Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 3

Kahtlemata magasin ma kogu öö mure ja hirmu mõju all, sest järgmisel hommikul ärgates oli mu esimene liigutus katsuda oma voodit ja vaadata ümberringi, et veenduda, kas mind pole vahepeal ära viidud.

Kogu hommikupooliku ei lausunud Barberin mulle ainsatki sõna ja ma hakkasin juba uskuma, et minu varjupaika saatmise kavatsus on ära jäänud. Kindlasti oli ema Barberin minu eest rääkinud ja nad olid otsustanud mind enda juurde jätta.

Aga niipea kui kell oli löönud kaksteist, käskis Barberin mul mütsi pähe panna ja talle järgneda.

Hirmunult pöörasin silmad ema Barberini poole ja palusin temalt abi; ta viipas mulle salaja, mis tähendas, et ma pean sõna kuulama, siis tegi ta käega liigutuse, mis mind rahustas: karta pole midagi.

Nii asusin ma Barberini järel sõnagi lausumata teele.

Meie maja juurest külani on palju maad: tuleb käia tubli tund aega. Selle tunni jooksul ei lausunud Barberin mulle ainsatki sõna. Ta sammus ees, aeglaselt ja pisut longates, ta ei teinud peaga ühtegi liigutust ning pöördus aeg-ajalt kogu kehaga ringi, et vaadata, kas ma talle järgnen.

Kuhu ta mind viib?

See küsimus tegi mu rahutuks, ehkki ema Barberin oli mind käeviipega rahustanud. Et päästa end hädaohust, mida ma veel ei teadnud, vaid ainult aimasin, otsustasin põgeneda.

Selleks püüdsin maha jääda; kui olen temast juba küllalt kaugel, hüppan kraavi ja ta ei saa mind enam kätte. Algul käskis ta mul kõndida otse enda kannul; kuid peatselt – nähtavasti taipas ta mu kavatsust – võttis ta kinni mu käerandmest. Nüüd pidin talle tahes-tahtmata järgnema. Nii jõudsime lõpuks külla ja kõik inimesed pöördusid meie möödudes ringi, et meid vaadata, sest mul oli tigeda koera ilme, keda veetakse nööri otsas. Kui me parajasti ühest trahterist möödusime, hüüdis keegi uksel seisev mees Barberini ja kutsus teda sisse.

Võõras haaras mul kõrvast, lükkas mind enda ees ja kui me olime sisse astunud, sulges ta ukse.

Mu süda muutus palju kergemaks; trahter ei tundunud mulle sugugi ohtliku kohana; ja pealegi olin ma juba ammugi igatsenud üle selle läve astuda.

Trahter! Jumalaema trahter! Mis see niisugune võis küll olla? Kui palju kordi olin seda enese käest küsinud!

Olin näinud, kuidas inimesed tulid trahterist välja õhetavate nägudega ja taaruvatel jalgadel; möödudes trahteri uksest, olin ma sageli kuulnud karjumist ja laulu, mis pani aknaruudud värisema.

Mida seal sees ometi tehti? Mis toimus nende punaste kardinate taga?

Nüüd viimaks saan seda teada.

Sel ajal kui Barberin istus laua juurde koos trahteri peremehega, kes oli teda sisse kutsunud, istusin mina kamina juurde ja silmitsesin ümbrust.

Minu vastas nurgas oli pikakasvuline halli habemega vanamees, kes kandis nii kummalist riietust, missugust ma polnud veel kunagi näinud.

Ta pead kattis roheliste ja punaste sulgedega ehitud kõrge hall viltkaabu, mille alt pikad juuksesalgud kuni õlgadeni ulatusid. Keha ümber liibus lambanahkne varrukateta kuub, villaga sissepoole. Selle varrukaaukudest väljaulatuvaid käsivarsi kattis mingi samet, mis kunagi oli olnud sinine. Villased sukad ulatusid kuni põlvini ja olid seotud punaste ristamisi paeltega ümber säärte.

Ta oli sirutanud end toolile, lõug toetatud paremale käele, kuna küünarnukk puhkas põlvel.

Iialgi polnud ma näinud üht elusolendit niisuguses tardunud asendis; ta sarnanes meie kiriku puupühakutega.

Tema juures tooli all lebasid liikumatult üksteise ligi kolm koera ja soojendasid end; üks valge puudel, üks must puudel ja üks väike hall, õrna ja kavala ilmega koerake. Valge puudel kandis peas vana politseimütsi, mida hoidis lõua alt seotud nahkrihm.

Sel ajal kui ma imestleva uudishimuga vanameest vaatlesin, vestlesid Barberin ja trahteripidaja tasasel häälel ja ma kuulsin, et nad kõnelesid minust.

Barberin jutustas, et ta oli tulnud külla selleks, et mind viia külavanema juurde, kes peaks varjupaigalt nõudma talle pensioni minu kasvatamise eest.

Niipalju siis oligi ema Barberin jõudnud välja kaubelda oma mehelt ja ma taipasin otsekohe, et kui Barberin leiab kasulikuma olevat mind enda juures hoida, siis pole mul enam midagi karta.

Kuid vanamees, kes ei paistnud seda kõnelust üldse pealt kuulavat, sirutas korraga oma parema käe minu poole ja ütles Barberinile võõra aktsendiga:

„Kas seesama laps ongi teile tüliks?”

„Jah, seesama.”

„Ja teie usute, et teie departemangu varjupaiga valitsus hakkab teile kasvatusraha maksma?”

„Muidugi, sest tal pole vanemaid ja ta on minu ülalpidamisel; keegi peab ometi tema eest maksma; minu arvates on see täiesti õiglane.”

„Ma ei ütle, et see pole õiglane, aga kas te usute, et kõike seda tehakse, mis on õige?”

„Seda ma muidugi ei usu.”

„Ka mina mitte! Ma olen päris kindel, et teie ei saa iialgi kasvatusraha, mida kavatsete nõuda.”

„Siis läheb ta varjupaika. Pole niisugust seadust, millega mind sunnitaks jätma teda minu majja, kui mina seda ei taha.”

„Te ometi võtsite ta varem omal soovil vastu, sellega võtsite endale ka kohustuse teda hoida.”

„Ükspuha, aga ma ei hoia teda enam kauem; ja kui ma ta tänavale jätan, siis vabanen temast ikkagi.”

„Võib-olla leidub abinõu, mis teid temast otsekohe vabastab,” sõnas vanamees pärast hetkelist mõtisklust, „ja mis teile isegi pisut tulu annab.”

„Kui teie leiate mulle niisuguse abinõu, teen teile välja pudeli veini – ja pealegi heameelega.”

„Nõus, tellige pudel ja teie asi on korras.”

„Kas kindlasti?”

„Kindlasti.”

Mees tõusis oma toolilt ja istus Barberini vastu. Ent kummaline, samal silmapilgul kui ta tõusis, liikus tema lambanahkne kuub mulle täiesti arusaamatul viisil: mulle näis, et ta hoiab oma vasaku hõlma all väikest koera.

Jälgisin ta liigutusi piinava ärevusega.

„Tähendab, teie soovite, et see laps ei sööks enam kauem teie leiba,” lausus mees, „või kui ta sööb, siis soovite, et teile selle eest makstaks?”

„Just nii, sest…”

„Oh, põhjused, miks te nii talitate, ei puutu minusse ja mul pole neid tarvis teada. Mulle piisab teadmisest, et soovite lapsest vabaneda; kui see on nii, siis andke ta mulle ja ma võtan tema eest hoolitsemise enda peale.”

„Laps teile ära anda!”

„Nojah, teie ju soovite temast vabaneda?”

„Niisugune ilus laps teile ära anda – ta on ju nii ilus! Vaadake ometi, kui ilus ta on!”

„Ma juba vaatasin.”

„Rémi, tule siia!”

Ma lähenesin värisedes lauale.

„Tule, ära karda, väike,” sõnas vanamees.

„Vaadake ometi,” jätkas Barberin.

„Ma pole ju öelnud, et ta on inetu. Kui ta oleks inetu laps, siis ma ei tahakski teda saada, sest koletistega pole mul midagi peale hakata.”

„Ah, kui ta oleks kahe peaga koletis või siis vähemalt kääbuski…”

„Ärge rääkige tema saatmisest varjupaika. Teie teate, et koletised on hinnas ja neist võib saada kasu kas välja üürides või ise nendega äri ajades. Kuid see siin pole ei kääbus ega koletis; ta on samasugune nagu kõik inimesed ja seega ei kõlba ta teile mitte millekski.”

„Ta kõlbab töötamiseks.”

„Selleks on ta liiga nõrk.”

„Tema – ja nõrk! Jätke nüüd, ta on tugev ja terve nagu mees; vaadake ometi ta jalgu, kas olete kunagi näinud neist veel sirgemaid?”

Ja Barberin tõstis mu püksisääre üles.

„Liiga peened,” ütles vanamees.

„Ja ta käsivarred?” jätkas Barberin.

„Ta käsivarred on samasugused nagu sääredki, mida võib küll kasutada käimiseks, mis aga ei pea vastu väsimusele ega viletsusele.”

„Tema ei pea vastu? Aga katsuge teda ometi ise, katsuge!”

Vanamees kobas oma kuivetanud käega mu sääri, raputas pead ja krimpsutas nägu.

Ma olin kord juba olnud niisuguse stseeni pealtnägijaks, siis, kui lihunik ostis ära meie lehma: ka tema katsus ja kobas. Ka tema raputas pead ja krimpsutas nägu: see on vilets lehm, temal on võimatu seda edasi müüa, aga siiski ostis ta selle ära ja viis minema.

Kas vanamees toimib minuga samuti: ostab ära ja viib minema? Ah, ema Barberin, ema Barberin! Aga õnnetuseks ei olnud ema Barberini siin, et mind kaitsta.

Kui ma oleksin vaid julgenud öelda, et alles eile õhtul Barberin pragas minuga sellepärast, et olen liiga nõrgake, et mul pole õigeid sääri ega käsivarsi. Kuid ma mõistsin, et niisugune vahelesegamine ei tooks mingit kasu ja saaksin vaid mõne müksu – ning ma vaikisin.

„Niisuguseid lapsi leidub rohkesti,” ütles vanamees, „kuid ta on linnalaps, kellest kunagi ei saa kõlblikku põllutöölist. Pange ta kas või korrakski adra taha härgi ajama ja te näete kohe, kui kaua ta vastu peab.”

„Kümme aastat.”

„Mitte ühte kuudki.”

„Aga vaadake teda ometi!”

Ma seisin laua otsas Barberini ja vanamehe vahel, olles tõugatud kord ühe, kord teise poole.

„Olgu,” ütles vanamees, „võtan ta sellisena nagu ta on, kuid ainult tingimusel, et ma teda teilt ei osta, vaid ainult üürin ja maksan teile kakskümmend franki aastas.”

„Kakskümmend franki!”

„See on väga hea hind ja ma maksan ette: teie saate neli ilusat sajasoulist rahatükki ja olete lapsest lahti.”

„Aga kui ma ta endale jätan, maksab varjupaik mulle rohkem kui kümme franki kuus.”

„Saate kõige rohkem seitse või kaheksa – ma tean hinda; aga peale selle peate teda ka toitma.”

„Ta hakkab töötama.”

„Kui teie peaksite teda töökõlvuliseks, siis ei tahaks te temast lahti saada. Lapsi ei võta keegi varjupaigast enda juurde elatisraha pärast, vaid selleks, et nad tööd teeksid; neid kasutatakse majateenijatena, kes peale maksavad, selle asemel et tasu nõuda. Päris kindel, kui see väike suudaks teile kasu tuua, hoiaksite ta endale.”

„Kümme franki kuus saan ma tema eest igal juhul.”

„Aga kui varjupaik annab ta teie asemel mõnele teisele, siis ei saa teie mitte midagi. Minuga kaupa tehes pole teil aga mingit riski – teil tarvitseb vaid käsi raha vastuvõtmiseks välja sirutada.”

Ta kobas oma taskus, tõmbas välja nahast rahakoti, millest võttis neli hõbetükki, lastes neil kõlisedes lauale kukkuda.

„Kuid mõelge, see laps leiab varem või hiljem oma vanemad!” hüüdis Barberin.

“Mis siis sellest!”

„Sellest on ometi kasu nendele, kes on ta üles kasvatanud. Ma poleks teda iialgi endale kaela võtnud, kui ma sellega ei oleks arvestanud.”

Need Barberini sõnad: „Kui ma poleks arvestanud tema vanematega, ei oleks ma teda iialgi endale kaela võtnud,” – süvendasid mu põlastust tema vastu veelgi. Milline õel inimene!

„Tähendab, teie ei looda enam tema vanemate peale, kui te ta ukse taha heidate,” lausus vanamees. „Aga lõpuks, kelle poole need vanemad pöörduvad, kui nad kunagi peaksid välja ilmuma? Endastki mõista teie poole, aga mitte minu poole, keda nad ei tunne, kas pole nii?”

„Aga kui teie tema vanemad üles leiate?”

„Hästi, lepime kokku nii, et juhul kui tema vanemad peaksid ühel päeval ilmuma, jagame kasud pooleks ja ma annan teile praegu kolmkümmend franki.”

„Andke nelikümmend.”

„Pole võimalik, sest abi, mis ta mulle annab, ei luba üle selle maksta.”

„Missugust abi peab ta teile andma? Et tal on tugevad käed, et tal on tugevad jalad, selle arvamise juurest ma ei tagane, aga siiski tahaksin ma teada, mille jaoks te teda õieti kõlblikuks peate?”

Vanamees silmitses Barberini kavalal ilmel, tühjendades lonkshaaval oma veiniklaasi.

„Ta oleks mulle seltsiks,” vastas ta. „Ma jään juba vanaks ja mõnikord õhtuti, pärast vaevarikast päeva, kui ilm on halb, tulevad mulle kurvad mõtted pähe ja ta lahutaks siis pisut mu meelt.”

„Selle jaoks on ta sääred kindlasti küllalt tugevad.”

„Kuid mitte vajalikul määral, sest ta peab tantsima, hüppama ja kõndima ning pärast kõndimist uuesti kõike jälle kordama; lühidalt öeldes, ta saab sinjoor Vitalise näitetrupi liikmeks.”

„Kus see teie näitetrupp asub?”

„Sinjoor Vitalis olen mina ise, nagu te võite juba arvata; ja ka oma truppi näitan teile kohe, kuna soovite sellega tutvuda.”

Seda öeldes avas ta oma lambanahkse kuue ja võttis kätte kummalise looma, keda ta oli hoidnud vastu rinda surutult oma vasaku kaenla all.

See oli sama loom, kes mitu korda ennast lambanaha all liigutas, kuid mitte väike koer, nagu ma algul arvasin.

Ja kas see oligi mingi loom?

Ma ei leidnud üldse nime sellele imelikule olendile, keda ma nägin esimest korda. Silmitsesin teda jahmunult.

Ta oli riietatud kuldpaelaga ääristatud pluusi, ta käed ja jalad olid paljad – need olid tõesti käed ja jalad, aga mitte käpad – ja neid kattis must, aga mitte valge või ihuvärvi nahk.

Samuti oli must ta pea, mis oli umbes minu rusika suurune, nägu oli lai ja lühike, tal oli laiade sõõrmetega ülespoole pööratud nina ja kollased huuled, kuid rohkem kui kõik muu hämmastasid mind tema üsna teineteise lähedal asuvad ülielavad silmad, mis hiilgasid nagu peeglid.

„Ah, vastik ahvipoeg!” hüüdis Barberin.

See sõna hajutas mu hämmelduse, sest kuigi ma polnud veel kunagi näinud ahvi, olin neist vähemalt kuulnud kõneldavat. See polnud siis mingi musta karva laps, keda ma silmitsesin, vaid ahv.

„Näete, kus ongi minu näitetrupi esimene liige,” ütles Vitalis. „See on härra Joli-Coeur. – Joli-Coeur, mu sõber, tervitage seltskonda.”

Joli-Coeur tõstis oma kokkupigistatud käe huulte juurde ja saatis meile kõigile suudluse.

„Nüüd näete te minu trupi teist liiget,” jätkas Vitalis ja sirutas oma käe valge puudli poole. „Sinjoor Capil on au siin viibivale seltskonnale esitleda oma sõpru.”

Selle käsu peale puudel, kes seni polnud teinud vähimatki liigutust, tõusis kohe üles, ajas enese tagumistele jalgadele püsti, pani mõlemad esikäpad rinnale risti ja tegi siis oma isandale nii sügava kummarduse, et ta politseimüts põrandat puudutas.

Olles selle viisakusnõude täitnud, pöördus ta oma kaaslaste poole, kusjuures ta ühte käppa endiselt rinnal hoidis, kuna teisega andis oma kaaslastele märku läheneda.

Teised kaks koera, kes kogu aja jälgisid silmadega puudlit, tõusid viivitamatult tagakäppadele, ulatasid teineteisele oma esikäpa – nagu teevad inimesed seltskonnas – astusid tõsiste nägudega kuus sammu edasi, siis kolm sammu tagasi ja tervitasid seltskonda.

„See, keda hüütakse Capiks,” jätkas Vitalis, „või Capitano, nagu öeldakse itaalia keeles, on koerte pealik, ta on neist kõige targem ja annab edasi minu käsud. See musta karvaga elegantne noorhärra on sinjoor Zerbino või, teiste sõnadega, Galantne – nimi, mida ta igas suhtes väärib. Kuid see noor tagasihoidlik daam on sinjoora Dolce, väga armastusväärne inglanna, kes on tõepoolest leebe, nii et ta oma nime pole endale varastanud. Ja nende nii mitmeski suhtes tähelepanuväärsete tegelastega rändan ma mööda maailma ja teenin endale leiba, kord veidi paremini, kord veidi halvemini, vastavalt sellele, kas õnn juhtub parajasti olema heas või halvas tujus. Capi!”

Puudel pani oma käpad risti.

„Capi, mu sõber, tulge siia ja olge nii armastusväärne, ma palun teid – nad on hästikasvatatud tegelased, kellega ma alati räägin viisakalt – suvatsege olla nii lahke ja öelda sellele noormehele, kes teid kuulümmarguste silmadega vaatab, kui palju on praegu kell.”

Capi laskis käpad alla, läks oma isanda juurde, lükkas kuuehõlma kõrvale, soris vestitaskus, tõmbas sealt välja suure hõbedast uuri, vaatas numbrilauda ja haugatas kaks korda väga kõlavalt; siis, pärast neid kahte tugevat ja eriti rõhutatud haugatust, haugatas ta kolm korda tasasel häälel.

Tõepoolest, kella osutid näitasid kaks ja kolm veerandit.

„Väga hea, tänan teid, sinjoor Capi,” ütles Vitalis, „palun suvatsege nüüd kutsuda sinjoora Dolce, et ta meid pisut nöörihüpetega lõbustaks.”

Capi asus kohe oma peremehe vestitasku kallale ja tõmbas sealt välja nööri. Seejärel andis ta märku Zerbinole, kes asus kiiresti oma kohale tema vastas. Capi viskas talle teise nööriotsa ja mõlemad hakkasid seda tõsiste nägudega keerutama.

Niipea kui keerutused muutusid korrapärasteks, sööstis Dolce keskele ja hakkas otsekui mängeldes nöörist üle hüppama, samal ajal oma õrnal pilgul peremehele otsa vaadates.

„Nagu näete,” ütles Vitalis, „mu õpilased on targad; kuid tarkus pääseb täiel määral mõjule ainult võrdluse teel. Ja just sellepärast ma võtangi selle poisi oma truppi: ta hakkab mängima juhmi osa ja minu õpilaste tarkus pääseb seda paremini mõjule.”

„Ah nii, et lolli hakkab mängima,” katkestas teda Barberin.

„Selleks peab tal olema taipu,” jätkas Vitalis, „ja ma usun, see poiss saab hästi hakkama, kui teda vaid veidi õpetada. Igatahes näeme seda üsna peatselt. Alguses teeme kohe väikese katse. Kui tal on taipu, siis saab ta kohe aru, et koos sinjoor Vitalisega on tal võimalus ringi rännata, läbi käia kogu Prantsusmaa ja palju teisi maid, elada vaba elu selle asemel, et jääda härjaajajaks ja sammuda päevast päeva hommikust õhtuni ühel ja samal põllul. On ta aga rumal, siis hakkab ta nutma ja karjuma, ja kuna sinjoor Vitalis ei armasta halbu lapsi, siis ei võta ta teda enesega kaasa. Nii peabki halb laps minema varjupaika, kus talle antakse palju tööd ja vähe süüa.”

Ma olin küllalt taibukas, et mõista neid sõnu, kuid mõistmisest teostamiseni tuli läbida tohutu vahemaa.

Muidugi olid sinjoor Vitalise õpilased väga naljakad ja lõbusad, kindlasti oli väga lõbus ka nendega kogu aeg koos rännata, kuid et nendega koos minna, tuli maha jätta ema Barberin.

Kindel oli aga see, et keeldumise korral lubatakse mul vaevalt ema Barberini juurde jääda: mind saadetakse siis ära varjupaika.

Kuna ma seal kõheldes seisin ja pisaraid tagasi püüdsin hoida, koputas Vitalis mulle õrnalt sõrmeotsaga põsele.

„Noh, näete,” sõnas ta, „väikemees taipab, ta ei karju, ta peake saab niipalju aru, et meie juba homme…”

„Oh, härra,” hüüdsin ma vahele, „jätke mind ema Barberini juurde, palun teid!”

Ja enne kui ma jõudsin midagi rohkem öelda, katkestas mind Capi kohutav haukumine.

Samal hetkel sööstis koer laua poole, kuhu Joli-Coeur oli istuma jäänud.

Ahv kasutas silmapilku, mil kõikide tähelepanu oli minule pööratud, võttis märkamatult oma isanda eest täidetud veiniklaasi ja kavatses seda tühjendama hakata. Kuid Capi, kes pidas alaliselt hoolsat valvet, märkas Joli-Coeuri kelmustükki ja nagu truu teener kunagi, tahtis ta seda takistada.

„Härra Joli-Coeur,” ütles Vitalis karmil toonil, „teie olete maiasmokk ja pikanäpumees; minge jalamaid nurka ja pöörake nina vastu seina! Ja teie, Zerbino, asuge tema juurde valvet pidama: niipea kui ta ennast liigutab, andke talle tubli laks. Mis puutub teisse, härra Capi, siis teie olete tubli koer. Suvatsege ulatada mulle oma käpp, et ma võiksin seda suruda.”

Sel ajal kui ahv alistus käsule, seejuures tasa häälitsedes, ulatas koer õnneliku ja uhkena oma käpa isandale.

„Nii, pöördugem nüüd tagasi asja juurde,” jätkas Vitalis. „Ma annan teile kolmkümmend franki.”

„Ei, nelikümmend.”

Puhkes vaidlus, mille Vitalis peatselt katkestas:

„Lapsel hakkab siin igav, laske tal minna vahepeal trahteri hoovi jalutama ja aega viitma.”

Samal ajal viipas ta tähendusrikkalt Barberinile.

„Jah, võiks küll,” vastas Barberin. „Mine õue ja püsi seal senikaua, kui ma sind kutsun, või muidu saan ma kurjaks.”

Mul polnud muud teha, kui sõna kuulata.

Läksin õue, kuid mängimiseks polnud mul mingit soovi. Istusin seal ühele kivile ja hakkasin vaikselt mõtisklema.

Sel silmapilgul oli ju kaalul minu saatus. Missuguseks see kujuneb? Ma hakkasin värisema hirmu ja külma pärast.

Vaidlus Vitalise ja Barberini vahel kestis kaua, sest möödus rohkem kui tund aega, enne kui Barberin õue ilmus.

Viimaks ta tuligi – aga üksi. Kas tuli ta selleks, et mind Vitalisele üle anda?

„Lähme – ja koju tagasi!” ütles ta mulle.

Koju tagasi! Kas ma jään ikka tõega ema Barberini juurde?

Nii meeleldi oleksin tahtnud seda küsida, kuid ma ei julgenud, sest Barberin näis olevat väga halvas meeleolus.

Vaikisime kogu tee.

Umbes kümme minutit enne koju jõudmist peatus ees sammunud Barberin.

„Pane tähele,” ütles ta ja võttis mul kõrvast tugevasti kinni, „kui sa peaksid lausuma kas või ühegi sõna sellest, mis sa täna kuulsid, siis maksad selle eest kallilt. Niisiis, ole ettevaatlik!”