Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 4

“Mida te Bamangvatos minu venna retke kohta kuulsite?” küsis Sir Henry, kui ma enne kapten Goodile vastamist oma piipu toppides hetkeks vaikisin.

“Sellest, mis ma kuulsin, pole ma tänini ühelegi hingelisele sõnakestki lausunud. Kuulsin nimelt, et ta kavatseb minna otsima Saalomoni9 kaevandusi.”

“Saalomoni kaevandusi!” hüüdsid mu mõlemad kaasvestlejad nagu ühest suust. “Kus need asuvad?”

“Ma ei tea seda,” vastasin. “Tean vaid, kus need öeldakse asuvat. Nägin kunagi mägede tippe, mis neid piiravad, kuid mind lahutas neist saja kolmekümne miili laiune kõrbeala ja minu teada on selle õnnelikult ületanud üksainus valge mees. Ent võib-olla on kõige parem, kui jutustan teile Saalomoni kaevanduste legendi, nagu mina seda tean. Kas te annate sõna, et ei avalda seda ilma minu loata kellelegi? Kas olete nõus? Mul on põhjusi seda paluda.”

Sir Henry noogutas ja kapten Good vastas: “Muidugi, muidugi.”

“Nagu te isegi arvata võite,” alustasin ma, “on elevandikütid üldiselt võttes üsna tahumatu rahvas, keda kahvrite juures ei huvita enamasti muu kui nende igapäevase elu kombed ja viisid. Vahetevahel võib aga siiski leida mehi, kes võtavad vaevaks pärismaalastelt nende pärimusi koguda ja kes püüavad valgust heita kas või väikeselegi lõigule selle tundmatu maa ajaloost. See oli just üks niisuguseid mehi, kellelt ma esimest korda kuulsin legendi Saalomoni kaevandustest. Sellest on nüüd möödunud juba ligi kolmkümmend aastat. Olin siis oma esimesel elevandijahil Matabelemaal. Mehe nimi oli Evans ja järgmisel aastal sai ta vaeseke surma. Haavatud pühvel tappis ta. Ta maeti Zambezi joa lähedale. Mäletan, et jutustasin Evansile ühel õhtul imetlusväärsest kaevandusest, mis ma olin leidnud, küttides kudusid ja veiskitsi maakohas, millest nüüd on saanud Transvaali Lydenburgi distrikt. Nagu olen kuulnud, on ka kullaotsijad hiljuti sellele kaevandusele sattunud, mina aga teadsin sellest juba aastaid tagasi. Seal on massiivsesse kaljusse raiutud lai tee, mis viib mingi kaevanduskäigu või galerii väravasse. Galeriis, kohe sissekäigu juures, seisavad särdamiseks valmispandud kullaliiva kuhjad, mis tunnistab, et töölised, kes nad siis ka polnud, pidid kiiruga lahkuma. Kakskümmend sammu edasi ristub galerii teise käiguga ja too ristvõlv on suurepärane müüritöö.

“Olgu pealegi,” ütles mulle Evans, “aga mina pajatan teile veel imelikuma loo kui see.”

Ja ta jutustas mulle, kuidas ta oli leidnud kaugel sisemaal varemetelinna, mis tema arvates oligi piiblist tuntud Ofiir. Ning muide, mitmed palju õpetatumad mehed kui vaene Evans on juba ammu enne teda korduvalt öelnud sedasama. Mäletan, et kuulasin, kõrvad kikkis, tema jutustust kõigist neist imedest, sest olin sellal veel noor ja lugu muistsest tsivilisatsioonist ning aaretest, mida nood vanad juudi või foiniikia seiklejad oskasid välja pigistada maast, mis pärast neid nii kauaks barbaarsuse pimedusse vajus, köitis tugevasti mu kujutlust. Äkki küsis ta minult:

“Noormees, kas olete kunagi kuulnud Suleimani10 mägedest Mašukulumbvemaa loodeosas?”

Kinnitasin talle, et ma ei tea neist midagi.

“Sealsamas olidki Saalomoni kaevandused – ma mõtlen tema teemandikaevandusi.”

“Kust te seda teate?” küsisin mina.

“Kust ma seda tean? Aga Suleiman pole ju midagi muud kui moonutatud Saalomon. Pealegi jutustas mulle sellest põhjalikult üks vana isanusi ehk nõid-arst kaugel Manikamaal. Ta rääkis, et rahvas, kes elab nende mägede taga, on suulu hõim, kõneleb suulu murret, aga on suuludest veelgi peenemat ja pikakasvulisemat tõugu. Nende hulgas elavat suuri võlureid, kes olevat õppinud oma kunsti valgetelt meestelt aegadel, “mil kogu maailm oli pime” ja kes teadvat suurepärase “säravate kivide” kaevanduse saladust.”

Ma naersin tookord selle loo üle, kuigi see huvitas mind, sest teemandiväljad polnud siis veel avastatud. Vaene Evans aga sõitis minema, sai surma ja kahekümne aasta jooksul ei tulnud asi mulle kordagi meelde. Aga täpselt kakskümmend aastat hiljem – ja see on pikk aeg, mu härrad: pidevalt oma ametiga tegeldes peab elevandikütt harva vastu üle kahekümne aasta – kakskümmend aastat hiljem sain täpsemaid andmeid Suleimani mägedest ja maast, mis asub nende taga. Olin siis kaugel ülal Manikamaal, paigas, mida nimetatakse Sitanda kraaliks. See on armetu koht, sest inimene ei leia seal midagi süüa ja jahiloomi on vähe ringi liikumas. Mind tabas palavikuhoog ja ma olin üldse üsna viletsas seisukorras, kui sinna jõudis üks portugallane üheainsa segaverelise kaaslasega. Tunnen neid alamat sorti Delagoa portugallasi üsna hästi. Üldiselt võttes pole maailmas närusemaid võllast pääsenud kuradeid: nad lähevad rasva inimeste piinast ja viletsusest, sest niisugune see orjakauplemine ju on. Kuid too mees erines kaugelt neist alatutest lontrustest, keda olin harjunud kohtama. Välimuselt meenutas ta mulle pigem viisakat domi11, kellest ma olen raamatuist lugenud, sest ta oli pikk ja sihvakas, suurte tumedate silmadega ja käharate hallide vurrudega. Jutlesime pisut, sest tema purssis inglise keelt ja mina jälle mõistan veidi portugali keelt. Ta jutustas mulle, et ta nimi on José Silvestre ning et tal on Delagoa lahe ääres farm. Kui ta järgmisel päeval koos oma kaaslasega edasi reisis, jättis ta viisakalt jumalaga ja kergitas kübarat tõelise hea vana kombe järgi.

“Jumalaga, senjoor,” ütles ta, “kui me peaksime veel kunagi kohtuma, olen ma rikkaim mees maailmas ja ma pean teid siis meeles!” Naersin hädiselt – olin liiga nõrk, et kõvasti naerda – ja vaatasin talle järele. Ta suundus läände, suure kõrbe poole, ning ma pidasin endamisi aru, kas ta mitte hullumeelne pole, sest mida lootis ta sealt küll leida?

Möödus nädal ja ma sain palavikust jagu. Ühel õhtul istusin maas väikese telgi ees, mis mul kaasas oli, närisin viimast konti armetust kanast, mille olin ostnud ühelt pärismaalaselt riidetüki eest, mis oli väärt kakskümmend kana, ja vahtisin kõrbesse vajuvat hõõguvalt punast päikeseketast. Äkki märkasin umbes kolmesaja jardi kaugusel otse minu vastas asuva künka nõlval inimkogu – see oli ilmselt eurooplane, sest tal oli kuub seljas. Kogu ronis neljakäpakil edasi, ajas end siis püsti, tuigerdas paar jardi jalgel, aga ainult selleks, et uuesti kukkuda ja roomama hakata. Nähes, et inimene on äärmises hädas, saatsin ühe oma küttidest talle appi. Peagi jõudis ta kohale, ja mis te arvate, kes see mees oli?”

“José Silvestre loomulikult,” ütles kapten Good.

“Jah, José Silvestre, või õigemini tema luukere ja veidike nahka. Ta nägu oli kollapalavikust erekollane ja ta suured tumedad silmad olid peast välja kukkumas, sest kogu liha oli näolt kadunud. Temast polnud muud järele jäänud kui valged juuksed ja kollane pärgamenditaoline nahk, mille all seisid püsti kõhetud kondid.

“Vett! Jumala nimel, vett!” ägas ta ja ma nägin, et ta huuled olid lõhenenud ning nende vahelt ripnev keel paistetanud ja mustaks tõmbunud.

Andsin talle vett, millesse oli segatud pisut piima, ning ta jõi seda suurte sõõmudega ja hinge tõmbamata paar liitrit korraga. Rohkem ei tohtinud ma talle anda. Seejärel haaras teda uus palavikuhoog, ta vajus maha ning hakkas sonima Suleimani mägedest, teemantidest ja kõrbest. Kandsin ta telki ja tegin tema heaks, mis suutsin – seda oli aga väga vähe. Mulle oli selge, millega lugu lõpeb. Kella üheteistkümne paiku jäi ta rahulikumaks, nüüd heitsin minagi pikali, et pisut puhata, ja uinusin. Ärkasin koidu ajal ja märkasin aovalguses Silvestre pentsikut kuivetunud kogu – ta oli istukile tõusnud ja vahtis üksisilmi kõrbe poole. Sel hetkel vilksatas esimene päikesekiir üle avara lagendiku, mis laius meie ees, ja langes ühele Suleimani mägede kõrgematest tippudest üle saja miili kaugusel.

“Seal ta on,” hüüdis surija portugali keeles, sirutades välja oma pika kõhna käsivarre, “kuid iialgi ei jõua ma sinna, ei iialgi! Iial ei jõua keegi sinna!”

Äkki vaikis ta ja näis tegevat mingi otsuse. “Sõber,” sõnas ta minu poole pöördudes, “kas olete seal? Mu silme ees läheb mustaks.”

“Jah,” vastasin, “olen siin, heitke nüüd pikali ja puhake.”

“Oh, küllap ma varsti puhkan,” ütles ta, “mul on aega puhata – terve igavik. Kuulake mind, olen suremas. Te olite minu vastu hea. Jätan kirja teile. Võib-olla õnnestub teil sinna jõuda, kui te ei hukku kõrbes, mis tappis mu vaese teenri ja minu.”

Ta otsis midagi kobamisi oma särgi alt ja võttis välja mingi eseme, mida ma pidasin swart-vet-pens’i ehk kõrbeantiloobi nahast tehtud buuri tubakakotiks. See oli kinni tõmmatud naharibaga, mida meil nimetatakse rimpiks. Ta püüdis seda lahti harutada, kuid ei saanud hakkama ja ulatas koti mulle. “Tehke sõlm lahti,” ütles ta. Tegin, nagu kästud, ja tõmbasin kotist näruse koltunud lõuenditüki, millele oli pruunikate tähtedega midagi kirjutatud. Nartsu sees oli paberileht.

Siis jätkas ta jõuetul häälel, sest ta hakkas juba nõrkema: “Paberil seisab sama mis lõuendilgi. Mul kulus aastaid, enne kui suutsin selle läbi lugeda. Kuulake: minu esivanem, keegi poliitiline põgenik Lissabonist ja üks esimesi portugallasi, kes neil randadel maabus, kirjutas selle, kui ta lamas surmaga võideldes nois mägedes, kuhu ei enne ega pärast teda pole astunud ühegi valge jalg. Ta nimi oli José da Silvestra ja ta elas kolmesaja aasta eest. Ta ori, kes ootas teda mäestiku siinpoolsel nõlval, leidis ta surnukeha ja tõi selle kirja koju Delagoasse. Kiri on sellest ajast peale olnud meie perekonna valduses, ent keegi ei vaevunud seda lugema, kuni mina seda lõpuks tegin. Kaotasin selle tõttu oma elu, kuid mõnel teisel on võib-olla õnne ja temast saab rikkaim mees maailmas, rikkaim mees maailmas! Ärge ainult andke seda kellelegi, senjoor, minge ise!”

Siis hakkas ta jälle sonima ja tunni aja pärast oli kõik möödas.

Puhaku ta rahus! Ta suri väga vaikselt, ma matsin ta sügavale ning veeretasin rasked kivirünkad ta kaimule. Seepärast ei usu ma, et šaakalid oleksid ta välja kaevanud. Ja siis tulin ma sealt tulema.”

“Aga paber?” küsis Sir Henry elavalt huvitatud toonil.

“Jah, too paber?” kordas kapten. “Mis seal oli kirjutatud?”

“Noh, härrad, kui te just soovite, jutustan teile. Ma pole seda iial kellelegi näidanud, välja arvatud ühele purjus portugali kaupmehele, kes selle mulle ära tõlkis ja järgmiseks hommikuks oli kõik unustanud. Riidetükile kirjutatud originaal koos vaese dom José ümberkirjutusega on mul kodus Durbanis, aga ingliskeelne tõlge on mul taskuraamatus, samuti koopia kaardist, kui seda üldse kaardiks võib nimetada. Siin need on.”

Mina, José da Silvestra, kes ma olen praegu nälga suremas väikeses ilma lumeta kaljuõõnsuses mäe põhjaküljel tipu lähedal, lõunapoolsemal neist kahest mäest, millele ma andsin nimeks Seeba Kuninganna 12 mäed, kirjutan seda aastal 1590 luukilluga oma katkikärisenud riiete tükile ja tindiks on mu enda veri. Kui mu ori peaks selle leidma, kui ta mind otsima tuleb, ja peaks selle Delagoasse kaasa viima, andku mu sõber (nimi mitteloetav) asjast kuningale teada, et ta sõjaväe välja saadaks, sest kui see kõrbes ja mägedes ei hukku ja saab võitu vapratest kukuaanadest ja nende saatanlikest nõiakunstidest, mille vastu võitlemiseks tuleks palju preestreid kaasa tuua, tõuseb ta kõige rikkamaks kuningaks Saalomoni päevist saadik. Omaenda silmaga olen ma näinud arvutuid teemante, mis on kuhjatud Saalomoni varakambrisse Valge Surma taga. Aga äraandliku nõiaküti Gaguuli pärast ei saanud ma teps midagi kaasa võtta ja pääsesin hädavaevalt eluga. Mingu see, kes tuleb, kaardi järgi ja ronigu läbi lume Seeba Kuninganna vasakpoolse mäe tipuni. Selle põhjaküljelt läheb suur tee, mille ehitas Saalomon, ja sedakaudu on kolme päeva tee kuninga lossi. Tapku ta Gaguul. Palvetage minu hinge eest. Jääge jumalaga.

José da Silvestra.

Kui olin ülaltoodud kirja ette lugenud ja näidanud koopiat kaardist, mille originaali oli joonistanud vana sureva domi nõrk käsi, kes kasutas omaenda verd tindiks, järgnes hämmastunud vaikus.

“Ma olen küll sõitnud kaks korda ümber maailma ja heitnud ankru enamikus sadamates, aga poodagu mind raa külge nagu mässaja, kui ma kunagi sellist lugu oleksin kuulnud. Elus pole ma niisugust asja näinud ega ole tõtt öelda juturaamatustki lugenud.”

“See on kummaline jutustus, härra Quatermain,” sõnas Sir Henry. “Ma loodan, et te meile kärbseid pähe ei aja. Tean, et vahel ei panda paljuks mõnd kollanokka sel kombel sisse vedada.”

“Kui te tõesti nii mõtlete, Sir Henry,” ütlesin mina üsna pahaselt, pistes oma paberid taskusse, sest mulle ei meeldi, et mind peetakse mõneks neist tobudest, kes peavad luiskamist teravmeelsuseks ja hooplevad ilmast ilma uustulnukate ees uskumatute jahilugudega, mida kunagi ei ole juhtunud, “kui te tõesti nii mõtlete, siis olgu sel jutul lõpp.” Ja ma tõusin, et lahkuda.

Sir Henry pani oma suure käe mu õlale. “Istuge, härra Quatermain,” ütles ta, “palun vabandage mind. Ma näen väga hästi, et te ei kavatse sugugi meid petta, aga teie lugu kõlas nii veidrana, et suutsin seda vaevalt uskuda.”

“Te saate näha originaalkaarti ja kirja, kui me Durbanisse jõuame,” vastasin ma pisut leplikumalt, sest kui ma asja üle järele mõtlesin, leidsin isegi, et polnud midagi imestada, kui ta minu sõnades kahtlema lõi.

“Aga ma pole ju teile veel jutustanud teie vennast,” jätkasin siis. “Tundsin meest, kes oli temaga kaasas. Nimeks on tal Jim, ta on sünni poolest betšuaanalane, hea kütt ja pärismaalase kohta väga tark mees. Sel hommikul, kui härra Neville pidi teele asuma, nägin Jimi, kui ta seisis minu vankri juures ja lõikas tiislipuul tubakat.

“Jim,” küsisin temalt, “kuhu see retk teid õieti viib? Kas elevandijahile?”

“Ei, baas13,” vastas tema, “me läheme otsima midagi hoopis väärtuslikumat kui elevandiluu.”

“Ja mis see võiks küll olla?” jätkasin mina, sest muutusin uudishimulikuks. “Kas kuld?”

“Ei, baas, veel väärtuslikum kui kuld,” irvitas tema.

Ma ei küsinud rohkem, sest ei tahtnud uudishimu ilmutades oma väärikust alandada, kuid mu rahu oli häiritud. Jim sai tubaka lõikamisega valmis.

“Baas,” ütles ta.

Ma ei teinud väljagi.

“Baas,” ütles ta jälle.

“Noh, poiss, mis on?” küsisin mina.

“Baas, me läheme teemante otsima.”

“Teemante! Noh, sel juhul sihite küll valesse kanti. Peaksite seadma sammud teemandiväljade poole.”

“Baas, kas olete kunagi kuulnud Suleiman Bergist?” – see tähendab Saalomoni mägedest, Sir Henry.“Jah,” vastasin mina.

“Kas olete kuulnud, et seal on teemante?”

“Ma olen kuulnud mingit rumalat loba.”

“See ei ole loba, baas. Ma tundsin kord üht naist, kes tuli sealt ja jõudis Natalisse koos oma lapsega. Tema jutustas mulle. Nüüd on ta surnud.”

“Jim,” ütlesin mina, “sinu isand saab roaks aasvogel’itele,” – see tähendab raisakullidele – “kui ta teeb katset Suleimani maale jõuda, ja sina niisamuti, kui nad sinu viletsatelt vanadelt kontidelt üldse midagi leiavad noka vahele võtta.”

Tema irvitas. “Võib ju olla, baas. Kõik inimesed peavad kord surema. Mina lähen üsna hea meelega uusi kohti vaatama. Siinsed paigad hakkavad juba elevantidest tühjaks jääma.”

“No oota, poiss,” ütlesin mina, “kui see kondine vanamees sul ükskord kõrist kinni võtab, eks kuuleme, mis laulu sa siis laulad!”

Pool tundi hiljem nägin Neville’i vankrit minema sõitmas. Äkki pöördus Jim jooksuga tagasi. “Jumalaga, baas,” ütles ta, “ma ei tahtnud teele asuda, ilma et oleksin teiega jumalaga jätnud, sest kardan, et teil on õigus ja et me ei sõida enam kunagi tagasi lõuna poole.”

“Kas sinu isand kavatseb tõesti minna Suleimani mägedesse, Jim, või valetad sa?”

“Ei valeta,” vastas tema, “sinna ta läheb. Ta rääkis mulle, et peab iga hinna eest rikkaks saama või vähemalt püüdma saada. Seepärast võib ta ju sama hästi kui ükskõik mille muuga ka teemantidega õnne katsuda.”

“Oota natuke, Jim,” ütlesin mina, “ole hea, võta oma isanda jaoks kirjake kaasa ja luba mulle, et sa seda temale enne kätte ei anna, kui jõuate Injatisse.” – See oli mitusada miili eemal.

“Jah, baas.”

Niisiis võtsin paberilehe ja kirjutasin sinna: “Ronigu see, kes tuleb, läbi lume Seeba Kuninganna vasakpoolse mäe tipuni. Selle põhjaküljelt läheb suur tee, mille ehitas Saalomon …”

“Pane nüüd tähele, Jim,” ütlesin siis, “kui sa kirjakese oma isandale annad, ütle talle, et talitagu ta kõhklematult selle nõuande järgi. Praegu ei tohi sa talle seda kätte anda, sest ma ei taha, et ta tagasi pöörduks ja hakkaks mulle küsimusi esitama, millele ma niikuinii ei vasta. Ja nüüd lase käia, venivillem, vanker on juba peaaegu silmapiirilt kadunud.”

Jim võttis kirjakese ja läks, ning see on kõik, mida ma teie vennast tean, Sir Henry. Aga ma kardan väga …”

“Härra Quatermain,” sõnas nüüd Sir Henry, “ma lähen oma venda otsima. Lähen tema jälgedes Suleimani mägedesse ja ka üle nende kui vaja, kuni ma ta leian või kuni ma kindlasti teada saan, et ta on surnud. Kas tulete minuga kaasa?”

Ma olen, nagu ma vist juba kuskil ütlesin, väga ettevaatlik inimene, õieti lausa kartlik, ja see ettepanek hirmutas mind. Mulle tundus, et sellisele retkele minek tähendab kindlat surma, ja jättes kõrvale kõik muud kaalutlused, ei võinud ma veel surma minna, sest mul on poeg, kes vajab minu toetust.

“Ei, tänan teid, Sir Henry, arvan, et ma ei tule,” vastasin. “Olen liiga vana niisuguste pöörasuste jaoks. Me lõpetaksime niisamuti nagu mu vaene sõber Silvestre. Mul on poeg, kes minust sõltub, ja seepärast ei tohi ma mõttetult eluga riskida.”

Nii Sir Henry kui ka kapten Good näisid olevat väga pettunud.

“Härra Quatermain,” sõnas esimene, “ma olen jõukas mees ja see asi on mul väga südamel. Te võite nõuda oma teenete eest mõistlikkuse piires nii kõrget tasu, kui iganes heaks arvate, ja see makstakse teile enne teeleasumist välja. Veel enam – ma teen korralduse, et juhul kui meid kõiki või teid peaks tabama õnnetus, kindlustatakse teie pojale korralik elatis. Sellest pakkumisest näete, kui hädavajalikuks pean ma teie osavõttu. Ja kui me õnnekombel siiski sinna jõuame ja leiame teemante, jagatakse need võrdselt teie ja Goodi vahel. Mina neid ei taha. Ent muidugi mõista on selline suusõnaline lubadus täiesti väärtusetu, ehkki see käib samuti ka elevandiluu kohta, kui meil peaks õnnestuma seda hankida. Te võite mulle esitada oma tingimused, härra Quatermain. Ja loomulikult kannan mina kõik retkega seotud kulud.”

“Sir Henry,” vastasin talle, “see on kõige suuremeelsem pakkumine, mis mulle iial on tehtud, pakkumine, mille peale vaene kütt ja kaubitseja loomulikult ei tohi käega lüüa. Aga see on suurim ettevõte, millega mul kunagi tegemist on olnud, ja ma vajan aega, et selle üle järele mõelda. Annan teile vastuse enne, kui jõuame Durbanisse.”

“Väga hea,” nõustus Sir Henry.

Seepeale soovisin head ööd ja läksin oma kajutisse ning nägin und vaesest ammu surnud Silvestrest ja teemantidest.