Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 10

Pau on mulle väga meeldiva mälestuse jätnud: selles linnas ei puhu peaaegu mitte kunagi tuuled. Ja kuna me jäime sinna kogu talveks, võisime veeta oma päevad tänavail, avalikel väljakuil ja promenaadidel. On endastmõistetav, kuivõrd tundlik olin ma sedalaadi eelise suhtes.

Kuid mitte selles ei seisnud põhjus, mis vastu meie harjumusi hoidis meid nii kaua aega ühes ja samas kohas, vaid teine, mu peremehe silmis täiesti õigustatult kõige kaaluvam asjaolu – meie rikkalikud sissetulekud.

Tõepoolest, meile jätkus kogu talveks lastepublikut, keda meie repertuaar üldse ei tüüdanud ja kes meile iialgi ei karjunud:

„Ah, ikka seesama vana lugu!”

Enamuses olid need inglaste lapsed: paksud, punetavate põskedega poisid, ilusad väikesed tüdrukud suurte armsate silmadega – peaaegu niisama ilusatega kui Dolcel. Siin ma õppisingi tundma Alberti, Huntley ja teisi nimesid kandvaid küpsiseid, millega lapsed enne kodust lahkumist täitsid oma taskud, et neid pärast suuremeelselt jagada Joli-Coeuri, koerte ja minu vahel.

Kui soojad päevad teatasid kevade saabumisest, hakkas meie publik vähenema ja pärast etendust tulid lapsed mitu korda, et ulatada käsi Joli-Coeurile ja Capile. See oli nende hüvastijätt, sest järgmisel päeval ei pidanud me neid enam nägema.

Peatselt olimegi jäetud üksi avalikele väljakuile ja ka meie pidime mõtlema lahkumisele Basse-Plante’i ja Parci promenaadidelt.

Nii asusime ühel hommikul taas teele ja Gaston Phoebusi ning Montauset’ tornid kadusid meil kiiresti silmist.

Alustasime uuesti oma rändurielu hea õnne peale suurtel maanteedel.

Ma ei tea kui palju päevi, kui palju nädalaid, aga me matkasime kaua edasi läbi orgude ja üle mäeküngaste ning kogu aeg paistsid meist paremal Püreneede sinakad, pilvekuhilatega sarnanevad mäetipud.

Lõpuks jõudsime ühel õhtul kuhugi suurde linna, mis asus viljarikkal tasandikul mingi jõe ääres. Majad, enamuses väga inetud, olid ehitatud punastest tellistest. Tänavad olid sillutatud väikeste teravate kividega, millel astumine oli valus reisijate jalgadele, mis olid iga päev maha kõndinud kaksteistkümmend ljööd.

Mu isand ütles, et jõudsime Toulouse’i, kuhu jääme pikemaks ajaks peatuma.

Nagu tavaliselt, oli järgmisel päeval meie esimeseks mureks välja otsida sobivad kohad etenduste andmiseks.

Leidsime neid rohkesti, sest Toulouse’is pole puudu promenaadidest, eriti botaanikaaia läheduses asuvas linnaosas; seal on ilus suurte puudega varjatud muruplats, kuhu suubub palju bulvareid, mida nimetatakse alleedeks. Valisime välja ühe neist alleedest ja juba esimestest etendustest peale oli meil palju publikut.

Ent õnnetuseks ei vaadanud politseinik, kes valvas korra järele sel alleel, meie sinna asumisele kuigi hea pilguga. Ta kas ei armastanud koeri või segasime me teda ta teenistuses või hoopis mõnel muul põhjusel, aga ta tahtis meid sealt minema ajada.

Võib-olla oleks meie olukorras olnud targem sellele ebameeldivale tülitamisele järele anda, sest võitlus meietaoliste vaeste veiderdajate ja politseinike vahel ei saa olla võrdne. Kuid mu isand, kes alati oli väga kannatlik, toimis mingi talle mitteomase meeleolu mõjul teisiti.

Ehkki ta oli vaid vana vaene õpetatud koerte näitaja – vähemalt tegutses ja praegu sellena – ei puudunud tal ometi uhkus. Lisaks muule oli talle omane mingi õigluse vaist, tema enda seletuse kohaselt kindel veendumus, et miski ei ohusta teda senikaua, kui ta toimib kooskõlas seaduste ja politsei määrustega.

Siiski keeldus ta täitmast politsei käsku alleelt lahkuda.

Neil kordadel, kui mu isand ei tahtnud vihastada või kui tal tuli tahtmine inimesi pilgata, mida juhtus sageli, oli tal harjumuseks hakata liialdama oma itaalia viisakusega: ta kõnet kuulates võis arvata, et pöördutakse väga tähtsate ja kõrgete isikute poole.

„Ülihiilgav võimuesindaja,” sõnas Vitalis kübarat peast võttes politseinikule, „suvatseb ehk olla nii armastusväärne ja näidata mulle selle võimu poolt väljaantud määrust, millega armetuil veiderdajail nagu meie on keelatud pidada oma viletsat ametit sellel avalikul väljakul?”

Politseinik vastas, et käsk pole antud targutamiseks, vaid täitmiseks.

„Kindlasti,” vastas Vitalis, „sest ka mina saan sellest niimoodi aru ja ma tõotan toimida teie korralduste kohaselt, niipea kui teie olete mulle suvatsenud teatavaks teha, missuguse määruse alusel teie oma käsu annate.”

Sel päeval pööras politseinik meile selja, kuna mu isand, kübar käes, saatis teda kõige sügavama kummardusega, ise seejuures tasa naerdes.

Kuid politseinik tuli järgmisel päeval tagasi, ja astudes üle nööri, millega tähistasime näitelava piire, tungis otse meie etenduse keskele.

„Peate oma koertele suukorvid pähe panema,” ütles ta Vitalisele karmilt.

„Suukorvid minu koertele!”

„Säärane politseimäärus on olemas, te peate seda teadma.”

Mängisime parajasti „Kõhuhaiget” ja kuna see oli selle komöödia esimene etendus Toulouse’is, siis jälgis publik seda väga suure tähelepanuga.

Politsei vahelesegamine tekitas nurinat ja hüüdeid:

“Ärge segage!”

“Laske etendus lõpetada!”

Kuid Vitalis nõudis käeviipega rahu ja teda kuulati.

Siis võttis ta peast kübara, nii et suletutt pühkis liiva – sedavõrd alandlik oli mu isanda tervitus – , ning kolme sügavat kummardust tehes astus ta politseiniku juurde.

„Kas ülihiilgav võimuesindaja ei öelnud, et pean oma näitlejatele suukorvid pähe panema?” küsis ta.

„Jah, pange oma koertele otsekohe suukorvid pähe.”

„Suukorvid Capile, Zerbinole ja Dolcele!” hüüdis Vitalis, pöördudes seejuures rohkem publiku kui politseiniku poole. „Teie suursugusus ei mõtle seda ometi tõsiselt! Kuidas saab kuulus arst Capi, keda tuntakse kogu maailmas, välja kirjutada kõhtu lahtistavaid medikamente, et vabastada õnnetu härra Joli-Couer ülearusest sapist, kui nimetatud Capi kannab oma nina otsas suukorvi? Iseasi, kui oleks tegemist mingisuguse muu instrumendiga, mis sobiks veidi paremini tema arstiametiga.”

Nendele sõnadele järgnes publikult suur naerulagin, kus laste heledad hääled segunesid nende vanemate kurguhäältega.

Vitalis, julgustatud sellest üldisest heakskiidust, jätkas:

„Ja kuidas saab veetlev Dolce, meie haigepõetaja, kasutada oma kõneosavust ja võlu, et ahvatleda meie haiget laskma enesel pühkida ja puhastada sisikonda, kui ta oma nina otsas kannab riistapuud, mida ülihiilgav võimuesindaja tahab talle peale sundida? Ma küsin seda lugupeetud seltskonnalt ja palun teda aupaklikult selles küsimuses oma seisukoht avaldada.”

Lugupeetud seltskond, kellel paluti oma seisukoht avaldada, ei vastanud otseselt, kuid naer rääkis tema eest: julgustati Vitalist, pilgati politseinikku ja naerdi Joli-Coeuri grimasside üle: ahv oli pugenud „ülihiilgava võimuesindaja” selja taha, moonutas nägu, pani politseiniku eeskujul käed risti, siis asetas käed puusa, viskas pea selga – tehes seda kõike naljategevate näomoonutuste ja kehaväänamiste saatel.

Vitalise kõnest ülesärritatud ja publiku naerust meeleheitele viidud politseinik, kes ei jätnud endast just kannatliku inimese muljet, pöördus järsult ringi.

Ent nüüd sattus ta vastamisi ahviga, kes hoidis oma kätt praalivalt puusas. Mõne hetke vältel põrnitsesid inimene ja loom teineteist, otsekui sooviksid nad selgusele jõuda, kumb langetab esimesena silmad.

Lärmakas publiku naerupuhang katkestas selle stseeni.

„Kui homme teie koerad pole suukorvidega,” karjus politseinik meid rusikaga ähvardades, „siis annan teid kohtusse! Võtke seda arvesse!”

„Homseni, sinjoor, homseni,” vastas Vitalis.

Ja ta saatis pikil sammel kaugenevat politseinikku sügava, peaaegu maani kummardusega, kuni see silmist kadus. Seejärel jätkasime oma etendust.

Ma arvasin, et mu isand ostab nüüd koertele suukorvid, kuid ta ei teinud midagi seesugust ja õhtu möödus, ilma et ta oleks tüli politseinikuga isegi enam meelde tuletanud.

Siis kogusin ma julgust ja hakkasin sellest ise kõnelema.

„Kui teie ei taha, et Capi homsel etendusel lõhuks ära oma suukorvi,” ütlesin ma oma isandale, „siis ma arvan, peaksime teda sellega juba varem harjutama. Kui teda valvata, siis ta ehk harjub sellega ära.”

„Kas sa siis arvad, et ma pistan neile raudpuurid pähe?”

„Nojah, aga mulle näib, et politseinik kavatseb teid tõsiselt kimbutada.”

„Sa oled maapoiss, ja nagu kõik maainimesed, kaotad pea hirmust politsei ja sandarmite ees. Ole täiesti mureta, ma korraldan homme asja nii, et politseinik ei saa mind kohtusse kaevata ja mu õpilastel ei tarvitse end tunda liialt õnnetuina. Aga ühtlasi hoolitsen ma selle eest, et ka publik end pisut lõbustada saaks. See politseinik peab kindlustama meile enam kui ühe hea kassa ja mängima koomilist osa näidendis, mille ma tema jaoks koostan. See toob veidi vaheldust meie mängukavasse ja saame ka ise pisut naerda. Selleks lähed sa homme sinna üksinda koos Joli-Coeuriga. Sa tõmbad vahepeal nöörid üles ja mängid mõne lookese harfil. Ja niipea kui publikut on kogunenud juba rohkesti ja politseinik ilmub kohale, tulen ka mina koos koertega. Ja siis algabki kohe naljamäng.”

Mulle ei meeldinud põrmugi minna üksi sel kombel meie etendust ette valmistama, kuid ma hakkasin juba oma isandat veidi paremini tundma ja teadsin, millal ma võin talle vastu ajada ja millal mitte; oli täiesti selge, et praeguses olukorras polnud mul mingit lootust mõjustada teda loobuma naljavembust, mida ta kavatses etendada, ja ma otsustasin alistuda.

Järgmisel päeval läksin meie tavalisele kohale ja tõmbasin nöörid üles. Jõudsin vaevalt mängida mõned taktid, kui publikut juba kõikjalt kokku voolama ning nööri ümber kogunema hakkas.

Viimasel ajal, aga eriti kui viibisime Pau’s, õpetas mu isand mulle harfimängu ja ma võisin juba päris hästi mängida üksikuid lugusid, nende hulgas ka üht Napoli laulukest, mida ma laulsin harfi saatel ja mis tõi mulle alati kiiduavaldusi.

Olin juba mitmekülgne kunstnik ja järelikult kaldusin arvama, et edu puhul võin selle kirjutada oma talendi arvele. Kuid sel päeval mõistsin ma väga hästi, et see pole mitte minu lauluke, mille pärast publik nii tugevasti nööridele rõhub.

Need, kes olid eelmisel päeval näinud stseeni politseinikuga, tulid tagasi, ja tõid kaasa rohkesti oma sõpru. Politseinikke ei armastata Toulouse’is, nagu neid ei armastata peaaegu mitte kusagil. Kõik olid uudishimulikud ja tahtsid näha, kuidas vana itaallane päästab oma naha ja veab ninapidi oma vaenlast. Ehkki Vitalis oli lausunud vaid: „Homseni, sinjoor,” said kõik aru, et see vastaste vahel kokkulepitud kohtumise väljakuulutamine oli eelteateks suurele etendusele, milles saab politseiniku arvel naerda ja end lõbustada.

Sellest siis publiku suur tunglemine.

Seepärast mitmed pealtvaatajad, nähes mind üksi Joli-Coeuriga, katkestasid mind ja küsisid, kas itaallane ei tulegi.

„Ta tuleb varsti.”

Ja ma jätkasin oma laulukest.

Kuid ei tulnud mitte mu isand, vaid politseinik. Joli-Coeur märkas teda esimesena, pani kohe käe puusa, viskas pea selga ja hakkas minu ümber edasi-tagasi jalutama, tehes seda kangelt, kõverdunult ja naljaka auväärsusega.

Pealtvaatajad puhkesid naerma ja plaksutasid mitu korda.

See viis politseiniku tasakaalust välja ja ta heitis mulle tulivihaseid pilke.

Endastmõistetavalt kahekordistas see publiku lõbusust.

Mulle eneselegi kippus naer peale, aga samal ajal olin ma ka veidi rahutu. Kuidas see kõik lõpeb? Kui Vitalis oleks kohal, vastaks ta muidugi politseinikule ise. Kuid ma olin seal üksi, ja ütlen avameelselt, et ma ei teadnud, mida vastata politseinikule, kui ta oleks minu poole küsimusega pöördunud.

Politseiniku näoilme ei tõotanud mulle midagi head: selles avaldus metsik viha.

Ta sammus edasi-tagasi minu nööride ees ja iga kord, kui ta minu eest möödus, heitis ta mulle üle õla pilgu, mis pani mind loo halba lõppu kartma.

Joli-Coeur, kes ei taibanud olukorra tõsidust, lõbustas end omakorda politseiniku käitumisega. Ka tema jalutas edasi-tagasi piki nööri, kuid seespool ja iga kord, kui ta minust möödus, vaatas ta mind üle õla nii veidra grimassiga, et publik veelgi enam naerma hakkas.

Kuna ma ei tahtnud politseiniku viha üle piiri ajada, hüüdsin Joli-Coeuri, kuid ahv ei arvanud heaks minu sõna kuulata. Mäng valmistas talle lõbu, ta ei mõtelnudki mulle alistuda, jätkas nüüd oma jalutamist joostes ja lipsas mul käest, kui tahtsin teda kinni nabida.

Ma ei tea, kuidas see juhtus, kuid politseinik, keda vihapuhang pimestas ja kes arvas, et ma kihutan ahvi tema vastu üles, astus äkki üle nööri.

Kahe sammuga jõudis ta minu juurde ja andis mulle nii tugeva kõrvakiilu, et see mu peaaegu maha paiskas.

Kui ma uuesti kindlalt jalgadel seisin ja silmad avasin, oli Vitalis, kes oli sel hetkel kohale jõudnud, minu ja politseiniku vahel, ning hoidis selle kätt randmest kinni.

„Ma ei luba teil lüüa seda last,” ütles ta. „See on alatus, mida te tegite.”

Politseinik tahtis oma kätt vabastada, kuid Vitalis hoidis seda tugevasti.

Ja mõne sekundi vältel vaatasid kaks meest teineteisele silma.

Politseinik oli vihast meeletu.

Mu isand oli auväärselt suursugune: ta hoidis püsti oma valgete juustega raamitud ilusat pead ja ta nägu väljendas põlgust ja käskivust.

Ma arvasin, et niisuguse üleva hoiaku ees vajub politseinik maa alla, kuid midagi seesugust ei juhtunud, tugeva liigutusega vabastas ta oma käe, haaras mu isandal kraest ja lükkas teda toorelt enda ees.

Tõuge oli nii tugev, et Vitalis peaaegu kukkus, kuid ta ajas enese sirgu, tõstis parema käe ja lõi politseinikule tugevasti vastu kätt.

Mu isand oli jõuline mees, kuid ikkagi vanamees, kuna politseinik oli noor ja tugev ning võitlus nende vahel poleks kestnud kuigi kaua.

Kuid selleni tüli siiski ei läinud.

„Mida teie soovite?” küsis Vitalis.

„Ma arreteerin teid, tulge minuga jaoskonda.”

„Miks te seda last lõite?”

„Jätke jutt! Tulge kaasa!”

Vitalis ei vastanud, kuid pöördus minu poole ja ütles:

„Mine tagasi võõrastemajja ja jää koertega sinna. Saadan sulle teate.”

Ta ei saanud öelda midagi rohkem, sest politseinik tõmbas ta endaga kaasa.

Seega etendus, mille mu isand oli kavandanud lõbusana, lõppes ootamatult nii kurvalt.

Koerad tahtsid järgneda oma peremehele, kuid ma käskisin neil jääda enda juurde, ja harjunud sõnakuulmisega, pöördusid nad oma kohtadele tagasi. Nüüd ma märkasin, et koertel olid suukorvid, kuid traatvõre või võrgu asemel kandsid nad kitsast, nina ümber lehvi seotud siidpaela. Capi, kes oli valge, kandis punast siidpaela, must Zerbino valget ja halli karva Dolce – sinist siidpaela. Need olid teatrisuukorvid ja Vitalis ilustas kahtlemata oma koerad selliselt farsi jaoks, mida ta tahtis mängida politseinikule.

Publik hajus kiiresti. Ainult mõned üksikud jäid kohtadele, vaieldes asetleidnud sündmuse üle.

„Vanal oli õigus.”

„Ei olnud.”

„Aga mispärast politseinik lõi last, kes talle midagi ei öelnud ega teinud?”

„Igatahes paha lugu. Kui politseinik tunnistab, et talle vastu hakati, siis vanamees vanglast ei pääse.”

Ma läksin tagasi võõrastemajja väga kurva ja rahutuna.

See aeg, mil ma Vitalist kartsin, oli juba ammugi seljataha jäänud, õigust öelda kestis see vaid mõned tunnid. Küllaltki kiiresti kiindusin temasse siira armastusega, ja see armastus kasvas iga päevaga. Elasime ühesugust elu, olime koos hommikust õhtuni ja sageli ka õhtust hommikuni, kui magamisel jagasime ühte ja sedasama õlekubu. Ka isa ei saa olla hoolitsevam oma lapse eest, kui seda oli Vitalis minu eest. Ta õpetas mind lugema, laulma, kirjutama ja arvutama. Meie pikkadel matkadel leidis ta alati aega selleks, et jagada mulle õpetusi kord ühes, kord teises asjas, nii kuidas juhus või olukord selleks parajasti võimalust pakkus. Külmadel ilmadel jagas ta minuga oma kehakatteid, suure palavusega võttis ta alati ühe osa minule määratud kandamist endale. Lauas, või õigemini öeldes, meie söömaaegadel, sest lauas sõime me väga harva, ei andnud ta mulle kunagi halvemat pala, jättes endale parema: otse vastupidi, ta jagas meie vahel võrdselt nii head kui halba. Tõsi küll, mõnikord kiskus ta mind kõrvust ja andis mõne vopsu võib-olla veidi karmima käega, kui seda oleks ehk teinud oma isa, kuid need väikesed karistused ei lasknud mul unustada tema hoolt, tema südamlikke sõnu ja kõiki neid õrnuseavaldusi, mida ta oli mulle kogu meie koosviibimise ajal osutanud. Ta armastas mind ja mina armastasin teda.

See lahkuminek puudutas mind valusalt.

Millal me näeme teineteist uuesti?

Kõneldi vanglast. Kui kaua võis see vangistus kesta?

Mida pidin ma tegema vahepeal? Kuidas elama? Millest elama?

Mu isandal oli harjumuseks kanda oma varandust endaga kaasas, mistõttu ta ei jõudnud raha minule enne üle anda, kui politseinik ta ära viis.

Mul olid taskus ainult mõned soud. Kas jätkub neist, et meid kõiki toita – Joli-Coeuri, koeri ja mind?

Nii veetsin ma kaks päeva suures hirmus, julgemata võõrastemaja õuest välja minna ja askeldades Joli-Coeuri ja koertega, kes kõik olid rahutud ja murelikud.

Lõpuks, kolmandal päeval, tõi mulle keegi mees Vitaliselt kirja.

Selles kirjas teatas mu isand, et teda hoitakse vangis ja viiakse järgmisel laupäeval politseikohtu ette, sest teda süüdistatakse vastuhakkamises politseinikule ja tema kallal vägivalla tarvitamises.

„Sellega, et ma oma viha ei taltsutanud,” lisas ta, „tegin ma ränga vea, mis võib mulle kalliks maksma minna. Kuid nüüd on juba liiga hilja sellest aru saada. Tule kohtuistungile, sa leiad sellest endale õpetust.”

Siis andis ta mulle veel näpunäiteid käitumiseks ning lõpetas mind suudeldes ja palus tema poolt silitada Capit, Joli-Coeuri, Dolcet ja Zerbinot.

Sel ajal kui ma lugesin kirja, seisis Capi mu jalgade vahel, hoidis nina vastu paberit, nuuskis seda ning ta sabaliigutused ütlesid mulle, et ta kindlasti haistis selle küljes oma peremehe lõhna. Kolme viimase päeva jooksul oli see esimene kord, mil ta avaldas elevust ja rõõmu.

Uurisin järele ja mulle öeldi, et politseikohtu istung algab kell kümme hommikul. Laupäeval kell üheksa nõjatusin ma juba kohtuhoone uksepiidale ja astusin esimesena sisse. Aegamööda kogunes kohtusaal rahvast täis ja ma tundsin ära mitmeid inimesi, kes olid pealt näinud stseeni politseinikuga.

Ehkki ma ei teadnud, mis on kohus ja kohtupidamine, tundsin siiski instinktiivselt kohutavat hirmu. Mulle näis, et kuigi asi puudutas minu isandat, viibin ka mina suures hädaohus. Ma pugesin ühe suure ahju taha, surusin enese seina vastu ja tegin end nii väikeseks, kui suutsin.

Minu peremehe eksimust ei arutatud esimesena, vaid kohtu ees seisid inimesed, kes olid varastanud ja kakelnud, kes kõik kinnitasid, et nad on süütud, aga kes kõik mõisteti süüdi.

Lõpuks toodi Vitalis sisse ja ta istus kahe sandarmi vahele pingile, kus olid istunud kõik tema eelkäijad.

Seda, mida ta ütles algul, mis temalt küsiti, mida ta vastas – sellest ei tea ma midagi. Olin liialt erutatud, et kuulda või vähemalt aru saada. Pealegi ei mõelnudki ma kuulata, ma aina vaatasin.

Ma vaatasin oma isandat, kes seisis püsti häbistatud ja piinatud inimese asendis, pikad valged juuksed üle pea heidetud. Ja siis silmitsesin ma kohtunikku, kes teda küsitles.

„Niisiis,” sõnas kohtunik, „kas tunnistate ennast selles süüdi, et jagasite hoope politseinikule, kes tuli teid arreteerima?”

„Mitte hoope, härra kohtunik, vaid ainult ühe hoobi, sest kui ma väljakule ilmusin, kus andsime oma etendust, nägin politseinikku andvat kõrvakiilu minuga kaasas olevale lapsele.”

„Kas see laps on teie oma?”

„Ei, härra kohtunik, kuid ma armastan teda nii, nagu oleks ta minu poeg. Kui ma nägin, et teda löödi, ei suutnud ma oma viha taltsutada. Ma haarasin kiiresti politseiniku käe ja takistasin teda uuesti löömast.”

„Kas te lõite ka politseinikku?”

„Kui ta haaras mul kraest kinni, unustasin, kes on see mees, kes tungis mulle kallale, või õigemini, nägin temas ainult meest, selle asemel et näha temas politseinikku, ning lasksin ennast tahtmatust liigutusest kaasa kiskuda.”

„Selles eas ei lasta ennast enam kaasa kiskuda.”

„Ei tohiks ennast lasta kaasa kiskuda, kuid õnnetuseks ei tehta alati seda, mida peaks tegema. Mõistan seda täna.”

„Kuulame, mida räägib politseinik.”

Too jutustas sündmusest nii, nagu see tegelikult oli olnud, kuid rõhutas rohkem seda, kuidas oli pilgatud tema isikut, tema häält ja tema liigutusi, kui lööki, mis talle oli antud.

Selle tunnistuse ajal Vitalis, selle asemel et seda tähelepanelikult kuulata, vaatas saalis igale poole ringi. Sain aru, et ta otsib mind. Tulin oma peidupaigast kohe välja, pugesin uudishimulike sekka ja jõudsin esimesse ritta.

Niipea kui ta mind silmas, muutus ta kurb nägu säravaks. Mõistsin, et ta tundis mind nähes rõõmu. Minule aga valgusid pisarad silma.

„Kas on see kõik, mis teil on enese kaitseks öelda?” küsis kohtunik lõpuks.

„Enese kaitseks ei ole mul öelda enam midagi, aga lapse kaitseks, keda ma nii väga armastan ja kes jääb üksi, pöördun ma kohtu heatahtlikkuse poole ja palun, et meie lahusolek kujuneks nii lühikeseks kui võimalik.”

Ma arvasin, et mu isand lastakse vabaks, kuid ei juhtunud midagi taolist.

Üks teine kohtunik kõneles mõned minutid ja siis ütles kohtu eesistuja tõsise häälega, et kohtualune Vitalis leiti olevat süüdi korravalvuri teotamises ning mõistetakse selle eest kaheks kuuks vangi, peale selle peab ta maksma sada franki trahvi.

Kaks kuud vangistust!

Läbi pisarate nägin ma uuesti avanevat ust, mille kaudu Vitalis oli sisse toodud, Vitalist väljumas koos ühe sandarmiga ja ust uuesti sulguvat.

Kaks kuud lahusolekut!

Kuhu minna?