Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 15

Pelorat astus vaikselt juhtruumi, oodanud enne pikki hetki koputusele vastust. Ta leidis Trevize’i süvenenult tähevälja uurimas.

„Golan …” ütles ta ja ootas.

Trevize tõstis pilgu. „Janov! Võta istet … Kus Bliss on?”

„Magab … Nagu näha, oleme kosmoses.”

„Seda jah.” Trevize polnud Pelorati mõõdukast üllatusest üllatunud. Uues gravitatsioonilaevas polnud lihtsalt võimalik starti tajuda. Puudusid inertsiefektid, kiirendustõuked, heli, vibratsioon.

Võimeline isoleerima end vajalikul määral – ka täielikult – välistest gravitatsiooniväljadest, tõusis Kauge Täht planeedi pinnalt, otsekui hõljudes mingis kosmilises meres. Ja samal ajal püsis gravitatsioon laeva sees paradoksaalsel kombel normaalne.

Sellal kui laev viibis atmosfääris, polnud mõistagi vaja nii suurt kiirendust, et mööda vihisev õhk ja vibratsioon oleksid tajutavad. Aga kord juba atmosfäärist väljas, võis selle kiirust kõvasti tõsta, ilma et see reisijatele mõjunuks.

Laev oli tõeliselt mugav ja Trevize ei kujutanud ette, et seda saaks veelgi täiustada, enne kui saabub aeg, mil inimesed leiutavad mooduse lennata läbi hüperruumi ilma laevadeta ega muretse lähedaste gravitatsiooniväljade pärast, mis võivad osutuda liiga tugevaks. Praegu aga pidi Kauge Täht Gaia päikesest mitu päeva eemale kiirustama, et gravitatsioon oleks Hüppe sooritamiseks piisavalt nõrk.

„Golan, kallis sõber,” ütles Pelorat. „Kas ma võin sinuga natuke rääkida? Või oled sa liiga hõivatud?”

„Ma pole üldse hõivatud. Arvuti tegeleb kõigega, kui seda korralikult instrueerida. Mõnikord näib see mu juhiseid ette aimavat ja täidab need isegi enne, kui ma jõuan ennast väljendada.” Trevize paitas hellalt lauaplaati.

„Golan, me oleme sinuga selle lühikese aja jooksul, mil me teineteist tunneme, headeks sõpradeks saanud, kuigi pean tunnistama, et see aeg ei tundugi mulle eriti lühike. Nii palju on juhtunud. On tõepoolest iseäralik, et kui mõtlen oma parajalt pikale elule, siis pool kõigest, mis kogetud, on kokku surutud viimastesse kuudesse. Või näib see lihtsalt nõnda. Julgeksin isegi oletada …” Trevize tõstis käe. „Janov, ma olen kindel, et tegelikult ei tulnud sa mulle sellest rääkima. Sa alustasid juttu väitega, et meist on saanud lühikese aja jooksul suured sõbrad. On küll, ja me oleme nendeks ka jäänud. Kui nii võtta, siis oled sa Blissi tundnud veelgi lühemat aega, aga te olete isegi suuremad sõbrad.”

„See on muidugi hoopis teine asi,” sõnas Pelorat pisut kohmetunult köhatades.

„Muidugi,” ütles Trevize. „Aga mis meie lühiajalisest, kuid kestvast sõprusest siis järeldada saab?”

„Kui me, kallis sõber, oleme ikka veel sõbrad, nagu sa just praegu ütlesid, siis tuleb mul rääkida Blissist, kes, nagu sa samuti ütlesid, on mulle iseäralikult kallis.”

„Mõistan. Ja mida siis?”

„Ma tean, Golan, et sa ei salli Blissi, aga minu pärast, ma palun …”

Trevize tõstis jälle käe. „Üks hetk, Janov. Ma pole Blissist vaimustatud, kuid ta pole mulle ka mingi vihkamise objekt. Tegelikult pole mul tema vastu mingit vaenu. Ta on veetlev noor naine, ja isegi kui ta seda poleks, oleksin ma sinu pärast valmis teda selleks pidama. Hoopis Gaia on see, mida ma vihkan.”

„Kuid Bliss ongi Gaia.”

„Tean, Janov. See teebki asja nii keeruliseks. Kuni ma mõtlen Blissist kui isikust, pole mingit probleemi. Küll aga siis, kui ma mõtlen temast kui Gaiast.”

„Kuid sa ei andnud ju Gaiale võimalust, Golan … Kuule, sõber, las ma tunnistan midagi üles. Kui meil on Blissiga intiimsushetk, laseb ta mõnikord mul minutiks-paariks osa saada oma meelest. Mitte kauemaks, sest ta ütleb, et ma olen selle vastuvõtmiseks liiga vana … Oh, ära naera, Golan. Ka sina oleksid selleks liiga vana. Kui isoleeritu, näiteks sina või mina, jääks kauemaks kui minutiks-paariks Gaia osaks, tekiks tal tõenäoliselt ajukahjustus, viie või kümne minuti puhul on see juba pöördumatu … Kui sa ainult saaksid seda kogeda, Golan!”

„Mida? Pöördumatut ajukahjustust? Ei, tänan.”

„Golan, sa mõistad mind meelega valesti. Ma mõtlen just seda lühiajalist ühendust. Sa ei tea, millest sa ilma oled. See on kirjeldamatu. Bliss ütleb, et on olemas rõõmumeel. Seda võib võrrelda tilgakese veega, mida sa jood, kui oled peaaegu janusse suremas. Ma ei oskagi sulle rääkida, mis tunne see on. Sa saad jagada kõiki rõõme, mida miljard inimest eraldi kogevad. See rõõm pole püsiv, aga kui oleks, lakkaksid sa kiiresti seda tundmast. Gaia rõõm aga vibreerib – vilgub – kummalises pulseerivas rütmis, mis ei lase sind lahti. See on suurem rõõm – ei, mitte suurem, vaid parem rõõm kui see, mida sa eales oled omaette kogenud. Mulle tuleb nutt peale, kui Bliss minu ees ukse suleb …”

Trevize raputas pead. „Sa oled hämmastav ilukõneleja, mu sõber, kuid see kõlab kangesti sedamoodi, nagu kirjeldaksid sa sõltuvust pseudendorfiinist või mingist muust uimastist, mis pakub sulle lühiajalist rõõmu ja vastutasuks jätab su püsivasse pikaajalisse hirmu. See pole minu jaoks! Ma ei ole nõus müüma oma isikupära mingi lühiajalise rõõmutunde vastu.”

„Mina pole oma isikupära kaotanud, Golan.”

„Aga kui kauaks sul seda veel on, kui sa niiviisi jätkad, Janov? Sa nurud üha rohkem ja rohkem uimastit, kuni su aju saabki lõpuks kahjustatud. Janov, sa ei tohi lasta Blissil seda teha … Võibolla oleks parem, kui ma räägiksin tema endaga.”

„Ei! Ära tee seda! Tead, sa pole kuigi viisakas ja ma ei taha, et ta haavata saab. Kinnitan sulle, et ta hoolitseb minu eest selle koha pealt paremini, kui sa oskad ette kujutada. Tema muretseb võimaliku ajukahjustuse pärast rohkem kui ma ise. Selles võid sa kindel olla.”

„Hästi, siis räägin sinuga, Janov. Ära tee seda enam. Sa oled elanud viiskümmend kaks aastat oma naudingute ja rõõmudega ning su aju on nendega kohanenud. Ära lase uuel ja ebaharilikul pahel enda üle võimust võtta. Selle eest pead sa maksma kallist hinda – kui mitte kohe, siis kunagi kindlasti.”

„Jah, Golan,” sõnas Pelorat vaikselt, põrnitsedes oma kinganinasid. Siis ütles ta: „Hästi, sina saad asjast niimoodi aru. Aga kui sa oleksid ainurakne olend …”

„Ma tean, mida sa tahad öelda, Janov. Unusta ära. Oleme Blissiga juba sellele analoogiale vihjanud.”

„Jah, aga mõtle natuke. Kujutle ainurakseid organisme inimese tasemel teadvuse ja mõttejõuga ning neile avanevat võimalust muutuda hulkrakseks organismiks. Kas ainuraksed organismid ei hakkaks taga leinama oma eripära ja kibedalt kahetsema oma vältimatut moondumist mingi koondorganismi indiviidiks? Ja kas nad ei eksiks? Kas üksik rakk suudab eales kujutleda inimaju jõudu?”

Trevize raputas ägedalt pead. „Ei, Janov, see on väär analoogia. Ainuraksetel organismidel pole teadvust ega mõttejõudu – või kui ongi, siis on see nii kaduvväike, et tähendab niisama hästi kui olematust. Sellistele olenditele on ühinemine ja oma eripära kaotamine millegi minetamine, mida neil pole õieti olnudki. Inimene aga on teadlik ja omab mõttejõudu. Tema võib kaotada tõelise teadvuse ja tõelise sõltumatu intelligentsuse, nii et see analoogia langeb ära.”

Hetkeks valitses nende vahel vaikus, peaaegu rusuv vaikus. Lõpuks sõnas Pelorat, püüdes viia juttu teisele teemale: „Miks sa seda ekraani vaatad?”

„Harjumusest,” vastas Trevize virilalt naeratades. „Arvuti ütleb, et mind ei jälita ükski Gaia laev ega oota ees ühtki Sayshelli laevastikku. Kuid mina jälgin ikka ärevalt ekraani, lohutatuna oma võimetusest neid laevu näha, sellal kui arvuti tajurid on sadu kordi terasemad ja tungivamad kui minu silmad. Veelgi enam – arvutil on võime tajuda mõningaid kosmose imepeeni omadusi, mida minu meeled mingil tingimusel ei taju. Teades seda kõike, vaatan ma ikka.”

„Golan, kui me tõesti oleme sõbrad …”

„Luban sulle, et ma ei tee midagi, mis Blissi kurvastaks – vähemasti niipalju kui minu võimuses.”

„Ma mõtlesin hoopis midagi muud. Sa varjad minu eest sihtkohta, justkui ei usaldaks sa mulle seda. Kuhu sa lähed? Kas sa arvad end teadvat, kus Maa asub?”

Trevize vaatas üles ja kergitas kulme. „Palun vabandust. Ma olen seda saladust endale hoidnud, eks ole?”

„Jah, aga miks?”

„Tõepoolest, miks?” kostis Trevize. „Võibolla, mu sõber, olen ma seda teinud Blissi pärast.”

„Blissi pärast? Tähendab, sa ei taha, et tema teaks. Tõesti, mu sõber, teda võid sa küll täielikult usaldada.”

„Asi pole selles. Mis kasu oleks tema umbusaldamisest? Ma oletan, et ta võib soovi korral minu peast iga saladuse välja noppida. Minu põhjus võib olla märksa lapsikum. Mul on tunne, et sa pöörad tähele­panu ainult temale, just nagu mind enam polekski.”

Pelorat näis kohkunud. „Aga see pole tõsi, Golan!”

„Tean, kuid ma püüan oma tundeid analüüsida. Sina tulid praegu minu juurde, sest kartsid meie sõpruse pärast, ja mina tunnen sellele mõeldes, nagu oleks minul olnud seesama hirm. Ma küll pole seda endale avameelselt tunnistanud, kuid arvan, et olen tundnud end Blissist eraldatuna. Võibolla püüan ma sinu eest mõningaid asju kangekaelselt varjates seda tasa teha. See on vist lapsik.”

„Golan!”

„Ma ütlesin, see on lapsik. Kuid kes meist ei oleks aeg-ajalt lapsik? Sellest hoolimata oleme ju sõbrad. Nüüd on see asi selge ja ma ei mängi enam mingeid mänge. Me läheme Comporellonile.”

„Comporellonile?” küsis Pelorat, nagu oleks tal tekkinud mälulünk.

„Kindlasti mäletad mu reeturist sõpra Munn Li Comporit. Me kohtusime kolmekesi Sayshellil.”

Pelorati nägu omandas silmanähtavalt selge ilme. „Muidugi mäletan. Comporellon oli tema esivanemate maailm.”

„Kui oli. Ma ei pea vajalikuks uskuda ühtegi Compori sõna. Kuid Comporellon on tuntud maailm ja Compor ütles, et selle elanikud teavad midagi Maast. Niisiis läheme sinna ja uurime asja. See ei pruugi meid kuhugi viia, kuid on meie ainus lähtepunkt.”

Pelorat köhatas ja näis kahtlevat. „Oh, kallis sõber, oled sa kindel?”

„Siin pole midagi, milles kindel või mitte kindel olla. See on meie lähtepunkt ja olgu see kui tahes nõrk, meil pole lihtsalt muud valikut.”

„Jah, aga kui me teeme seda Compori jutu põhjal, siis peaksime vahest arvestama kõike, mida ta meile rääkis. Mulle justkui meenub, et ta rõhutas oma jutus, nagu ei eksisteeriks Maa enam elava planeedina – et selle pind on radioaktiivne ja täiesti elutu. Ja kui see nii on, siis läheme Comporellonile ilmaaegu.”