Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 12

Arthuri ema oli inglanna, nimega proua Milligan. Ta oli lesk ja Arthur oli ta ainuke laps – vähemalt ainuke elus olev laps, sest tal oli olnud ka vanem poeg, kes oli saladuslikul viisil kaduma läinud.

Kuuekuisena oli laps kas kadunud või varastatud ja hiljem ei leitud enam mingeid jälgi. Pealegi ei saanud proua Milligan otsekohe korraldada tagaotsimist, sest ta mees oli sel ajal suremas ja ka ta ise haigestus väga raskelt, viibis meelemärkuseta ning teadmatuses, mis tema ümber toimub. Kui ta uuesti teadvusele tuli, selgus talle, et ta mees on surnud ja poeg kadunud. Lapse tagaotsimine oli jäänud tema mehevenna James Milligani hooleks, kuid see valik polnud kuigi õnnestunud, sest mehevenna huvid olid otse vastupidised vennanaise huvidele. Kui ta vend oleks surnud lastetult, oleks tema ise olnud venna varanduse pärija. Tema tagaotsimistel polnud mingisuguseid tulemusi: Inglismaal, Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ega Itaalias ei leitud ärakadunud lapsest vähimatki jälge.

Sellest hoolimata ei pärinud James Milligan oma venna varandust, sest seitse kuud pärast mehe surma sündis proua Milliganile poeg – seesama väike Arthur.

Kuid arstide arvates ei olnud sel kidural ja haiglasel lapsel elulootust, ta surm võis olla vaid lühema aja küsimus ja James Milligan pidi lõpuks ikkagi pärima oma vanema venna tiitli ja varandused, sest pärimisseadused pole kõigis maades ühesugused ja Inglismaal lubavad need teatavatel asjaoludel mehe venda lugeda pärijaks vennanaise kahjuks.

Vennapoja sündimisega James Milligani lootused ei purunenud, vaid lükkusid ainult edasi: tal tarvitses vaid oodata.

Ja ta ootas.

Kuid arstide ennustused ei läinud täide. Arthur jäi küll haiglaseks, kuid ei surnud, nagu kindlalt arvati. Ema hoolitsus andis talle elu – ime, mis, jumal tänatud, kordub üsnagi sageli.

Paarkümmend korda arvati ta olevat kadunud ja paarkümmend korda ta päästeti. Üksteise järel, aga mõnikord isegi korraga tabasid teda haigused, mille ohvriks võivad langeda lapsed.

Viimasel ajal oli Arthurit tabanud kohutav haigus, niinimetatud koksalgia, mille kolle pesitses puusas. Selle haiguse ravimiks soovitati väävlirikast mineraalvett, mille pärast proua Milligan oligi sõitnud Püreneedesse. Kuna aga see ravim ei andnud tulemusi, siis soovitati talle hoida haiget alaliselt lamavas asendis, ilma et ta tohiks kordagi jalgadele tõusta.

Siis oligi proua Milligan lasknud Bordeaux’s ehitada laeva, millel asusin nüüd ka mina.

Proua Milligan ei suutnud kujutleda, et ta võiks oma poega hoida suletuna majja, kus see sureks igavusest ja õhupuudusest. Kui Arthur ei tohtinud enam liikuda, siis pidi maja, milles ta elas, liikuma tema eest.

Nii muudeti laev ujuvaks majaks magamistoa, köögi, salongi ja verandaga. Ja olenedes ilmast, viibis Arthur koos oma emaga alati kas salongis või verandal ning möödalibisevate maastike vaatamiseks ei tarvitsenud ta muud vaeva näha, kui avada vaid silmad.

Nad olid asunud teele Bordeaux’st kuu aega tagasi, sõites ülesjõge mööda Garonne’i, kust pöördusid Lõunakanalisse, mis pidi neid viima piki Vahemere rannikut asetsevatele järvedele ja kanalitele. Sealt kavatsesid nad sõita üles mööda Rhône’i, siis mööda Saône’i ning sealt pöörduda Loire’i jõele, et edasi sõita Briare’ini, sealt pöörata samanimelisse kanalisse, et jõuda Seine’i ning laskuda selle voogudel alla kuni Rouenini, kus nad pidid asuma suurele laevale, et pöörduda tagasi Inglismaale.

Endastki mõista ei saanud ma kõiki neid üksikasju proua Milligani ja Arthuri kohta teada juba esimesel päeval, vaid järk-järgult ja vähehaaval, ja kui ma kõigest sellest siinkohal kõnelen, siis selleks, et mu jutustus oleks paremini mõistetav.

Esimesel päeval tutvusin ma lähemalt ainult kambriga, mis oli määratud minu eluruumiks laeval, mida nimetati Luigeks. Ehkki ruum polnud kuigi suur – ainult kaks meetrit pikuti ja umbes meeter laiuti – tundus see mulle ometi kõige kaunima ja imepärasema kajutina, mida võib kujutleda lapse fantaasia.

Ruumi sisustus koosnes ühest kummutist, kuid see kummut näis mingi füüsikute tühjendamatu pudelina, mis sisaldab endas nii palju. Pealmine laud oli lahtine ja kui see üles tõsteti, tuli nähtavale terve voodi madratsi, padja ja tekiga. See voodi polnud muidugi kuigi lai, kuid siiski küllalt avar, et seal mõnusalt magada. Voodi all oli sahtel, milles leidusid kõik tualetiks vajalikud esemed. Ja selle sahtli all asus omakorda mitme jaotusega riiul, kuhu võis asetada pesu ja riided. Ei ühtki lauda ega tooli, vähemalt mitte harilikul kujul, kuid voodi peatsis oli vaheseina külge kinnitatud lauake, mida alla lastes võis kasutada lauana, voodi jalutsis aga oli teine, mille võis muuta tooliks.

Laeva seinas oli ruumi õhutamiseks ja valgustamiseks väike kajutiaken, mida võis sulgeda ümmarguse klaasiga.

Ma polnud veel iialgi näinud midagi nii ilusat ja puhast: seinad olid kaetud lakeeritud kuusetahveldisega ja põrandat kattis mustavalgeruuduline vahariie.

Kuid vaimustust ei tundnud üksi mu silmad.

Kui ma pärast lahtiriietumist sirutasin end voodis, tundsin ma mõnu, mis mulle seni oli olnud täiesti võõras. Esimest korda silitasid mind voodilinad kratsimise asemel. Ema Barberini juures magasin ma karedate ja kangete kanepilinade vahel. Vitalisega magasime sageli kas õlgedel või heintel hoopis ilma linadeta, aga võõrastemajades, kus neid antigi, oleksime pigem eelistanud korralikku aluskotti. Aga kui peened olid need, mille sisse end mässisin täna! Kui mahedalt ja kui hästi need lõhnasid! Ja kui palju pehmem oli madrats tollest männiokastest voodist, millel magasin möödunud ööl! Öövaikus ei sisendanud siin vähimatki rahutust, pimeduses ei ilmunud enam viirastusi ja tähed, mida ma vaatlesin läbi ümmarguse kajutiakna, vilkusid julgustavalt ja lootustandvalt.

Kui hea oligi mu uni selles mugavas voodis, tõusin ma ometi väga varakult, kuna tundsin muret oma näitlejate pärast ja tahtsin teada, kuidas veetsid oma öö nemad.

Leidsin kogu oma pere magamas samal kohal, kuhu ma neile eelmisel õhtul aseme tegin, – nagu oleks see laev neile eluasemeks olnud juba paljude kuude jooksul. Minu lähenemisel koerad ärkasid ja tulid minult rõõmsalt hommikusi hellitusi vastu võtma. Ainult Joli-Coeur, ehkki tal oli üks silm poolavatud, ei liigutanud ennast ja hakkas norskama nagu tromboon.

Polnud vaja kuigi teravat taipu, et mõista, mida see tähendab: härra Joli-Coeur kujutas endast õrnatundelisuse kehastust, pahandas äärmiselt kergesti ja kui ta kord oli juba vihastanud, siis tusatses ta kaua.

Seekord oli tema pahameele põhjuseks asjaolu, et ma polnud teda endaga oma kajutisse kaasa võtnud, ja ta avaldas mulle oma rahulolematust teeseldud magamisega.

Ma ei saanud talle selgitada põhjusi, mis sundisid mind mu suureks kahetsuseks jätma ta laevalaele, ja kuna ma tundsin, et olin vähemalt näiliselt olnud ülekohtune tema vastu, siis võitsin ta sülle, et avaldada talle oma kahetsust mõnede hellitustega.

Algul ta jonnis edasi, kuid varsti mõtles ta oma meeleolu muutlikkuse tõttu juba muule ning andis mulle oma grimassidega mõista, et kui ma läheksin temaga jalutama maale, siis ta võib-olla andestaks mulle.

Laevamees, keda ma eelmisel õhtul nägin tüüri juures, oli juba üles tõusnud ja pühkis laevalage. Ta heitis plangu laevalt kaldale ja ma võisin kogu oma trupiga aasale astuda.

Mängides koerte ja Joli-Coeuriga, joostes, hüpates üle kraavide ning ronides puude otsa, möödus aeg kiiresti. Kui tagasi jõudsime, olid hobused juba laeva ette rakendatud ja veoteel asuva papli külge seotuna ootasid nad vaid piitsaplaksu, et liikuma hakata.

Läksin kiiresti laevale. Mõne minuti pärast päästeti lahti kaldale visatud köis, mis meie laeva kinni hoidis, laevamees asus tüüri juurde oma kohale, laevavedaja hüppas hobuse selga, veoköie plokk hakkas kägisema – ja olimegi teel.

Milline nauding oli sõita laeval! Hobused astusid kaldaäärsel veoteel ja vähimatki kõikumist tundmata libisesime kergelt mööda veepinda. Metsasaludega kaetud kaldad jäid meie selja taha ja polnud kuulda muud kui vee loksumist vastu kiilu, millesse segunes hobuste kuljuste kõlinat.

Edasi sõites nõjatusin reelingule ja silmitsesin värskes lokkavas rohus uhkelt kõrgele sirguvaid papleid, mille lehed hommikuses tuulevaikuses lakkamatult värelesid. Puude tihe kaldaäärne rida moodustas paksu rohelise eesriide längus langevatele päikesekiirtele, nii et meieni tungis läbi lehestikusõela ainult pehme valgus.

Paiguti näis vesi pigimustana, nagu kataks ta mõõtmatuid sügavusi; paiguti laotus ta aga nii läbipaistvana, et võis näha valendavaid kivikesi ja sametistunud rohtu.

Olin süvenenud vaatlemisse, kui korraga selja taga mu nime hüüti.

Pöördusin kiiresti ümber: hüüdjaks oli Arthur, keda kanti välja oma laua külge seotult, kuna ema seisis ta juures.

„Kas magasite hästi?” küsis minult Arthur. „Paremini kui väljal?”

Astusin lähemale, otsides viisakaid sõnu, et pöörduda nii ema kui ka lapse poole.

„Ja koerad?” päris ta edasi.

Hüüdsin koerad ja samuti ka Joli-Coeuri enda juurde. Nad tulid tervitades, Joli-Coeur tegi aga grimasse, kuna aimas, et nüüd peab hakkama etendust andma.

Kuid sel hommikul polnud etendusest juttugi.

Proua Milligan asetas poja varjulisse kohta ja istus ise tema kõrvale.

„Kas viiksite koerad ja ahvi eemale,” sõnas ta mulle, „meil tuleb tööle hakata.”

Täitsin ta soovi ja eemaldusin kogu oma trupiga laeva ninasse.

Missuguseks tööks võiks küll see õnnetu väike poiss võimeline olla?

Nägin, et ema laskis tal üles öelda õppetükki, mida ta ise jälgis avatud raamatust.

Arthur lamas väljasirutatult laual ja vastas ilma ühtki liigutust tegemata.

Või õigemini, Arthur püüdis üles öelda oma õppetükki, aga ta kõhkles väga ega suutnud lausuda ladusalt kolme sõnagi ja eksis sageli.

Ema alustas uuesti õrnalt, kuid samal ajal ka kindlalt.

„Teie ei tea oma valmi,” ütles ema.

Mulle tundus imelik, et ta ütles oma pojale „teie”, sest siis ma veel ei teadnud, et inglased ei sinata üksteist.

„Oh ema!” hüüdis Arthur lohutamatul häälel.

„Teie teete täna veelgi rohkem vigu kui eile.”

„Ma püüdsin õppida.”

„Ja ometi teie ei õppinud.”

„Ma ei suutnud.”

„Miks?”

„Ma ei tea … sellepärast, et ma ei suutnud … Ma olen haige.”

„Haige pole teie pea. Ma ei nõustu sellega iialgi, et teie midagi ei õpi ja et haiguse ettekäändel kasvate suureks rumalana.”

Proua Milligan näis olevat väga range, aga siiski rääkis ta õrnalt, ilma vähimagi vihata.

„Miks te kurvastate mind ega õpi oma õppetükke ära?”

„Ma ei suuda õppida, ema, uskuge mind, ma ei suuda.”

Ja Arthur puhkes nutma.

Kuid proua Milligan ei lasknud ennast poja pisaratest kõigutada, ehkki ta näis olevat liigutatud ja isegi kurb, nagu ta oli öelnud.

„Oleksin teid täna hommikul nii meeleldi lubanud mängida Rémi ja tema koertega,” jätkas ta, „kuid teie ei mängi enne, kui olete oma valmi peast üles öelnud.”

Seda öeldes ulatas ta raamatu Arthurile ja astus mõned sammud kajuti poole, jättes oma poja üksi lamama.

Arthur nuuksus nii valjusti, et ma oma kohalt kuulsin ta katkendlikku häält.

Kuidas võis proua Milligan olla nii karm selle õnnetu väikese vastu, keda ta ometi näis nii õrnalt armastavat? Kui Arthur ei suutnud üles öelda oma õppetükki, siis polnud see ju tema enda, vaid haiguse süü.

Arvasin, et proua Milligan läheb ära ega ütle pojale ainsatki head sõna.

Kuid ta siiski ei läinud. Selle asemel et minna kajutisse, tuli ta poja juurde tagasi.

„Kas te soovite, et püüaksime õppida koos?” küsis ta.

„Oh jaa, ema, üheskoos!”

Proua Milligan istus uuesti Arthuri kõrvale, võttis raamatu ja hakkas tasasel häälel lugema valmi „Hunt ja lambatall”. Arthur kordas sõnu ja lauseid talle järele.

Kui proua Milligan oli valmi kolm korda ette lugenud, andis ta raamatu Arthurile, käskis tal nüüd üksi õppida ja läks kajutisse.

Arthur hakkaski kohe valmi lugema ja ma nägin, kuidas ta huuled liikusid.

Polnud kahtlust, ta püüdis ja asus innukalt oma ülesande kallale.

Aga see innukus ei püsinud kuigi kaua: varsti pööras ta oma silmad raamatult kõrvale, ta huuled hakkasid liikuma aeglasemalt ja peatusid lõpuks täielikult.

Ta ei lugenud enam ega teinud katsetki õppetükki korrata.

Lõpuks kohtasid ta siia-sinna ekslevad silmad mind.

Andsin talle käega märku, et ta uuesti õppimisse süveneks.

Ta naeratas mulle leebelt, otsekui tänades mind hoiatuse eest, ning vaatas uuesti raamatusse.

Ent peatselt pöördusid ta silmad jälle raamatult ning ta pilk libises kanali ühelt kaldalt teisele.

Kuna ta minu poole ei vaadanud, siis tõusin ma püsti, et sel teel tema tähelepanu äratada, ja osutasin käega unustatud raamatule.

Ta võttis selle hajameelse ilmega uuesti kätte.

Õnnetuseks lendas paar minutit hiljem jäälind otse laeva eest noolena üle kanali, jättes enese järele sinise joone.

Arthur tõstis pea, et seda jälgida.

Ja niipea, kui ilmutis kadus, vaatas ta minu poole ja ütles:

„Ma ei suuda, kuigi ma nii väga tahaksin.”

Astusin ta juurde.

„See looke pole ju sugugi nii raske,” ütlesin talle.

„Oh, otse vastupidi, see on väga raske!”

„Mulle tundus see väga kergena. Kuulsin, kui teie ema seda ette luges, ja see jäi mulle vist isegi meelde.”

Ta naeratas kahtlevalt.

„Kas soovite, et ma selle teile peast üles ütlen?”

„Ei, see on ju võimatu.”

„Ei, see pole võimatu. Kas soovite, et ma proovin? Võtke raamat.”

Ta võttis raamatu ja mina hakkasin õppetükki peast üles ütlema. Tal tuli mind parandada ainult kolm või neli korda.

„Kuidas, teil on see peas!” hüüdis ta.

„Mitte täiesti, aga nüüd, ma arvan, võin selle juba ilma veata üles ütelda.”

„Kuidas te selle pähe õppisite?”

„Kui teie ema seda ette luges, kuulasin ma tähelepanelikult ega vaadanud, mis toimub ümberringi.”

Ta punastas ja pööras silmad kõrvale. Pärast hetkelist häbenemist ta jätkas:

„Ma saan aru, kuidas te pealt kuulasite, ja ma tahaksin seda samuti proovida, aga kuidas te saite kõik sõnad meelde jätta, mis minu peas on täiesti segamini?”

Kuidas ma seda tegin? Seda ei teadnud ma isegi, kuna polnud selle peale üldse mõelnud. Ent siiski püüdsin talle seda selgitada ja mõtlesin, kuidas võisin seda teha.

„Millest kõneldakse selles valmis?” küsisin ma. „Ühest lambast. Nii hakkasin ma kõigepealt mõtlema lammastele. Seejärel mõtlesin, mida nad teevad: „Lambad olid varjul oma tarandikus.” Näen neid seal lamavat ja magavat, sest nad on seal kindlas kohas. Ja olles neid kord näinud, ei lase ma neid enam meelest.”

„Hästi,” sõnas Arthur, „mina näen neid nüüd samuti: „Lambad olid varjul oma tarandikus.” Nende hulgas on valgeid ja musti, lambaid ja tallekesi. Ma näen isegi tarandikku – see on punutud pajuvitstest.”

„Ja teie ei unusta neid enam?”

„Oh ei!”

„Kes tavaliselt valvavad lambaid?”

„Koerad.”

„Kuna neil pole vaja valvata lambaid, kes on kindlas kohas varjul, mida nad siis teevad?”

„Nad ei tee midagi.”

„Nad võivad siis magada. Ja meie ütleme: „Koerad magasid.””

„Tõepoolest, nii on see väga kerge.”

„Väga kerge, eks ole? Ja nüüd mõtleme ühele teisele asjale. Kes valvab koos koertega lambaid?”

„Karjane.“

„Kui lambad on varjul tarandikus, pole karjasel midagi teha. Aga milleks võib ta siis kasutada oma aega?”

„Flöödi puhumiseks.”

„Kas näete teda?”

„Jah.”

„Kus ta on?“

„Ühe suure jalaka varjus.”

„On ta üksi?”

„Ei, ta on seal koos naaberkarjustega.”

„Noh, kui te näete lambaid, tarandikku, koeri ja karjust, kas te ei suuda siis ilma veata korrata valmi algust?”

„Arvan, et suudan.”

„Proovige.”

Kuuldes mind nii rääkivat ja talle selgitavat, kuidas ta võib kergesti ära õppida oma õppetüki, mis algul näis raskena, silmitses Arthur mind erutuse ja hirmuga, otsekui kahtleks ta selle tõelisuses, mis ma talle ütlesin. Siiski, vähese kõhklemise järel ta algas:

„Lambad olid varjul oma tarandikus, koerad magasid ja karjus puhus flööti suure jalaka varjus koos naaberkarjustega.”

Siis plaksutas ta käsi:

„Aga ma ju oskan,” hüüdis ta, „ja ma ei teinud ühtki viga!”

„Kas soovite samal viisil pähe õppida ka valmi ülejäänud osa?”

„Jah, koos teiega õpin ma selle kindlasti pähe! Oh, kui rõõmus on selle üle ema!”

Ja Arthur hakkas õppima valmi ülejäänud osa samal viisil, nagu ta oli selgeks õppinud selle alguse.

Vähema kui veerand tunniga teadis ta hästi kogu valmi ja ütles seda parajasti ilma veata üles hetkel, mil tema ema ilmus meie selja taha.

Algul ta pahandas meid koos nähes, kuna arvas, et olime seltsinud mängimiseks, kuid Arthur ei lasknud tal rääkida.

„Mul on valm peas,” hüüdis ta, „ja tema õpetas selle mulle selgeks.”

Proua Milligan vaatas mulle hämmeldunult otsa ja tahtis kindlasti minu käest küsida selgitust, aga Arthur hakkas otsekohe, ilma et ema oleks jõudnud temalt seda paluda, „Hunti ja lambatalle” peast üles ütlema. Ta tegi seda võiduka ja rõõmsa ilmega, ei kõhelnud ega eksinud ainsagi sõna juures.

Mina aga silmitsesin sel ajal proua Milligani, kelle nägu valgustas naeratus, ja mulle tundus, et ta silmad muutusid niiskeks. Kuna ta aga sel hetkel parajasti kummardus oma poja juurde, et teda õrnalt suudelda ja kaelustada, siis ma ei tea, kas ta nuttis või mitte.

„Sõnad üksi on rumalad ega tähenda midagi,” ütles Arthur, „aga asju, mida need sõnad tähendavad, võib näha, ja Rémi näitas mulle karjust oma flöödiga; ja kui ma õppides tõstsin silmad, ei mõelnud ma enam sellele, mis mind ümbritseb, ma nägin karjuse flööti ja kuulsin viisi, mida ta mängis. Kas te soovite, ema, et ma laulan teile seda?”

Ja ta laulis ühe nukra ingliskeelse laulukese.

Seekord proua Milligan tõepoolest nuttis ja kui ta püsti tõusis, nägin ma tema pisaraid Arthuri põskedel. Siis astus ta minu juurde, võttis mu käe ja pigistas seda nii õrnalt, et ma olin sügavalt liigutatud.

„Te olete hea poiss,” ütles ta mulle.

Kui ma jutustasin sellest väikesest vahejuhtumist nii üksikasjaliselt, siis vaid sellepärast, et teha arusaadavaks muutus, mis toimus sellest päevast alates mu seisukorras: veel eelmisel õhtul suhtuti minusse kui loomatantsitajasse, kes oma koerte ja ahviga pidi lõbustama haiget last, ent see õppetund eraldas mu koertest ja ahvist ning ma muutusin seltsimeheks, peaaegu sõbraks.

Pean otsekohe ütlema seda, mida ma sain teada alles palju hiljem: proua Milligan oli lausa meeleheitel sellepärast, et tema poeg ei õppinud, või õigemini, ei suutnud üldse õppida. Ehkki Arthur oli haige, soovis proua Milligan, et ta töötaks, ja kuna haigus pidi kestma kaua, siis seda enam soovis ema harjutada tema mõistust tegelema vaimse tööga, et hiljem, pärast tervenemist, kaotatud aega kiiremini tasa teha.

Seni polnud see emal üldse õnnestunud: ehkki Arthur polnud sõnakuulmatu, puudusid tal täielikult tähelepanu ja hoolsus. Ta võttis raamatu, mis talle ulatati, puiklemata vastu, sirutas selleks isegi meeleldi käed välja, kuid ta mõtted olid mujal ja ta kordas mehaaniliselt nagu masin, kas hästi või halvasti – pigem halvasti kui hästi – sõnu, mida talle vägivaldselt pähe tuubiti.

See muutiski väga murelikuks ema, kes oli oma poja pärast juba meelt heitmas.

Ja sellest siis ka nii suur heameel, kui ta kuulis, kuidas Arthur ütles peast üles minuga poole tunni jooksul selgeks õpitud valmi, mida ta ise polnud suutnud talle selgeks õpetada mitme päeva jooksul.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen neile proua Milligani ja Arthuri kõrval veedetud päevadele sel laeval, siis leian, et need olid kauneimad mu lapsepõlves.

Arthur muutus minu tuliseks sõbraks ja mina omalt poolt lasksin ennast ilma pikemalt kaalumata kaasa kiskuda sümpaatiast ning suhtusin temasse kui oma vennasse.

Me ei tülitsenud iialgi ja ta ei lasknud kunagi märgata oma üleolekut, mis tulenes tema seisukohast, ja mina ei tundnud ennast tema juures vähimalgi määral kohmetuna – mul ei tulnud isegi mõttesse, et võiksin kohmetuda.

Kahtlemata olenes see mõningal määral mu vanusest ja sellest, et ma ei tundnud elu, aga veelgi rohkem tingis seda proua Milligani delikaatsus ja headus, kes sageli kõneles minuga otsekui oma lihase lapsega.

Aga ka kõiges muus oli reis laeval mulle imepärane: ma ei tundnud seal ühtegi tundi igavust ega väsimust, kõik tunnid hommikust kuni õhtuni olid täidetud tegevusega.

Pärast raudteede ehitamist ei külastata ja isegi ei tunta enam Lõunakanalit, kuigi see on üks Prantsusmaa vaatamisväärsusi.

Villefranche de Lauraguais’st sõitsime Avignonnet’sse ja sealt edasi Naurouse’i, kuhu on püstitatud kanali ehitajale Riquet’le mälestussammas – sellele kohale, kus asub ookeani ja Vahemerre suubuvate jõgede veelahe.

Edasi läbisime veskite linna Castelnaudary, keskaegse Carcassonne’i ja laskusime siis Beziers’sse läbi Fouserannes’i lüüsi, mis on nii huvitav oma kaheksa lüüsikaarega.

Kui maastik oli mitmekesine, liikusime päevas edasi ainult mõne ljöö; kui aga ümbrus oli üksluine, sõitsime edasi kiiremini. Meie teeleasumine ja peatumine sõltus seega teekonna huvitavusest. Rändajate tavalised mured meid ei vaevanud: meil polnud vaja käia maha pikki vahemaid, et leida mõni võõrastemaja, kus lõunatada või ööbida.

Alati kaeti meile kindlal kellaajal verandal laud ja süües võisime vaikselt jälgida kallaste liikuvat vaatepilti.

Kuipäikevajussilmapiiritaha, siispeatusimeseal, kuspimedusmeid parajasti tabas, ja jäime sinna seniks, kuni päike uuesti tõusis.

Me viibisime alati kodus, oma majas, ega tundnud õhtust jõudeaega, mis kujuneb rändajaile sageli nii pikaks ja talumatuks.

Otse vastupidi, need õhtutunnid olid meile sageli liiga lühikesed ja magamamineku aeg saabus peaaegu alati silmapilgul, mil me sellele veel üldse ei mõelnud.

Jahedatel õhtutel kogunesime pärast laeva peatumist salongi, kus süüdati tuli, et peletada eemale niiskust ja udu, mis mõjusid halvasti haigele. Lambid pandi põlema ja Arthur asetati laua juurde, mina istusin tema kõrvale ja proua Milligan näitas meile pildiraamatuid või fotovaateid. Samuti nagu meie laev oli ehitatud selle erilise reisi jaoks, nii olid ka raamatud ja fotod selleks otstarbeks välja valitud. Niipea kui meie silmad hakkasid väsima, avas proua Milligan mõne oma raamatuist ja luges meile ette üksikuid lehekülgi, mis võisid meid huvitada ja millest suutsime aru saada; või siis sulges raamatud ja albumid ning jutustas meile legende või ajaloolisi sündmusi neist kohtadest, kust me parajasti olime möödunud. Jutustamisel kiindusid ta silmad oma poja silmadesse ja oli liigutav näha, kui palju vaeva talt nõudis, et tarvitada kergesti mõistetavaid mõtteid ja sõnu.

Kaunitel õhtutel oli ka minul oma osa täita: ma võtsin siis oma harfi, läksin kaldale ja istusin teatavasse kaugusse mõne puu taha, mis mind täielikult varjas, ja laulsin seal kõik oma laulukesed ja mängisin kõik viisid, mida oskasin. Arthurile meeldis nii väga kuulata öövaikuses muusikat ja mitte näha selle tegijat. Sageli hüüdis ta mulle:

„Veel!”

Ja ma alustasin uuesti viisi, mille olin äsja lõpetanud.

See oli õnnelik ja kaunis elu minusugusele lapsele, kes pärast ema Barberini hurtsikust lahkumist oli senjoor Vitalisega mööda maanteid rännanud.

Milline vahe mu vaese võõrasema soolaga kartulite ja proua Milligani perenaise valmistatud maitsvate puuviljakookide, eleede, kreemide ja küpsiste vahel!

Milline erinevus poris, vihmas ja päikeselõõmas oma isanda järel käidud pikkade jalgsimatkade ja selle laevaga sooritatud jalutussõidu vahel!

Kuid et olla õiglane enese vastu, pean ütlema, et olin tundlikum hingelisele heaolule, mille leidsin selles uues elus, kui neile materiaalsetele mõnudele, mida mulle pakuti.

Jah, proua Milligani koogid olid tõepoolest ülimaitsvad; jah, nii mõnus oli mitte enam kannatada näljapiina, palavust või külma! Aga kui mitmekordselt paremad ja mõnusamad olid need tunded, mis täitsid mu südant!

Kaks korda olid puruks rebitud või lahti sõlmitud sidemed, mis mind ühendasid nendega, keda ma armastasin: esimene kord siis, kui mind kisti ära ema Barberini juurest, ja teine kord, kui mind lahutati Vitalisest. Nii olin ma kaks korda jäänud üksi maailma, kus mul polnud teisi sõpru peale mu loomade – ilma toeta, ilma abita.

Ja nüüd olin ma oma üksinduses ja meeleheites leidnud kellegi, kes külvas mind üle õrnustega ja keda oleksin võinud armastada – ühe naise, ühe ilusa daami, nii leebe, lahke ja õrna, ning ühe omavanuse lapse, kes kohtles mind nagu oma venda.

Milline rõõm, milline õnn niisugusele südamele nagu minu oma, mis nii väga ihkas armastust!

Kui palju kordi hakkasin mina, täis tervist ja jõudu, kadestama Arthuri õnne, kes lamas laual kahvatu ja kurvana!

Ma ei ihaldanud heaolu, millega teda ümbritseti, ma ei ihaldanud ta raamatuid, ta uhkeid mänguasju, ma ei ihaldanud isegi tema laeva, ma ihaldasin armastust, millega ema teda ümbritses.

Kui õnnelikuna pidi Arthur end tundma, et teda nii armastati, et teda päevas kümme, kakskümmend korda suudeldi ja kallistati, et ta ise võis kogu südamest suudelda ja kallistada seda kaunist daami, oma ema, kelle kätt ma julgesin vaevalt puudutada, kui ta selle mulle ulatas.

Ja siis mõtlesin ma kurbusega, et minul ei saa kunagi olema ema, kes mind suudleks ja keda mina suudleksin. Võib-olla pääsen ühel päeval tagasi ema Barberini juurde, mis valmistaks mulle suurt rõõmu, kuid nüüd ei saaks ma talle enam öelda nagu kunagi varem: „Ema” – sest ta polnud mu ema.

Olen üksi ja jään alati üksi!

Ja see mõte ahvatles mind veelgi aplamalt nautima rõõmu, mida mulle valmistas proua Milligani ja Arthuri õrn kohtlemine.

Ometi ei tohtinud ma elus olla liialt paljunõudlik õnne suhtes, ja kuna ma jään igavesti ilma emata, ilma vennata ja ilma perekonnata, siis pean end tundma õnnelikuna vähemalt sõprugi omades.

Ma pidin olema õnnelik ja ma tundsingi ennast tõeliselt õnnelikuna.

Ent siiski, nii veetlev kui mulle mu uus elu tunduski, pidin ma ometi sellest peatselt loobuma ja oma vanade eluviiside juurde tagasi pöörduma.