin et saaksin viimaks pensionile et nautida elu temaga ja näed nüüd see on läbi täpselt nagu see oleks läbi elu on mõttetu ebaõiglane tülgastav me pidime sõitma Touquet’sse kuu aja pärast ma rentisin meile alumise korruse et teda mitte ülearu väsitada helista mulle kui tahad kui saad see on kohutav ja kõige lõpuks küsis doktor minu käest kakskümmend seitse eurot et kuulda et mees keda ma armastan sureb ära.

Kakskümmend seitse eurot.

Ma maksin õlle eest. Vaatasin enda ümber. Kohviku terrass oli nüüd rahvast murdu täis; naerdi, suitsetati, elati. Mitte miski ei ohustanud neid. Ma tõusin, vaevaliselt; ma kandsin korraga oma isa koormat. Ma kandsin meie vaikimiste tonne, kandsin meie argpüksust, kõigi meie argpüksust; eksimuste millimeetreid, mis olid, ühel eluskaalal, osutunud valeks teeks. Ummikuks. Tumepunane müür. Teenindaja naeratas mulle ja ma tahtnuksin nutta, viskuda tema embusse, tema kahvatusse lahkusse, julgeda öelda sõnu, mis teevad kurvaks ja vabastavad, mu isa on suremas, minust saab orb. Ma kardan, ma ei taha jääda üksinda, ei taha kukkuda ja kuulda öeldavat, ma olen siin, härra, ma olen siin, ma jään teiega, ärge kartke, ärge kartke, nii, pane oma pea siia, mulju mu rinda, ära mõtle enam millelegi.

Aga ma ei julgenud.

Ma ei ole kunagi julgenud.