Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 11

Pöördudes tagasi võõrastemajja kurva südame ja punaseks nutetud silmadega, kohtasin hooviväraval võõrastemajapidajat, kes silmitses mind kaua.

Kui ma tahtsin temast mööduda, et minna vaatama oma koeri, peatas ta mind sõnadega:

„Noh, kuidas läks su peremehega?”

„Ta mõisteti vangi.”

„Kui kauaks?”

„Kaheks kuuks.”

„Ja kui palju trahvi?”

„Sada franki.”

„Kaks kuud ja sada franki,” sõnas ta kolm või neli korda.

Tahtsin edasi minna, kuid ta peatas mind uuesti:

„Ja mida sa kavatsed nende kahe kuu jooksul teha?”

„Ma ei tea, härra.”

„Ah nii! Sa ei tea. Tähendab, sul pole raha elamiseks ega oma koerte toitmiseks, kas pole nii?”

„Jah, härra.”

„Tähendab, loodad, et mina teile korteri annaksin?”

„Oh ei, härra, ma ei looda mitte kellelegi.”

Miski polnud rohkem tõsi: ma ei lootnud tõepoolest mitte kellelegi.

„Väga õige, mu poiss,” jätkas võõrastemajapidaja. „Su peremees võlgneb mulle juba liiga palju ja ma ei saa sind hoida siin kaks kuud võlgu, ilma et ma teaksin, kas mulle seda üldse ära makstakse. Sellepärast pead siit lahkuma.”

„Lahkuma! Aga kuhu ma pean teie arvates minema, härra?”

„See pole enam minu asi. Mina pole sinu isa ega ka sinu peremees. Miks peaksin ma sind siis enese juurde jätma?”

Jäin silmapilguks täiesti keeletuks. Mida talle vastata? Lõpuks oli sel mehel ju õigus. Miks pidi ta mu enese juurde jätma? Ma oleksin olnud talle ainult tüliks ja koormaks.

„Läki, mu poiss, võta oma koerad ja ahv ning kao siit minema. Jätad siia ainult oma peremehe seljakoti. Niipea kui ta vabaneb vanglast, tuleb ta seda otsima ja siis klaarime oma arved.”

See sõna sisendas mulle ühe mõtte ja ma arvasin, et leidsin abinõu, kuidas sellesse võõrastemajja edasi jääda.

„Kuna te olete kindel, et arve tasutakse teile hiljem, siis lubage mul elada senikaua siin ja lisage minu kulud peremehe arvele juurde.”

„Kas tõesti, mu poiss? Sinu peremees võib maksta mulle mõnede päevade eest, aga kaks kuud, see on juba hoopis midagi muud.”

„Ma sööksin nii vähe, kui teie soovite.”

„Aga sinu loomad? Ei, mu poiss, sa pead lahkuma! Küllap leiad endale külades tööd ja leiba.”

„Aga mu härra, kuidas leiab mu peremees vanglast välja tulles mu üles? Ta tuleb mind ju siit otsima.”

„Sul tarvitseb vaid selleks päevaks siia tagasi tulla. Vahepeal jaluta ümbruskonna supellinnades paar kuud veidi ringi, käi ära Bagneres’is, Cauterets’s ja Luzis, kus võid hästi teenida.”

„Aga kui mu isand mulle vahepeal kirjutab?”

„Ma hoian kirja sinu jaoks alles.”

„Aga kui ma ei saa talle vastata?”

„Ah! Sa tüütad mind juba lõpuks ära. Ütlesin sulle, et pead siit jalga laskma – ja nii ruttu kui võid! Annan sulle lahkumiseks viis minutit aega ja kui ma tagasi tulles su veel hoovist eest leian, siis hoia oma nahk!”

Mõistsin nüüd ka ise, et igasugune vastupanu on asjatu. Pidin „siit jalga laskma” – nagu ütles võõrastemajapidaja.

Läksin talli, päästsin lahti koerad ja Joli-Coeuri, sidusin oma koti kinni, võtsin harfi rihmaga õlale ning lahkusin võõrastemajast.

Võõrastemajapidaja seisis uksel ja valvas minu järele.

„Kui tuleb kiri,” hüüdis ta mulle, „siis hoian selle sinu jaoks alles!”

Ma ruttasin kiiresti linnast välja, sest mu koertel polnud suukorve. Mida ma vastan, kui juhtun kohtama mõnd politseinikku? Et mul pole raha nendele suukorvide ostmiseks? See oli muidugi tõsi, sest mul oli taskus ainult üksteist soud, millest niisuguseks ostuks ei jätkunud. Ja kas ei vangistata siis ka mind? Mu isand on juba vangis, kui ka mina sinna satun, mis saab siis koertest ja Joli-Coeurist? Olin korraga muutunud näitetrupi direktoriks ja perekonnapeaks – mina, perekonnata laps! – ja ma tundsin oma vastutust.

Sammudes kiiresti oma teed, tõstsid koerad pead ja vaatasid minu poole ilmel, mis oli arusaadav ilma sõnu tarvitamata: nad tahtsid süüa.

Joli-Coeur, kes kükitas mu seljakotil, tiris mind aeg-ajalt kõrvast, et sundida mind pöörama pead tema poole. Kui ma seda tegin, sügas ta oma kõhtu liigutusega, mis polnud sugugi vähem väljendusrikas, kui seda olid koerte pilgud.

Ka mina oleksin võinud väga hästi kõnelda oma näljast, sest minagi polnud einetanud, aga mida see oleks aidanud?

Minu üheteistkümnest soust ei oleks jätkunud hommiku- ja lõunasöögiks. Pidime leppima üheainsa söömaajaga, mis oli ette nähtud keskpäeval ja mis pidi lugema kahe eest.

Võõrastemaja, kus me olime peatunud ja kust meid minema kihutati, asus Saint-Micheli eeslinnas, Montpellier’ maantee ääres ja seepärast oli täiesti endastmõistetav, et lahkusin just seda teed kaudu.

Põgenedes rutuga linnast, kus ma kergesti võisin kohata politseinikke, polnud mul mahti järele pärida, kuhu üks või teine tee viib. Ma soovisin ainult kiiresti pääseda välja Toulouse’ist, kuna kõik muu huvitas mind sel hetkel vähe. Ma ei osanud minna ühte kohta rohkem kui teise, sest kõikjal nõutakse raha söögi ja öömaja eest. Korteriküsimus huvitas mind aga kõige vähem, sest oli soe aastaaeg ja me võisime magada lageda taeva all mõne põõsa või müüri varjus.

Aga kust saada süüa?

Arvan, et matkasime umbes paar tundi, ilma et ma oleksin julgenud peatuda, ehkki koerte pilgud muutusid üha paluvamaks ja Joli-Coeur tiris mind kõrvast ja kratsis oma kõhtu üha tugevamini.

Lõpuks, kui ma enda arvates olin Toulouse’ist juba küllalt kaugel ega tarvitsenud enam midagi karta ning võisin nüüd öelda, et ma panen oma koertele suukorvid pähe homme, kui minult oleks seda nõutud, astusin ma esimesse pagariärisse, mille leidsin.

Küsisin poolteist naela leiba.

„Võtke parem juba terve kahenaelane leib,” ütles mulle pagarinaine, „teie loomaaia jaoks pole seda palju. Neid vaeseid loomi peab hästi toitma.”

Muidugi polnud kahenaelasest leivast mu loomaaia jaoks palju, sest kaasa arvamata Joli-Coeuri, kellele piisas väikesest tükikesest, saaksime igaüks pool naela, kuid see polnud jõukohane mu rahakotile.

Leib maksis viis soud nael ja kui ma oleksin võtnud kaks naela, oleks see maksnud kümme soud ja mu üheteistkümnest soust oleks mulle järele jäänud vaid üksainus sou.

Ma ei tohtinud lasta end ahvatleda niisugusele pillamisele enne, kui järgmine päev polnud kindlustatud. Ostes aga ainult poolteist naela, mis maksaks seitse soud ja kolm santiimi, jääks mulle homseks kolm soud ja kaks santiimi, seega küllalt, et mitte surra nälga ja oodata juhust teenida veidi raha.

See arvestus oli mul kiiresti tehtud ja ma palusin pagarinaist võimalikult kindlal ilmel mitte lõigata mulle üle poolteise naela, millest mulle täielikult piisab.

„Hea küll, hea küll,” vastas ta.

Ja lõikas ilusa kuuenaelase leiva küljest, mille meie meeleldi oleksime kõik ära söönud, nõutud tüki ja viskas kaalule, sellele kerget tõuget andes.

„Siin on veidi rohkem, kahe santiimi eest,” ütles ta ja mu kaheksa soud kadusid laekasse.

Ma olen näinud, kuidas inimesed kahte tagasiantud santiimi vastu ei võta, öeldes, et nad ei tea, mida nendega peale hakata; mina oleksin need oma kaks santiimi igatahes vastu võtnud, kuid siiski ei julgenud ma neid küsida ja väljusin sõnagi lausumata, oma leiba tugevasti kaenlasse surudes.

Koerad hüplesid rõõmsalt minu ümber, kuna Joli-Coeur kiskus mind tasakesi karjudes juustest.

Me ei läinud kuigi kaugele.

Panin oma harfi esimese tee ääres leiduva puu najale ja viskasin enese rohule pikali. Koerad istusid minu vastu: Capi keskel, Dolce ühel ja Zerbino teisel pool. Joli-Coeur, kes polnud väsinud, seisis püsti ja oli valmis näppama leivatükke, mis talle meeldisid.

Leiva jagamine oli küllaltki delikaatne töö; lõikasin viis võimalikult ühesuurust tükki, ja et raasugi sellest kaduma ei läheks, siis andsin ma nad kätte väikeste viiludena, nii et igaüks sai oma järgneva viilu järjekorras, nagu jagatakse toitu sõduritele.

Joli-Coeur, kes tarvitas toitu vähem kui meie, oli jagamisega kõigiti rahul ja ta sai kõhu täis, kuna meie olime ikka veel näljased. Ahvi osast jäi seitse viilu järele, neist kolm pistsin ma kotti, et oleks hiljem midagi koerte jaoks, kuna neli järelejäänud viilu jagasime meie nelja vahel nii, et igaüks sai ühe viilu – see oli meile lisatoiduks ja magusroaks ühtlasi.

Ehkki taoline pidusöök andis väga vähe põhjust lauakõnedeks, tundus see silmapilk mulle siiski kõige kohasemana, et pöörduda mõne sõnaga oma kaaslaste poole. Loomulikult pidasin ma ennast nende juhiks, kuid ma ei pidanud ennast neist siiski niivõrd kõrgemaks, et jätta neid täielikku teadmatusse sellest raskest olukorrast, milles viibisime.

Päris kindel, et Capi aimas mu kavatsust, sest ta vahtis mulle otsa oma suurte, tarkade ja lembete silmadega.

„Jah, mu sõber Capi,” ütlesin ma, „jah. mu sõbrad Dolce, Zerbino ja Joli-Coeur, jah, mu kallid kaaslased, mul on teile halb uudis: me ei näe oma peremeest enne kahte kuud.”

„Auh!” hüüdis Capi.

„See on väga kurb kõigepealt temale, aga samuti ka meile. Tema toitis meid kõiki ja tema äraolekul satume kohutavasse olukorda: meil pole raha.”

Selle sõna peale, mida Capi teadis väga hästi, tõusis ta tagumistele jalgadele ja hakkas ringi käima, nagu oleks ta sooritanud korjandust „lugupeetud seltskonna” ees.

„Sa tahad, et me annaksime etendusi,” jätkasin mina. „See on kahtlemata väga hea nõu, aga kas me midagi teenime? Kõik seisab selles. Meie etenduste õnnestumisest sõltub kõik, sest ütlen teile ette, et meil pole rohkem varandust hinge taga kui kolm soud. Tähendab, peame püksirihma pingutama. Kuna meie lood on sellised, siis ma julgen loota, et te saate aru seisukorra tõsidusest ja selle asemel, et mängida mulle mõnd halba vempu, kasutate oma võimeid meie trupi heaolu huvides. Ma nõuan teilt kuulekust, kainust ja julgust. Oleme üksmeelsed ja lootke minule, nagu mina loodan teile.”

Ma ei julge väita, et mu kaaslased mõistsid mu improviseeritud kõne kõiki peensusi, aga kindlasti mõistsid nad selle peamist mõtet. Meie isanda puudumise tõttu nad aimasid, et toimub midagi tõsist, ja ootasid minult selgitust. Kui nad vahest ei mõistnud kõike, mida ma neile ütlesin, olid nad vähemalt rahul minu käitumisega nende suhtes ja avaldasid rahulolu oma tähelepanelikkusega.

Kui ma kõnelen nende tähelepanelikkusest, siis kõnelen ma ainult koertest, sest Joli-Coeur ei suutnud oma mõtteid kuigi kauaks ühe ja sama asja juurde koondada. Minu kõne esimest osa oli ta kuulanud kõige elavama huviga, aga juba paarikümne sõna järel ronis ta puu otsa, mis kattis meid oma lehestikuga, ning eelistas lõbustada end kiigutamisega ja oksalt oksale hüppamisega. Capi poolt oleks mind taoline teotus sügavalt solvanud, kuid Joli-Coeurilt olin ma harjunud kõike ootama: ta oli mõtlematu ja tühja koluga ning lõpuks tuli aru saada, et ta tahtis pisut lõbutseda.

Tunnistan, et oleksin meeleldi teinud sedasama, oleksin tema kombel suure naudinguga kiikunud okstel, kuid mu ameti tähtsus ja väärikus ei lubanud mulle enam taolisi meelelahutusi.

Pärast lühikest puhkust andsin signaali edasiliikumiseks. Pidime teenima raha öömaja eest maksmiseks, aga igal juhul homse toidu tarvis, sest oli arvata, et hoiame kokku ja magame lageda taeva all.

Umbes tunniajalise matka järel nägime küla, mis tundus olevat mu kavatsuste teostamiseks kohane.

Eemalt paistis küla üsnagi viletsana ja järelikult ei võinud me loota seal kuigi heale kassale, aga see mind enam ei kohutanud, sest sissetulekute suhtes polnud ma kuigi nõudlik ja ma mõtlesin, et mida väiksem küla, seda vähem on seal võimalusi sattuda kokku politseinikuga.

Korrastasin oma komödiantide tualetid ja sammusime külla sisse nii ilusas reas kui vähegi võimalik. Kahjuks puudus Vitalise vilepill ja ka tema auväärne välimus, millega ta meenutas rügemendi trummilööjalt ja äratas alati üldist tähelepanu. Mul puudusid tema pikk kasv ja tema nii väljendusrikas pea; mina ju olin kasvult päris lühike ja kõhetu ning mu näos võis peegelduda pigem kartlikkus kui enesekindlus.

Marssides vaatasin ma paremale ja vasakule, et näha, missugust muljet me avaldame. See oli vägagi keskpärane: tõsteti vaid korraks pead ning keegi ei järgnenud meile.

Jõudnud väikesele väljakule, mille keskel plataanide varjus asetses purskkaev, võtsin oma harfi ja hakkasin mängima üht valssi. Muusika oli lõbus, mu sõrmed libisesid kergelt üle keelte, kuid mu südant vaevas raske mure ja mulle endale tundus, et kannan oma õlgadel tohutut koormat.

Käskisin Zerbinol ja Dolcel valssi tantsida. Nad kuulasid otsekohe mu sõna ja hakkasid muusika taktis ringi keerlema.

Kuid keegi ei võtnud vaevaks meid vaatama tulla, ehkki ma nägin ukselävedel naisi, kes kudusid või vestlesid omavahel.

Jätkasin mängimist ja Zerbino ning Dolce jätkasid valsi tantsimist.

Ehk läheneb meile siiski mõni inimene. Aga kui tuleb juba üks, siis järgneb talle ka teine, siis kümme ja siis kakskümmend.

Ent ma võisin mängida ning Zerbino ja Dolce võisid tantsida niipalju kui tahes, aga inimesed ei tulnud majadest välja, nad isegi ei vaadanud enam meie poole.

See ajas meeleheitele.

Aga ma ei heitnud siiski veel meelt, mängisin valjemini, helistasin oma harfi keeli nii, et need ähvardasid katkeda.

Korraga üks väike laps, nii väike, et ta arvatavasti tegi oma esimesi samme, eemaldus maja läve juurest ja tatsas meie poole.

Nüüd järgneb talle kahtlemata ema, ema järel tuleb sõbranna ja nii kogunevad meile peatselt pealtvaatajad ning meie kassa ei jää tühjaks.

Mängisin veidi tasemini, et last mitte hirmutada, vaid lähemale meelitada.

Käekesed ette sirutatud, väikestel jalgadel taarudes, tuli ta aeglaselt lähemale.

Ta astus aina edasi, jõudis juba päris lähedale ja mõne sammu järel oleks ta olnud meie juures.

Ema tõstis pea üles ning tundis kahtlemata rahutust, et laps on ta lähedusest kadunud.

Kuid ta leidis väikese kohe üles. Aga selle asemel, et tulla talle järele, nagu ma lootsin, ta ainult hüüdis ja laps pöördus sõnakuulelikult tagasi.

Võib-olla ei armastanud need inimesed tantsu. Väga võimalik.

Käskisin Zerbinol ja Dolcel maha heita ning hakkasin laulma oma Napoli laulukest seesuguse innukusega nagu ei kunagi varem.

Alustasin parajasti teist salmi, kui mulle lähenes kuues ja viltkübaras mees.

Lõpuks ometi!

Püüdsin laulda veelgi suurema vaimustusega.

„Hei!” hüüdis ta, „mida sa teed siin, päevavaras?”

Ma katkestasin laulu, jahmunud sellest vahelehüüdest, ning jäin ammuli sui vahtima, kui ta mulle lähemale astus.

„Noh, miks sa ei vasta?” küsis võõras.

„Nagu te näete, mu härra, ma laulan.”

„On sul luba meie kogukonna platsil laulmiseks?”

„Ei, härra.”

„Siis lase kohe jalga, kui sa ei taha kohtuga tegemist teha.”

„Aga, härra …”

„Nimeta mind härra külapolitseinik ja anna kandadele valu, sandipoeg!”

Külapolitseinik! Lugu mu isandaga oli mulle juba näidanud, mis läheb maksma vastuhakkamine linna korravalvuritele ja külapolitseinikele.

Ma ei lasknud endale seda käsku kaks korda öelda: andsin kandadele valu, nagu ta mulle ütles, ja ruttasin tuldud teed tagasi.

Sandipoeg! See polnud ju tõsi. Ma ei kerjanud, vaid laulsin ja tantsisin, mis just oligi minu töö. Mis võis olla selles halba?

Viie minutiga olin ma sellest nii külalislahkusetust, kuid nii hoolega valvatud kogukonnast lahkunud.

Koerad järgnesid mulle lontis kõrvade ja kurbade nägudega, kindlasti mõistes, et meid tabas mingi ebameeldivus.

Capi jooksis minust aeg-ajalt ette, pööras pea minu poole ja vaatles mind nii kummaliselt oma tarkade silmadega. Iga teine tema asemel oleks mind küsitlenud, kuid Capi oli selleks liialt hästi kasvatatud ja liialt distsiplineeritud koer, et esitada mulle kas või ainsagi häälitsusega ebadiskreetset küsimust. Ta piirdus vaid sellega, et avaldas oma uudishimu, ja ma nägin, kuidas ta lõualuud värisesid pingutusest, et tagasi hoida haugatusi.

Niipea kui olime juba küllalt kaugel, et mitte karta külapolitseiniku ilmumist ning toorutsemist, andsin käega märku ja kolm koera kogunesid kohe ringi minu ümber, Capi liikumatult nende keskel, vaadates mulle teraselt silma.

Oli saabunud silmapilk anda seletust, mida nad ootasid. „Kuna meil pole esinemiseks luba, siis aeti meid minema,” ütlesin ma.

„Ja nüüd?” küsis Capi pealiigutusega.

„Nüüd peame magama lageda taeva all ja jääma ilma õhtusöögita.”

Sõna „õhtusöögita” juures kuuldus üldine nurin.

Ma näitasin neile oma kolme soud.

„Te teate, et see on kogu meie varandus. Kui me kulutame need kolm soud ära täna õhtul, siis jääme söömata homme hommikul. Aga et me täna oleme juba korra söönud, siis on minu arvates arukas mõelda ka homsele.”

Ja ma pistsin kolm soud tagasi taskusse.

Capi ja Dolce langetasid kuulekalt pea, kuid Zerbino, kellel polnud alati hea iseloom ja kes pealegi oli suur maiasmokk, jätkas urisemist.

Vaatasin talle karmilt otsa, kuid suutmata teda vaikima sundida, pöördusin ma Capi poole:

„Selgita Zerbinole seda, millest ta ei taha aru saada,” ütlesin ma. „Peame täna loobuma kahest söömaajast, kui meie tahame homme kordki süüa.”

Otsekohe virutas Capi käpaga Zerbinole ja nende vahel näis puhkevat vaidlus.

Ärgu arvatagu, et kahe looma puhul on ebasobiv kasutada sõna „vaidlus”. On ju päris kindel, et kõigil loomadel on oma keel. Kui te olete elanud majas, mille karniiside või akende külge on pääsukesed oma pesad ehitanud, siis te olete kindlasti veendumusele jõudnud, et need linnud ei vilista lihtsalt mõnd väikest muusikalist viisi, kui nad päikesetõusul omavahel väga elavalt vadistavad: need on ehtsad jutuajamised tõsiste asjade üle, mis neid erutavad, või siis õrnad sõnad, mida nad üksteisele ütlevad. Ehk siis ühe ja sama pesakonna sipelgad, kui nad teerajal kohtudes hõõruvad oma katsesarvi teineteise vastu – mida nad teie arvates siis teevad, kui te ei nõustu sellega, et nad kõnelevad asjadest, mis neid huvitavad? Ja koerad ei oska mitte üksnes rääkida, vaid nad oskavad ka lugeda: vaadake vaid, kuidas nad sörgivad, nina õhus või pea maas, nuusutades kive ja põõsaid, kuidas nad korraga peatuvad mõne rohupuhma või müüri juures ning jäävad sinna mõneks hetkeks; meie ei näe müüril midagi, aga koer loeb sealt igasuguseid huvitavaid asju, mis sinna on kirjutatud salapäraste tähtedega, mida meie ei tunne.

Mida Capi ütles Zerbinole, sellest ma muidugi aru ei saanud, sest koerad mõistavad inimeste keelt, kuid inimesed koerte keelt ei mõista. Nägin vaid, et Zerbino keeldus mõistust pähe võtmast ja nõudis kolme sou kohest ärakulutamist. Capi vihastas ja alles selle järel, kui Capi näitas oma kihvu, alistus Zerbino vaikselt, sest ta polnud just eriti julge.

Õhtusöögi küsimus oli sellega korraldatud ja järele jäi veel ainult sobiva ööbimiskoha leidmine.

Kuna ilm oli ilus ja päev palav, polnud sel aastaajal lageda taeva all magamine kuigi ebamugav. Tuli ennast ainult sisse seada nii, et hundid ligi ei pääseks, kui neid siinses ümbruskonnas peaks leiduma. Aga veelgi ohtlikumad paistsid mulle külapolitseinikud, sest inimesi tuli meiesugustel karta rohkem kui metsloomi.

Meil polnud muud teha, kui matkata edasi piki helendavat maanteed, kuni leiame sobiva koha ööbimiseks.

Ja nii me toimisimegi.

Ent teel ei tulnud lõppu, kilomeetrid järgnesid kilomeetritele, loojuva päikese viimased roosad kiired olid juba taevast kustunud, kuid meie polnud ikka veel ööbimiskohta leidnud.

Kuid nii või teisiti tuli see küsimus lahendada.

Ja kui ma lõpuks otsustasin ööbimiseks peatuda, olime jõudnud metsa, kus siin-seal leidus lagedamaid kohti, mille keskel seisid graniidirahnud. Paik oli väga kurb ja üksildane, kuid polnud valida midagi paremat ja ma arvasin, et need graniidirahnud võivad pakkuda meile kaitset ööjaheduse eest. Kui ma ütlen „meie”, siis ma kõnelen Joli-Coeurist ja endast, sest koerte pärast ei tarvitsenud ma muret tunda: polnud karta, et nad võiksid lageda taeva all magades külmetuda ja palavikku jääda. Kuid enese suhtes pidin olema hoolikas, sest olin teadlik oma vastutusest. Mis saab mu trupist, kui ma haigestun? Mis saab minust endast, kui pean hakkama ravima Joli-Coeuri?

Pöördudes teelt kõrvale, kõndisime kivide vahel edasi ja varsti silmasin ma üht hiiglasuurt längus graniidirahnu, mille alumine osa moodustas mingi õõnsuse ja tipp võis täita katuse aset. Tuuled olid sellesse õõnsusse kokku kuhjanud tiheda kuivanud männiokastest voodi. Midagi paremat me ei võinud leidagi: meil oli madrats pikaliheitmiseks ja katus pea kohal. Meil puudus ainult tükike leiba õhtusöögiks, kuid tuli katsuda sellele mitte mõelda. Ja muide, kas ei ütle vanasõnagi:

„Kes magab – see sööb.”

Enne magamaheitmist ütlesin Capile, et valvamise osas panen kõik lootused temale. Ja hea loom, selle asemel et tulla meiega männiokastele magama, jäi tunnimehena välja valvama. Võisin olla täiesti rahulik, sest teadsin, et keegi ei saa meile läheneda, ilma et mulle sellest kohe märku ei antaks.

Ehkki ma selles suhtes võisin olla täiesti muretu, ei uinunud ma männiokastele heites ometi kohe, sest mu mure oli veelgi suurem kui mu väsimus. Joli-Coeur magas mu kuue sisse mässitult minu kõrval, kuna Zerbino ja Dolce lamasid mu jalgade juures.

Päev, meie esimene matkapäev oli olnud halb, aga missuguseks kujuneb homne päev?

Mul oli nälg, mul oli janu, aga taskus polnud mul rohkem kui kolm soud. Võisin neid oma taskus kobamisi üle lugeda niipalju kui tahes, kuid nende hulk ei kasvanud: üks, kaks, kolm – ja sellest arvust ma kaugemale ei jõudnud.

Millega toita oma truppi ja iseennast, kui ma homme ja järgmistel päevadel ei saa kuskil etendusi anda? Suukorvid ja luba laulmiseks – kust pidin ma need endale hankima? Kas me olime määratud nälga surema kuskil puu või põõsa all?

Mõlgutades neid kurbi mõtteid, silmitsesin ma tähti, mis särasid tumedas taevas. Ei ainustki tuulehoogu. Täielik vaikus ümberringi, ei lehtede kahisemist, ei linnuhäälitsusi, vankrite veeremist maanteel. Nii kaugele kui mu pilk suutis tungida selles sinises sügavuses – aina tühjus. Kui üksi, kui mahajäetud me olime!

Tundsin oma silmi valguvat pisaraid ja järsku puhkesin ma nutma:

„Vaene ema Barberin! Vaene Vitalis!”

Lamasin kõhuli ja nutsin, nägu peidetud kätesse, suutmata peatada oma pisaraid, kui korraga tundsin oma juustel sooja hingust. Pöörasin enese kiiresti ümber ja pikk pehme soe keel lakkus mu nägu. See oli Capi, kes kuulis mind nutvat ja tuli nüüd lohutama, nagu ta oli seda teinud kord varem, mu esimesel matkapäeval.

Võtsin tal kahe käega kaela ümbert kinni ja suudlesin ta niisket koonu, mispeale ta kaks või kolm korda lämmatatud häälel niuksus, ja mulle näis, et ta nuttis koos minuga.

Kui ma järgmisel päeval ärkasin, oli päike juba kõrgel, Capi istus minu ees ja vaatas mulle otsa. Linnud vidistasid puude lehestikus ja kaugel, üsna kaugel kutsus kirikukell palvele. Kõrgele tõusnud päike saatis sooje ja kosutavaid kiiri, mis olid head nii südamele kui kehale.

Meie hommikune tualett ei võtnud kuigi palju aega ning me asusime teele selles suunas, kust oli kostnud kellahelin: seal asus küla ja kahtlemata ka pagar. Kui heidetakse magama ilma lõunaja õhtusöögita, annab nälg ennast varakult tunda.

Otsustasin nüüd ära kulutada oma kolm soud, saagu edasi, mis saab.

Jõudnud külla, polnud mul vajadust pagari juurde teed küsida, sest meie ninad juhtisid meid eksimatult sinnapoole. Minu haistmismeel oli peaaegu sama terav kui koertel ja ma tundsin juba kaugelt meeldivat sooja leiva lõhna.

Kuna leivanael maksis viis soud, siis saime kolme sou eest ostetud leivast igaüks ainult väikese tükikese ja meie hommikueine ei kestnud kuigi kaua.

Nii oli ülim aeg ringi vaadata ja mõelda selle peale, kuidas päeva jooksul sissetulekut hankida. Jalutasin mööda küla, et etenduse jaoks sobivat kohta leida ning inimeste nägusid silmitseda, et selgusele jõuda, kas nad suhtuvad meisse sõbralikult või vaenulikult.

Ma ei kavatsenud anda etendust otsekohe, sest kellaaeg polnud selleks kohane. Uurisin esialgu vaid ümbrust, et välja valida parim koht ja ilmuda sinna siis keskpäeva paiku õnne katsuma.

Olin parajasti tegevuses nende mõtetega, kui ma korraga kuulsin oma selja taga karjumist. Pöördusin kiiresti ümber ja nägin jooksmas Zerbinot, keda üks vanaeit taga ajas. Taipasin silmapilkselt, mis oli selle tagaajamise ja kisa põhjuseks: Zerbino oli kasutanud minu hajameelsust, läinud minust eemale, hiilinud ühte majja ja varastanud sealt tüki liha, mida ta nüüd hammaste vahel hoidis.

„Varas, varas!” karjus vanaeit. „Võtke ta kinni, võtke nad kõik kinni!”

Kuuldes neid viimaseid sõnu ja tundes end süüdlasena või siis vähemalt vastutavana oma koera kuriteo eest, pistsin ka mina jooksma. Sest mida ma oleksin vastanud, kui see vanaeit oleks nõudnud minult varastatud liha eest maksmist? Millega seda tasuda? Ja kui kord oled juba vangis, kas on siis lahtisaamine enam nii lihtne?

Nähes mind põgenemas, ei jäänud minust maha ka Capi ja Dolce, olles hoolikalt minu kannul, kuna Joli-Coeur, keda ma kandsin õlal, hoidis kinni mu kaela ümbert, et mitte kukkuda.

Polnud karta, et meid oleks võidud taga ajades tabada, aga meie läbipääs võidi eestpoolt sulgeda ja niisugune kavatsus, nagu mulle näis, oli just kahel või kolmel inimesel, kes astusid teele ette. Õnneks aga leidsin ma enne nendega kohtumist väikese teeraja, mis viis risti külatänavalt kõrvale. Keerasin täie jooksuhooga sinna, koerad kannul, ja me jõudsime peagi lagedale. Siiski ei peatunud ma enne, kui olin täiesti hingetu, olles jooksnud vähemalt paar kilomeetrit. Alles siis jäin seisma ja julgesin tagasi vaadata. Keegi meid enam ei jälitanud. Capi ja Dolce olid kogu aeg mu kannul, kuna Zerbino lonkis silmnäolt järele: kahtlemata oli ta peatunud, et oma lihatükki ära süüa. Kutsusin teda, aga kuna ta väga hästi teadis, et on raske karistuse ära teeninud, siis selle asemel et minu juurde tulla, põgenes ta hoopis eemale. Muidugi, Zerbino oli lihatüki varastanud nälja pärast, kuid ma ei saanud võtta seda vabandava põhjusena. Vargus jäi ikkagi varguseks. Süüdlast tuli karistada või mu trupi distsipliin satub tõsisesse hädaohtu: järgmises külas võis Dolce jäljendada oma kaaslast ja lõpuks võis Capigi langeda kiusatuse ohvriks.

Nii olin sunnitud Zerbinot avalikult karistama. Aga selleks pidi ta minu juurde ilmuma, milleks polnud teda kaugeltki kerge ahvatleda.

Pöördusin abi saamiseks Capi poole.

„Mine too Zerbino siia.”

Capi läks viivitamatult täitma temale usaldatud ülesannet. Kuid mulle näis, et ta tegi seda väiksema innuga kui tavaliselt, ja pilgust, mille ta heitis mulle enne lahkumist, võisin ma lugeda, et ta oleks meelsamini esinenud Zerbino advokaadina kui minu sandarmina.

Nüüd polnud mul muud teha, kui oodata Capi ja ta vangi tagasitulekut, aga see võis venida üsna pikale, sest Zerbino ei lase end arvatavasti otsekohe kaasa tuua. Kuid antud olukorras polnud see ootamine mulle põrmugi vastumeelne. Olin külast juba niivõrd kaugel, et vaevalt tarvitses mul jälitajaid karta. Ja pealegi olin ma küllaltki väsinud sellest meeletust jooksmisest ning vajasin mõne silmapilgu puhkust. Ka polnud mul mingit põhjust kiirustada; ma ei teadnud, kuhu minna, ja teha polnud mul mitte midagi.

Koht, kus ma peatusin, oli otsekui loodud ootamiseks ja puhkuseks. Teadmata, kuhu mind mu meeletu jooksmine viib, olin sattunud Lõunakanali kaldale. Pärast Toulouse’ist lahkumist läbitud tolmuseid liivalagendikke leidsin enese nüüd keset rohelist ja värsket ümbrust: vesi, puud, lokkav rohi ja väike allikas, mis voolas vääntaimedega ümbritsetud kaljupragude vahelt. Kõik oli nii kaunis, et ma siin meeleldi koerte tagasitulekut ootasin.

Tund möödus, aga kumbagi neist polnud veel näha. Ma hakkasin juba rahutuks muutuma, kui Capi lõpuks ilmus üksi, pea longus.

„Kus on Zerbino?”

Capi heitis kartlikult maha. Silmitsedes teda lähemalt, märkasin, et ta kõrv oli verine.

Ma ei vajanud mingit seletust, et mõista, mis oli juhtunud: Zerbino oli sandarmeeria vastu mässu tõstnud ega alistunud Capile, kes omakorda võib-olla vastumeelselt täitis korraldust, mis tundus talle liiga karmina, ning laskis ennast seepärast meelega võita.

Kas pidin tõrelema ja tedagi karistama? Mul polnud selleks julgust, mul puudus tahtmine teisi piinata, kuna mu enda mured mind juba küllalt vaevasid.

Capi retk polnud õnnestunud ja mul ei jäänud muud üle, kui ära oodata, mil Zerbino ise arvab heaks tagasi tulla. Teadsin, et pärast esimest vastuhakku alistub ta ise vabatahtlikult teenitud karistusele ja ma näen varsti, kuidas ta kahetsevana tagasi ilmub.

Viskasin enese ühe puu alla pikali ja sidusin Joli-Coeuri kinni kartusest, et tal võib tulla tuju Zerbino juurde üle minna. Capi ja Dolce lamasid mu jalgade ees.

Aeg möödus, Zerbino ei näidanud ikka veel oma nägu, märkamatult võttis uni mu üle võimust ja ma uinusin.

Kui ma uuesti ärkasin, oli päike juba mu pea kohal ja mitu tundi oli möödunud. Kuid mul ei tarvitsenud vaadata päikest, et märgata aja hilisust: mu kõht kisendas, et on möödunud juba palju aega sellest, mil ma sõin oma viimase tüki leiba. Samuti andsid ka mõlemad koerad ja Joli-Coeur mõista, et nad kannatavad nälga: Capi ja Dolce ilme oli kaeblev, kuna Joli-Coeur avaldas oma soovi grimasside abil.

Kuid Zerbino ei näidanud ikka veel oma nägu.

Hüüdsin teda ja vilistasin, kuid kõik oli asjatu: ta ei tulnud. Olles korralikult einetanud, seedis ta nüüd rahulikult kuskil põõsa all.

Mu seisukord muutus kriitiliseks: kui ma matkaksin edasi, võib Zerbino jäljed kaotada ja meid mitte enam üles leida; jään ma teda aga siia ootama, ei saa ma otsida võimalust mõne sou teenimiseks, et osta süüa.

Söömisvajadus muutus aga üha tungivamaks. Koerad vahtisid mulle otsa meeleheitlikul pilgul ja Joli-Coeur sügas kõhtu vihaste häälitsuste saatel.

Kuna aeg läks edasi ja Zerbinot ikkagi ei tulnud, saatsin ma Capi uuesti oma kaaslast otsima, aga poole tunni pärast ilmus ta üksi tagasi ja andis mulle mõista, et pole teda üldse leidnud.

Mida teha?

Ehkki Zerbino oli süüdlane ja asetas meid oma lubamatu teguviisiga lausa kohutavasse olukorda, ei tulnud mul mõttessegi teda maha jätta. Mis ütleks mu isand, kui ma ei viiks talle tagasi kõiki koeri? Ja hoolimata kõigest armastasin ma seda kelmi Zerbinot.

Nii otsustasin ma siiski oodata kuni õhtuni, kuid võimatu oli jääda tegevuseta ja kuulata meie kõhtude näljakisa, mis tundus seda piinavam, et meil polnud mingit meelelahutust, mis hetkekski oleks meie tähelepanu millelegi muule juhtinud.

Tarvis oli midagi välja mõtelda, mis oleks pannud kõiki meid nelja tegevusse ja hajutanud meie näljamõtted.

Kui meie ainult suudaksime nälja unustada, siis oleksime sel ajal kindlasti vähem näljased.

Ent millega tegelda?

Juureldes selle küsimuse üle, meenusid mulle Vitalise sõnad: kui rügement sõjaretkel pikast rännakust väsib, lastakse mängida orkestril ja kuuldes lõbusat või kaasakiskuvat viisi, unustavad sõdurid oma väsimuse.

Kui ma mängiksin mõne lõbusa loo, võib-olla unustame siis kõik oma nälja. Aga igal juhul, kui mina olen tegevuses mängimisega ja koerad tantsivad Joli-Coeuriga, möödub meie aeg märksa kiiremini.

Võtsin puu najalt oma harfi, seadsin komödiandid tantsuks valmis, keerasin kanalile selja ning alustasin üht tantsulugu. Selle järel mängisin valssi.

Algul ei ilmutanud mu näitlejad tantsimiseks erilist lusti. Oli ilmne, et tükk leiba oleks mõjunud neile palju paremini, kuid aegamööda nad siiski elavnesid, muusika avaldas oma vastupandamatut mõju: me kõik unustasime leiva, mida meil polnud, ja mina mõtlesin veel ainult mängule ja nemad tantsule.

Korraga kuulsin üht heledat lapsehäält hüüdvat:

„Braavo!”

Hääl tuli mu selja tagant ja ma pöördusin kiiresti ümber.

Nägin kanalil seismas laeva, mille nina oli pööratud kalda poole, kus olime meie. Vastaskaldal olid seisma jäänud kaks hobust, kes laeva vedasid.

See oli väga kummaline laev, missugust ma varem polnud veel näinud: ta oli palju lühem veolaevadest, mida tavaliselt kasutatakse kanalitel liiklemiseks. Laeva sillale, mis asetses vaid veidi kõrgemal veepinnast, oli ehitatud mingisugune klaasrõdu. Selle ees asetses veranda, mida varjutasid väänkasvud, rippudes roheliste kaskaadidena katuselt alla. Verandal silmasin ma kahte inimest: võrdlemisi noort, ülla ja nukra ilmega daami, kes seisis püsti, ja last, umbes minuvanust poissi, kes näis lamavat.

Ma ei kahelnud, et seesama poiss oligi hüüdnud „Braavo!”.

Toibunud üllatusest, milles ma ei leidnud midagi hirmutavat, kergitasin kübarat, et tänada seda, kes mulle oli aplodeerinud.

„Kas mängite oma lõbuks?” küsis minult daam, rääkides võõrapärase aktsendiga.

„Mängin selleks, et mu näitlejatel oleks tegevust… ja et ühtlasi ka oma meelt lahutada.”

Poiss tegi käeliigutuse ja daam kummardus tema kohale.

„Kas soovite veel mängida?” küsis daam pead tõstes.

Kas ma soovin mängida! Mängida publikule, kes saabus nii parajal ajal! Ma ei lasknud ennast paluda.

„Kas soovite tantsu või komöödiat?” küsisin ma.

„Oh, komöödiat!” hüüdis laps.

Ent daam katkestas teda ja ütles, et ta eelistab tantsu.

„Tants on liiga lühike!” hüüdis laps.

„Me võime pärast tantsu, kui lugupeetud seltskond seda soovib, esitada mitmesuguseid kunsttükke, nagu neid tehakse Pariisi tsirkustes.”

See lause pärines minu peremehelt ja ma püüdsin seda öelda sama väärikalt kui tema. Lähemalt järele mõeldes olin ma koguni rõõmus, et seltskond ei soovinud vaadata komöödiat, sest mul oleks olnud tõsiseid raskusi etenduse organiseerimisega, kuna puudus Zerbino ja puudusid kostüümid ning kõik muu selleks tarvilik.

Võtsingi siis uuesti kätte harfi ja alustasin üht valssi. Capi võttis kohe käppadega ümber Dolce piha ja nad hakkasid taktis keerlema. Seejärel tantsis Joli-Coeur üksi. Ja nii esitasime lõpuks kogu oma repertuaari. Keegi meist ei tundnud väsimust. Mis puutub näitlejaisse, siis kindlasti olid nad taibanud, et nende vaeva tasuks on lõunasöök, ja nad säästsid ennast niisama vähe kui minagi.

Järsku, keset üht mängulugu, nägin ma Zerbinot põõsast välja ilmuvat, ja niipea kui ta kaaslased temast möödusid, asus ta jultunult nende keskele ning hakkas oma osa etendama.

Mängides ja ühtlasi oma näitlejate järele valvates heitsin ma aeg-ajalt pilgu ka sellele väikesele poisile ja, kummaline küll, ehkki meie etendus näis talle suurt rõõmu valmistavat, ei liigutanud ta oma keha: ta lamas väljasirutatult ja liigutas ainult käsi, et meile aplodeerida.

On ta halvatud? Mulle näis, et ta on seotud ühe laua külge.

Tuul oli laeva märkamatult ajanud vastu kallast, kus ma asusin oma trupiga, ja ma nägin nüüd seda poissi nii hästi, nagu oleksin olnud tema kõrval laevas: ta oli blond ja ta nägu oli nii kahvatu, et laubal võis läbipaistva naha all näha siniseid sooni. Ta leebes ja kurvas näoilmes oli ühtlasi midagi haiglast.

„Kui palju maksavad kohad teie teatris?” küsis daam.

„Igaüks maksab lõbu järgi, mis ta on tundnud.”

„Siis, ema, pead sa maksma väga palju,” ütles poiss.

Ja ta lisas mõned sõnad keeles, mida ma ei mõistnud.

„Arthur sooviks teie näitlejaid lähemalt näha,” ütles daam.

Andsin Capile märku, ta võttis hoogu ja hüppas laevale.

„Ja teised?” hüüdis Arthur.

Zerbino ja Dolce järgnesid Capile.

„Ja ahv ka!”

Joli-Coeuril oleks olnud naljaasi hüpet sooritada, kuid ma ei võinud iialgi tema peale kindel olla: kord juba pardal, võis ta kergesti hakkama saada naljadega, mis daamile võib-olla poleks meeldinud.

„On ta tige?” küsis daam, nähes mind kõhklemas.

„Ei, proua, kuid ta pole alati kuulekas ja ma kardan, et ta ei käitu ehk küllalt kombekalt.”

„Hästi, aga tulge ise koos temaga.”

Seda öeldes viipas ta tüüri juures seisvale mehele, kes heitis laevalt kaldale plangu.

Nii võisin ma otsekui silda mööda laevale astuda, ilma et mul oleks tarvitsenud sooritada hädaohtlikku hüpet. Ja ma astusin väärikalt laevalaele, harf õlal ja Joli-Coeur käe peal.

„Ahv! Ahv!” hüüdis Arthur.

Läksin lapse juurde, ja sel ajal kui ta silitas ja hellitas Joli-Coeuri, võisin ma teda lähemalt silmitseda.

Hämmastav lugu, ta oli tõepoolest seotud laua külge, nagu ma algul juba arvasin.

„Teil on muidugi isa, mu laps?” küsis daam.

„Jah, kuid praegu olen ma üksi.”

„Kas kauaks?”

„Kaks kuud.”

„Kaks kuud! Oh, mu vaene poiss! Kuidas võisite jääda üksi? Ja pealegi teie eas!”

„Pean sellega leppima, proua!”

„Ja kahe kuu pärast peate muidugi oma peremehele viima teatava summa raha?”

„Ei, proua, seda ta minu käest ei nõua. Jätkub sellest, kui ma suudan ära elatada ennast ja oma truppi.”

„Ja kuni tänaseni on see teil õnnestunud?”

Kõhklesin enne vastamist. Ma polnud kunagi näinud daami, kes oleks mulle sisendanud nii suurt aukartust kui see, kes mind küsitles. Ent ta kõneles minuga nii heatahtlikult, ta hääl kõlas nii leebelt, ta pilk tundus nii lahke ja nii julgustavana, et ma otsustasin kõnelda tõtt. Ja muide, miks ma oleksingi pidanud vaikima?

Ja ma jutustasingi talle, miks olin sunnitud lahkuma Vitalisest, kes mõisteti vangi selle eest, et ta minu kaitseks välja astus, samuti sellest, kuidas ma pärast Toulouse’ist lahkumist polnud teeninud ainsatki soud.

Sel ajal kui ma rääkisin, mängis Arthur koertega, kuid siiski kuulas ta kogu juttu.

„Oh, küll teil võib olla nälg!” hüüdis Arthur. Selle sõna juures, mida mu trupi liikmed nii hästi tundsid, hakkasid koerad haukuma ja Joli-Coeur kratsis raevukalt kõhtu.

„Oh, ema!” hüüdis Arthur.

Daam mõistis seda palvet. Ta ütles võõras keeles mõned sõnad naisele, kes pistis pea poolavatud ukse vahelt välja ning peaaegu kohe selle järel lükkas meie juurde väikese kaetud laua.

„Istuge, mu laps,” ütles daam.

Ma ei lasknud end selleks paluda; asetasin vaid harfi kõrvale ja istusin kiiresti laua taha. Koerad asusid ringi minu ümber ja Joli-Coeur seadis ennast mu põlvele.

„Kas teie koerad söövad leiba?” küsis Arthur.

Kas nad söövad leiba! Ulatasin igaühele tüki, mille nad niuhti alla neelasid.

„Ja ahv?” küsis Arthur.

Kuid Joli-Coeuri eest polnud enam tarvis hoolitseda: sellal kui ma söötsin koeri, oli ta haaranud tüki pasteeti, millega ta laua all endal suu lämbumiseni täis toppis. Nüüd võtsin ka mina omakorda pasteeditüki, ja kuigi ma sellega ennast Joli-Coeuri kombel ei lämmatanud, siis neelasin ma selle igatahes sama aplalt alla kui temagi.

„Vaene laps!” ütles daam mu klaasi täites.

Arthur aga vaikis, kuid ta vaatles meid pärani silmil, kahtlemata hämmastatud meie suurest söögiisust, sest apluses ei jäänud me üksteisest keegi maha, isegi mitte Zerbino, kellel ometi pidi varastatud lihast kõht täis olema.

„Kus oleksite te täna lõunatanud, kui te meid poleks kohanud?” küsis Arthur.

„Ma arvan, me poleks üldse lõunatanud.”

„Aga kus te lõunatate homme?”

„Ehk leiame homme sama õnneliku juhuse kui täna.”

Arthur jättis minu küsitlemise ning pöördus oma ema poole ja nad kõnelesid kaua võõras keeles, mida ma olin juba kuulnud. Arthur näis paluvat midagi, millega ema ei tahtnud nõustuda, või vähemalt millele ta tõi vastuväiteid.

Siis pööras Arthur oma pea uuesti minu poole, kusjuures ta keha jäi liikumatuks.

„Kas te tahaksite jääda meie juurde?” küsis ta.

Ma jäin talle sõnatult otsa vaatama, sest küsimus tuli mulle täiesti ootamatult.

„Mu poeg küsib, kas te tahaksite jääda meie juurde?”

„Sellele laevale?”

„Jah, sellele laevale. Mu poeg on haige ja arstide ettekirjutuse kohaselt peab ta niiviisi laua külge seotult lamama, nagu ise näete. Et tal ei hakkaks igav, siis sõidutan teda selle laevaga. Teie jääksite meiega, teie koerad ja ahv annaksid etendusi Arthurile, kes oleks nendele publikuks. Ja teie, kui te olete nõus, mu laps, mängite meile harfi. Sel teel osutate meile teene ja meie omalt poolt saame ehk teile olla kasulikud. Teil pole tarvis endale iga päev otsida uut publikut, mis teievanusele lapsele pole kindlasti kerge.”

Laevale! Ma polnud iialgi olnud laeval, kuigi olin seda nii väga soovinud. Hakkan elama laeval, vee peal – milline õnn!

See oli esimene mõte, mis mul tekkis ja mind otsekohe pimestas. Milline unelm!

Mõne sekundi jooksul ma mõistsin, kui palju õnne peitus mulle selles ettepanekus ja kui suuremeelne oli selle ettepaneku tegija.

Ma võtsin daami käe ja suudlesin seda.

Seesugune tänuavaldus näis teda liigutavat ja sõbralikult, peaaegu õrnalt silitas ta mitu korda mu laupa ja ütles:

„Vaene väike!”

Kuna ta palus mind mängida harfi, siis pidasin ma oma kohuseks seda soovi viivitamatult täita: kiirustamisega tahtsin näidata oma head tahet, aga ühtlasi ka oma tänulikkust.

Võtsin oma mänguriista, läksin laeva ninasse ja hakkasin mängima.

Samal ajal pani daam väikese hõbedase vile huultele ja vilistas läbilõikavalt.

Katkestasin silmapilkselt mängu, kuna ei teadnud, miks ta vilistas: kas tahtis ta mulle märku anda, et mängin halvasti, või soovis ta, et ma vaikiksin?

Arthur, kes jälgis kõike, mis tema ümber toimus, taipas kohe mu segadust.

„Ema vilistas selleks, et hobused hakkaksid edasi liikuma,” ütles ta.

Tõepoolest, laev, mis oli eemaldunud kaldast, hakkas libisema kanali vaiksel veel. Hobused vedasid, vesi pladises vastu kiilu ja mõlemal kaldal liikusid meist mööda puud, mida valgustasid loojuva päikese längus langevad kiired.

„Kas te ei sooviks mängida?” küsis Arthur.

Ja peanoogutusega kutsus ta oma ema enda juurde, võttis ta käe ja hoidis seda kogu aja, mil ma mängisin mitmesuguseid lugusid, mida mu isand oli mulle õpetanud.