Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 5

Olenevalt laeva sõidukiirusest ja ilmast kulub Kaplinnast Durbanisse reisimiseks neli kuni viis päeva. Mõnikord, kui halb ilm takistab maabumist East Londonis, kuhu pole seni ikka veel ehitatud seda suurepärast sadamat, millest nii palju räägitakse ja mis pidavat tohutult raha neelama, peab laev kakskümmend neli tundi ootama, kuni sadamapraamid saavad välja sõita ja kaubad kaldale toimetada. Seekord aga ei tulnud meil üldse oodata, sest madalikel polnud mainimisväärset murdlainetust ja puksiirid tulid viibimata, pikk rodu näotuid lamedapõhjalisi praame järel, millesse laadung hoolimatult kuhja loobiti. Ükskõik mis kastides peitus, läks raginal ja kolinal üle parda: oli seal siis Hiina portselan või riidepallid – kõike koheldi ühteviisi. Nägin, kuidas üks kast nelja tosina šampanjapudeliga tükkideks lendas ning kuidas šampanja valgus kihisedes ja vahutades räpase kaubapraami põhjas laiali. See oli toores raiskamine ja nähtavasti mõtlesid seda ka kahvrid praamil, sest nad leidsid paar terveks jäänud pudelit, lõid neil kaelad maha ja jõid sisu ära. Kuid vahuveinis peituv gaas hakkas neis ootamatult paisuma ja tundes end sellest puhevile minevat, veerlesid nad praamipõhjas ringi, kisendades, et see hea vedelik on “tagati”, see tähendab nõiutud. Kõnetasin neid laevatekilt ja rääkisin, et see on üks valge mehe kangemaid arstirohte ning et nad on nüüd niisama hästi kui kadunud mehed. Kahvrid läksid kaldale suurimas hirmus ja ma ei usu, et nad kunagi enam šampanjat suhu võtavad.

Muide, kogu aeg, mil me üles Natali poole tossutasime, mõtlesin ma Sir Henry Curtise ettepaneku üle järele. Päeva või paari jooksul ei teinud me enam sellest juttu, kuigi ma pajatasin neile palju jahilugusid, aga ainult tõestisündinuid. Mul pole põhjust jahiseikluste asjus valesid välja mõelda, sest mees, kellele küttimine on elukutseks, saab niigi rääkida paljudest kummalistest sündmustest. Aga olgu see öeldud niisama jutujätkuks.

Lõpuks, ühel ilusal jaanuariõhtul – see on meie kõige palavam kuu – lähenesime Natali rannikule, lootes piki randa edasi sõites päikeseloojanguks Durbani alla jõuda. East Londonist peale on rannik imekaunis oma punaste liivakivimägedega ja halja roheluse lappidega. Siin-seal elustavad seda kahvrite kraalid14 ning mere poolt palistab lainemurru valge riba, paiskudes kõrgete vahusammastena üles seal, kus vood vastu kaljusid põrkavad. Just enne Durbanit muutub maastik kuidagi eriti mitmekesiseks. Järskude nõlvadega uhteorgudes, mille on mägedesse uuristanud sajandite jooksul sealt allatormavad vihmaveed, sädelevad jõed; võsa, mis kasvab nii, nagu jumal on ta istutanud, näitab oma sügavat rohelust, teises toonis on haljad maisiväljad ja suhkruistandused, ning aeg-ajalt naeratab vaiksele merele mõni valge hoone, kroonides kogu panoraami ja andes sellele koduse ilme. Sest minu arvates vajab iga looduspilt, kui kaunis see ka poleks, märki inimese juuresolekust, mis selle tõesti alles täiuslikuks teeb. Võib-olla tuleb niisugune arvamus sellest, et olen nii kaua elanud metsikuis, asustamata paikades ja tunnen seepärast tsivilisatsiooni väärtust, kuigi see, tõsi küll, jahiloomad eemale peletab. Kahtlemata nägi Eedeni aed enne inimese loomist kaunis välja, aga ma mõtlen ikka, et veel kaunim pidi ta olema siis, kui Eeva ta ehteks sai.

Meie loo juurde tagasi tulles olgu öeldud, et olime arvestanud pisut valesti ja päike oli juba ammu loojas, kui me Durbani all ankru merre heitsime ja kuulsime kahuripauku, mis kuulutas Durbani ausaile kodanikele, et Inglismaa post on sadamasse jõudnud. Oli juba liiga hilja ega olnud mõeldav samal ööl üle madalike sõita. Niisiis vaatasime, kuidas post päästepaadis maale viidi, ja läksime seejärel mõnusalt einestama.

Kui me jälle tekile tulime, paistis kuu, kallates merele ja rannikule nii heledat sära, et sundis peaaegu kahvatama tuletorni laia kiiresti vilkuva valgusvihu. Rannalt hoovas magusat vürtsilõhna, mis tuletab mulle alati meelde vaimulikke laule ja misjonimaju, ning Berea kõrgendik säras sadades tuledes. Suurelt prikilt15, mis meie lähedal seisis, kostis madruste laulu, kes ankrut üles vinnasid, et valmis olla, kui tõuseb sobiv tuul. Ühesõnaga, oli suurepärane öö, öö, mäherdusi vaid Lõuna-Aafrikas vahel ette tuleb, ja see laotas rahu kõigi inimeste hinge, nagu kuu heitis oma hõbedase liniku üle kogu looduse. Isegi suur buldog, kes kuulus ühele oma lõbuks reisivale härrasmehele, näis alistuvat leebe öö mõjule, unustas oma iha õiendada arved paavianiga, kelle puur seisis bakil16, ja norskas mõnuledes kajutiukse ees, nähes kahtlemata õndsat und, et on oma vihavaenlasega valmis saanud.

Meie kolmekesi – see tähendab Sir Henry Curtis, kapten Good ja mina – läksime ja istusime tüüriratta juurde ning vaikisime mõnda aega.

“Noh, härra Quatermain,” ütles lõpuks Sir Henry, “kas olete minu ettepaneku üle järele mõelnud?”

“Jah,” kõlas nagu kaja kapten Goodilt, “mis te sellest arvate? Loodan, et teete meile seda rõõmu ja saadate meid Saalomoni varakambriteni või kuhu iganes võis minna too džentelmen, keda teie Neville’i nime all tunnete.”

Tõusin ja koputasin enne vastamist piibu tühjaks. Ma polnud veel otsust langetanud ja vajasin veel mõnda hetke, et lõplikult selgusele jõuda. Enne kui hõõguv tubakas merre langes, olin ma otsuse teinud. Just see viimane sekund otsustas asja. See on tihti nii, kui olete kaua millegi üle pead murdnud.

“Jah, mu härrad,” vastasin, võttes uuesti istet, “tulen kaasa, ja kui lubate, siis räägin teile miks ning esitan oma tingimused. Kõigepealt soovin sõlmida järgmise lepingu.

Punkt üks. Teie tasute kõik kulud ning kogu elevandiluu ja muu väärismaterjal, mis meie valdusse langeb, jagatakse kapten Goodi ja minu vahel.

Punkt kaks. Enne kui me teele asume, maksate mulle viissada naela, kusjuures mina kohustun teid truult teenima, kuni te otsustate ettevõttest loobuda või kuni me selle edukalt lõpetame – või kuni meid tabab õnnetus.

Punkt kolm. Enne teeleminekut teete korralduse, mille põhjal minu surma või raske vigastuse puhul makstakse mu pojale Harryle, kes õpib Londonis Guy hospidalis arstiteadust, viie aasta jooksul kakssada naela aastas – pärast seda peaks ta olema võimeline ise leiba teenima, kui temast üldse asja saab. See on minu arvates kõik ja ma usun, et seda pole just vähe.”

“Ei,” vastas Sir Henry, “ma nõustun nende tingimustega meeleldi. See ettevõte on mul väga südamel ja ma maksaksin teie abi eest rohkemgi, arvestades teile teada olevaid ebatavalisi ja ainulaadseid andmeid.”

“Kahju siis, et ma ei küsinud rohkem, aga ma ei tagane oma sõnast. Ja nüüd, kus olen esitanud oma nõudmised, avaldan teile põhjused, miks tegin otsuse kaasa tulla. Kõigepealt, mu härrad, olen teid viimastel päevadel jälginud, ja kui te seda minu poolt häbematuks ei pea, ütleksin, et meeldite mulle, ja ma usun, et me ühises ettevõttes omavahel hästi hakkama saame. See on küllaltki oluline, lubage seda kinnitada, kui ees seisab selline pikk reis nagu meil.

Mis puutub nüüd otseselt retkesse, siis ütlen teile avameelselt, Sir Henry ja kapten Good: ma ei usu, et me sellest eluga pääseme – see tähendab juhul, kui teeme katset tungida üle Suleimani mägede. Milline oli vana dom da Silvestra saatus kolmsada aastat tagasi? Milline oli tema järeltulija saatus kahekümne aasta eest? Milline oli teie venna saatus? Ütlen teile avalikult, mu härrad, et kuna nende saatus oli selline, siis usun, et samasugune saab osaks ka meile.”

Peatusin, et jälgida oma sõnade mõju. Kapten Good näis muutuvat pisut rahutuks, kuid Sir Henry nägu jäi liikumatuks. “Peame õnne katsuma,” sõnas ta.

“Te võib-olla imestate,” jätkasin siis, “miks mina, kes ma olen, nagu ma teile juba ütlesin, kartlik inimene, seesuguse veendumusega siiski säherduse retke ette võtan? Selleks on kaks põhjust. Esiteks olen ma fatalist ja usun, et minu tund tuleb täiesti sõltumatult mu enda tegevusest ja tahtest ning et kui mulle on määratud minna Suleimani mägedesse ja seal elu kaotada, siis ma sinna ka lähen ja seal suren. Kõigevägevamal jumalal on minuga kahtlemata oma plaan ja seepärast pole mul vaja selle üle muret tunda. Ja teiseks – ma olen vaene mees. Ligi nelikümmend aastat olen ma küttinud ja kaubitsenud, aga kunagi pole ma teeninud rohkem kui elu ülalpidamiseks vaja. Ma ei tea, mu härrad, kas teil on aimu sellest, et elevandiküti keskmine eluiga, arvestatuna sellest hetkest, kus ta oma ameti juurde asub, on neli kuni viis aastat. Te näete niisiis, et ma olen elanud üle oma ametivendade seitse põlve ja mul on põhjust arvata, et mu tund ei või niikuinii enam kaugel olla. Kui mind peaks mu hariliku tegevuse juures tabama õnnetus, siis ei jääks pärast mu võlgade tasumist järele midagi, mis oleks mu pojale Harryle toetuseks, kuni ta ise endale leiba teenima võib hakata, nüüd aga on ta viieks aastaks kindlustatud. Selles ongi kogu asja tuum…”

“Härra Quatermain,” sõnas Sir Henry, kes oli mind suurima tähelepanuga kuulanud, “motiivid, mis sunnivad teid osa võtma ettevõttest, mis teie arvates võib lõppeda ainult katastroofiga, seavad teid kõige paremasse valgusse. Kas teil on õigus või mitte, seda võib loomulikult näidata ainult aeg ja sündmuste käik. Kuid olgu teil õigus või mitte, ütlen teile otsekohe, et viin selle asja lõpule, olgu see lõpp siis õnnelik või õnnetu. Mul jääb vaid lisada, et kui meile peakski pähe koputatama, laseme enne siiski relvadel pisut kõnelda, eks ole, Good.”

“Jah, muidugi,” kinnitas kapten, “me oleme kõik kolm harjunud hädaohule vastu astuma ning mitmesugustes olukordades oma elu eest väljas olema, nii et ei ole põhjust praegugi taganeda. Ja nüüd teen ma ettepaneku minna salongi ja oma edušansid vaatluse alla võtta.” Vaatlesimegi siis neid.. läbi õllekannu põhja.

Järgmisel päeval läksime maale ja ma paigutasin Sir Henry ja kapten Goodi väikesesse majauberikku, mille ma endale Berea nõlvale olen ehitanud ja mida ma oma koduks nimetan. Seal on ainult kolm tuba ja köök. Majake on rohelisest telliskivist, plekk-katusega, aga teda ümbritseb ilus aed; paremaid lokvapuid pole ma kuskil näinud ja samuti on mul mõned kenad noored mangod, millest ma loodan palju. Sain need botaanikaaia juhataja käest. Aia järele vaatab üks minu vana kütt, nimega Jack, kellel pühvel Sikukunisimaal nii pahasti puusaluu murdis, et mehest enam kunagi jahimeest ei saa. Aga ta võib väikest viisi tööd nokitseda ja aia eest hoolitseda – sünnilt on ta nimelt grikva. Suulus ei suuda te kunagi aiatöö vastu huvi äratada. See on rahulik tegevus ja rahulikud toimetused temale ei istu.

Sir Henry ja Good magasid väikeses telgis, mille me aia kaugemas sopis apelsinipuude all üles lõime, sest majas ei jätkunud nende jaoks ruumi. Aroom, mis hoovab apelsiniõitest, ja nii rohelised kui ka juba kuldsed viljad (Durbanis võib neid kõiki näha korraga ühel puul) teevad selle minu arvates väga meeldivaks ööbimiskohaks, sest siin Bereal on meil vähe moskiitosid – muidugi, kui ainult ei juhtu tulema ebatavaliselt ägedat vihmahoogu.

Et aga nüüd jälle jutujärjega edasi jõuda – sest kui ma seda ei tee, Harry, siis tüdid sa minu jutustusest ammu enne, kui me Suleimani mägedele ronime –, kui olin kord juba otsustanud kaasa minna, asusin tegema vajalikke ettevalmistusi. Esiteks hankisin Sir Henrylt dokumendi, mis sind, mu poiss, õnnetuse korral rahaliselt oleks kindlustanud. Selle seadusliku vormistamisega oli mõningaid raskusi, sest Sir Henry oli siin võõras ja summad, millega oli vaja opereerida, asusid teisel pool ookeani. Lõpuks korraldati see asi siiski ühe advokaadi abiga, kes nõudis oma teenete eest kakskümmend naela – hind, mida mina igatahes lausa röövimiseks pidasin. Seejärel realiseerisin oma tšeki viiesajale naelale.

Kui olin end nende ettevaatusabinõudega igati kindlustanud, ostsin Sir Henry ülesandel vankri ja härjarakendi – kõik esmaklassilised. Vanker oli kakskümmend kaks jalga pikk, raudassidega, väga tugev, väga kerge ja läbini hästi kuivatatud puidust. Ta polnud mitte päris uus, sest oli juba teinud ühe otsa teemandiväljadele ja tagasi, aga minu meelest oli see paremgi, sest nüüd võisin kindel olla, et vanker on korralikust materjalist. Kui vankril on mõni nõrk koht või kuskil tükk toorest puitu sees, siis tuleb see juba esimesel retkel tingimata ilmsiks. Meie sõiduk oli, nagu siinpool öeldakse, poolkattega vanker – see tähendab, et tal oli kaetud ainult tagumine osa kaheteistkümne jala pikkuselt, kuna eesmine osa oli katteta. Sinna paigutasime kõik vajalikud esemed, mis meil tuli kaasa võtta. Tagumisse, kaetud ossa, mahutasime nahast koi – aseme, milles oli ruumi kahele inimesele –, samuti püssivarna ja mitmed muud väiksemad tarbeasjad. Maksin kõige eest kokku sada kakskümmend viis naela ja leian, et sain odavalt kätte.

Siis ostsin toreda kahekümnest suulu härjast koosneva rakendi, millel olin juba paar aastat silma peal hoidnud. Tavalises rakendis on kuusteist looma, aga ma võtsin igaks juhuks neli rohkem, et vajaduse korral kaotusi tasa teha. Suulu härjad on väikesed ja kerged, poole väiksemad kui afrikanderi härjad, keda üldiselt vedudel kasutatakse, kuid seal, kus afrikanderid nälga kärvavad, jäävad nemad ellu, ja mõõduka koormaga teevad nad viis miili päevas rohkem, sest on väledamad ega hõõru nii kergesti sõrgu hellaks. Ja mis veel tähtsam – nad olid hästi soolatud, see tähendab, et olid töötanud kõikjal Lõuna-Aafrikas ja seepärast suhteliselt immuunsed hematuuria vastu, mis nii sageli tapab terve rakendi, kui satutakse võõrale rohumaale. Kopsutaudi vastu aga, mis on kopsupõletiku äge vorm ja siin maal väga levinud, olid nad kõik saanud kaitsepookimise. Selleks tehakse härja sabasse sisselõige ja seotakse sinna tükike sellesse taudi lõpnud härja kopsust. Tagajärjeks on, et loom haigestub, põeb haiguse kergel kujul läbi, kusjuures saba langeb enamasti alati umbes jala kaugusel sabajuure küljest ära, ja härg edaspidi enam ei nakatu. Näib võib-olla julmana röövida loomalt saba, eriti maal, kus on nii palju kärbseid. Aga parem on ohverdada saba ja säilitada härg kui kaotada härg tükkis sabaga, sest saba ilma härjata ei kõlba muuks kui vaid tolmupühkimiseks. Ometi on imelik tunne vahtida rännakul kahtkümmend tüügast, mille asemel peaksid õieti olema sabad. Näib, nagu oleks loodus teinud väikese vea ja torganud auhinnaliste buldogite ahtrikaunistused kogemata härgade tagumiku külge.

Seejärel tuli lahendada kaasavõetavate toiduainete ja arstimite küsimus – probleem, millele tuli osutada suurimat tähelepanu, sest me ei tohtinud vankrit tarbetu koliga üle koormata, kaasa pidime aga võtma kõik hädavajaliku. Õnneks osutus, et Good on ka väikest viisi arst, sest ta oli sõjaväeteenistuses kunagi läbi teinud meditsiinikursused ja seal omandatud teadmised olid tal veel enam-vähem meeles. Ta pole muidugi kvalifitseeritud arst, aga nagu meile hiljem selgus, tundis ta asja siiski paremini kui nii mõnigi teine mees, kellel on õigus kirjutada oma nime ette dr (med). Tal oli ka suurepärane reisil kasutatav arstikohver ja komplekt arstiriistu. Sel ajal kui me veel Durbanis olime, lõikas ta ühel kahvril suure varba nii osavalt maha, et lust vaadata. Aga ta oli päris rabatud, kui kahver, kes oli tuima rahuga istunud ja operatsiooni pealt vaadanud, palus tal lõpuks uus varvas otsa panna, kinnitades, et häda korral kõlbavat ka valge.

Kui kõik need küsimused olid leidnud rahuldava lahenduse, tuli arutuse alla veel kaks tähtsat punkti, nimelt relvad ja teenrid. Mis puutub esimesse, siis on ehk kõige parem, kui lisan nimestiku relvadest, mis me lõpuks otsustasime kaasa võtta arvukast tagavarast, mille Sir Henry oli Inglismaalt kaasa toonud, ja minu omadest. Kirjutan selle maha oma taskuraamatust, kuhu ma tookord sissekandeid tegin.

Kolm rasket tagantlaetavat kaheraudset elevandipüssi, mis kaalusid igaüks umbes viisteist naela ja mille laenguks oli üksteist drahmi17 musta püssirohtu. Kaks neist olid ühe tuntud Londoni firma tooted, suurepärased relvad, aga kus oli valmistatud minu oma, mis pole nii peenelt viimistletud, seda ma ei tea. Olen seda kasutanud mitmel jahiretkel, lasknud temaga hulga elevante ja ta on alati näidanud ennast esmaklassilise relvana, mille peale võib täiesti kindel olla.

Kolm Express’i-tüüpi kaheraudset, kaliiber 50018, ettenähtud laengukaal kuus drahmi, – mõnusad riistad, mis sobivad suurepäraselt keskmise suurusega jahiloomade jaoks, nagu veiskits ja kõrbeantiloop, aga ka inimeste vastu, eriti lagedal maastikul ning poolõõnsa kuuliga.

Üks kaheraudne Keeper 12, kesksalvega jahipüss, koonduva rauaõõnega. See püss osutus meile hiljem toidu hankimisel äärmiselt kasulikuks.

Kolm Winchester-automaatpüssi (mitte karabiini) – igaks juhuks tagavaraks.

Kolm harilikku kolti raskemate, ameerika tüüpi padrunitega.

See oli kogu meie relvastus ja lugeja paneb kahtlemata tähele, et kõik vastavalt ühe klassi relvad olid sama marki ja ühe kaliibriga, nii et võis padruneid vastastikku vahetada – see on muide väga tähtis. Ma ei hakka vabandama, et selle küsimuse juures nii pikalt ja üksikasjaliselt peatun, sest iga kogenud kütt teab, kui tähtsat osa retke õnnestumises mängivad relvad ja laskemoon.

Nüüd tuleme meeste juurde, kes pidid meiega kaasa tulema. Pärast pikemat kaalumist otsustasime, et nende arv peab piirduma viiega: nimelt rakendijuht, ajaja ja kolm teenrit.

Rakendijuhi ning ajaja leidsin ma ilma suuremate raskusteta: nendeks said kaks suulut, kelle nimed olid Goza ja Tom. Teenrite leidmine kujunes aga hoopis raskemaks ülesandeks. Nad pidid olema tingimata läbi ja läbi usaldusväärsed ning tublid mehed, kuna seda laadi ettevõttes võis nende käitumisest kergesti sõltuda meie elu. Lõpuks palkasin kaks meest: ühe hotentoti, nimega Ventvögel, mis tähendab “tuulelind”, ja ühe väikese suulu, nimega Khiva, kelle eelis oli, et ta rääkis laitmatut inglise keelt. Ventvögelit tundsin juba varasemast ajast: ta oli üks parimaid spoorer’eid, see tähendab jäljeajajaid, kellega mul kunagi tegemist on olnud, ja sitke nagu piitsakeel. Ta näis olevat väsimatu. Aga tal oli üks nõrkus, mis tema tõule nii üldiselt omane on – viin. Kui tema käeulatusse jäi pudel džinni, ei võinud teda enam usaldada. Et me aga pidime reisima kõrtside piirkonnast välja, ei olnud sel väikesel nõrkusel erilist tähtsust.

Palganud need kaks meest, otsisin asjata kolmandat, kes oleks meile sobiv olnud, ning me otsustasime ilma kolmanda teenrita teele asuda, lootuses, et leiame selle teel põhja poole. Asjalood aga kujunesid nii, et kindlaksmääratud ärasõidupäeva eelõhtul teatas mulle suulu Khiva, et üks kahver soovib minuga kokku saada. Istusime parajasti lauas, ja kui olime lõunasöögi lõpetanud, käskisin Khival ta sisse juhatada. Tuppa astus pikk ilusa välimusega mees, aastailt umbes kolmekümnene ja suulu kohta väga heleda nahavärvusega. Ta kergitas tervituseks oma nupuga keppi, kükitas nurka ja jäi vaikides sinna konutama. Ma ei teinud temast mõnda aega väljagi, sest teisiti toimida oleks olnud suur viga. Kui te kiirustate viibimatult kõnelust alustama, siis kaldub suulu arvama, et te olete ebaväärikas ja tähtsusetu isik. Panin muide siiski tähele, et ta oli kešla ehk rõngakandja, see tähendab, et ta kandis peas musta võru, mis on valmistatud kummist, rasvaga läikima hõõrutud ja juustesse kinnitatud. Suulude hulgas kannavad seda mehed, kes on jõudnud teatud vanusesse või auastmesse. Mulle tundus ka ta nägu kuidagi tuttavana.

“Mis su nimi on?” küsisin lõpuks.

“Umbopa,” vastas mees aeglaselt sügaval häälel.

“Olen su nägu varem näinud.”

“Jah, inkoosi19, mu pealik ja isa, sa nägid mu nägu kohas, mida nimetatakse Little Handiks,” (see on Isandhlvana20) “päeval enne lahingut.”

Nüüd meenus mulle. Olin tolles õnnetus Suulu sõjas üks lord Chelmsfordi21 teejuhte ja lahkusin õnnekombel mõningate vankrite saatjana lahingu eel laagrist. Loomade etterakendamist oodates sattusin vestlusse tollesama mehega, kes oli pärismaalastest koosnevais abiüksustes mingil väiksemal juhtival kohal, ning ta avaldas mulle oma kahtlusi meie laagri julgeoleku suhtes. Tol korral käskisin tal suu pidada ja jätta sellised asjad targemate peade otsustada, hiljem aga tuletasin ta sõnu meelde.

“Ma mäletan,” ütlesin mina. “Mida sa soovid?”

“Asi on nii, Makumazahn.” (See on minu kahvrikeelne nimi ja tähendab meest, kes öösel üles tõuseb, ehk, lihtsamalt öeldud, meest, kes hoiab silmad lahti.) “Kuulsin, et sa lähed suurele retkele kaugele põhja poole koos valgete pealikega, kes tulid üle vee. Kas mu sõnad on õiged?”

“On küll.”

“Kuulsin, et sa lähed isegi Lukanga äärde, mis on ühe kuu teekonna kaugusel Manikamaalt. Kas see on nii, Makumazahn?”

“Miks sa küsid, kuhu me läheme? Mis sinul sellega tegemist on?” vastasin mina kahtlustavalt, sest olime oma retke eesmärki sügavas saladuses hoidnud.

“Sellepärast, et on nii, oh valged mehed: kui te tõesti nii kaugele reisite, siis reisin mina koos teiega.”

Mehe kõneviisis oli teatud uhkust ja väärikust, eriti torkas mulle kõrva, et ta tarvitas sõnu “oh valged mehed” ja mitte tavalist väljendit “oh inkoosid”, see on pealikud.

“Sa unustad end,” ütlesin mina. “Sinu sõnad tulevad mõtlematult. Nõnda ei sobi kõnelda. Mis on su nimi ja kus on sinu kraal? Ütle meile, et me teaksime, kellega meil tegemist on.”

“Minu nimi on Umbopa. Ma olen suulu rahva hulgast, aga ma pole mitte nende seas sündinud. Minu suguharu eluase on kaugel põhjas. See jäeti maha, kui suulud tuhat aastat tagasi siia lõunasse tulid, ammu enne seda, kui Tšaka valitses Suulumaa üle. Mul polegi kraali. Olen rännanud palju aastaid. Tulin lapsena põhjast Suulumaale. Ma teenisin Cetewayo22 juures Nkomabakosi rügemendis, sõdisin suure väepealiku Umslopogaasi, Kirvemehe all, kes mu käed võitlema õpetas. Siis põgenesin ma Suulumaalt ja tulin Natalisse, sest tahtsin valge mehe kombeid tundma õppida. Seejärel võitlesin sõjas Cetewayo vastu. Sellest ajast olen ma töötanud Natalis.

Nüüd olen ma tüdinud ja tahaksin jälle põhja poole tagasi minna. Minu koht ei ole siin. Mul pole vaja raha, aga ma olen vapper mees ja teenin oma koha ja söögi ära. Ma olen rääkinud.”

Olin tolle mehe käitumisest ja sõnadest üsna hämmastunud. Tema käitumisest nägin ma selgesti, et ta kõneles põhiliselt tõtt, aga ta oli tavalistest suuludest kuidagi erinev ja ta pakkumine ilma palgata kaasa tulla tekitas minus umbusku. Oma kimbatuses tõlkisin tema sõnad Sir Henryle ja Goodile ning küsisin nende arvamust.

Sir Henry palus mind talle öelda, et ta püsti tõuseks. Umbopa tegi seda, laskis samal ajal õlult libiseda pika sõjaväekuue, mida ta kandis, ja jäi meie ette alasti, arvestamata niudevööd kõhu ümber ja lõviküüntest kaelakeed kaelas. Ta oli tõesti suurepärase välimusega mees; ma pole iial näinud toredamat pärismaalast. Ta oli umbes kuus jalga kolm tolli pikk, proportsionaalselt laiade õlgade ning haruldaselt ilusa kehaehitusega. Ja selles valguses näis ka ta nahk vaevalt tõmmuna, välja arvatud siin-seal nähtavad mustad armid, mis tähistasid vanu assegai23-haavu. Sir Henry astus ta juurde ning vaatas ta uhkesse ilusasse näkku.

“Nad on kokku kena paar, eks ole?” arvas Good.“ Üks ei jää teisest maha.”

“Te meeldite mulle, isand Umbopa, ja ma võtan teid oma teenrina kaasa,” sõnas Sir Henry inglise keeles.

Umbopa mõistis seda nähtavasti, sest ta vastas suulu keeles: “See on hästi,” ja lisas siis, heites pilgu turjakale ja laiaõlgsele valgele mehele: “Sina ja mina, meie oleme mehed!”