Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 5

1. augustil 1941 olin kahekümne ühe aastane ja lõpetanud Columbia ülikooli keemia eriala. Viimased kolm aastat olin kirjutanud professionaalseid ulmejutte, ja nüüd kiirustasin kohtuma ajakirja Astounding toimetaja John Campbelliga, kellele olin selleks ajaks müünud juba viis lugu. Tahtsin rääkida talle oma uuest ulmejutu ideest.

Mul oli plaan kirjutada ajalooline tulevikuromaan, rääkida lugu Galaktikaimpeeriumi langusest. Mu entusiasm oli vist nakkav, sest Campbell läks niisama põnevile, kui olin ma ise. Ta ei tahtnud, et ma piirduksin ühe looga. Ta tahtis tervet lugude sarja, mis kajastaks Esimese Galaktikaimpeeriumi languse ja Teise Galaktikaimpeeriumi tõusu vahelist tuhandeaastast segaduse aega. Seda kõike pidi valgustama „psühhoajaloo” teadus, mille me Campbelliga isekeskis sepitsesime.

Esimene lugu ilmus Astoundingi 1942. aasta maikuunumbris ja teine 1942. aasta juuni väljaandes. Need said otsemaid populaarseks ja Campbell kandis hoolt, et ma kirjutaksin enne aastakümne lõppu veel kuus lugu. Samas kasvasid lood pikemaks. Esimene koosnes vaid kaheteistkümnest tuhandest sõnast. Kolmest viimasest loost kahes oli juba viiskümmend tuhat sõna.

Aastakümne lõpuks olin juba sarjast tüdinud. Jätsin selle kõrvale ja tegelesin muude asjadega. Selleks ajaks aga olid mitmed kirjastused hakanud välja andma kõvade kaantega ulmeraamatuid. Üks selliseid oli poolprofessionaalne Gnome Press. Seal avaldati minu Asumi-­sari kolmes köites: „Asum” (1951), „Asum ja Impeerium” (1952) ning „Teine Asum” (1953). Need kolm raamatut said tuntuks Asumi triloogiana.

Raamatute müük ei edenenud kuigi hästi, sest Gnome Pressil polnud nende reklaamimiseks ja propageerimiseks raha. Ma ei saanud nende eest ei tunnustust ega honorari.

1961. aasta alguses rääkis Timothy Seldes, minu tolleaegne toimetaja Doubledays, et üks välismaa kirjastus palus temalt luba Asumi-raamatud uuesti välja anda. Kuna need polnud Doubleday valduses, esitas ta selle palve omakorda mulle. Kehitasin õlgu. „Ma pole huvitatud, Tim. Ma ei saa nende raamatute eest honorari.”

Kohkunud Seldes asus otsemaid Gnome Pressilt (mis oli selleks ajaks juba välja suremas) raamatutele õigusi taotlema. Sama aasta augustiks said teosed (koos raamatuga „Mina, robot”) Doubleday omandiks.

Sellest hetkest sai Asumi-sari tuule tiibadesse ja hakkas teenima tõusvat honorari. Doubleday avaldas triloogia ühes köites ja levitas seda Ulmekirjanduse Klubi kaudu. Seetõttu saigi Asumi-sari nii tuntuks.

1966. aastal Clevelandis peetud ülemaailmsel ulmekirjanduse konverentsil paluti ulmesõpradel anda oma hääl „kõigi aegade parimale sarjale”. See oli esimene (ja praeguseni viimane) kord, kus ulmežanr kanti Hugo auhinna taotlejate nimekirja. Asumi triloogia võitis auhinna, mis üha kasvatas sarja populaarsust.

Ulmesõbrad palusid aina tungivamalt, et ma sarja jätkaksin. Keeldusin viisakalt. Siiski olin meelitatud teadmisest, et sarja vastu olid hakanud huvi tundma ka need lugejad, keda polnud selle sünni ajal veel olemaski.

Doubleday aga võttis nõudmisi märksa tõsisemalt kui mina. Nad olid täitnud minu tuju kakskümmend aastat, aga kui nõudmised üha tungivamaks muutusid, kaotas kirjastus lõpuks kannatuse. 1981. aastal öeldi mulle, et ma lihtsalt pean kirjutama veel ühe Asumi romaani, ja valurahaks pakuti mulle tavalisest kümme korda suurema avansiga lepingut.

Nõustusin närviliselt. Sellest ajast, kui kirjutasin viimase Asumi- loo, oli möödunud kolmkümmend kaks aastat ja nüüd soovitati mul kirjutada järgmine, milles oleks 140 000 sõna – kaks korda rohkem kui üheski eelmises köites ja kolm korda rohkem kui üheski eelmises üksikjutus. Lugesin Asumi triloogia uuesti läbi, tõmbasin sügavalt hinge ja sukeldusin töösse.

Sarja neljas raamat „Asumi äär” ilmus 1982. aasta oktoobris ja siis juhtus midagi kummalist. Raamat sattus otsekohe New Yorgi ajakirja Times menuraamatute nimekirja. Minu ülimaks hämmastuseks püsis see seal kakskümmend kolm nädalat. Midagi sellist polnud minuga eales juhtunud.

Otsemaid tellis Doubleday minult lisa ja sai robotiromaanide täienduseks kaks raamatut. Siis tuli aeg pöörduda taas Asumi juurde.

Nii kirjutasin romaani „Asum ja Maa”, mis algab hetkest, mil lõpeb „Asumi äär”, ja mida te praegu käes hoiate. Oleks hea, kui vaataksite mälu värskendamiseks põgusalt üle „Asumi ääre”, kuid te ei pea seda tegema. „Asum ja Maa” on iseseisev raamat. Loodan, et see meeldib teile.

Isaac Asimov New York City, 1986