Читать книгу Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa - Helgi Erilaid - Страница 7

Vana Viini, tegelikult küll kogu Viini keskpunkt, linna süda, on Stephansplatz, millel seisab Stephansdom – Püha Stephani katedraal. Nii imeline, et ühes lugematutest legendidest on selle loojaks peetud müstilist meistrit, kes pärast hoone valmimist olevat taevastesse kõrgustesse kadunud. Suur vana Stephansdom vaatab oma platsil viinlaste mõnusat ja elegantset äraolemist, teades, et kaugeltki alati pole elu siin kandis nii rahulikult voolanud.

Umbes 400 aastat enne Kristust oli praeguse Viini kohal väike keltide asula. Iidsetest ajalooürikutest on leitud nimed Vedunis, Vindobona ja Vedunia. 15. aastal enne Kristust jõudsid praeguse Austria aladele impeeriumiahned roomlased ja Vindobonast sai leegionäride laager. Kui Rooma impeeriumi aeg otsa sai, püüdis terve hulk Euroopas elavaid rahvaid – nii langobardid kui ka slaavi hõimud, isegi tatari-mongoli hõimud ja hilisematel aegadel ka ungarlased – siinseid paiku vallutada. Aastaks 881 oli praegusest Austriast üle käinud suur rahvaste rändamine – goodid, hunnid, avaarid, langobardid ning teised germaani ja slaavi hõimud. Kõige varasem ajaloo-annaalidesse jäänud märge Viinist on pärit aastast 881, kui Viini lähistel frankide ja ungarlaste vahel suur lahing maha peeti.

Aastal 976 asus Babenbergerite dünastia valitsema Saksa impeeriumi idapoolset osa – see oli Ostmark, mis aastal 996 ametlikult Ostarrichi nime sai. Siit juba Österraich. Austria. Aasta 1272 tõi Austriasse saksa Habsburgide dünastia, kes on vaheaegadega valitsenud Saksa-Rooma riiki, kogu aeg Austriat, hiljem ka Tšehhimaad, Ungarit ja Hispaaniat. Laenakem Stefan Zweigi mõtteid Viini kohta.

Roomlased olid ladunud selle linna esimesed kivid müüriks – castrum’iks –, kaugeks eelpostiks, mis pidi kaitsma ladina tsivilisatsiooni barbarite eest. Üle tuhande aasta hiljem oli Osmanite rünnak Õhtumaa vastu nende müüride taga lõppenud. Siin rändlesid Nibelungid, siit säras maailma kohal muusika surematu seitsetäht – Glück, Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms ja Johann Strauss. Siia voolasid kokku kõik Euroopa kultuuri jõed. Õukonna, aadli ja rahva veres olid segi saksa ja slaavi, ungari ja hispaania, itaalia, prantsuse ja flandria sugemed – ja tolle muusikalinna geniaalsus seisneski võimes sulandada kõik need kontrastid uueks, omapäraseks, austrialikuks, viinilikuks tervikuks, on Stefan Zweig kirjutanud.

Selle sajandite jooksul aeglaselt kasvanud linna viimased majad peegeldusid kunagi laias Doonaus, hajusid aedadesse ja põldudele või tõusid laugeid nõlvu pidi Alpide metsastele eelmägedele. Linna sees on aga õukonna ja aadli vanad lossid sajandeid hääletuid lugusid jutustanud. Apostlite tegude raamatu järgi olevat püha Stephan olnud üks seitsmest ristiusu edasikandjast Jeruusalemmas, kes pidi eakatele lesknaistele kristliku kiriku annetusi üle andma. Ta jutlustanud ristiusku mitte ainult Jeruusalemma elanikele, vaid teinud seda ka hellenistlikes sünagoogides ning süüdistanud oma viimases jutluses juute prohvetite tagakiusamises. Prohvetid nimelt toonud päevavalgele kaasinimeste patud – kellele see aga meeldib. Jutluse kuulajatele ka ei meeldinud ja vihane rahvahulk loopinud Stephani kividega surnuks. See olevat juhtunud kristlaste kõige kibedama tagakiusamise ajal, umbkaudu 35 aastat pärast Kristuse ristilöömist.

Püha Stephani nimi pärineb kreeka sõnast stephanos, mis tähendab krooni. Stephanist sai niimoodi märtrikrooni sümbol ning religioosses kunstis kujutatakse teda sageli kolme kivi ja märtri palmioksaga. Enne siit maisest ilmast lahkumist näinud ta avanenud taevast ning Jumalat, kelle paremal käel seisnud Jumala poeg. Märter Stephanist sai kogu kristlikus maailmas tuntud pühak, kelle nimi on antud paljudele kirikutele Euroopas, Kanadas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ka Viini südames asuvale vägevale katedraalile.