Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 8

Ärkasin kahe tunni pärast – umbes kella nelja ajal –, sest niipea kui kõige ägedam füüsiline vajadus puhkuse järele oli rahuldatud, andis end uuesti tunda piinav janu. Ma ei saanud enam magada. Olin unes näinud, et suplesin kiire vooluga jões, millel olid haljad kaldad ning mille kohale kummardusid puud, ja ärkasin, et leida end selles viljatus kõrbes ning meenutada, et – nagu Umbopa oli öelnud – kui me ei leia sel päeval vett, ootab meid paratamatult kurb lõpp. Ükski inimolend ei suuda sellises kuumuses kaua ilma veeta elada. Ajasin end istukile ja hõõrusin oma korpunud nägu kuivade sarvestunud kätega, sest mu huuled ja silmalaud olid kokku kleepunud, ja alles pärast tugevat hõõrumist sain nad pingutusega avada. Puhteaeg oli juba lähedal, aga õhus polnud tunda koidueelset värskust. See oli raske, lämmatav ja läbipaistmatu – ma ei oska seda kirjeldadagi. Teised magasid veel.

Peagi oli küllalt valge, et lugeda, ja ma tõmbasin välja taskuformaadis “Ingoldsby legendid”, mis mul kaasas oli, ning hakkasin lugema “Reimsi hakki”. Kui jõudsin sinnamaani, kus

siis sõna tõsises mõttes limpsasin keelega üle oma pragunenud huulte või õigemini püüdsin seda teha. Paljas mõte tollest puhtast veest tegi mind hulluks. Kui kardinal oleks sel hetkel oma kellukese, raamatu ja küünlaga sealsamas seisnud, oleksin hüpanud ta juurde ja joonud vee ära, jah, isegi siis, kui ta oleks juba sinna sisse löönud seebivahtu, “mis on väärt, et paavst sellega oma käsi peseks”, ja hoolimata teadmisest, et selle teo eest oleks mind tabanud terve katoliku kiriku üldine needus. Usun peaaegu, et olin janust, väsimusest ja näljast juba veidi ogaraks jäänud, sest hakkasin kujutlema, millise jahmunud näo oleksid teinud kardinal ja ta kena väike poisike ning hakk, nähes, kuidas väike mustasilmaline halli peaga ja päikesest põlenud elevandikütt järsku nende keskele hüppab, oma räpase näo anumasse pistab ja kogu kalli vee viimse tilgani neelab. See mõte lõbustas mind ja ma naersin või õieti luksusin nii kõvasti, et teised üles ärkasid ning hakkasid hõõruma oma räpaseid nägusid ja lahti kiskuma oma kokkukleepunud huuli ning silmalauge.

Kui me kõik lõplikult une silmist olime saanud, hakkasime arutama oma seisukorda, mis oli küllaltki tõsine. Järel polnud enam tilkagi vett. Pöörasime veepudelite põhjad taeva poole ja lakkusime nende kaelu, aga sellest polnud mingit kasu. Need olid absoluutselt kuivad. Good, kelle hoole all oli konjakipudel, võttis selle välja ja silmitses igatseval pilgul, aga Sir Henry võttis tal pudeli otsustavalt käest, sest alkohol oleks meie lõppu ainult kiirendanud.

“Kui me vett ei leia, oleme kadunud,” sõnas ta.

“Kui usaldada vana domi kaarti, siis peaks seda kuskil siin ümbruskonnas leiduma,” ütlesin mina, kuid keegi ei paistnud sellest märkusest suuremat lohutust leidvat. Oli ju nii ilmne, et kaarti ei võinud eriti usaldada. Vähehaaval valgenes, ja kui me seal nõutult üksteisele otsa vahtides istusime, panin tähele, et hotentott Ventvögel tõusis ja hakkas silmi maas hoides ringi sammuma. Äkki peatus ta ja osutas liivale, tuues kuuldavale mingi kurguhäälitsuse.

“Mis seal on?” hüüdsime meie. Kargasime kõik korraga püsti ja läksime sinna, kus ta maapinda uurides seisis.

“Noh, mis siin siis nii imelikku on,” ütlesin mina, “see pole ju muud kui hüpikgaselli jälg.”

“Gasell ei lähe kaugele veest,” vastas neeger hollandi keeles.

“Seda küll,” tunnistasin mina. “Unustasin. Olgu taevas tänatud!”

See väike leid kallas meisse uut elu. On imestamisväärne, kuidas meeleheitlikku olukorda sattunud inimene klammerdub kõige haprama lootuse külge ja tunneb end sellest peaaegu õnnelikuna. Pimedal ööl on ka üksainus täheke parem kui mitte midagi.

Vahepeal tõstis Ventvögel oma nösunina ja nuusutas kõigest väest kuuma õhku nagu vana isaantiloop, kes haistab ohtu. Siis kõneles ta jälle:

“Ma tunnen vee lõhna,” ütles ta.

Nüüd tundsime juubeldavat rõõmu, sest teadsime, milline suurepärane vaist on sel metsikul maal kasvanud inimestel.

Parajasti sel hetkel kerkis särav päike ja meie imestunud silmadele avanes nii kaunis vaade, et unustasime paariks hetkeks isegi janu.

Mitte rohkem kui neljakümne või viiekümne miili kaugusel kerkisid Seeba Kuninganna mäed, sätendades hõbedaselt hommikupäikese esimestes kiirtes, ning sadade miilide kaugusele mõlemale poole kulges Suleimani mägede laialdane ahelik. Nüüd, kus ma siin istudes püüan kirjeldada selle vaate ülevust ja ilu, tuleb mul sõnadest puudu. Isegi mälestus sellest võtab mu nõrgaks. Meie ees kerkis kaks tohutut mäge, milletaolisi minu arvates Aafrikas teisi ei leidu, kui mujalgi maailmas üldse selliseid on. Mõlemad mäed olid vähemalt viisteist tuhat jalga kõrged, asusid üksteisest mitte rohkem kui tosina miili kaugusel, olles ühendatud järsu kaljuseljandikuga, ning tõusid aukartust äratavas pidulikus valenduses otse taevasse. Need mäed meenutavad asendi poolest mingi tohutu värava sambaid. Kaljuseljandik, mis mägesid ühendab, näib olevat mitu tuhat jalga kõrge ning väga järsk, ja mõlemal pool, nii kaugele, kui silm ulatub, kulgeb samasugune kaljusein, mida kohati katkestab mõni lamedatipuline mägi, umbes niisugune nagu maailmakuulus platoo Kaplinnas; selline maistu on Aafrikas muide väga tavaline.

Minu võimed ei küüni kirjeldama selle panoraami kogu ülevust. Neis vulkaanides – sest kahtlemata olid need kustunud vulkaanid – oli midagi nii sõnastamatult pühalikku ja haaravat, et jäime tummaks. Mõni hetk mänglesid hommikupäikese kiired lumel ja pruunikatel mäenõlvadel, siis aga hakkasid tõusma kummalised aurud ja kogunema pilved, nagu selleks, et looritada majesteetlikku vaatepilti, mis meie silmadele avanes, ja peagi ei eristanud me enam muud kui tohutute mägede korrapäraseid kontuure, mis paistsid varjuna läbi selle vatitaolise katte. Nagu meile hiljem selgus, ümbritses mägesid enamasti alati selline uduloor – see asjaolu oligi kahtlemata põhjus, miks me neid juba varem selgesti ei näinud.

Vaevalt olid Seeba Kuninganna mäed pilvede varju peitunud, kui janu, see äärmiselt põletav küsimus, end jälle tunda andis.

Oli ju väga ilus kuulda, et Ventvögel tunneb vee lõhna, aga kuhu me ka ei vaadanud, ei näinud me sellest märkigi. Nii kaugele, kui silm ulatus, polnud muud kui kuumust õhkuv liiv ja karruuvõsa. Läksime ümber künka ja vaatasime ka seal hoolega ringi, kuid siingi oli sama lugu: polnud leida tilkagi vett. Me ei märganud vähimatki jälge lombist, järvest ega allikast.

“Sa oled narr,” ütlesin vihaselt Ventvögelile, “siin pole vett.”

Aga ta tõstis jälle oma näotu nöbinina ja haistis õhku.

“Ma tunnen selle lõhna, baas,” vastas ta, “see on kuskil õhus.”

“Jah,” vastasin, “kahtlemata on seda pilvedes ning kahe kuu pärast langeb ta alla ja uhab meie konte.”

Sir Henry silitas mõtlikult oma kollast habet. “Võib-olla asub see künka tipus,” arvas ta.

“Mõttetus!” sõnas Good. “Kes on enne kuulnud, et mäetipus võiks leiduda vett!”

“Lähme vaatame,” tegin ettepaneku ja üsna lootusetult ronisime Umbopa kannul mööda liivast künkanõlva üles. Äkki peatus ta nagu kivinenult.

“Nanzia manzie! “(see tähendab: “Siin on vesi!”) karjus ta valjul häälel.

Tormasime tema juurde, ja tõesti, sügavas lõhes või uurdes otse liivakünka tipus oli täiesti tõeline veelomp. Me ei hakanud uurima, kuidas see võis asuda nii veidras kohas, samuti ei kohutanud meid ka must sogane pind. See oli vesi või vähemalt midagi, mis sellega väga sarnanes, ja rohkemat me ei nõudnudki. Ühe hüppega olime kohal, järgmisel hetkel lamasime kõik kõhuli maas ja kaanisime seda eemaletõukavat vedelikku, nagu oleks see olnud jumalatele määratud nektar. Taevas, kuidas me jõime! Ja kui olime isu täis joonud, kiskusime riided seljast ja istusime lompi, imedes endasse niiskust läbi kuivanud naha. Sina, Harry, mu poiss, kellel pole vaja teha muud kui vaid pöörata paari kraani ja suurest nähtamatust tsisternist jookseb sulle soovi järgi “külma” või “sooja”, ei oska ettegi kujutada, millist naudingut tundsime sellest püherdamisest mudases leiges ja soolakas vees.

Mõne aja pärast ronisime tublisti värskendatult lombist välja ja langesime oma biltongi kallale, mida me viimase kahekümne nelja tunni jooksul polnud saanud õieti suhugi võtta, ning sõime kõhud täis. Siis tegime ühe piibu, heitsime õnnistatud veelombi äärde kõrge kalda varju pikali ja magasime kuni keskpäevani.

Kogu selle päeva puhkasime sealsamas lombi ääres, tänades saatust, et olime selle õnnekombel leidnud, kuigi vesi oli halb, ega unustanud tänuga meenutamast ammu surnud da Silvestrat, kes oli selle asukoha nii täpselt oma särgisabale üles märkinud. Meid pani eriti imestama, et veeauk oli nii kaua püsinud, ja ainus põhjus, mille arvele ma seda panna oskasin, oli see, et teda toitis sügaval liivas asuv allikas.

Kui olime iseendid ja oma veepudelid kaelani täitnud, asusime kuu tõustes hoopis paremas meeleolus teele. Sel ööl katsime ligi kakskümmend viis miili, aga iseenesest mõista ei leidnud enam vett. Omajagu õnne meil siiski oli, sest leidsime järgmisel päeval sipelgapesi, mis andsid meile mõningat varju. Kui päike tõusis ja salapärase udu lühikeseks ajaks hajutas, näis Suleimani mäeahelik oma kahe majesteetliku Seeba Kuninganna mäega, mis asusid nüüd ainult veel kahekümne miili kaugusel, kõrguvat otse meie kohal ja paistis suurejoonelisem kui kunagi enne. Õhtu eel asusime jälle teele ja, et teha lühidalt, leidsime end järgmise päeva koidikul juba Kuninganna vasakpoolse mäe esimestel nõlvadel. Vasakpoolne mägi oligi meie siht. Selleks ajaks oli meil vesi jälle otsas ja me kannatasime kibedat janu. Me ei näinud aga mingit võimalust seda kustutada enne, kui jõuame lumepiirini kõrgelkõrgel pea kohal. Puhanud tunni või paar ja kannustatud piinavast janust, liikusime edasi, ronides põletavas palavuses vaevaliselt laavanõlvakut mööda üles. Leidsime nimelt, et mäe võimas jalam koosnes tervenisti ainult tardunud laavakihtidest, mis maa oma sisemusest ammu möödunud aegadel välja oli pursanud.

Kella üheteistkümneks olime täiesti kurnatud ja üldiselt väga viletsas seisukorras. Laavaklinker, millel me edasi ronisime, oli küll kaunis sile, võrreldes näiteks sellega, mida võib leida Ascensioni saarel, aga siiski küllalt konarlik, et meie jalgu veriseks hõõruda, ja see koos kõigi teiste hädadega võttis meilt viimase jõu. Paarsada jardi kõrgemal panime tähele suuri laavakaljusid ja suundusime nende poole, kavatsedes nende varjus pikali heita. Jõudsime kaljude juurde ja märkasime oma üllatuseks (niipalju kui meis veel üldse oli võimet üllatuda), et väikesel platool või kaljulaval kattis laavamassi tihe rohelus. Seal leidus nähtavasti murenenud laavast tekkinud mulda ning see oli kujunenud kasvukohaks taimedele, mille seemned olid kohale toonud linnud. See rohelus meid aga suuremat ei huvitanud, sest inimene ei suuda elada rohust nagu Nebukadnetsar30, kuna see nõuab saatusest määratud erilist elukorraldust ja vastavaid seedeorganeid.

Istusime niisiis kaljude alla maha ja ägasime ning vähemalt mina soovisin südamest, et me iial poleks sellele hullumeelsele retkele tulnud. Kui me seal nõnda istusime, nägin, et Umbopa tõusis ja komberdas sinnapoole, kus haljendas rohelus. Mõne minuti pärast nägin oma suureks üllatuseks seda muidu nii väärikat isikut tantsivat ja kisendavat nagu hull ja lehvitavat käes midagi rohekat. Tormasime kõik tema poole nii kiiresti, kui väsinud jalad meid kandsid: lootsime, et ta on leidnud vett.

“Mis on, Umbopa, sa vana narr?” hüüdsin ma suulu keeles.

“Süüa ja vett, Makumazahn,” ja jälle viibutas ta midagi rohelist.

Nüüd taipasin, mis ta oli leidnud. Need olid melonid. Olime sattunud metsikute melonite kasvukohale – neid oli seal tuhandeid ja need olid täiesti küpsed.

“Melonid!” möirgasin ma Goodile, kes istus minu kõrval, ja järgmisel minutil tungisid ta valehambad esimesse melonisse.

Usun, et sõime neid igaüks vähemalt kuus, enne kui isu täis saime, ja nii vilets, kui see vili oligi, ei mäleta ma, et oleksin kunagi midagi paremat maitsnud.

Melonid pole aga just eriti toitvad, ja kui olime nende püdela sisuga janu kustutanud ning hea hulga jahtuma pannud – selleks lõikasime need lihtsalt pooleks ja seadsime kuuma päikese kätte, kus nad niiskust välja aurates külmaks muutusid –, siis hakkasime tundma teravat nälga. Meil oli küll veel pisut biltongi alles, aga see ajas meil juba südame pööritama ning pealegi olime sunnitud sellega väga kokkuhoidlikud olema, sest ei võinud teada, millal me jälle söödavat võime muretseda. Parajasti sel hetkel saabus õnnelik juhus. Heites korraks pilgu üle kõrbe, märkasin kümmekonda suurt lindu otse meie poole lendavat.

“Skit, baas, skit!” (Tulista, isand, tulista!) sosistas hotentott, viskudes silmili maha, ja me kõik järgnesime tema eeskujule.

Märkasin nüüd, et need linnud olid pauvid ehk suured trapid ning et nad pidid meist umbes viiekümne jardi kõrgusel üle lendama. Võtsin Winchester-automaatpüssi, ootasin, kuni nad otse meie pea kohale jõudsid, ja hüppasin siis järsku jalule. Mind nähes kogunesid kõik pauvid tihedasse troppi, nagu ma seda lootsingi, ja ma tulistasin kaks korda otse nende keskele. Mul oli õnne: lask tõi ühe neist alla ja see oli tore lind, mis kaalus ligikaudu paarkümmend naela. Poole tunni pärast leegitses meil kuivanud melonivartest lõke, millel praadis jahisaak. Sellest kujunes kõhutäis, milletaolist me terve nädala jooksul polnud saanud. Pistsime selle pauvi tervenisti kinni; temast ei jäänud järele muud kui jalakondid ja nokk, ja pärast seda tundsime end tublisti kosunumana.

Sel ööl jätkasime teekonda jälle kuuvalgel, võttes kaasa nii palju meloneid, kui kanda jõudsime. Kõrgemale tõustes panime tähele, et õhk muutus ikka jahedamaks ja jahedamaks, mis oli meile suureks kergenduseks, ning koidikul olime enda arvates lumepiirist ainult veel kaheteistkümne miili kaugusel. Siin leidsime veelgi meloneid, nii et edaspidi polnud meil enam vaja veeküsimuse pärast muret tunda, sest teadsime, et varsti on meil külluses lund. Tõus oli aga muutunud nüüd õige järsuks ja me jõudsime edasi väga aeglaselt, vaevalt miil tunnis.

Selsamal õhtul sõime ära viimase tüki biltongi. Pauvid välja arvatud, polnud me mäenõlvadel seni märganud ainsatki elavat olevust, samuti polnud me leidnud ühtki mägioja, ja see tundus meile väga imelikuna, arvestades laiu lumevälju meie peade kohal, mis meie arvates pidid ju vahel ometi sulama. Aga nagu me hiljem teada saime, sundis mingi põhjus, mida mina igatahes seletada ei suuda, kõiki mägiojasid alla voolama mööda põhjapoolseid nõlvu.

Nüüd hakkasime toidumoona pärast juba suurt rahutust tundma. Olime pääsenud janusurmast, kuid, nagu nüüd näis, ainult selleks, et seejärel nälga surra.

Kolme järgneva vaevarikka päeva sündmustest annan kõige parema ülevaate, kui esitan siin sissekanded, mis ma sel ajal oma märkmikku tegin.

“21. mai. Asusime teele kell 11 hommikul, sest leidsime, et on küllalt jahe päeval matkamiseks. Teemoonaks olid meil vaid mõned vesimelonid. Ronisime kogu päeva, meloneid enam ei leidnud – nähtavasti oleme nende kasvualast välja jõudnud. Mingeid jahiloomi ei näinud. Päikeseloojangul jäime öölaagrisse. Oleme juba palju tunde söömata. Öösel vaevlesime tublisti külma käes.

22. mai. Päikesetõusul asusime jälle teele. Oleme nõrgad ja loiud. Terve päevaga jõudsime edasi ainult viis miili. Leidsime siin-seal pisut lund; sõime seda, midagi muud ei ole. Öö veetsime laia kaljuserva all. Kibe külm. Jõime igaüks pisut konjakit ja pugesime vaipadesse mässitult ühte hunnikusse, et endil elu sees hoida. Nälg ja väsimus piinab meid rängalt. Uskusin juba, et Ventvögel sel ööl sureb.

23. mai. Ronisime jälle edasi, kui päike oli juba kõrgele taevasse tõusnud, ja meie liikmed enam-vähem üles sulatanud. Meie seisukord on meeleheitlik ja ma kardan, et kui me toitu ei saa, siis jääb see päevateekond meil viimaseks. Konjakit on veel ainult natuke järel. Good, Sir Henry ja Umbopa peavad suurepäraselt vastu, aga Ventvögeliga on lugu väga paha. Nagu enamasti kõik hotentotid, ei suuda ta külma kannatada. Näljavalu talun ma ise päris hästi, aga kõht tundub tuimana. Teised ütlevad sedasama. Asume nüüd ühel kõrgusel järsu kaljuharja või laavavalliga, mis kaht mäge ühendab, ja siit avaneb suurepärane vaade. Meie taga laiub kuni silmapiirini punakalt kollendav kõrb, meie ees aga paljude miilide ulatuses sile ja kõva lumeväli, mis näib peaaegu tasasena, kuid tõuseb vähehaaval, ja mille keskelt kerkib umbes ühemiilise ümbermõõduga mäetipp veel neli tuhat jalga kõrgemale taeva poole. Pole näha ainsatki elusolendit. Aidaku meid jumal. Kardan, et meie tund on tulnud.”

Nüüd aga jätan päeviku jälle kõrvale, osalt seepärast, et ta ei ole just kõige huvitavam lugemismaterjal, ja ka seepärast, et see, mis nüüd järgneb, nõuab üksikasjalisemat kirjeldust.

Kogu selle päeva (23. mai) ronisime aeglaselt mööda lumist kallakut edasi, heites aeg-ajalt pikali, et puhata. Meie salk pidi küll pakkuma veidrat ja halenaljakat pilti, kui me pampudega koormatuna lohistasime oma vaevatud jalgu üle pimestava lagendiku, heites ümberringi näljaseid pilke. Ringivahtimisest aga polnud mingit kasu – me ei leidnud midagi söödavat. Sel päeval katsime vaevalt seitse miili. Päevaloodeks jõudsime parajasti Seeba Kuninganna vasakpoolse mäe tipu alla. See oli sileda jäätunud lumega kaetud tohutu küngas, mis kerkis mitme tuhande jala kõrgusele. Kurnatusest hoolimata pidime imetlema maalilist vaadet, mille muutsid veelgi ülevamaks loojuva päikese viimased kiired, mis siin-seal värvisid lume verevaks ja kroonisid kõrge tipu meie pea kohal hiilgava oreooliga.

“Kuulge,” hingeldas Good äkki, “me peaksime olema kuskil selle koopa lähedal, millest too vanahärra kirjutas.”

“Jah,” vastasin mina, “kui niisugune koobas üldse olemas on.”

“Nonoh, Quatermain,” torises Sir Henry, “ärge rääkige nii, mul on domisse usku. Tuletage meelde joogikohta! Küllap leiame varsti koopagi.”

“Ega muud, aga kui me seda enne pimeda tulekut ei leia, oleme kõik kadunud,” oli minu lohutav vastus.

Järgmise kümne minuti jooksul komberdasime vaikides edasi. Umbopa sammus vaibasse mässitult minu kõrval ning oli end nahkvööga keskelt nii kõvasti kokku nöörinud – selleks, nagu ta ütles, et “nälga väikeseks teha” –, et ta piht oli nagu mõne noore neiu oma. Äkki haaras ta mul käsivarrest.

“Vaata!” ütles ta, osutades mäetipu järsule nõlvale.

Vaatasin näidatud suunas ja märkasin meist umbes kahesaja jardi kaugusel midagi, mis näis olevat auk lumes.

“See on koobas,” sõnas Umbopa.

Rühkisime, nagu jõudsime, lähemale ning leidsime tõesti, et auk oli sügava koopa suu – kahtlemata sellesama koopa suu, millest kirjutas da Silvestra. Oli ka viimane aeg, sest niipea kui me varju alla jõudsime, loojus päike üllatava kiirusega ja maad kattis peaaegu täielik pimedus, sest neil laiuskraadidel on videvik väga üürike. Nii ronisime siis koopasse, mis ei paistnud olevat kuigi suur, kogunesime kõik ühte kobarasse, et sooja saada, jõime ära viimase konjakitilga – sellest sai igaüks vaevalt suutäie – ning püüdsime unes oma vaeva unustada. Kuid kibe külm ei lubanud meile seda, sest usun, et sellises kõrguses oleks termomeeter näidanud vähemalt neliteist või viisteist kraadi alla nulli. Lugeja suudab ehk ise paremini kujutleda kui mina kirjeldada, mida selline temperatuur meile tähendas, meile, keda läbielatud raskused, nälg ja kõrbe palavus juba niigi jõuetuks olid teinud. Piisab kui öelda, et ma pole enda arvates iialgi surmale lähemal olnud. Seal me istusime tund tunni järel kogu selle vaikse kärekülma öö, tundes, kuidas pakane hiilis meie ümber, näpistades meid kord sõrmest, kord jalust, kord näost. Asjata pugesime üksteisele üha lähemale: meie viletsates nälginud kehades polnud enam soojust. Aeg-ajalt vajus üks või teine mõneks minutiks rahutusse unne, aga õieti magada ei saanud keegi ja võib-olla oli see õnneks, sest ma kahtlen, kas me siis iial enam oleksime ärganud. Ma usun, et ainult tahtejõud hoidiski meid elus.

Veidi enne koitu kuulsin, kuidas hotentott Ventvögel, kelle hambad olid kogu öö plagisenud nagu kastanjetid, sügavalt ohkas. Hammaste login vaikis. Ma ei osanud sellest siis midagi erilist arvata, mõtlesin ainult, et ta jäi magama. Ta selg toetus minu vastu ja see tundus kogu aeg üha külmemaks muutuvat, kuni lõpuks oli täiesti jäine.

Lõpuks hakkas vähehaaval valgenema, siis vilksatasid kuldsed nooled üle lume ning viimaks piilus hiilgav päike üle laavavalli, heites pilgu meie poolkülmunud kogudele. Ta paistis ka Ventvögelile, kes istus seal meie hulgas, surnud ja külm. Polnud midagi imestada, et vaese poisi selg tundus jäisena. Ta suri, kui kuulsin teda ohkavat, ja oli nüüd peaaegu kõvaks külmunud.

Hirmsasti kohkunult tõmbusime laibast eemale (kummaline, kuidas meid, surelikke, surnukeha läheduses valdab õudus) ja jätsime ta sinna istuma, nii nagu ta oli, käed põimitud ümber põlvede.

Sel hetkel puistas päike oma külmi kiiri – ja need olid siin tõesti külmad – otse koopasuust sisse. Äkki kuulsin ma kellegi suust hirmuhüüdu ja pöörasin pead.

Ja mis ma nägin! Koopa tagaseina ääres – koobas oli vaevalt kakskümmend jalga pikk – istus veel üks kogu, pea vajunud rinnale ja pikad käed rippu. Vaatasin seda ja nägin, et ka see oli surnu, ja pealegi veel valge.

Ka teised nägid teda ning see pilt oli meie vapustatud närvidele liig. Nagu üks mees tormasime koopast välja nii kiiresti, kui meie pooleldi jäätunud liikmed lubasid.