Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 8

Meil oli juba selja taha jäänud üks osa Lõuna-Prantsusmaast: Auvergne, Velay, Vivarais, Quercy, Rouergue, Cévennes ja Languedoc. Meie reisimise viis oli kõige lihtsam maailmas: me rändasime otse, hea õnne peale. Ja kui me eemalt märkasime küla, mis näis meile küllalt jõukana, siis valmistusime suurejooneliseks sissemarssimiseks. Minu ülesandeks oli koerte tualeti eest hoolitseda: teha Dolcele soeng, riietada Zerbino ja panna Capi silmale plaaster, et ta näeks välja Napoleoni-aegse vana erukaardiväelasena. Edasi sundisin ma Joli-Coeuri endale kindrali univormi selga tõmbama. Kuid see oli mu ülesannetest alati kõige raskem, sest ahv taipas väga hästi, et riietumine kujutab endast eelmängu tööle, mida tal tuleb hakata tegema, ning seepärast kaitses ta ennast nii, kuidas suutis, leiutades kõige veidramaid võtteid, et enda riietamist takistada. Mõnikord pidin ma abiks kutsuma Capi, kelle valvsus, instinkt ja kavalus aitasid mul peaaegu alati ahvi õelad vembud nurja ajada.

Niipea kui trupp oli paraadvormis, võttis Vitalis oma vilepilli ja me marssisime ilusas rivis läbi küla.

Kui meile järgnev uudishimulike hulk oli küllaldane, andsime sealsamas oma etenduse, kui aga pealtvaatajaid oli vähe, mis ei tõotanud mingit sissetulekut, jätkasime oma teekonda. Ainult linnades peatusime mitu päeva ja siis olin ma hommikul vaba ja võisin minna jalutama sinna, kuhu ise soovisin. Võtsin Capi endaga kaasa – loomulikult ilma teatrikostüümita, päris lihtsa koera Capi – ja me uitasime kahekesi mööda tänavaid.

Vitalis, kes mind muidu alati oma läheduses hoidis, laskis neil kordadel valjad lõdvale.

„Kuna juhus võimaldab sul Prantsusmaa läbi rännata selles eas, mil lapsed tavaliselt koolis käivad,” ütles ta mulle, „siis hoia kõikjal silmad lahti, vaata ja õpi. Kui sa satud kimbatusse, kui sa näed midagi, millest sa aru ei saa, kui sul tekivad küsimused, siis pöördu minu poole ilma vähimagi kartuseta. Võib-olla ei suuda ma sulle alati vastata, sest ma pole kaugeltki kõiketeadja, aga ehk suudan ma siiski mõnikord rahuldada sinu uudishimu. Ma pole alati olnud õpetatud loomade trupi direktor ja ma olen õppinud midagi muud kui seda, mida on vaja, et „esitleda Capit ja härra Joli-Coeuri lugupeetud seltskonnale”.”

„Aga mida?”

„Sellest kõneleme kunagi hiljem. Praegu on sul tarvis teada ainult seda, et ka koertetantsitaja võib ühiskonnas omada teatud seisukohta. Ja ühtlasi pea silmas, et kuigi sa seisad praegu elu kõige madalamal redelipulgal, võid sa, kui sul selleks on vaid tahtmist, tõusta aegamööda veidi kõrgemale. Vähesel määral sõltub see olukordadest, suurel määral aga sinust endast. Kuula mu õpetusi, kuula mu nõuandeid, mu laps, ja kunagi hiljem, kui sa oled juba suur, loodan, et sa mõtled liigutuse ja tänutundega sellele vaesele komödiandile, kes valmistas sulle nii suurt hirmu, kui ta sind su võõrasema käest ära röövis. Jah, ma mõtlen, et meie kohtumine sulle isegi kord õnne toob.”

Milline võis olla see positsioon, millest mu isand mulle nii sageli, kuid nii tagasihoidlikult kõneles? See küsimus äratas mu uudishimu ja ma juurdlesin selle kallal palju. Kui ta oli olnud ühel eluredeli ülemistest pulkadest, nagu ta ütles, miks asus ta nüüd ühel kõige madalamal? Ta väitis, et mina võin kõrgemale tõusta, kui ma seda soovin – mina, kes ma polnud mitte midagi, kes ma ei teadnud midagi, kes ma olin ilma perekonnata, mina, kellel polnud ainsatki inimest, kes mind oleks aidanud! Aga miks oli ta ise nii madalale langenud? Pärast lahkumist Auvergne’i mägismaalt saabusime Quercy lubjastele causse’idele. Nii nimetatakse ebakorrapäraselt lainja pinnaga suuri lagendikke, kus vaevalt hakkab silma midagi muud peale ülesharimata maa ja võsa. Ükski maakoht pole trööstitum ja vaesem. Seda muljet, mille saab rändaja sealt läbi minnes, süvendab veel see, et kuskil ei hakka silma veekogusid: ei ühtki jõge, ei ühtki ojakest ega tiiki. Siin-seal mäestikuojade kivised kuivanud sängid. Nende veed on langenud kuristikesse ja kadunud maa alla, et kuskil eemal jõgedena ja allikatena maapinnale tõusta.

Selle lagendiku keskel, mis meie läbimineku ajal oli kuivusest kõrbenud, asub suur Bastide-Murat küla. Meie saatsime seal öö mööda ühe võõrastemaja küünis.

„Nimelt just siin,” ütles mulle Vitalis, kui me enne uinumist vestlesime, „tähendab, siin maakohas ja arvatavasti selles võõrastemajas sündis mees, kes on tuhanded sõdurid surma saatnud ja kes, alustades oma elu talupoisina, sai hiljem vürstiks ja kuningaks: ta nimi oli Murat. Ta tembeldati kangelaseks ja sellele külale anti tema nimi. Ma tundsin teda ja vestlesin temaga sageli.”

„Kui ta tallipoiss oli?” libises mul tahtmatult küsimus üle huulte.

„Ei,” vastas Vitalis naerdes, „kui ta oli kuningas. Bastide’is viibin ma täna esimest korda oma elus. Ma tundsin teda Napolis, tema õukonnas.”

„Teie olete tundnud kuningat?”

Võib arvata, et mu hüüatus pidi olema väga naljakas, sest Vitalis puhkes uuesti naerma ning naeris seekord tükk aega.

Me istusime talli ees pingil, seljad vastu müüri, millest õhkus veel päevast soojust. Sükomooripuu lehestikus, mis laotus meie peade kohal, laulsid tsikaadid oma ühetoonilist laulu. Meie ees, üle majade katuste, hakkas paistma täiskuu, mis aeglaselt taevasse tõusis. Tänane õhtu tundus meile seda hubasemana, et päev oli olnud kõrvetavalt palav.

„Kas tahad magada?” küsis minult Vitalis, „või tahad, et jutustan sulle kuningas Muratist?”

„Oh, palun teid, jutustage mulle kuningast!”

Ja ta jutustas mulle pika loo ning me jäime mitmeks tunniks pingile istuma: Vitalis kõneles, kuna mina silmitsesin kogu aeg ta nägu, mida kuu valgustas oma kahvatu valgusega. Kuidas see kõik sai võimalik olla? Aga mitte üksi võimalik, vaid ka tõsi!

Senini polnud mul üldse väiksematki ettekujutust, mida tähendas jutustus. Ja kes olekski mulle midagi jutustanud? Kindlasti mitte ema Barberin; tal polnud endalgi aimu, mida tähendas jutustus. Ta oli sündinud Chavanonis ja talle on määratud seal ka surra. Ta mõistus ei ulatunud iialgi vaatama kaugemale ta silmadest. Temale tähendas maailm ümbrust, mis paistis Audouze’i mäe tipust.

Mu isand oli aga näinud kuningat ja see kuningas oli temaga kõnelnud!

Kes ometi võis olla mu isand oma nooruses? Ja kuidas võis ta muutuda selleks, kellena ma näen teda ta vanul päevil?

Peab möönma, et selles oli nii mõndagi, mis andis tegevust lapse erksale, imede järele janunevale ettekujutusele.