Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 2

Ma astusin lähemale, et meest kaelustada, aga ta tõrjus mind oma kepiotsaga tagasi:

„Kes see niisugune on?”

„See on Rémi.”

„Sa ometi ütlesid mulle…”

„Seda küll, aga… see polnud tõsi, sest…”

„Ah, polnud tõsi, polnud tõsi!”

Ta astus minu poole, ülestõstetud kepp käes, ja ma taganesin vaistlikult.

Mis olin ma kurja teinud? Milles olin ma süüdi? Mispärast niisugune kohtlemine, kui ma tahtsin teda kaelustada?

Mul polnud aega mõtelda nende mitmesuguste küsimuste üle, mis segamini tunglesid mu peas.

„Nagu ma näen, pühitsete vastlapäeva,” ütles ta. „See sobib just hästi, sest tunnen üsna tugevat nälga. Mida sa õhtusöögiks pakud?”

„Ma küpsetasin pannkooke.“

„Seda ma näen isegi, aga kas sa kavatsed pakkuda pannkooke inimesele, kes on kümme miili jala maha käinud?”

„Mul pole midagi muud, me ei teadnud ju sind oodata.”

„Kuidas, ei ole midagi muud? Ei ole midagi muud õhtusöögiks?”

Ta vaatas ringi.

„Seal on ju võid.”

Ta vaatas üles lae alla, kus vanasti rippus sink, kuid konks oli tühi juba ammust aega; tala küljes rippus ainult paar peotäit küüslauke ja sibulaid.

„Näe, sibulad,” sõnas ta ja lükkas kepiga sibulapuntra maha. „Neli-viis sibulat, tükk võid juurde ja meil ongi hea supp. Jäta oma pannkoogid ja prae meile sibulaid.”

Pannkoogid pannilt ära võtta! Ema Barberin ei vastanud sõnagi. Otse vastupidi, ta ruttas tegema seda, mida käskis mees, kes vahepeal istus pingile koldenurgas.

Ma ei julgenud liikuda kohalt, kuhu kepp oli mu hirmutanud. Toetusin laua najale ja silmitsesin võõrast.

See oli umbes viiekümneaastane, karmi näo ja kalgi ilmega mees. Saadud haava tõttu hoidis ta pead veidi parema õla poole ning see inetu kehahoiak muutis ta näo veelgi vähem usaldatavaks.

Ema Barberin oli panni uuesti tulele asetanud.

„Kas sellesama võiraasukesega tahadki meile suppi keeta?” küsis ta.

Ta võttis ise taldriku, millel oli või, ning lükkas kogu tüki pannile.

Nüüd polnud enam võid ja nüüdsest peale polnud ka enam pannkooke.

Mõnel teisel silmapilgul oleks see katastroof mind kindlasti vapustanud, kuid nüüd ei mõelnud ma enam pannkookidele, vaid ainult sellele, et mees, kes näis nii karmi ja kalgina, oli minu isa.

„Minu isa, minu isa!” Neid sõnu kordasin ma masinlikult.

Ma polnud kunagi varem püüdnud nii põhjalikult selgusele jõuda, missugune isa on, ma vaid kujutlesin ebamääraselt, et isa peaks olema jämedama häälega emast, aga kui ma silmitsesin nüüd seda isa, kes oli mulle otsekui taevast kukkunud, tundsin ma valulist hirmu.

Ma tahtsin teda kaelustada, kuid ta tõukas mu kepiotsaga tagasi. Mispärast? Ema Barberin ei lükanud mind endast kunagi eemale, kui ma teda kaelustama läksin, vaid hoopis vastupidi, ta võttis mu oma käte vahele ja surus mind tugevasti enda vastu.

„Selle asemel, et seista nagu jäätanud, pane parem taldrikud lauale,” sõnas isa mulle.

Ruttasin käsku täitma. Supp oli valmis. Ema Barberin tõstis selle taldrikutele.

Nüüd tuli isa koldenurgast välja, istus laua juurde ja hakkas sööma, peatudes vaid ajuti, et mind silmitseda.

Olin nii segane ja hirmul, et ma ei suutnud üldse süüa, ma silmitsesin teda samuti, kuid tegin seda vargsi, langetades silmad niipea, kui ta minu poole vaatas.

„Kas ta alati sööb nii vähe?” küsis ta järsku ema Barberinilt ja osutas minu poole lusikaga.

„Oh, ta sööb tublisti.”

„Seda halvem. Oleks parem, kui ta sööks vähem.”

Mul polnud mingit tahtmist kõnelda ja ema Barberinil näis olevat vestlemiseks sama vähe soovi kui minul; ta toimetas laua juures ja teenis tähelepanelikult oma meest.

„Sinu kõht siis polegi tühi?” küsis minult Barberin.

„Ei.”

„Noh, siis mine voodisse ja jää silmapilk magama, muidu ma saan kurjaks.”

Ema Barberin manitses mind oma pilguga, et ma ilma vasturääkimata sõna kuulaksin. Kuid see soov oli üleliigne, sest ma ei mõelnudki sellele käsule vastu hakata.

Nagu enamikus talumajades, nii täitis ka meil köök ühtlasi magamistoa aset. Laud, leivamõhk, söögikapp ja kõik muu, mida kasutati söömise juures, asetses kolde läheduses; köögi teises seinas olid magamiseks tarvilikud esemed – ühes nurgas ema Barberini voodi, teises nurgas minu oma, midagi kapitaolist, mida varjas punane eesriie.

Ma riietusin kiiresti lahti ja pugesin voodisse, kuid magamisega oli teine lugu: seda ei saa teha käsu peale. Magama jäädakse siis, kui tuleb uni ja valitseb rahu. Minul aga und ei tulnud ja polnud ka rahu. Ma ei saanud magada, mind vaevas hirm ja ma tundsin end ülimalt õnnetuna.

Kuidas, see mees olevat mu isa! Aga miks ta kohtleb mind siis nii karmilt?

Nina vastu seina surutud, püüdsin ma kõik mõtted peast minema kihutada ja magama jääda, nagu ta mul oli käskinud teha, kuid see oli võimatu, sest uni ei tulnud. Kunagi varem polnud ma tundnud end sel määral ärkvel olevat.

Tüki aja pärast, ma ei tea, kui kaua see võis kesta, kuulsin, kuidas keegi lähenes mu voodile. Aeglaste, lohisevate ja raskete sammude järgi tundsin ma kohe, et see pole ema Barberin.

Palav hingeõhk puudutas mu juukseid.

„Kas magad?” küsis summutatud hääl.

Ma ei vastanud, sest ähvardavad sõnad – „ma saan kurjaks” – kõlasid mul veel kõrvus.

„Ta magab,” ütles ema Barberin. „Niipea kui ta voodisse heidab, nii kohe ka uinub, tal on see juba harjumuseks. Võid rahulikult rääkida, ta ei kuule midagi.”

Muidugi, ma oleksin pidanud ütlema, et ma veel ei maga, kuid mul polnud selleks julgust; mul oli kästud magada, aga ma ei maganud, seega olin süüdlane.

„Kuidas on sinu protsessiga?” küsis ema Barberin.

„Kaotasin! Kohtunikud leidsid, et jäin oma süü tõttu tellingute alla ja seepärast pole ettevõtja kohustatud mulle kahjutasu maksma.”

Siis virutas ta rusikaga vastu lauda, hakkas vanduma ega öelnud enam ainsatki mõistlikku sõna.

„Protsess kaotatud,” jätkas ta peatselt, „raha ära kulutatud, ise vigaseks tehtud ja viletsuses! Ja sellest kõigest pole veel küllalt! Koju tulles leian siit eest veel lapse! Miks ei teinud sa nii, nagu ma sul käskisin teha? Ütle!”

„Sellepärast, et ma ei suutnud.”

„Kas sa ei suutnud teda tassida leitud laste kodusse?”

„Pole niisama lihtne hüljata last, kui sa teda oma piimaga oled toitnud ja armastama hakanud.”

„See polnud sinu laps.”

„Lõpuks ma tahtsin teha, nagu sa käskisid, aga just siis jäi ta haigeks.”

„Jäi haigeks?“

„Jah, jäi haigeks. See polnud ometi õige silmapilk tema varjupaika toimetamiseks; oleksin ta sellega võib-olla tapnud.”

„Aga millal ta paranes?”

„Ta ei paranenud kohe. Pärast seda haigust tuli teine: ta hakkas köhima, see õnnetu väike, süda kiskus valu pärast kokku; nii suri ka meie väike Nicolas; ja ma mõtlesin, et kui ma ta linna viin, sureb väike Rémi samuti.”

„Aga hiljem?”

„Aeg läks edasi ja ma mõtlesin, et kui ma olen niikaua oodanud, siis võin oodata veelgi.”

„Kui vana ta praegu on?”

„Kaheksa aastane.”

„Hüva! Ta läheb kaheksa-aastasena sinna, kuhu ta oleks pidanud minema varem, ehkki see talle nüüd on märksa vähem meelepärane – ainuke kasu, mida ta selle viivitusega võitis.”

„Ah, Jérôme, sa ei tee seda.”

„Ma ei tee seda! Kes mind takistab? Kas sa arvad, et me võime ta alatiseks enda juurde jätta?”

Hetkeks tekkis vaikus ja ma võisin hinge tagasi tõmmata; ärevus nööris mu kõri nii tugevasti kinni, et ma olin peaaegu lämbumas.

Veidi aja pärast ema Barberin jätkas:

„Ah! Kuidas Pariis on sind muutnud! Enne Pariisi minekut poleks sa kunagi nii rääkinud.”

„Võib-olla. Kindel on see, et Pariis on mind muutnud, aga kindel on ka see, et Pariis on mind vigaseks teinud. Kuidas teenin ma nüüd ülalpidamist endale ja sinule? Raha meil enam pole. Lehm on maha müüdud. Kas peame siis, kus meil enestelgi süüa pole, toitma last, kes pole meie oma?”

„Ta on minu laps.”

„Ah jäta, ta pole ei sinu ega minu oma. Ta pole üldsegi talupoja laps. Ma vaatasin teda õhtusöögi ajal: ta on õrn, kõhn, nõrkade käte ja jalgadega.”

„Ta on kõige ilusam laps kogu ümbruskonnas.”

„Ilus võib ta olla. Aga tugevus? Kas ilu annab talle leiba? Mis tööline temast niisuguste õlgadega tuleb? Ta on linnalaps ja linnalapsi pole meile siin tarvis.”

„Ütlen sulle, et ta on tubli poiss, ta on taibukas nagu kassipoeg, aga seejuures hea südamega. Ta hakkab meie eest töötama.”

„Vahepeal peame aga meie tema heaks tööd tegema, aga mina olen töövõimetu.”

„Aga mis sa siis ütled, kui ta vanemad teda meie käest tagasi nõuavad?”

„Tema vanemad! Kas tal üldse vanemaid ongi? Kui tal neid oleks olnud, küll need oma lapse selle kaheksa aasta jooksul üles oleksid otsinud! Ah, missugune tainapea ma olin, kui uskusin, et tal on vanemad, kes teda ühel päeval tagasi nõuavad ja meile üleskasvatamise vaeva eest tasuvad! Olin lihtsameelne ja rumal. See, et ta oli ilusaisse pitsidega mähkmeisse mässitud, ei tähendanud veel seda, et tema vanemad teda otsima hakkavad. Ja mine tea, võibolla on ta vanemad koguni surnud.”

„Aga kui nad pole surnud? Aga kui nad ühel heal päeval tulevad teda meie juurde otsima? Ma olen päris kindel, et nad tulevad.”

„Noh, on need naised alles põikpead!”

„Olgu pealegi, aga kui nad siiski tulevad?”

„Jäta! Me viime ta varjupaika ja jutul on sellega lõpp. Ma olen kõigest sellest tüdinenud. Ma viin ta juba homme külavanema juurde. Ma lähen nüüd François’d tervitama ja tulen tunni aja pärast tagasi.”

Uks avanes ja sulgus.

Ta oli läinud.

Ajasin enese kiiresti püsti ja hüüdsin ema Barberini.

„Ema, ae!”

Ema Barberin ruttas mu voodi juurde.

„Kas sa lased mind varjupaika viia?”

„Ei, mu väike Rémi, ei.”

Ta suudles mind õrnalt ja kaelustas.

See hellitus andis mulle mu julguse tagasi ja ma lakkasin nutmast.

„Sa siis ei maganudki?” küsis ta minult hellalt.

„See pole ju minu süü.”

„Ma ei tõrele sinuga; tähendab, sa kuulsid kõik, mis Jérôme rääkis?”

„Jah, sa pole minu ema, aga tema pole ka minu isa.”

Ma ei lausunud neid väheseid sõnu mitte ühesuguse häälekõlaga, sest kuigi olin õnnetu, kuuldes, et ta pole mu ema, rõõmustas mind ometi, et Barberin polnud mu isa. See vastuolu mu tunnetes avaldus ka mu hääles.

Ent ema Barberin näis seda mitte märkavat.

„Oleksin võib-olla pidanud kõnelema sulle tõtt,” sõnas ema Barberin, „aga sa olid mulle nii omaseks saanud, et ma ilma põhjuseta ei suutnud sulle öelda, et ma pole su õige ema. Sinu emast, mu vaene väike, nagu sa ise kuulsid, ei tea me keegi midagi. On ta elus või surnud, ka seda ei tea. Ühel hommikul Pariisis, kui Jérôme läks tööle mööda Breteuil’ avenüüd, mis on lai ja puudega palistatud, kuulis ta lapse häälitsust, mis näis kostvat aiavärava võlvi alt. See oli ühel veebruarikuu varahommikul. Jérôme lähenes väravale ja silmas last, kes lamas lävel. Kui ta ringi vaatas, et kedagi juurde kutsuda, nägi ta üht meest suure puu tagant välja tulevat ja minema hiilivat. Kahtlemata oli too mees seal peidus, et näha, kas keegi leiab lapse, kelle ta ise oli aiavärava alla pannud. Jérôme sattus päris kimbatusse, sest laps kisendas nüüd kogu jõust, otsekui taibates, et talle on tulnud abi, mida ei tohi enam käest lasta. Sellal kui Jérôme mõtles, mida ette võtta, jõudsid kohale ka teised töölised, kes arvasid, et laps tuleb politseikomissari juurde viia. Laps aga karjus endiselt. Päris kindel, et tal oli külm. Kuna aga komissari büroos oli üsna soe, kuid laps ikkagi karjumist järele ei jätnud, siis arvati, et ta on näljas, ja mindi otsima mõnd naabrinaist, kes oleks nõus talle rinda andma. Ta hakkaski ahnelt rinda võtma, sest väikseke tundis tõepoolest nälga. Pärast seda riietati ta tule paistel lahti, ta oli ilus viie- või kuuekuine poisslaps, roosa, paksuke, hästi toidetud ja ütlemata tore; mähkmed ja peen pesu, mis tal seljas olid, tõendasid, et ta vanemad pidid rikkad olema. Päris kindlasti oli ta varastatud ja siis hüljatud. Nii vähemalt arvas komissar. Aga mis temaga nüüd teha? Pärast seda, kui kõik oli kirja pandud, mida Jérôme teadis kõnelda, samuti ka lapse enda kirjeldus koos mähkmetega, mis polnud märgitud, ütles komissar, et ta saadab lapse leitud laste varjupaika, kui keegi kohalolijaist ei avalda soovi väikest oma hoole alla võtta. Ta on ilus, terve ja tugev laps, kelle üleskasvatamisega ei tuleks suurt vaeva näha; pealegi hakkavad vanemad teda kindlasti taga otsima ja tasuvad rikkalikult neile, kes tema eest on hoolitsenud. Selle peale astus Jérôme ette ja ütles, et ta võtab vaevaks tema eest hoolt kanda, ja nii antigi laps temale. Mul endal oli just samavanune laps, aga ka kahe imetamisega tulin ma kergesti toime. Vaata, niimoodi ma saingi sinu emaks.”

„Oh, ema!”

„Kolme kuu pärast kaotasin ma oma lapse ja siis kiindusin sinusse veelgi enam. Unustasin hoopiski, et sa pole meie lihane poeg. Kahjuks aga ei unustanud seda Jérôme. Ja kui ta nägi, et kolme aasta jooksul polnud vanemad sind taga otsinud või vähemalt polnud sind leidnud, siis tahtis ta sind vaeslaste varjupaika viia. Ja sa kuulsid ise, miks ma tema sõna ei kuulanud.”

„Oh, ainult mitte varjupaika!” hüüdsin ma tema külge klammerdudes, „palun sind, ema Barberin, ainult mitte varjupaika!”

„Ei, mu laps, sinna sa ei lähe. Küll ma korraldan kõik. Jérôme pole õel inimene, küll sa näed; see on mure ja hirm igapäevase leiva pärast, mis ta pahuraks teeb. Meie töötame ja sina hakkad samuti tööle.”

„Ma teen kõik, mis sa soovid, ainult mitte varjupaika.”

„Sa ei lähe sinna, aga tingimusel, et sa heidad kohe magama. Jérôme ei tohi koju tulles sind ärkvel leida.”

Ta suudles mind veel kord ja keeras siis mu näo seina poole.

Oleksin tahtnud uinuda, kuid olin liiga rängalt vapustatud, liiga sügavasti liigutatud, et leida rahu ja uinuda, nii väga kui ma seda soovisingi.

Niisiis ema Barberin, kes oli minu vastu nii hea ja nii leebe, ei olnudki mu tõeline ema! Ent milline pidi siis olema mu tõeline ema? Kas veel parem, kas veelgi leebem? Oo ei, see poleks võimalik.

Aga ma mõistsin ja tundsin ainult seda, et mu tõeline isa ei oleks nii karm kui Barberin, ta ei oleks mind nii kalgilt silmitsenud ega keppi tõstnud.

Ta tahtis mind varjupaika saata; kas ema Barberin suudab teda selles takistada?

Külas oli kaks last, keda hüüti varjupaigalasteks; neile oli tinast number kaela riputatud; nad olid halvasti riides ja kasimata; neid pilgati ja peksti; teised lapsed ajasid neid tihti oma lõbuks taga nagu kodutuid koeri, kellel pole kedagi, kes neid kaitseks.

Oh, ma ei tahtnud olla nagu need lapsed; ma ei tahtnud, et mulle riputatakse tinanumber kaela; ma ei tahtnud, et minu järel kisendades joostakse:

„Varjupaika! Varjupaika!”

Juba see mõte üksi pani mind üleni värisema ja ajas mu hambad lõgisema.

Ja ma ei uinunud.

Ometi võis Barberin iga hetk tulla.

Õnneks ta ei tulnud siiski nii ruttu, nagu oli lubanud, ja ma uinusin enne, kui ta koju jõudis.