Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 4

„Noh?” küsis ema Barberin, kui me koju jõudsime. „Mis külavanem ütles?”

„Me ei jõudnudki tema juurde.”

„Kuidas – te ei jõudnud?”

„Ei jõudnud, sest ma kohtasin Jumalaema trahteris sõpru ja kui meie sealt lahkusime, oli juba liiga hilja. Me läheme homme tagasi.”

Nii oli siis Barberin kaubast koertemehega lõplikult loobunud.

Teel koju küsisin ma endalt korduvalt, kas see tagasipöördumine pole lihtsalt mõni kavalus, kuid need viimased sõnad hajutasid kõik kahtlused, mis tunglesid mu erutatud peas. Kuna me pidime minema järgmisel päeval külavanema juurde, siis oli ju kindel, et Barberin lükkas Vitalise ettepaneku tagasi.

Hoolimata Barberini ähvardustest oleksin ma oma kahtlustest ema Barberinile ikkagi kõnelnud, kui ma oleksin temaga kas või silmapilgukski kahekesi jäänud, kuid Barberin ei lahkunud kogu õhtupoolikul majast ja ma heitsin magama, ilma et oleksin leidnud juhust, mida ootasin.

Uinusin mõttega, et leian sobiva juhuse järgmisel päeval.

Ent järgmisel hommikul üles tõustes ei leidnud ma ema Barberini kuskilt.

Kui ma teda majast igalt poolt otsisin, küsis Barberin, mida ma soovin.

„Ema.”

„Ta läks külasse ja tuleb tagasi alles pärast lõunat.”

Teadmata isegi miks, kuid ema äraolek muutis mu rahutuks. Eelmisel õhtul ei lausunud ta sõnagi, et kavatseb külasse minna. Ja miks ei jäänud ta ootama meid, sest pidime õhtupoolikul ka sinna minema. Kas ta jõuab selleks ajaks tagasi, kui me lahkume?

Mingi ebamäärane hirm ängistas mu südant. Aimasin hädaohtu, ehkki ma selle hädaohu kohta ei osanud endale aru anda.

Ja pilgus, millega Barberin mind silmitses, polnud mitte midagi rahustavat. Et vältida neid pilke, läksin ma aeda.

Meie aed ei olnud küll suur, kuid meile siiski hindamatult väärtuslik, sest ta andis meile peale vilja peaaegu kõike: kartuleid, ube, kapsaid, porgandeid ja naereid. Siin oli viimane kui jalatäis maad ära kasutatud. Siiski jättis ema Barberin mulle väikese tükikese, kuhu ma lugematul hulgal igasuguseid taimi ja samblaid kokku kandsin, mida ma hommikul lehma karjatades metsaservalt või heki äärest korjasin ja pärastlõunal oma aeda segamini üksteise kõrvale ümber istutasin, nii kuidas nad mulle parajasti kätte juhtusid.

Endast mõista polnud see mingi iluaed ilusasti liivatatud kõnniteede ja nöörsirgelt rajatud peenardega, tulvil haruldasi lilli; teekäijad ei peatunud kunagi, et sinna üle hoolikalt pügatud kibuvitsaheki pilku heita, kuid sellisenagi oli sel minu silmis eriline väärtus ja võlu: see kuulus mulle; see oli minu kätetöö ja ma kujundasin seda oma fantaasia tujude järgi; ja kui ma sellest kõnelesin, mida ma tegin vähemalt paarkümmend korda päevas, siis ma ütlesin alati: „Minu aed.”

Just möödunud suvel kogusin ja istutasin oma kollektsiooni, millest ühed taimed pidid juba varakevadel õitsele puhkema, ootamata talve lõppu, ja teised üksteise järel hiljem.

Sellepärast tundsingi sel hetkel oma aia vastu nii suurt huvi.

Nartsissid paisutasid juba oma õienuppe, mille otstest paistsid kollased õielehed, kannikesed sirutasid oma saledaid lillade nupukestega varsi ning nurmenukkude säbrus lehtede keskelt tõstsid pead pungad, valmis iga hetk avanema.

Kuidas nad kõik õitsele puhkevad?

Käisin neid iga päev uudishimulikult vaatlemas.

Kuid ühte osa oma aiast uurisin ma veelgi suurema tähelepanuga, kui seda võib sisendada uudishimu, uurisin seda mingi rahutuse ja murega.

Sinna olin ma istutanud ühe minule antud juurvilja, mida peaaegu üldse ei tuntud meie külas, nimelt maapirni. Mulle öeldi, et need kasvatavad paremaid mugulaid kui kartulid ja maitselt pidi maapirn meenutama artišokki, naerist ja veel mitut teistki aedvilja. Kõik see sisendas mulle mõtte valmistada ema Barberinile väike üllatus. Sellepärast ei lausunud ma talle sellest kingist sõnagi ning istutasin mugulad vaikselt oma aianurka. Ja vartest kavatsesin ma teda uskuma panna, et need on hoopis lilled, ning siis ühel ilusal päeval, kui saak on küps, kasutan ma oma maapirnide ülesvõtmiseks ja keetmiseks aega, mil ema Barberini pole parajasti kodus. Aga kuidas ma kõige sellega oleksin tegelikult toime tulnud, niisuguse pisiasja pärast minu mõttelend muret ei tundnud, ja kui ema Barberin oleks koju tulnud, oleksin mina oma toidu lauale toonud.

Meil oleks siis alaliste kartulite asemel olnud uus toit ja ema Barberinil ei oleks tarvitsenud vaese Roussette’i müümise pärast enam nii suurt muret tunda.

Ja selle uue toidu avastaja oleksin olnud mina, Rémi. Nii oleksin ka mina majas midagi kasulikku korda saatnud.

Taoliste kavatsustega peas jälgisin ma muidugi oma maapirnide tärkamist äärmise tähelepanuga. Käisin neid iga päev vaatamas aianurgas, kuhu ma olin nad istutanud, ja mu kannatamatuses tundus mulle, et need maapirnid ei tõuse iialgi.

Olin parajasti põlvili maas, toetudes kätele, nina maapirnide juures, kui kuulsin kärsitut häält hüüdvat minu nime. See oli Barberin, kes mind kutsus.

Ma läksin kiiresti majja.

Ent milline oli mu üllatus, kui ma kolde ees silmasin Vitalist ja tema koeri.

Taipasin silmapilk, mida Barberin minust tahtis: Vitalis oli mulle järele tulnud, ja et ema Barberin ei saaks mind kaitsta, oli Barberin ta hommikul ära külasse saatnud.

Kuna ma väga hästi teadsin, et Barberinilt pole mul loota ei abi ega halastust, siis jooksin ma Vitalise juurde.

„Oh, mu härra!” hüüdsin ma talle, „palun teid, ärge viige mind ära!”

Ja ma hakkasin nuuksuma.

„Tule, mu pojuke,” sõnas ta mulle üsna leebelt, „minuga koos ei saa sa õnnetuks, ma ei löö kunagi lapsi ja pealegi on sulle seltsiks minu väga lõbusad kasvandikud. Mida on sul taga nutta?”

„Ema Barberin!”

„Igal juhul lahkud sa siit,” ütles Barberin ja haaras mul tugevasti kõrvast. „Kas see härra või varjupaik – vali!”

„Ei! Ema Barberin!”

„Ah, sa ajad mul juba lõpuks hinge täis!” karjus Barberin kohutavasse vihahoogu sattudes. „Kihutan su siit kepihoopidega minema, kui sa muidu ei lähe.”

„Tal on kahju ema Barberinist lahkuda,” ütles Vitalis, „selle pärast ei maksa teda lüüa, tal on tunded ja see on hea märk.”

„Kui te teda haletsete, hakkab ta veelgi kõvemini ulguma!”

„Olgu, kuid ajagem nüüd äriasjad korda.”

Seda öeldes ladus Vitalis lauale kaheksa viiefrangilist raha, mille Barberin ühe käeliigutusega laskis kaduda oma taskusse.

„Kus on komps?” küsis Vitalis.

„Siin see on,” vastas Barberin ja osutas sinisele puuvillasest riidest taskurätile, mis oli nurkipidi kokku seotud.

Vitalis sõlmis kompsukese lahti ja vaatas, mida see sisaldas: selles olid minu kaks särki ja linasest riidest püksid.

„See ei vasta meie kokkuleppele,” ütles Vitalis, „teie lubasite mulle anda tema asjad, aga nende asemel on siin ainult räbalad.”

„Tal pole midagi muud.”

„Ma olen päris kindel, et kui ma küsiksin lapse käest, siis ta vastaks mulle, et see pole tõsi. Kuid ma ei taha hakata selle üle vaidlema. Mul pole enam aega, pean teele asuma. Lähme, mu väike. Kuidas on ta nimi?”

„Rémi.”

„Lähme, Rémi. Võta oma komps ja astu Capi ees. Edasi, marss!”

Anudes sirutasin ma oma käed Vitalise poole ja siis Barberini poole, aga nad mõlemad pöörasid pea kõrvale ja ma tundsin, kuidas Vitalis mul käest kinni võttis.

Pidin astuma hakkama.

Ah, mu vaene majake! Üle ta läve astudes tundus mulle, et jätsin sinna osa iseendast.

Ma vaatasin enda ümber, mu pisaraist tuhmunud silmad ei näinud kedagi, kelle käest abi paluda: ainustki inimest polnud näha ei maanteel ega ümberkaudsetel põldudel.

Hakkasin hüüdma:

„Ema! Ema Barberin!”

Aga keegi ei vastanud mu hüüdele, mis muutus nuuksumiseks.

Pidin järgnema Vitalisele, kes ei lasknud mu kätt lahti.

„Head reisi!” hüüdis Barberin.

Ja ta läks tagasi majja.

Ah, nüüd oli siis kõigel lõpp!

„Lähme, Rémi, astume edasi, mu laps,” ütles Vitalis.

Ja ta käsi tõmbas mind endaga kaasa.

Nüüd hakkasin ma sammuma tema kõrval, õnneks ta ei kiirustanud ja ma arvan, et ta seadis koguni oma sammud minu järgi.

Tee, mida mööda me läksime, tõusis loogeldes piki mäenõlvakut ja igal käänakul nägin ma ema Barberini majakest, mis jäi ikka väiksemaks ja väiksemaks. Olin nii palju kordi käinud seda teed ja ma teadsin, et kui me jõuame viimasele käänakule, näen ma seda maja veel kord ja siis, kui me oleme astunud mõned sammud edasi tasandikul, on ta jäädavalt mu silmist kadunud: ja enam pole midagi. Minu ees on tundmatus ja minu taga majake, kus ma kuni selle päevani olin elanud nii õnnelikuna ja mida ma kindlasti ei näe enam mitte iialgi.

Õnneks kestis mäkketõus nii kaua! Ent lõpuks jõudsime ikkagi üles.

Vitalis polnud hetkekski mu kätt lahti lasknud.

„Kas lubate mul veidi puhata?” küsisin ma.

„Meeleldi, mu poiss.”

Ja esimest korda laskis ta mu käe lahti.

Kuid samal ajal ma nägin, kuidas ta heitis pilgu Capile ja andis talle märku, mida koer näis mõistvat.

Seejärel tuli Capi otsekui mõni karjakoer salga eesotsast ja istus minu selja taha.

Nüüd ma taipasin, mida see märguandmine ja manööver tähendas: Capi määrati minu valvuriks. Niipea kui ma teeksin katset põgeneda, kargaks Capi mul kohe säärest kinni.

Ma läksin ja istusin teeäärsele murule, kuhu minu kannul järgnes ka Capi.

Mu pisaraist tuhmunud silmad otsisid ema Barberini maja.

Meie all laius rohkete aasade ja metsatukkadega org, kust me äsja olime üles sammunud ja mille kõige sügavamas sopis seisis üksikuna ema Barberini majake, kus ma olin üles kasvanud.

Seda kergem oli teda puude keskelt üles leida, et just sel silmapilgul tõusis korstnast väike kollane suitsusammas sirgena vaikses õhus ja ulatus üles meieni.

Kas oli see mälestuse illusioon või tõelisus, kuid see suits kandis minuni tammepuu lehtede lõhna; need lehed olid kleepunud haokubude külge, millega me kütsime kogu talve. Ja mulle tundus, nagu istuksin ma praegugi oma väikesel pingikesel kolde ees, jalad soojas tuhas, kuna korstnas keerutav tuul paiskab suitsu meile näkku.

Vaatamata kaugusele ja kõrgusele, kus me asusime, olid kõik esemed säilitanud oma selged piirjooned ja kuju, kuid nad näisid vaid üsna pisikestena.

Meie kana, viimane, kes oli veel järele jäänud, jalutas prahihunnikul, kuid tal polnud enam oma endist suurust, ja kui ma poleks teda nii hästi tundnud, oleksin teda pidanud väikeseks tuviks. Maja otsas nägin ma pirnipuud, mille kõverat tüve ma nii palju aega olin kasutanud ratsuna. Siis märkasin ma läbi rohelise aasa hõbepaelana looklevat oja, mille kõrval ma võisin vaid aimata oma väikest, nii suure vaevaga kaevatud kanalit, millesse juhitud vesi pidi hakkama minu enda meisterdatud veskiratast ringi ajama, mida ma oma rohkest vaevast hoolimata ometi kunagi pöörlema ei suutnud panna.

Kõik seisis seal all oma vanal kohal, muu hulgas ka minu käru, keerdukasvanud oksast tehtud ader, väike putka, kus ma kasvatasin kodujäneseid, kui nad meil veel olid, ja minu aed, minu kallis aed.

Kes näeb nüüd õitsemas mu vaeseid lilli? Kes hakkab hoolitsema mu maapirnide eest? Kahtlemata Barberin, õel Barberin.

Jah, veel üksainus samm edasi seda teed mööda ja kõik see on mulle igaveseks kadunud.

Korraga nägin ma teel, mis kulgeb külast meie majani, kauguses helendamas valget tanu. Ta kadus puudesalu taha, ent ilmus peatselt taas nähtavale.

Kaugus oli nii suur, et ma ei suutnud eraldada muud, kui vaid tanu valget värvi, mis otsekui kahvatutooniline kevadine liblikas lendles okste vahel.

Ent on silmapilke, mil süda näeb paremini ja kaugemale kui kõige terasemad silmad: ma tundsin ära ema Barberini; see oli tema, olin selles kindel. Ma tundsin, et see oli tema.

„Noh, kas asume uuesti teele?” küsis Vitalis.

„Oh, mu härra, ma palun teid!”

„Tähendab, mulle valetati, su jalad on siiski liiga nõrgad. Nii lühikese matka järel oled juba väsinud. Sel moel ei jõua meie päevas kuigi palju maad ära käia.”

Ma ei vastanud, ma aina vaatasin.

See oli ema Barberin, see oli tema tanu, see oli tema sinine seelik, see oli tema!

Ta astus pikkade sammudega, otsekui oleks tal kojujõudmisega kiire.

Jõudnud meie värava juurde, lükkas ta selle lahti ja läks rutates üle õue ning kadus tuppa.

Ma tõusin kohe teepervel püsti ega mõelnud Capile, kes hüppas minu kõrvale.

Ema Barberin ei jäänud tuppa kuigi kauaks. Ta tuli välja ja hakkas mööda õue siia-sinna jooksma, käed välja sirutatud.

Ta otsis mind.

Ma kummardusin ettepoole ja hakkasin kogu jõust hüüdma:

„Ema! Ema!”

Kuid mu hääl ei ulatunud alla, see sulas ojavulinasse ja hajus õhku.

„Mis sinuga ometi on?” küsis Vitalis. „Lähed sa hulluks?”

Ma vaikisin ja mu silmad kiindusid ema Barberini; aga ta ei teadnud, et olen talle nii lähedal, ning tal ei tulnud mõttesse tõsta pead ja vaadata üles.

Ta jooksis üle õue, läks tagasi teele ja silmitses ümbrust.

Ma hüüdsin veel kõvemini, aga niisama kasutult nagu esimeselgi korral.

Nüüd Vitalis, kes aimas tõtt, tõusis samuti teerinnatisele.

Üsna kiiresti märkas temagi valget tanu.

„Vaene väike,” sõnas ta tasa.

„Oh! Ma palun teid nii väga!” hüüdsin ma, julgustatud neist kaastundlikest sõnust. „Laske mul tagasi minna!”

Kuid ta võttis mul uuesti käest kinni ja tõmbas maanteele.

„Kuna sa oled nüüd puhanud, siis sammume edasi, mu poiss,” ütles ta.

Tahtsin end lahti rebida, aga ta hoidis mind tugevasti.

„Capi! Zerbino!” hüüdis ta.

Ja mõlemad koerad asusid minu juurde – Zerbino ette ja Capi taha.

Olin sunnitud Vitalisele järgnema.

Ületasime mäeharja ning ma ei näinud enam ei meie orgu ega meie maja. Ainult kaugel paistvad sinakad mäed näisid ulatuvat taevasse ja mu pilgud eksisid piiritusse kaugusse.