Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 3

On õige imelik, et minu eas – sain viimasel sünnipäeval viiekümne viie aastaseks – haaran järsku sule ja katsun kirja panna üht ebatavalist lugu. Ma ei tea veel isegi, mis laadi lugu sellest õieti tuleb – kui ma meie retke kirjeldamisega üldse kunagi lõpuni jõuan. Olen oma elus, mis tundub mulle õige pikana, üpris palju korda saatnud – võib-olla seepärast, et hakkasin nii noorelt tööle. Vanuses, kui teised poisid veel koolis käivad, teenisin mina juba vanas koloonias4 kaubitsemisega leiba. Sellest ajast peale olen vahetpidamata kaubelnud, küttinud, lahinguid pidanud ja maapõuevarasid otsinud. Aga rikkaks sain ma alles kaheksa kuud tagasi. Nüüd, kus mul varandus käes, võin öelda, et see on tõesti suur, ja ma ei teagi veel, kui palju teda just on. Ometi ei usu ma, et oleksin nõus selle eest veel kord läbi tegema kõik, mis juhtus viimase viieteistkümne või kuueteistkümne kuu jooksul. Ei, isegi siis mitte, kui teaksin, et tulen sellest lõpuks koos varandusega terve nahaga välja. Olen ju vaikse loomuga inimene ega armasta vägivalda, ja üldse on mul seiklemisest kõrini. Imestan isegi, miks ma seda raamatut kirjutama hakkasin – see pole hoopiski minu ala. Mul pole kirjanduslikke kalduvusi, kuigi olen suur vana testamendi ja samuti ka “Ingoldsby legendide”5 austaja. Püüan siis esitada oma põhjendused – lihtsalt selleks, et näha, kas mul neid üldse on.

Esimene põhjus: Sir Henry Curtis ja kapten John Good palusid mind kirjutada.

Teine põhjus: istun siin Durbanis oma haige vasaku jala pärast. Sellest ajast peale, kui tolle neetud lõvi kätte jäin, teeb jalg mulle sageli piina ja just praegu annab see end jälle üsna kõvasti tunda, pannes mind lonkama rohkem kui kunagi varem. Lõvi hambad peavad olema mürgised, sest kuidas on muidu võimalik, et juba paranenud haavad löövad ikka uuesti lahti ja, pange tähele, enamasti samal aastaajal, mil te selle vea külge saite. Kui inimene on lasknud oma elus kuuskümmend lõvi või rohkem nagu mina, siis on väga narr lugu, kui kuuekümne esimene järab teie jala ära nagu mõne tubakajunni. See rikub kindlakskujunenud korda ja kõiki muid kaalutlusi kõrvale jättes pean ütlema, et olen korraarmastaja inimene ning niisugused asjad mulle ei meeldi. See olgu öeldud muuseas.

Kolmas põhjus: tahan, et mu pojal Harryl, kes on ühes Londoni hospidalis arstiks õppimas, oleks midagi, mis teda lõbustaks ja hoiaks teda kas või nädalaks ajaks üleannetusi tegemast. Küllap haiglatöögi tüütab ja läheb vahel õige igavaks, sest isegi laipade lahkamisest võib lõpuks isu täis saada. See lugu aga, olgu ta muud mis tahes, ei ole vähemalt igav, ja päevaks-paariks, kuni Harry meie seiklusi loeb, annab see tema argipäevale pisut elavust.

Neljas ja viimane põhjus: tahan jutustada kõige kummalisemat lugu, mida tean. See kõlab ehk veidralt, eriti kui pidada silmas, et kogu selles loos pole ühtki naist – välja arvatud Foulata. Ent pidage! Ka Gaguul, kui ta üldse oli naine ja mitte paharet. Aga tema oli vähemalt saja-aastane ja seega mitte enam abieluealine, nii et teda ma ei loe. Igatahes võin ma päris kindlasti öelda, et terves loos pole ühtki seelikut.

Ja nüüd peaksin end vist ikkesse panema. See on väga raske koht ja mul on tunne, nagu oleks mu vanker telgedeni rappa vajunud. Aga “sutjes, sutjes”, nagu buurid ütlevad – mul pole aimugi, kuidas nad seda kirjutavad –, küllap veame tasapisi välja. Tugev rakend tuleb lõpuks ikka läbi, kui loomad just liiga kehvad ei ole. Kehvade härgadega ei jõua te iial kuskile. Ja nüüd teen algust.

Mina, Allan Quatermain, pärit Durbanist Natalis, džentelmen, vannun ja ütlen.. Jah, nii alustasin ma kohtus oma tunnistust vaese Khiva ja Ventvögeli kurva surma kohta, kuid raamatule ei tundu see siiski päris õige algus olevat. Ja pealegi, kas ma olengi džentelmen? Kes on õieti džentelmen? Mulle pole see päris selge ja ometi on mul olnud küllalt tegemist mustadega – ei, selle sõna “mustad” kriipsutan maha, sest see ei meeldi mulle. Olen näinud pärismaalasi, kes on džentelmenid, ja seda tunnistad ka sina, Harry, mu poiss, veel enne, kui sa selle looga lõpule oled jõudnud, ja ma olen näinud alatuid valgeid, kellel on tohutu palju raha ja kes on just alles kodumaalt tulnud, aga kes ei ole mitte džentelmenid.

Olgu kuidas on, ma olen sündinud džentelmenina, kuigi ma pole kogu oma elu olnud muud kui vaene ringirändav kaubitseja ja kütt. Kas ma aga džentelmeniks olen jäänud, seda ma ei tea, jäägu see teie otsustada. Taevas teab, et ma olen seda püüdnud. Olen omal ajal maha löönud palju inimesi, aga ma pole kunagi olnud alatu mõrtsukas ega määrinud oma käsi süütu verega, vaid olen tapnud ainult enesekaitseks. Mina olen sel põhimõttel alati toiminud ja ma loodan, et seda mulle süüks ei panda, kui mu tund tuleb. Mis parata, maailm on halastamatu ja õel, ja nii tagasihoidlik inimene, kui ma olengi, on mind tihti võitlusse kistud. Ma ei oska öelda, kas mul on õigus olnud või mitte, aga ma pole vähemalt iialgi varastanud, kuigi ma petsin ühelt kahvrilt6 välja ta veisekarja. Aga ta oli mulle mänginud väga näruse tüki ja pealegi valutab mu süda seepärast tänini.

Päevast, mil ma esimest korda kohtasin Sir Henry Curtist ja kapten Goodi, on nüüd möödunud poolteist aastat. See oli niiviisi. Olin parajasti tulnud elevandijahilt Bamangvato7 tagant, kus mul oli väga vähe õnne olnud. Kõik vedas sel retkel viltu ja tagatipuks jäin veel raskelt palavikku. Seepärast pöördusin, niipea kui tervis lubas, oma härjavankriga tagasi teemandiväljadele, müüsin maha selle natukese elevandiluud, mis mul oli, niisamuti vankri ja härjad, maksin oma küttidele palga välja ja asusin postitõllas teele Kaplinna poole. Kui olin veetnud seal nädalapäevad, taibanud, et mind hotellis nööritakse, ja vaadanud ära, mis vaadata oli, muuhulgas ka botaanikaaia, mis minu arvates maale suurt kasu toob, ja uue parlamendihoone, millest küll mingit tulu loota ei ole, otsustasin sõita tagasi Natalisse. Kavatsesin reisida Dunkeldiga – see seisis parajasti sadamas ja ootas Edinburgh Castle’it, mis oli saabumas Inglismaalt. Panin koha kinni ja läksin pardale. Samal õhtupoolikul tulid Edinburgh Castle’i reisijad, kes edasi Natalisse sõitsid, Dunkeldi pardale üle, me hiivasime ankru ja läksime merele.

Äsja pardale tulnud uute reisijate hulgas oli kaks meest, kes äratasid minus uudishimu. Üks neist oli umbes kolmekümneaastane džentelmen ja laiemat turja ning pikemaid käsi kui temal pole ma vist iial näinud. Tal olid heledad juuksed, tihe kollane habe, teravad näojooned ja sügaval koobastes asetsevad suured hallid silmad. Ma pole kunagi näinud toredama välimusega meest ja ta meenutas mulle millegipärast muistset taanlast. Ma ei taha sellega öelda, nagu teaksin palju muistsetest taanlastest, kuigi tundsin kunagi üht tänapäeva taanlast, kes minult kümme naela välja pettis, aga ma mäletan, et olen paari niisugust kuskil pildil näinud ja mulle on jäänud mulje, et nad on midagi valgete suulude taolist. Pilt kujutas neid joomas suurtest sarvedest ja nende pikad juuksed langesid mööda selga alla. Silmitsedes oma kaasreisijat, kes seisis kajutitrepi kõrval, mõtlesin, et kui ta juukseid väheke kasvada laseks, rõngashame üle oma laiade õlgade tõmbaks ja haaraks pihku sõjakirve ning joogisarve, oleks ta võinud täie eduga sellele pildile modelliks olla. Ja muide – kummaline lugu küll, mis aga näitab, kui visalt tõutunnused alal hoiduvad –, nagu ma hiljem teada sain, voolaski Sir Henry Curtise soonis taani verd. Lisaks meenutas ta mulle väga veel kedagi teist, kuid tol korral ei suutnud ma meelde tuletada, keda nimelt.

Teine mees, kes seisis Sir Henry kõrval ja ajas temaga juttu, oli jässakas ja tõmmu ning hoopis teist tüüpi. Pidasin teda otsekohe mereväeohvitseriks. Ei tea, miks see nii on, aga mereväelase võib alati peaaegu eksimatult ära tunda. Olen oma elu jooksul mitmetega neist jahiretkedel käinud ja alati on nad end näidanud parimate ja vahvaimate kaaslastena, keda ma kunagi olen kohanud, kuigi nad kahjuks pahatihti kalduvad tarvitama labaseid vandesõnu. Paar lehekülge tagasi küsisin, kes on õieti džentelmen. Vastan nüüd: kuningliku sõjalaevastiku ohvitser on seda enamasti alati, ent muidugi võib ka nende hulka aeg-ajalt eksida mõni must lammas. Usun, et piiritu meri ja vabade tuulte hingus puhastab nende südameid, puhub nende hingest minema kibeduse ja teeb neist mehed, nagu mehed olema peavad.

Ent tuleme oma loo juurde tagasi. Selgus, et mul oli ka seekord õigus: tõmmu isand oli mereväelane, kolmekümne ühe aastane ohvitser, kes pärast seitsmeteistkümne aasta pikkust teenistust oli tühipalja kaptenleitnandi aukraadiga Tema Majesteedi laevastikust vabastatud, sest ülendus ei võinud tema puhul kõne alla tulla. Selline on inimeste saatus, kes kuningannat8 teenivad: just siis, kui nad hakkavad oma tööd tõeliselt mõistma ja jõuavad parimasse ikka, heidetakse nad vaenulikku maailma, kus neil tuleb hakata uut elukutset otsima. Nähtavasti ei pane nad seda pahaks, kuid mina isiklikult eelistan siiski küttimisega leiba teenida. Sellega teenite võib-olla küll ainult penne, aga vähemalt ei saa te nii palju jalahoope tagumikku.

Ohvitseri nimi, nagu ma reisijate nimestikust järele uurisin, oli Good, kapten John Good. Ta oli laia kondiga, keskmist kasvu, tõmmu ja turske – kokkuvõttes üsna huvitava välimusega. Ta oli äärmiselt puhas, hästi raseeritud ja kandis alati paremas silmas monoklit. See näis olevat sinna kinni kasvanud, sest klaasil polnud nööri küljes ja ta võttis selle ära ainult siis, kui ta seda puhastas. Algul mõtlesin, et see on tal ka magades ees, kuid hiljem selgus, et eksisin. Voodisse heites pistis ta monokli püksitaskusse koos oma valehammastega – neid oli tal kaks ilusat komplekti, ja kuna minu enda omad polnud kaugeltki parimat sorti, rikkusin nende pärast korduvalt kümnendat käsku. Ent ma ruttan sündmuste käigust ette.

Varsti pärast väljasõitu pimenes ja öö tulekul muutus ilm üpris sandiks. Hakkas puhuma tugev maatuul, ja hullem udu kui Šotimaa oma kihutas kõik reisijad tekilt minema. Dunkeld on muide lamedapõhjaline küna, ja kuna purjetasime ilma lastita, rullas ta koledasti. Alatasa oli tunne, et nüüd vajub ta otsemaid kummuli, kuid ometi ei juhtunud seda. Oli täiesti võimatu ringi liikuda ja seepärast seisin ma masinaruumi lähedal, kus oli soe, ja jälgisin ajaviiteks laeva pendlit, mis rippus otse minu vastas, võnkudes vastavalt laeva kõikumisele aeglaselt edasi-tagasi ja märkides igakordset kaldenurka.

“See pendel on korrast ära, ta pole õigesti reguleeritud,” ütles äkki minu kõrval kellegi pisut nagu pahur hääl. Ümber pöördudes märkasin mereväeohvitseri, keda olin laevale tulevaid reisijaid silmitsedes tähele pannud.

“Nonoh, miks te seda arvate?” küsisin.

“Arvan! Siin polegi midagi arvata. Asi on lihtsalt selles,” jätkas ta, kui laev end pärast küljele kaldumist jälle püsti ajas, “et kui see aurik oleks tõesti rullanud nii sügavalt, nagu see värk seal näitab, siis oleks tema rullamisel igaveseks lõpp olnud. Aga see on just nende kaubalaevnike moodi, nad on alati nii neetult ettevaatamatud.”

Sel hetkel helises söögikell ja see oli mulle päris meeltmööda, sest on talumatu kuulata mereväeohvitseri, kui ta niisugusele jutuainele satub. Tean ainult ühte asja, mis on veelgi talumatum – nimelt kuulata kaubalaevastiku kipri avameelseid arvamusavaldusi kuningliku sõjalaevastiku ohvitseride kohta.

Kapten Good ja mina läksime koos alla söögisaali, kus leidsime Sir Henry Curtise juba eest. Tema ja kapten Goodi kohad olid kõrvuti, mina istusin nende vastu. Kapten ja mina sattusime peagi vestlusse küttimisest ja muust tühjast-tähjast. Good esitas mulle rohkesti küsimusi, sest ta oli väga teadmishimuline, ning mina vastasin talle nii hästi, kui oskasin.

Lõpuks jõudis ta välja elevantide juurde.

“Ohoo, härra,” hüüdis keegi minu lähedal istujaist, “selles küsimuses olete küll õige mehe peale juhtunud! Kui keegi teile elevantidest üldse midagi jutustada teab, siis on see igatahes kütt Quatermain!”

Sir Henry, kes seni üsna vaikselt istus ja meie kõnelust pealt kuulas, võpatas märgatavalt ja kummardus üle laua minu poole:

“Vabandage, härra,” ütles ta sügaval kõmiseval häälel, just niisugusel häälel, nagu see minu arvates sellisest võimsast rinnast kõlama pidi, “vabandage, härra, kas teie nimi on Allan Quatermain?”

Kinnitasin talle, et nii see on.

Hiiglane ei lausunud enam midagi, aga ma kuulsin, kuidas ta endale habemesse pomises: “Õnnega koos!”

Lõunasöök jõudis peagi lõpule ja me olime juba salongist lahkumas, kui Sir Henry minu juurde astus ja küsis, kas ma ei tahaks korraks tema kajutisse tulla, et teha koos üks piip. Nõustusin ning ta viis mu Dunkeldi tekikajutisse, mis on tõesti väga hea kajut. Kunagi oli seal olnud õieti kaks kajutit, aga kord, kui Sir Garnet Wolseley või keegi teine tähtis tegelane Dunkeldil mööda rannikut üles sõitis, võeti vahesein maha ega ole seda sest ajast peale enam üles seatud. Kajutis oli diivan ja selle ees väike lauake. Sir Henry saatis stjuuardi pudeli viski järele, me võtsime kõik kolmekesi istet ja täitsime piibud.

“Härra Quatermain,” sõnas Sir Henry Curtis, kui mees oli viski kohale toonud ja lambi põlema süüdanud, “kui ma ei eksi, viibisite ülemöödunud aastal umbes samal ajal Transvaali põhjaosas, ühes paigas, mida nimetatakse Bamangvatoks?”

“Olin küll,” vastasin mina, olles õige üllatatud, et too džentelmen oli minu retkedest nii hästi informeeritud, sest niipalju kui mina teadsin, polnud need sugugi laialdast tähelepanu võitnud.

“Te olite seal kauplemas, eks ole?” pistis kapten Good kärmesti vahele, nagu see tal viisiks oli.

“Nii see oli. Võtsin kaasa vankritäie kaupu, lõin asunduse lähedal laagri üles ja jäin sinna, kuni olin kõik maha müünud.”

Sir Henry istus minu vastas korvtoolis, käed toetatud lauale. Nüüd tõstis ta pilgu ja uuris oma suurte hallide silmadega teravalt minu nägu. Arvasin ta pilgus märkavat veidrat rahutust.

“Ega te juhtumisi kohanud seal üht meest nimega Neville?”

“Jah, kohtasin küll. Ta oli paar nädalat minu naabruses laagris – laskis härgadel puhata, enne kui asus teele sisemaale. Mõni kuu tagasi sain ühelt advokaadilt kirja, milles mind paluti teatada, kas mul on andmeid, mis temast on saanud. Ma vastasin sellele nii põhjalikult, kui tookord suutsin.”

“Ma tean,” ütles Sir Henry, “teie kiri anti mulle edasi. Te kirjutasite, et too Neville’i-nimeline džentelmen lahkus Bamangvatost mai algul ühe vankriga koos härjaajaja, rakendijuhi ja kahvrist kütiga, kelle nimi oli Jim, kavatsusega jõuda kui võimalik Injatisse, mis on Matabele piirkonna kõige kaugem kaubapunkt. Seal mõtles ta oma vankri maha müüa ja jalgsi edasi matkata. Te kirjutasite veel, et ta tõepoolest müüs oma vankri, sest kuus kuud hiljem nägite seda juba ühe portugali kaupmehe valduses, kes teile jutustas, et oli selle ostnud Injatis kelleltki valgelt, kelle nime ta ei mäletanud, ja et tema teada oli see valge asunud pärismaalasest teenri saatel teele pikemale jahiretkele sisemaale.”

“Õige.”

Tekkis vaikus.

“Härra Quatermain,” ütles Sir Henry äkki, “ma usun, et ega te vist ei tea ega oska oletadagi põhjusi, miks minu.. miks härra Neville võttis ette reisi põhja poole, ning et teil pole ka aimu tema reisi sihtkohast?”

“Ma olen üht-teist kuulnud,” vastasin mina, ent peatusin. See oli kõneaine, millest ma parema meelega hoidusin.

Sir Henry ja kapten Good vaatasid teineteisele otsa ja kapten Good noogutas.

“Härra Quatermain,” jätkas esimene, “tahaksin teile jutustada ühe loo ning paluda teilt nõu ja võib-olla ka abi. Too vahendaja, kes teie kirja mulle edasi andis, kinnitas, et võin seda täielikult usaldada, kuna te olete tema sõnade järgi “Natalis hästi tuntud ja ära teeninud üldise lugupidamise, kusjuures teie kõige tunnustatumaks omaduseks on usaldusväärsus”.”

Kummardasin ning jõin lonksu viskit ja soodat, et varjata oma kohmetust, sest ma olen tagasihoidlik inimene.

Sir Henry jätkas:

“Härra Neville oli minu vend.”

“Oo!” hüüatasin ma üllatunult, sest nüüd teadsin, keda Sir Henry mulle meenutas, kui teda esmakordselt nägin. Ta vend oli küll hoopis lühem ja tal oli tume habe, ent nüüd, kus ma sellele mõtlesin, meenus mulle, et tal olid olnud samasugust tooni hallid silmad ja neis silmis samasugune terav pilk. Ka näojoontes oli tublisti sarnasust.

“Ta oli minu noorem ja ainus vend,” pajatas Sir Henry edasi, “ja kahekümne viie aasta jooksul ei juhtunud küll vist kordagi, et me oleksime teineteisest üle kuu aja lahus olnud. Kuid just viis aastat tagasi tabas meid õnnetus, nagu neid mõnikord perekondades ette tuleb. Me läksime ägedasti tülli ja vihas käitusin ma venna suhtes ebaõiglaselt.”

Siinkohal noogutas kapten Good endamisi innukalt pead. Parajasti sel hetkel vajus laev sügavalt pakpoordi, nii et peegel, mis rippus vastasseinas, tõusis hetkeks peaaegu meie pea kohale. Istudes, käed taskus, ja vahtides ülespoole, nägin seda noogutamist peeglist.

“Te teate arvatavasti,” jätkas Sir Henry, “et kui isa sureb testamenti tegemata ja tal pole muud varandust peale maa – nimisomandi, nagu Inglismaal öeldakse –, läheb kõik tervenisti vanimale pojale. Juhtus nii, et just sel ajal, kui me tülis olime, suri meie isa testamenti tegemata. Ta oli oma viimse tahte kirjapanemist nii kaua edasi lükanud, kuni oli hilja. Tagajärjeks oli see, et mu vend, kes oli omandanud hariduse, saamata seejuures ettevalmistust ühekski elukutseks, jäi pennita. Muidugi oleks olnud minu kohus tema eest hoolitseda, kuid parajasti sel ajal oli meie vahekord nii terav, et – pean seda oma häbiks tunnistama –” ja ta ohkas sügavalt, “ma ei pakkunud talle midagi. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud talle ülekohut teha, kuid ma ootasin, et ta astuks ise esimese sammu. Tema aga ei võtnud selles asjas midagi ette. Kahetsen, et pean teid kõige sellega tüütama, härra Quatermain, kuid asjad tuleb selgeks teha – eks ole, Good?”

“Muidugi, muidugi,” kinnitas kapten. “Olen kindel, et härra Quatermain jätab selle loo enda teada.”

“Iseenesest mõista,” ütlesin mina, sest olin üsna uhke usaldusväärse inimese kuulsusele, mis mul, nagu Sir Henry oli kuulnud, pidi olema.

“Mu vennal oli sel ajal isiklikul arvel mõnisada naela,” jätkas Sir Henry. “Minule sõnagi lausumata võttis ta selle armetu summa välja, muutis oma nime Neville’iks ja asus teele Lõuna-Aafrikasse, meeletus lootuses siin rikkaks saada. Seda sain ma teada alles hiljem. Möödus kolm aastat ja ma ei kuulnud oma vennast midagi, kuigi kirjutasin talle korduvalt. Kahtlemata ei saanud ta neid kirju üldse kättegi. Aja möödudes hakkasin tema pärast üha suuremat muret tundma. Jõudsin veendumusele, härra Quatermain, et veri on ikkagi paksem kui vesi.”

“See on tõsi,” sõnasin mina, tuletades meelde oma poega Harryt.

“Leidsin, härra Quatermain, et oleksin valmis ohverdama poole oma varandusest teadmise eest, et mu vend George (teisi omakseid mul ei ole) on elus ja terve ning et ma teda jälle näha saan.”

“Kuid te jätsite selle siiski ohverdamata, Curtis,” nähvas kapten Good, vaadates hiiglasele otse silma.

“Aeg kadus, härra Quatermain, ja minus kasvas üha suuremaks soov teada saada, kas mu vend on elus või surnud, ning kui ta peaks elus olema, siis teda koju tagasi kutsuda. Alustasin järelepärimisi ja üheks tulemuseks oli muuseas ka teie kiri. Sellest saadud andmed olid rõõmustavad, sest kirjast selgus, et veel hiljuti oli George elus, kuid sellest teadmisest üksi oli vähe abi. Niisiis, lühidalt, ma otsustasin siia sõita ja ta ise üles otsida, kapten Good aga oli nii lahke ja tuli minuga kaasa.”

“Jah,” kinnitas kapten, “mul, nagu näete, pole muud teha. Armsad admiraliteediisandad viskasid mu ukse taha poole palga peale nälgima. Ja nüüd, mu härra, jutustate meile ehk sellest, mida te teate või olete kuulnud džentelmenist, kelle nimi on Neville.”