Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 12

Oma onni juurde jõudes palusin Infaduusi koos meiega sisse astuda.

“Infaduus,” ütlesin mina, “me tahaksime sinuga rääkida.”

“Mu isandad rääkigu.”

“Meile näib, Infaduus, et kuningas Tvala on julm mees.”

“Nii see on, mu isandad. Oh õnnetust! Maa ägab tema julmuste pärast. Te näete täna õhtul. Tuleb suur nõiajaht: paljud nuhitakse nõidadena välja ning surmatakse. Ühegi inimese elu pole kindel. Kui kuningas ihaldab mõne mehe karja või naist või kui ta kellestki arvab, et see võiks tema vastu mässu õhutada, siis leiab Gaguul, keda te täna nägite, või mõni teine teadjamoor, kelle ta on välja õpetanud, et too mees on kardetav võlur, ja ta tapetakse. Täna öösel, enne kui kuu kahvatab, peavad paljud elu jätma. Nii on see alati. Võib-olla tapetakse mindki. Seni on mind säästetud, sest ma olen osav sõjakunstis ja sõdurid armastavad mind. Aga ma ei tea, kui kaua mul veel elada on jäänud. Maa halab kuningas Tvala julmuste pärast, ta on temast ja ta veristest tegudest ära vaevatud.”

“Aga kui see nii on, Infaduus, miks siis rahvas teda troonilt ei tõuka?”

“Oh, mu isandad, ta on ju kuningas, ja kui ta surmataksegi, hakkab tema asemel valitsema ta poeg Skraga ja Skraga süda on veel mustem kui ta isa Tvala süda. Kui Skraga saab kuningaks, on tema iket veel raskem kanda kui Tvala iket. Kui Imotut poleks tapetud või kui tema poeg Ignosi elaks, oleks kõik ehk olnud teisiti. Aga nad mõlemad on surnud.”

“Kust sa tead, et Ignosi on surnud?” ütles üks hääl meie selja taga. Pöördusime üllatunult ümber, et näha, kes nii räägib. See oli Umbopa.

“Mis sulle pähe tuleb, poiss?” küsis Infaduus. “Kes palus sind rääkida?”

“Kuula, Infaduus,” kõlas vastus, “ma jutustan sulle ühe loo.

Aastate eest tapeti selle maa kuningas Imotu ja tema naine põgenes koos oma poja Ignosiga. On see nii?”

“Nii see on.”

“Kõneldakse, et see naine ja tema poeg hukkusid mägedes. Kas pole nii?”

“Nii see tõesti on.”

“Sündis aga nõnda, et ema ja tema lapsuke Ignosi ei surnud mitte. Nad läksid üle mägede ja ringirändavate kõrbeelanike suguharu juhtis nad üle liivalagendiku mägede taga, kuni nad lõpuks jälle vett ja rohtu ja puid nägid.”

“Kust sa seda tead?”

“Kuula. Nad rändasid ikka edasi ja edasi, kuni jõudsid maale, kus elab sõjakas amasuulu rahvas, kes on kukuaanadega ühest tõust, ja nende juures viibisid nad palju aastaid, kuni ema lõpuks suri. Siis sai Ignosist jälle rändur ja ta reisis imedemaale, kus elavad valged mehed, ja ta õppis seal palju aastaid valge rahva tarkust.”

“See on väga kena lugu küll,” ütles Infaduus kahtlevalt.

“Aastaid elas ta seal, oli teenriks ja sõduriks, aga hoidis oma südames tallel kõike, mis ta ema oli talle jutustanud ta päris kodumaast. Ja temas elas mõte leida tee, kuidas rännata tagasi, et enne surma veel kord näha oma rahvast ja isamaja. Palju aastaid elas ta nõnda ja ootas, kuni lõpuks tuli õige aeg, nagu alati tuleb sellele, kes oodata jõuab. Ta kohtas valgeid mehi, kes tahtsid minna otsima seda tundmatut maad, ja ta ühines nendega. Valged mehed asusid teele ja rändasid ikka edasi ja edasi, otsides ühte, kes on kaduma läinud. Nad läksid läbi hõõguva kõrbe, nad ületasid lumega kaetud mäed ja jõudsid lõpuks kukuaanade maale. Seal leidsid nad sinu, oo Infaduus.”

“Sa oled kindlasti hull, et niimoodi kõneled,” ütles vana sõdur jahmunult.

“Arvad sa nii? Vaata, ma näitan sulle, oh onu! Mina olen Ignosi, kukuaanade seaduslik kuningas!”

Seepeale heitis Umbopa üheainsa liigutusega oma muutša ehk niudepõlle eest ja jäi alasti meie ette seisma.

“Vaata,” ütles ta, “mis see on?” Ja ta osutas suure mao kujutisele, mis talle ümber keha oli tätoveeritud; mao saba kadus looma avatud suhu just puusa kohal.

Infaduus vaatas, silmad pealuust peaaegu välja tungimas. Siis langes ta põlvili.

“Koom! Koom!” hüüdis ta. “See on mu venna poeg, see on kuningas!”

“Kas ma ei öelnud sulle, onu? Tõuse. Ma pole veel kuningas, aga sinu abiga ja nende vaprate valgete meeste abiga, kes on mu sõbrad, saan ma kuningaks. Aga vanal nõial Gaguulil oli siiski õigus: enne lainetab veel maa verest ja sinna seguneb ka tema veri, kui tal seda üldse on ja kui ta on surelik, sest tema tappis mu isa oma sõnadega ja kihutas minema mu ema. Nüüd, Infaduus, pead sa valima. Kas sa tahad anda oma käe minu kätte ja seista minu kõrval? Kas sa tahad jagada hädaohte, mis mind ootavad, ja aidata mul seda hirmuvalitsejat ning mõrtsukat kukutada, või ei taha sa mitte? Vali!”

Vanamees tõstis käe laubale ja mõtles. Siis tõusis ta, astus Umbopa või õigemini Ignosi juurde, põlvitas tema ette ja haaras ta käe.

“Ignosi, kukuaanade seaduslik kuningas, ma panen oma käe sinu kätesse ja seisan surmani sinu kõrval. Kui sa olid lapsuke, kiigutasin sind oma põlvel, nüüd aga võitleb minu vana käsi sinu ja vabaduse eest.”

“See on hea, Infaduus. Kui ma võidan, saab sinust kuninga järel suurim mees riigis. Kui ma hukkun, ei oota sind miski halvem kui surm, ja surm pole sinust niikuinii enam kaugel. Tõuse, mu onu.

Ja teie, valged mehed, kas te aitate mind? Mis on mul teile pakkuda? Valgeid kive! Kui ma võidan ja neid leian, saate neid nii palju, kui jõuate kanda. Kas sellest piisab teile?”

Tõlkisin tema sõnad.

“Öelge talle,” vastas Sir Henry, “et ta hindab inglast valesti. Rikkus on hea asi, ja kui me seda oma teel leiame, ei jäta me seda võtmata, kuid džentelmen end varanduste eest ei müü. Kõneldes aga enda nimel, tahan öelda järgmist: Umbopa on mulle alati meeldinud, ja niipalju, kui suudan, tahan ma selles asjas tema kõrval seista. Mulle oleks väga meele järele selle julma kuradi Tvalaga arveid õiendada. Mida ütlete teie, Good, ja teie, Quatermain?”

“Kui just tarvitada seda liialdustega keelt, mida kõik need inimesed siin näivad tarvitavat, siis võite talle öelda, et lööming on teretulnud ja soojendab südant, ning et mis minusse puutub, siis olen tema poiss. Mu ainus tingimus seejuures on, et ta lubab mul pükse kanda.”

Andsin nende vastuste sisu edasi.

“See on hea, mu sõbrad,” sõnas Ignosi, endine Umbopa. “Ja mis ütled sina, Makumazahn, kas oled sinagi minu poolt, vana kütt, kes sa oled targem kui haavatud pühvel?”

Mõtlesin pisut ja kratsisin kukalt.

“Vaata, Umbopa või Ignosi,” sõnasin ma, “mulle kodusõjad ei meeldi. Ma olen rahuarmastaja mees ja pisut pelglik,” – siinkohal Umbopa naeratas – “aga teisest küljest, Ignosi, olen ma kiindunud oma sõpradesse. Sina hoiad meie poole ja oled käitunud nagu mees ja mina hoian sinu poole. Aga pea meeles, et ma olen kaupmees ja pean endale ülalpidamist hankima ning seepärast võtan vastu sinu pakkumise nonde teemantide suhtes, muidugi juhul, kui meil üldse kunagi võimalus avaneb neid endale saada. Ja veel midagi: nagu sa tead, tulime otsima Inkubu (Sir Henry) kadunud venda. Sa pead aitama meil teda leida.”

“Seda ma teen,” vastas Ignosi. “Kuule, Infaduus, mao märgi nimel, mis mul ümber keha on, kõnele mulle tõtt. Kas on ükski valge mees sinu teada kunagi oma jalga siia maale tõstnud?”

“Ei ükski, oo Ignosi.”

“Kui mõnda valget meest oleks siin nähtud või temast kuuldud, kas sa oleksid siis sellest teada saanud?”

“Ma oleksin sellest kindlasti teada saanud.”

“Sa kuuled, Inkubu,” ütles Ignosi Sir Henryle, “ta pole siin olnud.”

“Ega siis midagi,” vastas Sir Henry ohates. “Nii see vist on. Arvatavasti ei jõudnud ta üldse nii kaugele. Vaene poiss, vaene poiss! Niisiis oli kõik asjata. Jumala tahtmine sündigu.”

”Nüüd aga asja juurde,” ütlesin mina, soovides juttu kiiremini sellelt kurvalt ainelt kõrvale juhtida. “On ju väga kena pärimisõiguse alusel kuningas olla, Ignosi, aga kuidas kavatsed sa tegelikult kuningaks saada?”

“Ma ei tea. Infaduus, on sul mõni plaan?”

“Ignosi, Välgu Poeg,” vastas onu, “täna õhtul on suur tantsupidu ja nõiajaht. Paljud valitakse välja ja hukatakse ning paljude teiste südames on kurbus ja ahastus ning süttib raev kuningas Tvala vastu. Kui tantsud lõppevad, kõnelen ma mõne tähtsama pealikuga, ja kui ma suudan nad enda poole võita, kõnelevad nemad omakorda oma rügementidele. Algul räägin ma pealikega ääri-veeri ja toon nad vaatama, et sa oled tõesti kuningas, ja ma usun, et homse päeva koidikuks on kakskümmend tuhat oda sinu käsutuses. Nüüd aga pean ma minema ja mõtlema, järele kuulama ning ette valmistuma. Kui tantsud on läbi ja ma veel elus olen ning meie kõik elus oleme, kohtan sind siin ja me võime läbi rääkida. Parim, mis me oodata võime, on sõda.”

Sel hetkel katkestasid meie nõupidamise hüüded, et kuninga juurest on tulnud kullerid. Onni uksele astudes andsime käsu nad sisse lasta ja kohe tulidki kolm meest – igaüks neist kandis kätel säravat soomussärki ja toredat sõjakirvest.

“Kingitused mu isandalt kuningalt valgetele meestele, kes on tulnud tähtedelt,” sõnas saadik, kes tuli koos nendega.

“Me täname kuningat,” vastasin. “Lahkuge.”

Mehed läksid minema ja me uurisime suure huviga soomusrüüsid. Need olid suurepärased rõngasturvistikud, millest toredamaid meist keegi polnud näinud. Kogu särk oli nii peen, et kokkupandult võis selle kahe peoga peaaegu täiesti kinni katta.

“Kas te teete neid asju ise, Infaduus?” küsisin mina. “Need on väga ilusad.”

“Ei, mu isand, need on meile pärandanud meie esiisad. Me ei tea, kes on need teinud, ja meil on järel ainult mõned üksikud.35 Ainult kuningliku perekonna liikmed võivad neid kanda. Need on võlurüüd, millest ükski oda ei suuda läbi tungida, ja need, kes seda kannavad, on lahingus peaaegu haavamatud. Kuningal on kas väga hea meel või suur hirm, muidu poleks ta teile neid raudrüüsid saatnud. Pange need täna õhtul selga, mu isandad.”

Ülejäänud osa päevast veetsime vaikselt puhates ja arutades olukorda, mis oli küllaltki ärevusttekitav. Lõpuks loojus päike ja tuhanded vahituled lõid lõkkele. Kuulsime pimeduses paljude jalgade samme ning sadade odade tärinat: rügemendid marssisid määratud kohtadele, et suure tantsu alguseks valmis olla. Siis tõusis täiskuu kogu oma hiilguses, ja kui me õues kuupaistet imetlesime, jõudis pärale sõjarüüs Infaduus, kaasas paarikümnemeheline eskort, kes pidi meid peoplatsile saatma. Tema soovitusel olime juba selga tõmmanud kuninga saadetud rõngassärgid, pannes need oma hariliku riietuse alla, ning me leidsime oma suureks imestuseks, et need polnud sugugi rasked ega ebamugavad. Need terassärgid, mis olid ilmselt valmistatud väga suure kasvuga meeste jaoks, rippusid kaunis lõdvalt Goodi ja minu seljas, aga Sir Henry oma sobis ta toredale kujule nagu valatud. Riputasime revolvrid puusale, võtsime kätte sõjakirved, mis kuningas meile koos rõngassärkidega oli kinkinud, ning asusime teele.

Jõudes suurde kraali, kus kuningas meid hommikul vastu oli võtnud, leidsime, et seal seisid tihedalt üksteise kõrval, rügementide kaupa ülesrivistatult, umbes kakskümmend tuhat meest. Rügemendid olid omakorda jagatud kompaniideks ja iga kompanii vahele oli jäetud kitsas läbikäik, et nõiaküttidel oleks ruumi edasi-tagasi liikuda. On raske kujutleda midagi mõjuvamat kui see vaatepilt, mida pakkus tohutu hulk korrapäraselt ülesrivistunud relvastatud mehi. Nad seisid seal täielikus vaikuses ja kuu kallas valgust tõstetud odade metsale, meeste võimsatele kujudele, hõljuvatele suletuttidele ja harmooniliselt vahelduvate värvidega kilpide ridadele. Kuhu me ka ei vaadanud, kõikjal nägime viirg viiru järel hämaralt valgustatud nägusid ja nende kohal rida rea järel helkivaid odaotsi.

“Siia on nüüd vist küll kogunenud terve armee,” ütlesin ma Infaduusile.

“Ei, Makumazahn,” vastas ta, “ainult kolmandik sellest. Igal aastal võtab peost osa ainult üks kolmandik, teine kolmandik on paigutatud väljapoole tara – juhuks kui tapatalgutel peaks puhkema segadusi –, umbes kümme tuhat meest on vahipostidel ümber Loo ja ülejäänud peavad valveteenistust kõigis kraalides kogu maal. Nagu sa näed, on see suur rahvas.”

“Nad on väga vaiksed,” ütles Good. Ja tõepoolest, selline täielik surmavaikus elavate inimeste nii suures hulgas oli peaaegu õudne.

“Mida Bougvan ütleb?” küsis Infaduus.

Ma tõlkisin.

“Need, kelle kohal hõljub surma vari, ei tee kära,” vastas ta süngelt.

“Kas paljud surmatakse?”

“Väga paljud.”

“Näib,” laususin oma kaaslastele, “et meil tuleb osa võtta omamoodi gladiaatorietendusest, mille puhul ei olda kuludega kokkuhoidlik.”

Sir Henry väristas õlgu ja Good ütles, et ta sooviks sellest kupatusest välja pääseda.

“Ütle mulle,” küsisin Infaduusilt, “kas me oleme hädaohus?”

“Ma ei tea seda, mu isandad, millelegi ei või kindel olla. Ärge ainult näidake, et kardate. Kui te selle öö üle elate, võib veel kõik hästi minna. Sõdurid nurisevad juba kuninga vastu.”

Vahepeal olime peatumata edasi liikunud väljaku keskpaiga poole, kuhu olid asetatud mõned järid. Lähemale jõudes märkasime, et kuninga onni poolt tuli meile vastu teine väike salk.

“Need on kuningas Tvala, tema poeg Skraga ja vana Gaguul. Ja vaadake, nendega on kaasas mehed, kes tapavad,” sõnas Infaduus, osutades väikesele rühmale, mis koosnes umbes tosinast hiiglakasvuga ja metsiku välimusega mehest, kes kandsid ühes käes oda ja teises rasket kirvest. Kuningas võttis istet keskmisel järil, Gaguul kükitas tema jalge ette ja ülejäänud jäid tema selja taha seisma.

“Olge tervitatud, valged pealikud!” hüüdis Tvala, kui me lähemale jõudsime. “Istuge ja ärge raisake kallist aega, sest öö on niigi liiga lühike tegudeks, mis meil ees seisavad. Te tulete heal tunnil ja saate näha hiilgavat vaatemängu. Vaadake ringi, valged pealikud, vaadake ringi!” jätkas ta ja laskis oma ainukesel õelal silmal libiseda ühelt rügemendilt teisele. “Kas te saate tähtedel näha sellist pilti nagu siin? Vaadake, kuidas nad värisevad oma kurjuses, kuidas värisevad kõik need, kes peidavad südames kurje mõtteid ja kardavad nüüd taeva karistust.”

“Alusta! Alusta!” piiksatas Gaguul oma peenikesel lõikaval häälel. “Hüäänid on näljased, nad kisendavad toidu järele. Alusta! Alusta!”

Hetkeks valitses surmvaikus, mille tegi kohutavaks eelseisvate sündmuste aimus.

Kuningas tõstis oma oda ja äkki tõusid kakskümmend tuhat jalga, nagu oleks neid liigutanud üksainus mees, ja põrutasid siis tumeda mürtsuga uuesti vastu maad. Seda korrati kolm korda, nii et kindel maa meie jalge all kõikus ja vabises. Seejärel alustas üksik hääl kuskilt kaugemaist ridadest kaeblikku laulu, mille kordusvärss kõlas umbes nii:

“Mis on naisest sündinud inimese saatus?”

Ja siis kõlas kõmisev vastus selle tohutu inimhulga kahekümnest tuhandest kõrist:

“Surm!”

Vähehaaval ühines lauluga üks kompanii teise järel, kuni laulis kogu see relvastatud hulk, ja ma ei saanud enam sõnadest rohkem aru, kui et nad näisid kõnelevat inimlike kirgede, hirmude ja rõõmude mitmesugustest avaldustest. Kord tundus see olevat armastuslaul, kord jälle majesteetlik ning haarav sõjahümn ja viimaks surmaitk, mis lõppes järsku südantlõhestava halamisega – see kaikus pikalt, verd tarretama paneval toonil.

Jälle valitses väljakul vaikus ja jälle katkestas selle kuningas, tõstes käe. Kohe kuulsime sammude müdinat ja sõjameeste hulkade vahelt tulid joostes meie poole kummalised ja jubedad inimkujud. Kui nad lähemale jõudsid, nägime, et need olid naised, enamikus vanad, sest neil lehvis kuklas kalapõitega kaunistatud valge juus. Näod olid neil võõbatud valge- ja kollasetriibuliseks, seljal ripendasid suured ussinahad ning piha ümber kolisesid inimkontidest keed. Igaüks neist hoidis kuivetunud käes mitmeharulist nõiakeppi. Kokku oli neid kümme. Meie ette jõudes jäid nad seisma, üks eit sirutas oma kepi kükitava Gaguuli poole ning hüüdis:

“Ema, vana ema, me oleme siin!”

“Hüva! Hüva! Hüva!” vastas see vana õelus. “Kas teie silmad on terased, isanusid, kes te näete läbi pimeduse?”

“Meie silmad on terased, ema.”

“Hästi! Hästi! Hästi! Kas teie kõrvad on lahti, isanusid, kes te kuulete sõnu, mis ei kosta mitte inimkeelelt?”

“Meie kõrvad on lahti, ema.”

“Hea! Hea! Hea! Kas teie meeled on erksad, isanusid? Kas te tunnete vere lõhna, kas te suudate puhastada maa kurjadest inimestest, kes sepitsevad halba kuninga ja oma naabrite vastu? Kas olete valmis kõrge taeva nimel kohut mõistma, teie, keda ma olen õpetanud, kes te olete söönud minu tarkuse leiba ja joonud minu nõiakunsti vett?”

“Me suudame seda, ema.”

“Siis minge! Ärge enam viivitage, te raisakullid! Vaadake, timukad teritavad odasid” – ta osutas hukkajate õudustäratavale salgale oma selja taga – “ja valged mehed, kes on tulnud tähtedelt, janunevad seda näha. Minge!”

Metsiku ulgumisega paiskusid Gaguuli jubedad saadikud nagu mürsukillud igas suunas laiali, kuivanud kondid klõbisemas piha ümber, ja suundusid erinevate punktide poole tihedas inimringis. Me ei suutnud neid kõiki jälgida ja seepärast jäime teraselt vaatama meile kõige lähemat isanusit. Kui ta sõduritest mõne sammu kaugusele jõudis, peatus ta ja hakkas meeletult tantsima, üha pööreldes lausa uskumatu kiirusega ja tuues kuuldavale hüüdeid, nagu: “Ma haistan teda, kurjategijat! Ta on lähedal, tema, kes mürgitas oma ema! Ma kuulen selle mõtteid, kes mõtles kuningast halba!”

Ta tantsis üha kiiremini ja kiiremini, kuni teda haaras nii metsik hullustus, et krigisevate hammaste vahelt lendas tortidena vahtu, silmad näisid peast välja tungivat ja kogu ta ihu värises päris silmanähtavalt. Äkki jäi ta liikumatult ja tardunult seisma nagu hagijas, kes haistab jahilooma, ja hakkas siis vargsi, kätt nõiakepiga välja sirutades enda ees seisvate sõdurite poole hiilima. Meile tundus, et sedamööda, kuidas ta lähenes, kadus nende stoiline rahu ja nad tõmbusid tema eest tagasi. Meie aga jälgisime õudusest lummatuna iga ta liigutust. Koera kombel lömakil roomates jõudis isanusi lõpuks nende ette. Seal peatus ta korraks otsekui õhku haistes ning hiilis siis jälle sammu või paari võrra edasi.

Äkki tuli lõpp. Kisendades kargas ta püsti ja puudutas oma harulise nõiakepiga üht pikakasvulist sõjameest. Kohe haarasid kaks hukkamõistetu seltsimeest, kes ta kõrval seisid, temast kinni, üks ühest, teine teisest käsivarrest, ja astusid koos temaga kuninga ette. Ta ei pannud vastu, aga me nägime, et ta vedas jalgu järel nagu halvatu ning et ta sõrmed, mille vahelt oda oli maha langenud, olid lõdvad nagu äsja surnul.

Kaks nurjatut timukat astusid ette, et teda vastu võtta. Nad kohtusid, timukad pöördusid ümber ja vaatasid nagu käsku oodates kuninga poole.

“Tapke!” ütles kuningas.

“Tapke!” kraaksatas Gaguul.

“Tapke!” kordas Skraga õõnsalt luksatades.

Peaaegu veel enne, kui need sõnad said lausutud, oli õudne tegu tehtud. Üks hukkajaist oli oma oda ohvri südamesse kihutanud, kuna teine, et kindel olla, ta kolba suure nuiaga purustas.

“Üks,” luges kuningas Tvala, laip veeti mõni samm eemale ja asetati pikali maha.

Vaevalt oldi sellega valmis, kui tapale toodi teine õnnetu patune just nagu härg lihuniku ette. Seekord nägime leopardinaha järgi, mida ta kandis, et siin oli tegemist kõrgemast seisusest mehega. Jälle kõlasid kohutavad sõnad ja ohver langes surnult maha.

“Kaks,” luges kuningas.

Nii kestis see surmamäng edasi, kuni meie selja taga lebas mitmes reas umbes sadakond laipa. Ma olen kuulnud Rooma keisrite gladiaatorietendustest ja hispaania härjavõitlustest, aga ma julgen kahelda, kas need võisid pooltki nii jubedad olla kui kukuaana nõiajaht. Gladiaatorietendused ja härjavõitlused olid vähemalt mõeldud rahva lõbustamiseks, siin aga ei võinud sellest juttugi olla. Ka kõige kirglikum sensatsioonijanuneja väldiks niisugust sensatsiooni, kus võib kergesti juhtuda, et liisk langeb temale ja tal endal tuleb järgmise “etteaste” peategelaseks olla.

Kord me tõusime ja püüdsime protesteerida, aga Tvala sundis meid karmilt rahule.

“Las seadus teeb oma töö, valged mehed. Need koerad on nõiad ja kurjategijad. On hea, et nad peavad surema,” oli ainus vastus, mida meile suvatseti anda.

Umbes kella poole üheteistkümne paiku tehti vaheaeg. Nõiaotsijad, kes olid nähtavasti oma verisest tööst surmväsinud, kogunesid ja me uskusime juba, et etendus on sellega lõppenud. Ent me eksisime, sest meie üllatuseks ajas vanaeit Gaguul end kükkasendist püsti ja komberdas kepile toetudes lagedale platsile. Oli üpris kummaline näha, kuidas see hirmus raisakullipeaga rauk, keda äärmiselt kõrge iga peaaegu looka vajutas, aegapidi jõudu kogus, kuni ta lõpuks ringi tormas peaaegu niisama kärmesti nagu ta õnnetusttoovad õpilased. Ta jooksis edasi-tagasi, ümisedes endamisi loitsusõnu, kuni sööstis järsku pika mehe poole, kes seisis ühe rügemendi ees, ja puudutas teda. Kui ta seda tegi, kostis rügemendist, mida mees nähtavasti juhatas, nagu mingi ägamine. Aga sellest hoolimata haarasid kaks tema enda ohvitseri temast kinni ning tirisid hukkamisele. Hiljem saime teada, et ta oli väga jõukas ja tähtis mees ning kuninga nõbu.

Ta tapeti ja Tvala lausus arvu sada kolm. Siis hüples Gaguul jälle siia-sinna, nihutades end meile üha lähemale ja lähemale.

“Poodagu mind, aga ma usun, et ta kavatseb oma trikki meie nahal proovida!” hüüatas Good õudusest haaratuna.

“Mõttetus!” ütles Sir Henry.

Mis minusse puutub, siis vajus mu süda ausalt öelda saapasäärde, kui nägin, kuidas see vana saatan tantsides aina lähemale nihkus. Heitsin pilgu selja taha pika laipade rivi poole ja värin jooksis üle mu keha.

Gaguul kepsutas ikka lähemale ja lähemale, otsekui lihaks saanud koma või elustunud kõver malakas. Ta õudsetes silmades põles ja välkus kõige kuratlikum kiirgus.

Ikka lähemale tuli ta, veelgi lähemale, ja kõik, kes sellel tohutul rahvakogunemisel viibisid, jälgisid teda suurima ärevusega. Lõpuks seisatas ta ja andis märku, et haistab saaki.

“Kes peab see olema?” küsis Sir Henry endamisi.

Hetke pärast oli kõik selge, sest nõiamoor tormas meie juurde ning puudutas Umbopat alias 36 Ignosit õlast.

“Ma haistan teda!” kriiskas ta. “Tapke ta, tapke ta, ta on täis kurjust! Tapke ta, tapke see võõras, enne kui temast voolab verejõgi. Hukka ta, oh kuningas!”

Tekkis lühike vaikushetk, mida tõttasin kiiresti kasutama.

“Oh kuningas,” hüüdsin ma, tõustes oma istmelt, “see mees on sinu külaliste teener, ta on nende koer. Kes iganes valab meie koera verd, valab meie verd. Külalislahkuse püha seaduse nimel nõuan ma temale kaitset.”

“Nõiaotsijate ema, Gaguul, nuhkis ta välja ja ta peab surema, valged mehed,” kõlas sünge vastus.

“Ei, ta ei sure,” vastasin ma. “Aga kes iganes katsub teda puudutada, sureb tema asemel.”

“Võtke ta kinni!” möirgas Tvala timukatele, kes seisid ümberringi, silmini punased oma ohvrite verest.

Nad hakkasid meie poole liikuma, kuid lõid siis kõhklema. Ignosi aga haaras oda tugevasti pihku, olles nähtavasti otsustanud, et ei anna oma elu odavalt.

“Tagasi, te koerad!” hüüdsin ma. “Tagasi, kui te tahate näha homset päeva! Puudutage ainsatki juuksekarva tema peas, ja teie kuningas sureb.” Ning ma tõstsin revolvri Tvala poole. Ka Sir Henry ja Good tõmbasid püstolid: Sir Henry võttis kirbule timukate juhi, kes astus ettepoole, et surmaotsust täide viia, ja Good sihtis Gaguuli pihta.

Tvala võpatas märgatavalt, kui mu relva raud ta rinnaga ühele joonele tõusis.

“Noh,” sõnasin, “kuidas soovid, Tvala?”

Ta hakkas rääkima:

“Pange oma nõiatorud ära,” sõnas ta. “Te palusite mind külalislahkuse nimel ja seepärast, aga mitte hirmu pärast, annan talle armu. Minge rahus.”

“Olgu nii,” ütlesin ükskõikselt, “me oleme tapatalgutest tüdinud ja tahame magada. Kas tants on lõppenud?”

“Ta on lõppenud,” vastas Tvala tusaselt. “Visatagu need surnud koerad” – ta osutas laipade ridadele – “hüäänide ja raisakullide kätte.” Ning ta tõstis oma oda.

Viivitamatult hakkasid rügemendid täielikus vaikuses kraali väravast välja marssima. Kohale jäi ainult väike töökomando, kes pidi õnnetute ohvrite laibad ära koristama.

Siis tõusime ka meie, ja teinud kuningale lahkumiskummarduse, mille ta vaevu suvatses vastu võtta, läksime oma hüttidesse.

“Noh, mina igatahes tunnen tõsist vajadust oksendada,” sõnas Sir Henry, kui me istet võtsime ja läitsime lambi, nagu neid kukuaanade juures tarvitatakse: tahiks kasutatakse neis teatud liiki palmi lehekiude, õliks aga on sulatatud jõehoburasv.

“Kui ma algul pisut kõhklesingi, kas aidata Umbopat selle põrguliku lurjuse vastu mässu tõsta või mitte,” lausus Good, “siis nüüd on mu kahtlused küll haihtunud. Mul käis tapatalgute pealtvaatamine tõesti üle jõu. Katsusin vahetevahel silmi kinni hoida, aga avasin nad alati valel ajal. Ei tea, kus Infaduus peaks olema? Umbopa, mu sõber, sa pead meile tänulik olema, sinu nahasse oleks äärepealt õhuauk torgatud.”

“Ma olengi tänulik, Bougvan,” kõlas Umbopa vastus, kui ma olin Goodi sõnad tõlkinud, “ja ma ei unusta seda. Infaduus aga peaks õige pea siia jõudma. Tuleb oodata.”

Läitsime piibud ja jäime ootama.