Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 13

Sadas kerget vihma. Trevize vaatas taevasse, mis oli üleni hallikasvalge.

Ta kandis vihmakübarat, mis tõrjus piisad tagasi ja paiskas need igas suunas laiali. Peloratil, kes seisis väljaspool piiskade lennu­kaugust, polnud sellist kaitset. Trevize sõnas: „Ma ei saa aru, Janov, miks sa lased end märjaks sadada.”

„Märg ei tee mulle tüli, kallis sõber,” kostis Pelorat pühalikul ilmel nagu alati. „Vihm on soe ja kerge. Tuult pole ollagi. Ja pealegi, kui tsiteerida vanasõna: „Anacreonil tee nagu anakreonlased.”” Ta osutas gaialastele, kes seisid vaikides Kauge Tähe läheduses. Nood seisid hajusalt nagu puud Gaia saludes ja keegi ei kandnud vihmakübarat.

„Minu arvates,” ütles Trevize, „ei hooli nad seepärast märjaks saamisest, et kogu Gaia saab märjaks. Puud, rohi, pinnas – kõik on märjad, kõik on võrdselt Gaia osad koos gaialastega.”

„Küllap see nii on,” arvas Pelorat. „Varsti tuleb päike jälle välja ja kõik kuivab kiiresti. Riided ei kortsu ega tõmbu kokku, puudub jahutusefekt, ja kuna siin pole tarbetuid patogeenseid mikro­organisme, ei saa keegi nohu, grippi ega kopsupõletikku. Milleks siis muretseda natukese niiskuse pärast?”

Trevize’il polnud raske näha selles loogikat, kuid ta ei tahtnud kuidagi norimist jätta. Ta ütles: „Ikkagi poleks vaja sadada siis, kui me oleme lahkumas. Lõppude lõpuks allub vihm tahtele. Gaia ei laseks sadada, kui ta ei tahaks. See on peaaegu nagu põlguseavaldus meie vastu.”

„Võibolla Gaia hoopis nutab kurbusest meie lahkumise pärast.” Pelorati huul tõmbles pisut.

„Võibolla,” arvas Trevize. „Aga mina küll ei nuta.”

„Tegelikult oletan ma,” jätkas Pelorat, „et siinne pinnas vajab niisutust ja et see vajadus on palju tähtsam kui sinu igatsus päikesepaiste järele.”

Trevize muigas. „Mul on kahtlane tunne, et sulle tõesti meeldib see maailm – või kuidas? Ma mõtlen, et isegi Blissist hoolimata.”

„Jah, meeldib,” vastas Pelorat kergelt kaitsval toonil. „Ma olen alati elanud vaikset distsiplineeritud elu ja mõtlen, kui lihtne oleks mul elada siin, kus kogu maailm püüab olla vaikne ja distsiplineeritud … Lõppeks, Golan, kui me ehitame maja – või ka laeva –, siis püüame luua täiuslikku peavarju. Me varustame selle kõigega, mida vajame. Me korraldame nii, et sealne temperatuur, õhu kvaliteet, valgustus ja kõik muud tähtsad asjad oleksid meie kontrolli all, ning muudame nendega manipuleerides oma maja nii mugavaks kui vähegi võimalik. Gaia on kõigest mugavusiha ja turvatungi laiendus, mis ulatub üle terve planeedi. Mis selles halba on?”

„Halb on see,” sõnas Trevize, „et minu maja või laev on konstrueeritud minu jaoks. Mina pole konstrueeritud selle jaoks. Kui mina oleksin osa Gaiast, siis poleks tähtis, kui ideaalselt see planeet mulle sobib – mind häiriks ikkagi sügavalt tõsiasi, et ka mina pean temale sobima.”

Pelorat ajas huuled torru. „Võiks väita, et iga ühiskond vormib oma rahva enda näo järgi. Arenevad välja kombed, mis leiavad ühiskonnas mõtet ja aheldavad iga indiviidi kindlalt selle vajaduste külge.”

„Mulle teada olevates ühiskondades võib mässata. Neis leidub veidrikke, isegi kurjategijaid.”

„Kas sa kiidad veidrikud ja kurjategijad heaks?”

„Miks mitte? Meie sinuga oleme veidrikud. Me pole kindlasti tüüpilised Terminuse elanikud. Mis kurjategijatesse puutub, siis siin sõltub kõik definitsioonist. Kui kurjategijad on hind, mida me peame maksma mässajate, ketserite ja geeniuste eest, oleksin mina valmis seda maksma. Ma nõuan, et see hind oleks makstud.”

„Kas kurjategijad on ainus maksevahend? Kas geeniused ilma kurjategijateta ei tule kõne alla?”

„Ei saa olla geeniusi ja pühakuid, kui puuduvad normist tugevasti kõrvale kalduvad inimesed, ja ma ei mõista, kuidas saab neid olla ainult ühel pool normi. Peab ju eksisteerima mingi sümmeetria … Igatahes tahan mina, et mu otsust teha Gaiast inimkonna tuleviku mudel põhjendaks midagi paremat, kui et see on mugava kodu planetaarne versioon.”

„Oh, kallis sõber! Ma ei püüdnud veenda sind oma otsusega rahu tegema. Ma lihtsalt esitasin ühe mõtteav …”

Pelorat jäi vait. Bliss astus tema poole. Naise tumedad juuksed olid märjad ja kleit liibus kehale, rõhutades puusade silmatorkavat laiust. Ta noogutas neile.

„Palun vabandust viivituse pärast,” ütles ta pisut hingeldades. „Domiga läks rohkem aega, kui ma aimasin.”

„Sa ju tead kõike mis temagi,” sõnas Trevize.

„Mõnikord on asi tõlgendustes. Me pole ju identsed, nii et me vahetame ka mõtteid. Vaata,” jätkas Bliss pisut karmilt, „sul on kaks kätt. Need on mõlemad sinu osad ja näivad identsed, kui mitte arvestada, et üks on teise peegelpilt. Sa ei kasuta ju neid täpselt ühtemoodi! On asju, mida sa teed enamasti parema käega, ja asju, mida teed vasakuga. Erinevad tõlgendused, kui nii öelda.”

„Sa oled tal pihus,” sõnas Pelorat silmanähtava rahuldustundega.

Trevize noogutas. „Päris efektne analoogia, kui see puutuks asjasse – ja ma pole kindel, et puutub. Kas see tähendab, et me võime nüüd laeva minna? Väljas igatahes sajab.”

„Jaa, jaa. Meie rahvas on kõik maha tulnud ja laev on heas korras.” Bliss vaatas Trevize’i uudishimulikult. „Sa oled kuiv. Vihmapiisad kukuvad sinust mööda.”

„Jah, tõepoolest,” kostis Trevize. „Ma väldin märga.”

„Aga kas pole hea tunne vahetevahel märg olla?”

„Loomulikult on. Kuid minu, mitte vihma valikul.”

Bliss kehitas õlgu. „Olgu nagu soovid. Kogu meie pagas on peale laaditud, nii et läki.”

Nad kõndisid kolmekesi Kauge Tähe poole. Vihm muutus veelgi kergemaks, kuid rohi oli päris märg. Trevize astus ettevaatlikult, ent Bliss oli tuhvlid jalast võtnud ja kahlas neid käes hoides paljajalu läbi rohu.

„Väga mõnus,” ütles ta vastuseks Trevize’i allasuunatud pilgule.

„Hüva,” sõnas Trevize hajameelselt. Ja küsis siis ärritunult: „Aga miks need teised gaialased seal seisavad?”

„Nad jäädvustavad seda sündmust, mis on Gaia jaoks tähtis,” vastas Bliss. „Sa oled meile tähtis, Trevize. Sest kui sa peaksid oma retke tulemusena meelt muutma ja otsustad meie vastu, ei kasva me iial Galaxiaks ega jää isegi Gaiaks.”

„Niisiis olen ma Gaia jaoks, kogu maailma jaoks elu ja surma küsimus.”

„Küllap vist.”

Trevize peatus järsku ja võttis vihmakübara peast. Taevasse olid siginenud sinised laigud. Trevize ütles: „Kuid praegu on teil minu poolthääl. Kui te mu tapaksite, ei saaks ma iial seda tagasi võtta.”

„Golan,” pomises Pelorat kohkunult. „Sa räägid hirmsaid asju.”

„Isoleeritule tüüpilist juttu,” sõnas Bliss rahulikult. „Saa ometi aru, Trevize, et meid ei huvita ei sinu isik ega isegi su poolthääl. Meid huvitab tõde, meid huvitavad faktid. Sinu tähtsus seisneb üksnes meie juhtimises tõe juurde ja su hääl on tõe hääl. Vaid seda tahame sinult, ja kui me su tapaksime, et selle hääle tagasivõtmist vältida, siis me ainult peidaksime tõde iseenda eest.”

„Kui ma ütleksin teile, et tõde on mitte-Gaia, kas te nõustuksite siis kõik rõõmsalt surema?”

„Võibolla mitte just rõõmsalt, kuid nii see asi kord lõppeks.” ­

Trevize raputas pead. „Kui miski peaks mind veenma, et Gaia on koletis, kes peab surema, siis võiks see miski olla seesama väide, millega sa just praegu lagedale tulid.” Siis küsis ta pilku taas kannatlikult vaatavatele (ja oletatavasti ka kuulavatele) gaialastele pöörates: „Miks nad niiviisi hajusalt seisavad? Ja miks neid peab olema nii palju? Kui üks neist vaatleb seda sündmust ja talletab selle oma mällu, kas see pole siis kogu planeedile kättesaadav? Kas seda ei saa siis soovi korral talletada miljonisse kohta?”

„Nad vaatlevad seda igaüks oma nurga alt ja igaüks talletab selle teistest pisut erinevasse ajju,” vastas Bliss. „Kui kõik vaatlused on läbi uuritud, selgub, et toimuvat mõistetakse koguvaatluse kaudu palju paremini.”

„Ehk teisisõnu – tervik on suurem kui osade summa.”

„Täpselt. Sa oled ära tabanud Gaia eksistentsi põhiõigustuse. Sina kui inimindiviid koosned umbes viiekümnest triljonist rakust, kuid sina kui hulkrakne indiviid oled palju enamat kui nende viiekümne triljoni raku kogusumma. Kindlasti nõustud sa sellega.”

„Jah,” ütles Trevize. „Ma nõustun sellega.”

Ta astus laeva ja pööras end hetkeks, et heita veel viimane pilk Gaiale. Lühike vihmasadu oli toonud atmosfääri uut värskust. ­Trevize nägi rohelist, lopsakat, rahulikku ja vaikset maailma keset väsinud Galaktika keeristormi paigutatud muretuse aeda.

Ja Trevize lootis siiralt, et ei näe seda enam iial.