Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 10

Esimest korda selle lühikese aja jooksul, mil ta oli Gaial, astus Trevize sisse Blissi majja, mis nüüdsest oli ka Pelorati kodu.

Trevize vaatas põgusalt ringi. Gaia majad olid enamasti lihtsad. Kuna planeedil ei tuntud halba ilma – temperatuur oli sel erilisel laiuskraadil kogu aeg mahe ning isegi tektoonilised kihid liikusid sujuvalt –, siis polnud ka mingit mõtet ehitada hooneid, mis nõudnuksid keerulist kaitsesüsteemi või loonuksid mingit erilist mugavust ebamugavas keskkonnas. Kogu planeet kujutas endast maja, mis oli mõeldud siinsetele asukatele peavarjuks.

Blissi peavari selles planeetmajas oli väike ja selle aknaid katsid pigem sirmid kui klaasid. Mööbel oli napp ja kaunikesti utilitaarne. Seintel rippusid hologrammpildid, millest üks kujutas üsna jahmunud ja kohmetunud Pelorati. Trevize’i huuli läbis tõmblus, kuid ta püüdis oma lõbustatust mitte välja näidata ning asus keskendunult vööd kohendama.

Bliss jälgis teda. Ta ei naeratanud nagu tavaliselt. Ta näis pigem tõsine, ta selged tumedad silmad olid pärani ja juuksed langesid maheda musta lainena õlgadele. Üksnes täidlased, punaga toonitud huuled andsid näole pisut värvi.

„Tänan, et tulid mind vaatama, Trev.”

„Janov palus ju nii tungivalt, Blissenobiarella.”

Bliss muigas. „Hästi öeldud. Kui sa hüüad mind edaspidi sündsalt ja ühesilbiliselt Blissiks, püüan mina sind, Trevize, kutsuda täis­nimega.” Ta komistas peaaegu märkamatult teisele silbile.

Trevize tõstis parema käe. „See oleks tore kokkulepe. Ma tunnustan Gaia kommet eelistada tavalises mõttevahetuses ühesilbilist nimeosa, nii et ma ei solvu, kui sa juhtud mind vahetevahel Treviks kutsuma. Siiski sobiks mulle rohkem, kui sa mind nii sageli kui võimalik Trevize’iks hüüaksid – ja mina ütlen sulle „Bliss”.”

Trevize uuris naist, nagu ta tegi alati, kui teda kohtas. Indiviidina oli Bliss noor naine, värskeis kahekümnendais. Osana Gaiast oli ta aga tuhandeid aastaid vana. Välimus ei kõnelnud selle kohta midagi, kuid vahet võis tunda, kui ta mõnikord rääkis, ja õhkkonnas, mis teda paratamatult ümbritses. Kas Trevize tahtis, et kõik oleksid sellised? Ei! Kindlasti mitte, aga ometi …

„Ma asun asja juurde,” sõnas Bliss. „Sa avaldasid soovi leida Maa …”

„Ma rääkisin Domiga,” kostis Trevize, kindlalt otsustanud ilma oma seisukoha rõhutamiseta Gaiale mitte järele anda.

„Jah, aga Domiga rääkides rääkisid sa Gaiaga ja iga selle osaga, nii et sa rääkisid ka näiteks minuga.”

„Kas sa kuulsid, kui ma rääkisin?”

„Ei, sest ma ei kuulanud. Aga kui ma oleksin tähele pannud, siis mäletaksin sinu sõnu. Palun tunnista seda ja läheme edasi … Sa avaldasid soovi leida Maa ja rõhutasid selle tähtsust. Mina seda tähtsust ei näe, kuid sul kipub alati õigus olema, nii et ma/meie, Gaia, pean/peame sinuga nõustuma. Kui see missioon aitab sul Gaia kohta otsust langetada, siis on see ka Gaiale oluline ja Gaia peab tulema sinuga, et sind kaitsta.”

„Kui sa ütled, et Gaia peab tulema minuga, siis tähendab see, et sina pead tulema minuga. On mul õigus?”

„Mina olen Gaia,” vastas Bliss lihtsalt.

„Nagu kõik selle planeedi peal ja põues. Miks siis just sina? Miks mitte mõni teine osa Gaiast?”

„Sellepärast et Pel tahab tulla koos sinuga, ja kui ta seda teeb, siis pole ta õnnelik mõne teise osaga Gaiast peale minu.”

Pelorat, kes istus tagasihoidlikult teises nurgas toolil (selg, nagu Trevize märkas, oma pildi poole), sõnas pehmelt: „Tõsi, Golan. Bliss on minu osa Gaiast.”

Bliss naeratas äkitselt. „Päris põnev, kui sinust nii mõeldakse. Muidugi on see ülimalt võõrapärane.”

„Olgu, vaatame.” Trevize pani käed kuklale ja hakkas end koos tooliga tahapoole kallutama. Istme peenikesed jalad nagisesid, kui ta seda tegi, ning ta jõudis kiiresti järeldusele, et tool pole niisuguseks mänguks küllalt tugev, ja laskis selle tagasi neljale jalale. „Kas sa oled ikka osa Gaiast, kui siit lahkud?”

„Ei pruugi olla. Ma võin ennast näiteks isoleerida, kui tunnen mingit tõsist ohtu lähenemas, nii et see ei pea tingimata Gaia peale langema – või kui selleks on mõni muu kaalukas põhjus. Seda muidugi ainult äärmise vajaduse korral. Üldiselt jään ma Gaia osaks.”

„Isegi kui me hüppame läbi hüperruumi?”

„Isegi siis, kuigi see teeb asja mõnevõrra keerulisemaks.”

„See ei kõla just eriti lohutavalt.”

„Mispärast?”

Trevize kirtsutas nina, nagu miimika ikka mõnele halvale lõhnale reageerib. „See tähendab, et kõike, mis minu laeval räägitakse ja tehakse, mida on võimalik kuulda ja näha, kuuleb ja näeb kogu Gaia.”

„Mina olen Gaia, nii et kõike, mida ma näen, kuulen ja tunnen, näeb, kuuleb ja tunneb ka Gaia.”

„Just. Isegi see sein näeb, kuuleb ja tunneb.”

Bliss vaatas Trevize’i osutatud seina poole ja kehitas õlgu. „Jah, see sein ka. Sel on ainult kaduvväike teadvus, nii et see tunneb ja mõistab lõputult vähe. Kuid ma eeldan, et vastuseks sellele, mida me näiteks praegu räägime, toimuvad mingid aatomisisesed muutused, mis aitavad teha selle Gaiale tervikuna kasulikumaks ja otstarbekamaks.”

„Aga kui ma tahan privaatsust? Kui ma ei taha, et sein teaks, mida ma teen või ütlen.”

Bliss näis ärrituvat ja Pelorat sekkus äkki. „Tead, Golan, ma ei taha vahele rääkida, sest ma ilmselt ei tea Gaiast kuigi palju. Kuid ma olen koos Blissiga elades siiski üht-teist taipama hakanud … Kui kõnnid Terminusel rahva seas, siis näed ja kuuled paljusid asju, ja midagi võib tõesti meelde jääda. Sa võid korraliku ajustimulatsiooni abil kõike koguni meelde tuletada, kuid enamasti ei hooli sa sellest. Sa lased sellel kaduda. Isegi kui jälgid mõnd emotsionaalset stseeni võõraste vahel ja oled sellest huvitatud. Kuid see ei puutu eriti sinusse, ja sa lased sel kaduda, unustad lihtsalt ära. Gaiaga peaks olema sama lugu. Isegi kui kogu Gaia teaks lähemalt sinu ette­võtmistest, ei tähenda see, et ta sellest tingimata hoolib. On mul õigus, kallis Bliss?”

„Ma pole sellele kunagi nii mõelnud, Pel, kuid su jutul on jumet. Privaatsus, millest Trev räägib – tähendab, Trevize –, pole meile üldse tähtis. Tegelikult ei saa mina/meie, Gaia, sellest aru. Mitte tahta olla osa – et sinu häält ei kuuldaks, su tegusid ei nähtaks ja su mõtteid ei tuntaks …” Bliss raputas jõuliselt pead. „Ma rääkisin, et me võime hädavajadusel end blokeerida, kuid kes tahaks niimoodi kas või tundigi elada?”

„Mina,” sõnas Trevize. „Sellepärast peangi leidma Maa – et leida kaalukas põhjus, kui seda üldse on, mis sundis mind valima inimkonnale nii hirmsat saatust.”

„See saatus pole hirmus, kuid aitab nüüd. Ma tulen teiega – mitte spiooni, vaid sõbra ja abilisena. Gaia ei tule teiega mitte kui spioon, vaid kui sõber ja abiline.”

„Gaia saaks mind kõige paremini aidata,” kostis Trevize süngelt, „kui ta juhataks mu Maale.”

Bliss raputas aeglaselt pead. „Gaia ei tea Maa asukohta. Dom on sulle seda juba öelnud.”

„Ma ei usu seda päriselt. Lõppeks peavad teil olema ürikud. Miks ma pole oma siinoleku ajal neid kordagi näinud? Isegi kui Gaia tõepoolest ei tea, kus Maa on, võiksin ma ürikute abil midagi teada saada. Ma tunnen Galaktikat arvestataval määral, kahtlemata palju paremini kui Gaia. Ma suudaksin mõista ja jälgida teie ürikutes antud vihjeid, mida Gaia võibolla päris hästi ei taba.”

„Mis ürikud need on, millest sa räägid, Trevize?”

„Igasugused. Raamatud, filmid, salvestised, hologrammid, tehised – mis teil iganes on. Ma pole siin näinud veel ühtegi asja, mida võiks ürikuks pidada. Kas sina oled, Janov?”

„Ei,” vastas Pelorat kõhklevalt. „Kuid ma pole ka otsinud.”

„Aga mina olen – omal vaiksel moel,” ütles Trevize, „ja pole midagi leidnud. Mitte midagi! Võin vaid oletada, et neid varjatakse minu eest. Huvitav, miks? Kas sina oskad vastata?”

Blissi noor sile laup tõmbus hämmelduses kortsu. „Miks sa seda varem ei küsinud? Mina/meie, Gaia, ei varja midagi ega valeta. Isoleeritu – isolatsioonis olev isik – võib valetada. Ta on piiratud – ja hirmunud, sest ta on piiratud. Gaia aga on suurte vaimsete võimetega planetaarne organism, mis ei tunne hirmu. Gaia ei tunne absoluutselt mingit vajadust valetada, tegelikkusele mittevastavaid kirjeldusi luua.”

Trevize turtsatas. „Aga miks siis kõiki ürikuid minu eest nii hoolega varjatakse? Ütle mulle mõni mõistlik põhjus.”

„Muidugi.” Bliss sirutas mõlemad käed enda ette, peopesad ülespoole. „Meil lihtsalt pole mingeid ürikuid.”