Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 11

Pelorat, kes näis olevat vähem jahmunud, toibus esimesena.

„Kallis,” sõnas ta leebelt. „See pole võimalik. Igal mõistlikul tsivilisatsioonil peavad olema ürikud.”

Bliss kergitas kulme. „Mõistan. Ma tahtsin vaid öelda, et meil pole selliseid ürikuid, millest Trev – Trevize – räägib või milliseid ta otsib. Minul/meil, Gaial, pole käsikirju, trükiseid, filme, arvuti andmepanku, mitte midagi. Meil pole asjassepuutuvaid raidkirju. See on kõik, mis ma ütlen. Loomulikult ei leidnud Trevize midagi niisugust, sest meil pole neid.”

„Mis teil siis on, kui teil pole ülestähendusi, milles mina tunneksin ära ürikud?” küsis Trevize.

Bliss vastas hoolikalt, hääldades sõnu, nagu räägiks ta lapsega:

„Minul/meil, Gaial, on mälu. Ma mäletan.”

„Mida sa mäletad?”

„Kõike.”

„Sa mäletad kogu informatsiooni?”

„Muidugi.”

„Kui suures ulatuses? Kui kaugele tagasi?”

„Määramata aja.”

„Ja sa võiksid mind varustada ajaloolise, biograafilise, geograafilise, teadusliku teabega? Isegi kohaliku lobaga?”

„Kõigega.”

„Ja kõik on selles väikeses peas.” Trevize osutas sardooniliselt Blissi paremale meelekohale.

„Ei,” ütles naine. „Gaia mälu ei piirdu üheainsa ajuga. Vaata.” Ta muutus järsku formaalseks ja isegi pisut karmiks, ta polnud enam üksnes Bliss, vaid mingi isikute sulam. „Enne ajaloo algust pidi olema aeg, kus inimesed olid nii primitiivsed, et nad ei osanud rääkida, aga neil oli mälu. Kõne leiutati selleks, et mälu väljendada ja ühelt isikult teisele üle kanda. Lõpuks leiutati kiri, et mälu üles tähendada ja seda läbi aja põlvkonnalt põlvkonnale edasi anda. Edaspidi on kõiki tehnoloogilisi edusamme kasutatud, et avardada mälu ülekandmiseks ja talletamiseks vajalikku ruumi ning lihtsustada soovitud teabe leidmist. Siis aga tulid ükskord indiviidid kokku ja moodustasid Gaia, ning kõik see hakkas iganema. Nüüd oleme pöördunud tagasi mälu ülestähendamise põhisüsteemi juurde, millel rajaneb kõik muu. Kas mõistad?”

„Sa tahad öelda, et kõigi Gaia ajude kogusumma võib meeles pidada suurema hulga teavet kui üksainus aju?” küsis Trevize.

„Muidugi.”

„Aga kui kõik Gaia ürikud on planetaarses mälus laiali, mis kasu on siis neist mingile Gaia individuaalsele osale?”

„Mis kasu sa iganes soovid. Mida ma ka teada ei tahaks, on see mõnes või mitmeski individuaalses meeles olemas. Kui see on väga fundamentaalne, nagu näiteks sõna „tool” tähendus, siis eksisteerib see igas mälus. Aga isegi kui see on midagi esoteerilist, mis on tallel vaid ühes Gaia mäluosas, siis võin ma selle vajaduse korral välja kutsuda, kuigi selline meenutamine võib võtta pisut rohkem aega kui mälu laiema leviku korral … Vaata, Trevize, kui sa tahad teada midagi, mida su mälus pole, siis loed vastavat raamatut või vaatad filmi või kasutad arvuti andmepanka. Mina skaneerin kogu Gaia mõistust.”

„Kuidas sa takistad kogu selle informatsiooni voolamist oma ajju, et su kolp ei lõhkeks?” uuris Trevize.

„Kas tahad mind pilgata, Trevize?”

„Jäta, Golan,” sekkus Pelorat. „Ära muutu ebaviisakaks.” Trevize pööras pilgu ühelt vestluskaaslaselt teisele ja laskis silmanähtava pingutusega näolihased lõdvaks. „Vabandust. Mind vaevab vastutus, mida ma endale ei taha, ja ma ei tea, kuidas sellest vabaneda. See teeb mind vastu mu enda tahtmist ebaviisakaks. Bliss, ma tahan tõesti teada. Kuidas te saate kätte teabe mõnest teisest ajust, talletamata seda seejärel oma ajju ja koormamata liigselt selle mahtu?”

„Ma ei tea oma ainsa aju detailsetest funktsioonidest midagi rohkemat kui sina, Trevize,” vastas Bliss. „Eeldatavasti tead sa oma päikese kaugust mingist naabertähest, kuid sa ei mõtle kogu aeg sellele. Sa salvestad selle teadmise kusagile ja võid selle alati vajaduse korral kätte leida. Kui pidada Gaia aju üheks suureks andmepangaks, siis võin ma pöörduda selle poole, kuid mul pole vaja mäletada teadlikult mingit üksikut fakti, mida olen kasutanud. Kui ma seda enam ei vaja, võin lasta sel mälust kaduda. Nii et võin selle tahtlikult sinna tagasi panna, kust võtsin.”

„Kui palju on Gaial rahvast, Bliss? Kui palju?”

„Umbes miljard inimest. Kas tahad hetke täpset arvu?”

Trevize naeratas nukralt. „Ma usun, et sa suudad soovi korral ka selle leida, kuid mulle piisab ligikaudsest.”

„Praegu,” kostis Bliss, „on populatsioon stabiilne ja kõigub teatud arvu ümber, mis ületab pisut miljardit. Ma võin öelda, kui palju see arv keskmist ületab või sellest allapoole jääb, kui ma oma teadvust laiendan ja, noh, tunnetan piire. Ma ei oska seda paremini seletada isikule, kes pole seda ise kogenud.”

„Mulle siiski tundub, et miljard inimmälu, millest suur hulk kuulub lastele, ei suuda kindlasti talletada kogu teavet, mida vajab üks keerukas ühiskond.”

„Kuid inimesed pole Gaial ainsad elusolendid, Trev.”

„Sa tahad öelda, et ka loomad mäletavad?”

„Mitte-inimajud ei salvesta mälestusi niisama tihedalt kui ­inimajud, ja suur osa kõigi ajude – nii inimajude kui ka mitte-inimajude – ruumist tuleb loovutada isiklikele mälestustele, mis on kasulik vaid neid sisaldava planetaarse teadvuse üksikosale. Siiski võib olulist osa väärtuslikumast teabest talletada – ja talletataksegi – ka loomade ajju, taimede kudedesse ja planeedi mineraal­struktuuri.”

„Mineraalstruktuuri? Sa pead silmas kive, mägesid?”

„Ja mõnel juhul ka ookeani ja atmosfääri. Ka need on osa Gaiast.”

„Aga mida võivad talletada elutud süsteemid?”

„Paljugi. Intensiivsus on küll madal, kuid maht on nii suur, et enamik Gaia kogumälust on kivides. Kivimälu otsimine ja ümberpaigutamine võtab natuke rohkem aega, nii et neisse eelistatakse talletada surnud andmeid – nii-öelda teavet, mida normaalse arengu korral harva tarvitatakse.”

„Mis juhtub, kui sureb keegi, kelle aju sisaldab olulist teavet?”

„See ei lähe kaotsi. See tõrjutakse aeglaselt välja, kui ajus tekib pärast surma segadus. Kuid mälu ümberjaotamiseks Gaia teistesse osadesse on küllalt aega. Lapse aju sünnib koos temaga ja korrastub kasvades, see ei arenda välja üksnes isiklikku mälu ja mõtteid, vaid ammutab vajalikke teadmisi ka teistest allikatest. See, mida sina nimetad hariduse omandamiseks, käib minul/meil, Gaial, täiesti automaatselt.”

„Ausõna, Golan,” sõnas Pelorat. „Mulle näib, et see kujutlus elavast maailmast väärib küll imetlust.”

Trevize heitis oma asumikaaslasele põgusa kõõrdpilgu. „Kindlasti, Janov, kuid mina pole sellest vaimustatud. See planeet – olgu ta nii suur ja mitmepalgeline kui tahes – tähendab ühte aju. Ühte! Iga sündiv aju segatakse tervikusse. Milline võimalus on siis opositsioonil, erimeelsusel? Kui sa mõtled inimkonna ajaloole, siis mõtled juhuslikule inimesele, kelle vähemuslikke vaateid võidakse ühiskonnas hukka mõista, kuid kes saavutab lõpuks võidu ja muudab maailma. Millised võimalused on siis Gaia ajaloo suurtel mässajatel?”

„Sisemine konflikt on ka Gaias,” vastas Bliss. „Sugugi iga Gaia aspekt ei pruugi leppida üldise vaatega.”

„See peab olema piiratud,” ütles Trevize. „Te ei saa ühesainsas organismis liiga suurt segadust tekitada, sest siis see enam ei toimiks. Kui progress ja areng just ei peatu, siis aeglustuvad igatahes. Kas me võime riskida segaduse tekitamisega terves Galaktikas? Kogu inimkonnas?”

„Kas sa pead nüüd oma otsust küsitavaks? Kas sa hakkad oma meelt muutma ja ütled nüüd, et Gaia on inimkonna tulevikuks ebasoovitav?” küsis Bliss silmanähtava erutuseta.

Trevize pigistas huuled kokku ja jäi kõhklema. Siis sõnas ta aeglaselt: „Ma sooviksin seda teha küll, aga … mitte praegu. Ma lähtusin oma otsuses millestki – millestki alateadlikust – ja kuni ma pole välja selgitanud, mis see oli, ei saa ma tõesti öelda, kas jätan oma otsuse jõusse või muudan seda. Seepärast jätkakem Maa teemadel.”

„Kas sa tunned, et saad teada selle olemuse, mille põhjal sa oma otsuse langetasid? Kas nii, Trevize?”

„Just selline tunne mul on … Nüüd ütleb Dom, et Gaia ei tea Maa asukohta. Ja sina oled arvatavasti temaga nõus.”

„Muidugi olen temaga nõus. Ma ei ole sugugi vähem Gaia kui tema.”

„Ja varjad minu eest teavet? Tähendab, teadlikult?”

„Muidugi mitte. Isegi kui Gaial oleks võimalik valetada, ei valetaks ta sulle. Me sõltume eelkõige sinu järeldustest ja meile on tähtis, et need oleksid täpsed, mis nõuab nende põhinemist tegelikkusel.”

„Sel juhul,” ütles Trevize, „kasutame ära sinu maailmamälu. Sondeeri seda ja ütle, kui kaugele tagasi see ulatub.”

Tekkis väike viivitus. Bliss vaatas Trevize’ile juhmilt otsa, justkui oleks ta langenud hetkeks transsi. Siis sõnas ta: „Viieteistkümne tuhande aasta taha.”

„Miks sa viivitasid?”

„See võttis aega. Vanad mälestused – tõeliselt vanad – on peaaegu kõik mäepõues ja nende väljakaevamine võtab aega.”

„Niisiis, viieteistkümne tuhande aasta taha? Kas siis asustati Gaia?”

„Ei, nii palju kui me teame, toimus see umbes kolm tuhat aastat varem.”

„Miks sa selles küll kahtled? Kas sina – Gaia – ei mäleta?”

„See oli enne, kui Gaia arenes niikaugele, et mälu muutus globaalseks nähtuseks,” vastas Bliss.

„Ometi pidi Gaia enne, kui te võisite loota kollektiivsele mälule, pidama arhiivi, Bliss. Arhiivi selle tavalises tähenduses: käsikirjad, salvestised, filmid ja nii edasi.”

„Vist küll, kuid vaevalt on need kogu selle aja säilinud.”

„Neid võidi kopeerida, või veel parem, globaalsesse mällu üle kanda, kui see oli kord välja arenenud.”

Bliss kortsutas kulmu. Taas tekkis viivitus, seekord pikem. „Ma ei leia mingeid märke neist varasematest ürikutest, millest sa räägid.”

„Mispärast?”

„Ma ei tea, Trevize. Ju polnud need eriti tähtsad. Asi võis olla nii. Ajal, kui hakati mõistma, et varased mittemälulised ürikud kõdunevad, loeti need vananenuks, heideti kõrvale.”

„Sa ei tea seda. Sa oletad ja kujutled, kuid ei tea. Gaia ei tea seda.”

Bliss langetas pilgu. „Küllap see nii on.”

„Küllap? Mina pole osa Gaiast ega pea seetõttu oletama, mida Gaia oletab – see peaks teile selgitama isolatsiooni tähtsust. Mina, isoleeritu, oletan midagi muud.”

„Mida sa oletad?”

„Esiteks olen ma kindel ühes asjas. Eksisteeriv tsivilisatsioon ei kipu oma varasemaid ürikuid hävitama. Kaugel sellest, et pidada neid vananenuks ja tarbetuks, ta suhtub neisse hoopis ülima lugupidamisega ja püüab neid kõigest väest säilitada. Kui Gaia eel­globaalsed ürikud hävitati, Bliss, siis polnud see hävitamine tõenäoliselt vabatahtlik.”

„Kuidas sa seda siis seletaksid?”

„Keegi või mingi jõud peale Trantori Teise Asumi elanike endi kõrvaldas Trantori Raamatukogust kõik viited Maale. Kas pole siis võimalik, et miski peale Gaia enda kõrvaldas ka Gaialt kõik viited Maale?”

„Kust te teate, et varased ülestähendused olid seotud Maaga?”

„Nagu sa ütled, asutati Gaia vähemalt kaheksateistkümne tuhande aasta eest. See viib meid tagasi Galaktikaimpeeriumi eelsesse perioodi, kui Galaktika asustati ja esimesed asustajad tulid Maalt. Pelorat kinnitab seda.”

Pelorat, keda see pöördumine tabas pisut ootamatult, köhatas hääle puhtaks. „Nii räägivad legendid, kallis sõber. Mina võtan neid legende tõsiselt ja arvan nagu Golan Trevize’gi, et inimsugu püsis algselt vaid ühe planeedi piirides ja et see planeet oli Maa. Varaseimad asustajad tulid Maalt.”

„Kui Gaia asutati hüperruumirännu algaastatel,” ütles Trevize, „siis on väga tõenäoline, et selle koloniseerisid maalased või vahest asukad mingist mitte väga vanast maailmast, mille maalased olid alles hiljaaegu koloniseerinud. Sel põhjusel peaksid ülestähendused Gaia asustamise ja esimeste aastatuhandete kohta olema kindlasti seotud Maa ja maalastega – ning neid ülestähendusi pole enam. Miski näib hoolitsevat selle eest, et Maad poleks üheski Galaktika ürikus mainitud. Ja kui see on nii, siis peab sel olema mingi põhjus.”

„See on oletus, Trevize,” lausus Bliss pahaselt. „Sul pole selle kohta tõendeid.”

„Kuid just Gaia rõhutab, et mul on eriline anne teha ebapiisavate tõendite põhjal õigeid järeldusi. Nii et kui ma jõuan mingile kindlale järeldusele, siis ära ütle, et mul pole tõendeid.”

Bliss vaikis.

„Seda enam on põhjust Maa üles otsida,” jätkas Trevize. „Ma kavatsen lahkuda niipea, kui Kauge Täht on valmis. Kas te mõlemad tahate ikka veel tulla?”

„Jah,” vastas Bliss kohe. „Jah,” ütles Pelorat.