Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 5

Kui ostetakse lapsi neljakümne frangi eest, siis ei tarvitse sellest tingimata järeldada, et tegemist on inimsööjaga, kes varustab end värske lihaga, nagu kõneldakse muinasjuttudes.

Vitalis ei tahtnud mind ära süüa ja ta polnud üldse õel inimene, mis on muidugi erand nende juures, kes lapsi ostavad.

Selles võisin ma ise peagi veenduda.

Kui laskusime parajasti alla mäestiku lõunapoolset kallakut mööda, mis on veelahkmeks Loire’i ja Dordogne’i jõgikondadele, hoidis ta mind endiselt randmest.

Aga olles matkanud umbes veerand tundi, laskis ta mu käsivarre lahti.

„Nüüd,” ütles ta mulle, „kõnni kuulekalt minu kõrval, kuid pea meeles, et põgenemise korral püüavad Capi ja Zerbino su kohe kinni; ja neil on teravad hambad.”

Ma mõistsin ka ise, et põgenemine on nüüd võimatu ning järelikult polnud mingit mõtet seda enam üritada.

Ja ma ohkasin.

„Sa oled kurb,” jätkas Vitalis, „aga ma saan sellest aru ja ei pahanda sinu peale. Sa võid kartmatult nutta, kui sul on selleks tahtmist. Kuid püüa mõista, et see ei tule sulle õnnetuseks, kui ma su siit minema viin. Mis oleks sinust saanud? Päris kindel, et sind oleks pandud varjupaika. Inimesed, kes sind üles kasvatasid, ei ole sinu isa ja ema. Sinu ema, nagu sa teda hüüdsid, on olnud sinu vastu hea ja sa armastad teda. Nüüd oled sa lohutamatult kurb, et pidid temast lahkuma. See kõik on hea, kuid mõtle sellele, et ta poleks saanud sind enda juurde jätta vastu oma mehe tahtmist. Ja see mees omakorda ei olegi võib-olla nii karm, kui sina arvad. Tal pole millestki elada, ta on vigane ja töövõimetu. Ta ei taha nälga surra, et sind toita. Püüa mõista juba nüüd, mu poiss, et elu on väga sageli lahing, kus tuleb teha seda, mida ei taheta.”

Kahtlemata olid need sõnad targad või vähemalt elutargad. Kuid sel silmapilgul lämmatas karjuvalt valus lahkumine ema Barberinist kõik sõnad.

Ma ei näe enam iialgi seda, kes mind kasvatas, kes mind hellitas, seda, keda ma armastasin, – oma ema.

Ja see mõte nööris kinni mu kõri ja lämmatas mind.

Sellest hoolimata sammusin ma Vitalise kõrval, püüdes oma mõttes korrata sõnu, mida ta mulle äsja ütles.

Muidugi, see kõik oli õige. Barberin polnud minu isa ja tal polnud mingit kohustust taluda viletsust minu pärast. Niikuinii oli ta mind enda juurde jätnud ja üles kasvatanud. Ja kui ta mu nüüd minema saatis, siis sellepärast, et tal polnud enam võimalik mind hoida. Ja mitte üksnes tänast päeva ei pidanud ma seoses temaga meenutama, vaid kõiki neid aastaid, mis ma saatsin mööda tema majas.

„Mõtle selle üle järele, mis ma sulle ütlesin, väikseke,” kordas Vitalis mulle aeg-ajalt, „koos minuga sa väga õnnetuks ei saa.”

Pärast seda, kui olime laskunud alla mööda võrdlemisi järsku mäenõlvakut, jõudsime avarale nõmmikule, mis tasasena ja üksluisena laius meie ees nii kaugele, kui silm ulatus. Ei ainsatki elumaja, ei ainsatki puud. Punaka kanarbikuga kaetud lagendik, siinseal kidurad leetpõõsad, mille oksi kiigutasid tuulepuhangud.

„Sa näed,” ütles Vitalis kätt nõmmiku poole sirutades, „kasutu on siin teha katset põgeneda, Capi ja Zerbino saavad su otsekohe kätte.”

Põgeneda! Ma ei mõelnud enam sellele. Ja kuhu oligi mul põgeneda? Kelle juurde?

Ja võib-olla polnudki see pikakasvuline ilus valge habemega vanamees lõpuks nii kohutav, nagu ma seda algul arvasin. Ja kui ta on minu isand, võib-olla pole ta siis halastamatu isand.

Matkasime kaua keset seda kurba üksindust, kus nõmmik vaheldus kidurate põõsastega kaetud väljadega ja kus me eneste ümber ei näinud muud kui silmapiiril kerkivaid kumeraid, paljaste tippudega mäekünkaid.

Mina olin endale loonud aga hoopis teistsuguse ettekujutuse rändamisest: kui mu lapselikud kujutlused mind mõnikord oma küla piiridest kaugemale kandsid, siis laskusin ma imepärastesse maakohtadesse, mis mitte milleski ei sarnanenud sellega, mida tõelisus mulle nüüd näitas.

See oli esimene kord mu elus, kus ma ilma peatuseta käisin ära nii pika tee.

Mu isand astus pikkade korrapäraste sammudega, kandes Joli-Coeuri kas oma õlal või seljakotil, kuna koerad sörkisid tema kõrval, põikamata teelt.

Vahetevahel ütles Vitalis neile mõne sõbraliku sõna – kord prantsuse, kord ühes võõras keeles, mida ma ei tundnud.

Kuid ei tema ise ega ta koerad paistnud mõtlevat väsimusele. Minuga olid lood aga hoopis teised. Olin juba täiesti ära kurnatud. Kehaline väsimus koos hingeliste kannatustega olid ammutanud kogu mu jõu.

Vedasin jalgu järel ja suutsin vaid suurivaevu oma isandaga sammu pidada. Siiski ei julgenud ma paluda teda peatuda.

„Puukotad väsitavad sind,” ütles ta mulle. „Usselis ostan sulle kingad.”

Need sõnad andsid mulle jõudu.

Tõepoolest, kingi olin ma alati kõige tulisemalt ihaldanud. Külavanema ja trahteripidaja poegadel olid kingad, nii et kui nad pühapäeval jumalateenistusele tulid, siis libisesid nad hääletult kõlaval kivipõrandal, kuna meie, talupojad, tegime oma puukottadega lausa kõrvulukustavat lärmi.

„Kas Ussel on veel kaugel?”

„Vaat see küsimus tuleb juba südamest,” vastas Vitalis naerdes. „Tähendab, sul on kange himu kingade järele, mu poiss? Hüva, luban nad sulle ja pealegi naelutatud taldadega. Lisaks sellele saad veel sametpüksid, kuue ja kübara. Ma loodan, need kuivatavad su pisarad ja annavad su jalgadele jõudu, et ära käia järelejäänud kuus ljööd.”

Naelutatud taldadega kingad! Olin otse pimestatud. Juba kingad üksi olid mulle imepäraseks asjaks, aga kui ma kuulsin kõneldavat naeltest, unustasin oma mure.

Ei, kindlasti polnud mu isand halb inimene.

Kas halb inimene oleks iialgi märganud, et puukotad mind käimisel väsitavad?

Kingad, naelutatud taldadega kingad! Sametpüksid! Kuub! Kübar!

Ah, kui ema Barberin mind siis näeks, kui õnnelik, kui uhke ta minu üle oleks!

Milline õnnetus, et Ussel on veel nii kaugel!

Ent hoolimata kingadest ja sametpükstest, mis olid vaid kuue ljöö kaugusel, tundus mulle, et ma ei jaksa seda maad enam ära käia.

Õnneks tuli ilm mulle appi.

Taevas, mis meie teeleasumisel oli täiesti selge, kattus vähehaaval hallide pilvedega japeagi hakkas lakkamatult peenikest vihma sadama.

Vitalist kaitses küllaltki hästi lambanahkne kuub ja ta võis varju pakkuda ka Joli Coeurile, kes juba esimeste piiskadega puges jalamaid oma peiduurkasse. Ent minul ja koertel polnud end millegagi katta ja meie olime varsti läbimärjad. Koerad võisid endid vähemalt aeg-ajalt raputada, minul aga puudus ka see loomupärane võimalus ning ma pidin sammuma raskuse all, mis mind rõhus ja nagu jäätas.

„Kas sa külmetud kergesti?” küsis minult mu peremees.

„Ma ei tea. Ei mäleta, et oleksin enese kunagi ära külmetanud.”

„Väga hea, oled põhiliselt tugev ja terve. Kuid ma ei taha sinuga katsetada ilma vajaduseta. Meie ei lähe täna enam kaugemale. Taamal paistab küla, me jääme sinna öömajale.”

Kuid selles külas polnud võõrastemaja ja keegi ei tahtnud anda peavarju kerjusetaolisele vanamehele, kes vedas endaga kaasas last ja kolme koera – kõik üleni märjad ja porised.

„Siin pole võõrastemaja!” vastati meile.

Ja uks löödi meie nina ees kinni. Kõndisime ühe maja juurest teise juurde, kuid meile ei avanud keegi.

Kas pidime tõesti veel puhkamata ära käima neli ljööd, mis meid Usselist lahutasid? Jõudis kätte öö, olime vihmast üdini külmunud ja ma tundsin, kuidas mu jalad muutusid kangeks nagu puupakud.

Ah, ema Barberini majake!

Lõpuks üks talupoeg, kes oli halastavama südamega kui tema naabrid, lubas meil ööbida oma küünis. Kuid ta laskis meid sinna sisse ainult tingimusel, et meie ei süüta seal tuld.

„Andke mulle oma tikud,” ütles ta Vitalisele, „hommikul minema hakates saate nad tagasi.”

Nüüd kaitses meid vähemalt katus ja vihm ei sadanud enam otse kaela.

Vitalis kui ettenägelik mees oli ennast enne teeleasumist varustanud toidumoonaga. Sõdurikotis, mida ta kandis seljas, oli suur leivapäts, mille ta jagas neljaks.

Nüüd nägin ma esimest korda, mil viisil ta kuulekust ja korda oma trupis alles hoidis.

Sel ajal kui meie peavarju otsides ühe ukse juurest teise juurde kõndisime, oli Zerbino ühte majja silmapilguks sisse karanud ja sealt välja tulnud, leivakoorik suus. Vitalis ütles ainult:

„Täna õhtul, Zerbino!” Olin selle näppamise juba täiesti unustanud, kui ma sel hetkel, mil Vitalis leiba neljaks lõikas, Zerbino nägu üsna kurvaks nägin muutuvat.

Vitalis ja mina istusime kõrvuti kahel sõnajalakubul ja JoliCoeur oli meie vahel. Kolm koera istusid meie ees reas: Capi ja Dolce vaatasid oma isandale kiindunult silma, Zerbinol oli koon maas ja kõrvad ligi pead tõmmatud.

„Varas astugu rivist välja ja mingu nurka!” ütles Vitalis käskival toonil. „Ta heidab magama ilma õhtusöögita.”

Zerbino lahkus otsekohe oma kohalt ja läks alandlikul sammul nurka, mille peremehe käsi oli talle kätte näidanud. Ta puges peitu sõnajalakubu alla, nii et teda polnud enam üldse näha; kuid me kuulsime, kuidas ta mahasurutud häälel kaeblikult niuksus.

Pärast selle karistuse täidesaatmist ulatas Vitalis mulle leiva ja samal ajal kui ta oma osa sõi, jaotas ta Joli-Coeuri, Capi ja Dolce vahel väikeste tükikestena neile määratud osad.

Viimaste ema Barberini juures veedetud kuude jooksul mind enam kaugeltki ei hellitatud, kuid see muutus tundus mulle ometi liiga karmina.

Ah, kui hästi oleks mulle praegu maitsenud soe supp, mida ema Barberin meile igal õhtul valmistas – isegi kui see oleks olnud ilma võita!

Kui hubane oleks olnud praegu olla kolde juures nurgas! Kui õnnelikuna oleksin ma pugenud oma palakate vahele ja ennast kuni ninani teki sisse mässinud!

Kuid kahjuks ei saanud juttugi olla ei palakast ega tekist – pidin end tundma isegi üliõnnelikuna, et võisin sõnajalakubu voodiks kasutada.

Kokku varisemas väsimusest, jalad puukottades katki hõõrutud, värisesin ma külmast oma läbimärgades riietes.

Oli saabunud juba öö, kuid ma ei mõelnudki veel magamisele.

„Su hambad lõgisevad,” sõnas Vitalis, „on sul külm?”

„Jah, pisut.”

Kuulsin, kuidas ta avas oma seljakoti.

„Ma pole küll riiete poolest kuigi rikas,” ütles ta, „kuid siin on sulle kuiv särk ja vest, mis sa võid endale märgade riiete asemel selga panna. Kui poed hästi sõnajalgade alla, hakkab sul peatselt soe ja jääd magama.”

Siiski ei saanud ma nii kiiresti sooja, kui Vitalis arvas; veel kaua vähkresin ma oma sõnajalgadest voodil valust liialt piinatuna ja liialt lohutuna, et uinuda.

Kas jääb see alatiseks nii: matkata puhkamatult vihmasajus, magada kuskil küünis, väriseda külmast, saada õhtusöögiks ainult tükike kuiva leiba – ja sul pole kellelegi kaevata, sul pole kedagi armastada ja sul pole enam ema Barberini!

Kui ma nii mõtisklesin neid kurbi mõtteid, süda raske ja silmad täis pisaraid, tundsin ma oma näol sooja hingust.

Sirutasin käe ja puudutasin Capi villast karva.

Ta oli mulle tasa lähenenud, astudes ettevaatlikult sõnajalgadel, ja mu haistes üles leidnud; ta nuusutas mind tasa ja ta hingeõhk paitas mu nägu ja juukseid.

Mida ta tahtis?

Ta heitis üsna minu lähedale sõnajalgadele ja hakkas hellalt mu kätt lakkuma.

Olin sellest õrnuseavaldusest nii liigutatud, et tõusin istukile ja suudlesin ta külma nina.

Ta niuksatas tasa, pani oma käpa kiiresti minu pihku ega liigutanud end enam.

Nüüd unustasin ma väsimuse ja oma mured; mu kinninööritud kõri vabanes, ma hingasin kergemalt, ma polnud enam üksi: mul oli sõber.