Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 10

Kogu selle pärastlõuna sammusime mööda suurepärast maanteed, mis vähehaaval laskudes viis loode suunas. Infaduus ja Skraga kõndisid koos meiega, nende saatjad aga liikusid umbes sada sammu eespool.

“Infaduus,” küsisin ma tüki aja pärast, “kes ehitas selle tee?”

“Oh isand, see ehitati muistsel ajal ja keegi ei tea, kuidas ning millal, isegi mitte nõid Gaguul, kes on elanud mitu inimpõlve. Me oleme liiga noored, et selle ehitamist mäletada. Nüüdsel ajal ei oska keegi selliseid teid ehitada, aga kuningas ei luba, et sellele rohi kasvaks.”

“Ja kes on raiunud need kirjad koobaste seintele, kust me läbi tulime?” küsisin ma, vihjates egiptuselaadsetele kujutistele, mida olime teel näinud.

“Mu isand, samad käed, mis ehitasid tee, raiusid ka need imelised kirjad. Meie ei tea, kes need sinna tegi.”

“Millal kukuaana rahvas sellele maale tuli?”

“Mu isand, meie sugu tuli siia nagu tormituule puhang tuhat korda kümme tuhat kuud tagasi suurtelt maadelt sealpool,” ja ta osutas käega põhja poole. “Nad ei saanud rännata kaugemale kõrgete mägede tõttu, mis maad igast küljest piiravad – nii kõnelevad meie esiisade hääled, mis on kandunud meieni, nende lasteni, ja nii ütleb ka tark eit Gaguul, nõidade kiusaja,” ja ta viipas lumiste mäetippude poole. “Maakoht oli hea ja nii asusid nad siia elama ning rahvas kasvas tugevaks ja vägevaks. Nüüd on meid nagu liiva mere ääres, ja kui kuningas Tvala oma sõjasalgad kokku kutsub, katavad ta sõjameeste suletutid lagendiku nii kaugele, kui inimsilm ulatub vaatama.”

“Aga kui maa on mägedega piiratud, siis kellega peab see sõjavägi võitlema?”

“Mu isand, põhjapoolsed piirid on lahti ja aeg-ajalt langevad sõdurid tundmatult maalt meile pilvedena kallale, aga meie tapame nad. Sellest ajast, kui oli viimane sõda, on möödunud kolmas osa inimese elueast. Tookord suri mitmeid tuhandeid, aga me hävitasime need, kes tahtsid meid ära õgida. Hiljem pole enam sõda olnud.”

“Teie sõjamehed on vist üsna tüdinud oma odadele toetumast, Infaduus?”

“Mu isand, siiski oli veel üks sõda varsti pärast seda, kui hävitasime rahva, kes meile peale tungis, aga see oli kodusõda: koer õgis koera!”

“Kuidas see tuli?”

“Minu isandal kuningal, kes on minu poolvend, oli kaksikvend, kes oli sündinud temaga ühel tunnil. Meil pole kombeks, mu isand, jätta mõlemaid kaksikuid ellu. Nõrgem neist peab alati surema. Aga kuninga ema peitis ära nõrgema, kes sündis teisena, sest ta süda kisendas lapse pärast, ja see laps on nüüd kuningas Tvala. Mina olen tema noorem vend, sündinud ühest teisest naisest.”

“Ja edasi?”

“Mu isand, meie isa Kafa suri, kui me meheikka jõudsime, ja minu vend Imotu tõsteti tema asemel kuningaks. Ta valitses mõnda aega ning tal sündis armsaimast naisest poeg. Kui lapsuke sai kolm aastat vanaks – varsti pärast suurt sõda, mille kestel keegi ei saanud külvata ega lõigata –, tabas maad näljahäda. Rahvas hakkas nurisema ja vaatas ringi nagu näljane lõvi, otsides, kellele oma viha välja valada. Sel ajal siis oligi, et Gaguul, tark ja hirmus naine, kes kunagi ei sure, pidas rahvale kõne ja ütles: “Kuningas Imotu ei ole kuningas.” Imotu aga oli haavatud ning haige ja lamas oma kraalis ega suutnud liikudagi.

Siis läks Gaguul ühte hütti ja tõi välja Tvala, minu poolvenna ja kuninga kaksikvenna, keda ta oli varjanud kaljude vahel mäekoobastes tema sündimisest peale, tõmbas tal muutša33 eest ja näitas kukuaana rahvale ümber ta kõhu looklevat püha mao kujutust, millega sündimisel märgitakse kuninga vanim poeg, ning hüüdis valjusti: “Vaadake oma kuningat, keda ma olen teile hoidnud tänase päevani!”

Rahvas, kes oli näljast hull ning hoopis kaotanud selge aru ja tõetundmise, karjus: “Kuningas! Kuningas!” Aga mina teadsin, et asi pole nii, sest minu vend Imotu oli kaksikutest vanem ja meie seaduslik kuningas. Just siis, kui segadus kõige suurem oli, ronis kuningas Imotu, kuigi ta oli väga haige, hütist välja, hoides oma naisel käest kinni, ja tema järel tuli ta väike poeg Ignosi – see tähendab äraseletatult “välk”.

“Mis see kära tähendab?” küsis ta. “Miks hüüate te: “Kuningas! Kuningas!”?”

Siis tormas Tvala, ta oma vend, kes oli sündinud samast naisest samal tunnil, tema juurde, haaras tal juustest kinni ja torkas talle noa südamesse. Ja kuna rahvas on heitlik ning alati valmis kummardama uut tõusvat päikest, plaksutasid kõik käsi ja hüüdsid: “Tvala on kuningas! Nüüd me teame, et Tvala on kuningas!” ”

“Ja mis sai Imotu naisest ja tema pojast Ignosist? Kas Tvala tappis ka nemad?”

“Ei, mu isand. Kui kuninganna nägi, et ta isand on surnud, karjatas ta, haaras lapse ja põgenes. Kaks päeva hiljem tuli ta väga näljaselt ühe kraali juurde, aga keegi ei andnud talle piima ega toitu, sest kuningas, tema isand, oli surnud, ja kõik inimesed vihkavad õnnetuid. Aga kui saabus öö, hiilis üks väike tütarlaps välja ja tõi talle süüa. Naine õnnistas last, ja enne kui päike tõusis, läks ta oma pojaga teele mägede poole. Seal pidi ta arvatavasti hukka saama, sest keegi pole sellest ajast peale näinud ei teda ega tema last Ignosit.”

“Nii et kui too laps Ignosi oleks elus, oleks tema kukuaana rahva tõeline kuningas?”

“Nii see on, mu isand. Püha madu on tema keha ümber. Kui ta elab, on ta kuningas. Aga paraku on ta ammugi surnud.”

“Vaata, mu isand,” jätkas Infaduus, osutades meist allpool nähtavale ilmunud arvukatele hüttidele, mida ümbritses tara ja lisaks tarale veel sügav kraav, “see ongi kraal, kus Imotu naist ja last Ignosit viimati nähti. Me magame seal täna öösel,” jätkas ta, ent lisas kahtlevalt: “Muidugi kui mu isandad üldse selles maailmas magavad.”

“Kui me oleme kukuaanade hulgas, mu armas sõber Infaduus, siis talitame nii, nagu teevad kukuaanad,” vastasin majesteetlikult ja pöördusin kiiresti ümber, et kõnetada Goodi, kes kõmpis süngelt tagapool ja tegi, unustades kõik enda ümber, asjatuid katseid kinni hoida oma flanellsärki, mis õhtutuules hoogsalt lipendas. Oma üllatuseks põrkasin aga kokku Umbopaga, kes sammus otse minu taga ja oli ilmselt suure huviga kuulanud minu jutuajamist Infaduusiga. Tema näol oli üpris kummaline ilme ja ta sarnanes minu arvates inimesega, kes vaevaliselt püüab meenutada midagi ammu unustatut.

Vahepeal olime tubli tempoga edasi rühkinud allpool laiuva lainja tasandiku poole. Mäeahelik, mille olime ületanud, kerkis nüüd kõrgele taevasse ja Seeba Kuninganna mäed olid tagasihoidlikult peidetud poolläbipaistvasse uduloori. Mida kaugemale me jõudsime, seda kaunimaks muutus maastik. Taimkate oli lopsakas, ent siiski mitte troopiline. Päike oli särav ja soe, ent mitte põletav, ja üle lõhnavate mäenõlvade lehvis kergelt mahe tuuleõhk. See uus, tundmatu maa oli tõesti peaaegu maapealne paradiis. Ma pole kuskil leidnud sellist ilu, nii rikkalikku loodust ja nii head kliimat. Transvaal on tore maa, aga Kukuaanamaaga ei saa teda võrreldagi.

Kohe, kui me teele asusime, oli Infaduus ette saatnud kulleri, kes pidi teatama meie saabumisest kraalis, mis muide oli tema sõjaväelise juhatuse all. Mees oli sedamaid ebatavalise kiirusega teele asunud ja, nagu Infaduus meile seletas, pidi katma kogu maa sellises tempos, kuna jooksmine on selle rahva hulgas laialt harrastatav sport.

Kiirsõnum oli nähtavasti avaldanud suurt mõju. Kui meil jäi kraalini veel kaks miili käia, nägime, kuidas üks meestesalk teise järel väravaist välja valgus ja meile vastu marssima hakkas.

Sir Henry asetas käe minu käsivarrele ja märkis, et nähtavasti ootab meid palav vastuvõtt. Miski tema hääletoonis köitis Infaduusi tähelepanu.

“Mu isandail ei pruugi midagi karta,” sõnas ta kärmesti, “sest minu südames ei ole salakavalust. See väeosa on minu juhatuse all ja tuleb minu käsul teid tervitama.”

Noogutasin muretult, kuigi ma südamepõhjas sugugi nii muretu ei olnud.

Umbes poole miili kaugusel selle kraali väravatest laskub tee äärde lai laugjas nõlvak ja siia rivistusid sõjasalgad üles. Nad pakkusid suurepärast pilti, kui nad, igas kompaniis umbes kolmsada meest, odaotste välkudes ja suletuttide lehvides tõttasid kiiresti mööda nõlva ülespoole ning asusid määratud kohtadele. Kui me nõlva jalamini jõudsime, oli juba kaksteistkümmend sellist kompaniid, kokku kolm tuhat kuussada meest, välja tulnud ja tee äärde üles rivistunud.

Peagi jõudsime esimese kompaniini ja võisime imestusega silmitseda sõjaväge, millest toredamat pole ma iial näinud. Kõik sõdurid olid küpses eas mehed, enamasti üle neljakümne aasta vanused veteranid, ja ükski neist polnud kasvult alla kuue jala, kusjuures paljude pikkus ulatus kuue jala kolme või koguni nelja tollini. Peas kandsid nad raskeid musti sakaboola sulgi, samasuguseid kui need, millega olid end ehtinud meie teejuhid. Ümber piha ning parema põlve kandsid nad valgetest härjasabadest võrusid ja vasakus käes olid neil umbes kahekümnetollise läbimõõduga ümmargused kilbid. Need kilbid on õige iseäralikud: all on õhukeseks taotud raudplaat ja selle peale on tõmmatud piimvalgest härjanahast kate.

Relvad, mida iga mees kandis, olid lihtsad, kuid tõhusad. Kõigil oli käes puust varrega lühike ja väga raske kahelt poolt teritatud otsaga oda, kusjuures teraviku läbimõõt oli kõige laiemast kohast umbes kuus tolli. Neid odasid ei heideta, vaid nad on nagu suulude bangvanid ehk torke-assegaid, mis on määratud ainult lähivõitluseks, ja selle relvaga löödud haav on hirmus. Lisaks bangvanile kandis iga mees kolme suurt, rasket nuga, mis kaalusid igaüks umbes kaks naela. Üks nuga oli kinnitatud härjasabast vöö külge, kaks ülejäänut aga kilbi siseküljele. Need noad, mida kukuaanad ise nimetavad tolladeks, asendavad siin suulude viske-assegaisid. Kukuaana sõdurid viskavad tollasid suure täpsusega kuni viiekümne jardi kaugusele ja neil on kombeks rünnakul vaenlasele lähedale jõudes neid relvi pilvena vastaste pihta lendu saata.

Iga kompanii ootas vaikselt nagu mingi pronkskujude rivi, kuni me otse nende kohale jõudsime. Siis aga – signaali peale, mille andis juhtiv ohvitser, kes eraldusmärgina kandis leopardinahast ürpi ja seisis paar sammu rivist eespool – tõusid äkki kõik odad ja võimsa mürinaga kõlas kolmesajast kõrist kuninglik tervitushüüd: “Koom!” Niipea kui olime möödunud, asusid kõik sõjasalgad järgemööda meie kannule ja saatsid meid kraali poole, kuni lõpuks kogu rügement – niinimetatud Hallid, nagu seda kukuaanade löögiüksust nende valgete kilpide järgi nimetati – järgnes meile raskel marsisammul, mis pani maa müdisema.

Pöörasime Suurelt Saalomoni teelt kõrvale ja jõudsime lõpuks laia kraavi ette, mis ümbritseb kraali ja mille pikkus on vähemalt üks miil. Kraavi taga oli veel tugev palkidest püsttara. Värava kohal viis üle kraavi primitiivne tõstesild, mille valvur meie sisselaskmiseks langetas. Kraal on väga otstarbeka põhiplaaniga. Otse keskelt läheb läbi lai tänav, mida lõikavad täisnurga all põiktänavad, jaotades hütid ruudukujulistesse kvartalitesse. Igas kvartalis paikneb üks kompanii. Onnid on ehitatud kuplikujulistena ja nagu suuludelgi vitspunutisest sõrestikuga, mis on korralikult rohuga kaetud. Kuid erinevalt suulude hüttidest on neil kõrged ukseavad, kust inimene kummardumata läbi mahub. Need on ka hoopis avaramad ja iga onni ümbritseb kuue jala laiune veranda, kõvaks tambitud lubjakivikillustikust põrandaga.

Mõlemale poole laia peatänava äärde olid kogunenud sajad naised, kes olid uudishimulikult tulnud meid silmitsema. Pärismaalaste kohta on siinsed naised väga ilusad. Nad on sihvakad ja graatsilised ning imetlusväärselt kauni kehakujuga. Nende lühike juus on pigem lokkis kui kräsus, neil on sageli uhked kotkanäod ja huuled pole ebameeldivalt paksud nagu enamikul Aafrika rahvastel. Aga mis kõige rohkem meie tähelepanu köitis, oli nende äärmiselt rahulik ja väärikas olek. Omal viisil olid nad niisama hästikasvatatud kui mõne peene salongi igapäevased külalised. Selles suhtes erinevad nad tunduvalt suulu naistest ja nende hõimurahvast masaidest, kes elutsevad Sansibari taga. Nad olid küll tulnud uudishimust aetuna meid vaatama, aga nad ei lubanud endale ühtki valju imestushüüdu ega jämedaid märkusi, kui me vaevaselt nende eest mööda kõmpisime. Isegi siis, kui vana Infaduus juhtis vargse käeliigutusega tähelepanu kõigi imede kroonile – vaese Goodi “ilusatele valgetele säärtele” –, ei lasknud nad välja paista ülimat imestust, mis neid kindlasti valdas. Nende tumedad silmad kiindusid küll neisse lumivalgeisse ja seninägematuisse kenadustesse, sest nagu ma juba olen märkinud, on Goodi nahk ebatavaliselt hele, aga see oli ka kõik. Ent Goodile jätkus sellestki, sest ta on loomu poolest häbelik.

Kui me kraali keskusse jõudsime, jäi Infaduus seisma ühe suure hüti ette, mida ringina piirasid väiksemad.

“Astuge sisse, tähtede pojad,” ütles ta suuresõnaliselt, “olge nii armulikud ja puhake veidi aega meie armetutes eluasemetes. Teile tuuakse pisut toitu, et te ei peaks mitte oma vöösid nälja pärast kokku tõmbama – veidi mett ja piima ja härg või paar ning mõni lammas. Seda pole küll palju, mu isandad, aga siiski natuke.”

“See on hea, Infaduus,” ütlesin mina. “Me oleme väsinud reisist läbi õhuvalla, puhakem nüüd.”

Seepeale astusime hütti, mille leidsime olevat rikkalikult ja meie mugavusi silmas pidades sisustatud. Pargitud nahast magamisasemed olid meie jaoks maha laotatud ja pesemiseks oli valmis pandud vett.

Peagi kuulsime väljas hüüdeid ja uksele astudes nägime tervet rodu neide, kes kandsid piima, maisikooke ja meepotti. Nende selja taga ajasid mõned noormehed lihavat noort härga. Võtsime kingid vastu, seejärel tõmbas üks noormees vöölt noa ja lõikas härjal osavalt kõri läbi. Kümne minutiga oli loom tapetud, nülitud ja tükeldatud. Parimad lihatükid lõigati meile, ülejäänud pakkusin oma kaaslaste nimel meie ümber seisvatele sõjameestele, kes selle vastu võtsid ja “valgete isandate kingi” ära jagasid.

Umbopa asus ühe väga veetleva noore naise kaasabil tööle ja hakkas keetma meie osa suures savipotis tule kohal, mis süüdati hüti ees. Kui see peaaegu valmis oli, saatis ta käskjala Infaduusi ja kuningapoja Skraga juurde, paludes neid koos meiega einestama.

Nad tulidki kohe, istusid madalatele järidele – kukuaanad ei armasta kandadel kükitada nagu suulud – ja aitasid meil lõunasöögist jagu saada. Vana džentelmen oli äärmiselt lahke ja viisakas, aga mulle torkas silma, et nooruk vaatles meid kahtlustavalt. Nagu ta kaaslasedki, oli ta meie valge naha ja nõiakunstide vastu aukartust tundnud, aga mulle paistis, et nähes meid söövat, joovat ja magavat kõigi tavaliste surelike kombel, hakkas ta aukartus haihtuma ja asendus vähehaaval vaenuliku kahtlusega – ja see tegi mind kaunikesti rahutuks.

Eine jooksul käis Sir Henry mulle peale, et me teeksime katset välja uurida, kas meie võõrustajad ei tea ehk midagi ta venna saatusest, kas nad pole temast kunagi midagi kuulnud või teda näinud. Aga kõike arvesse võttes otsustasin, et targem on esialgu sellest asjast mitte sõnagi lausuda. Raske oleks olnud seletada, kuidas võis mõni meie omastest “tähtedelt” kaduma minna.

Kui olime eine lõpetanud, võtsime välja piibud ja läitsime need. Viimane tegevus täitis Infaduusi ja Skraga suurima imestusega. Kukuaanadele olid tubakasuitsetamise jumalikud mõnud ilmselt tundmatud. Seda taime leidub nende maal rohkesti, aga nad kasutavad seda ainult nuusktubakana nagu suuludki ega osanud teda ta uuel kujul ära tunda.

Küsisin Infaduusilt, millal me oma reisi jätkame, ja kuulsin rõõmuga, et on juba tehtud ettevalmistusi, et asuda teele järgmisel hommikul. Kullerid, kes pidid kuningas Tvalale meie tulekust teate viima, olid juba teele läkitatud.

Selgus, et Tvala asub oma pearesidentsis, kohas, mida nimetati Looks, ja valmistab ette iga-aastasi suuri pidustusi, mida peetakse juunikuu esimesel nädalal. Selleks puhuks tuuakse kokku kõik rügemendid, välja arvatud mõned väikesed üksused, mis jäetakse garnisoniteenistusse, ja lastakse neil kuninga ees defileerida. Samuti toimub suur iga-aastane nõiajaht, millest jutustan varsti lähemalt.

Pidime teele asuma koidu ajal ja Infaduus, kes pidi meid saatma, arvas, et jõuame Loosse järgmise päeva õhtuks, kui meid mõni ettenägematu vahejuhtum või üle kallaste tõusnud jõgi kinni ei pea.

Kui meie külalised olid seda kõike meile teatanud, soovisid nad head ööd ja läksid minema. Leppisime omavahel kokku, et valvame kordamööda; kolm meist heitsid pikali ja vajusid väsinud inimese magusasse unne, kuna neljas jäi valvele, et võimaliku reetmise puhul teisi hoiatada.