Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 9

Trevize oli ümbritsetud Gaia taltsusest. Temperatuur oli mõnus nagu alati ja õhk liikus mahedalt – värskendas, kuid ei jahutanud. Pilved sõudsid üle taeva, peites aeg-ajalt päikesevalgust, ja polnud kahtlust, et kui vee auramise tase maapinna ruutmeetri kohta oleks siin-seal piisavalt langenud, oleks vihm seda korvanud.

Puud kasvasid korrapäraste vahedega nagu aias – kahtlemata oli see nii terves maailmas. Maa ja meri olid parajas mõõdus ja mitme­kesisuses tulvil taimset ja loomset elu, mille hulgas valitses ökoloogiline tasakaal ning kus iga liigi arvukus kõikus kahtlemata tunnustatud optimaalsuse ümber – nagu inimestegi arvukus.

Kõigist asjadest, mis Trevize’i vaatevälja jäid, oli ainus metsik kaart pakil tema laev Kauge Täht.

Hulk Gaia inimkooslusest oli seda laeva hoolega puhastanud ja poleerinud. Laev oli varustatud värske söögi ja joogiga, selle sisustus oli välja vahetatud või ümber paigutatud ning mehaanilised seadmed üle kontrollitud. Trevize ise oli laeva arvuti hoolikalt üle vaadanud.

Samuti ei tulnud laeva tankida, kuna see oli üks vähestest Asumi gravitatsioonilaevadest, mis töötas Galaktika üldise gravitatsioonivälja energial, millest piisas kõigi ajastute tõenäoliselt eksisteerinud inimkondade võimalike laevastike varustamiseks, ilma et selle vähenemine oleks olnud mõõdetav.

Kolm kuud tagasi oli Trevize olnud Terminuse nõunik. Teisisõnu oli ta olnud Asumi Seadusandliku Kogu liige ja ex officio tähtis tegelane Galaktikas. Kas see oli tõesti vaid kolm kuud tagasi? Tundus, nagu oleks ta sel ametikohal olnud poole oma kolmekümne kahest eluaastast ja et tema ainus mure on olnud see, kas suur Seldoni Projekt maksab või ei, kas Asumi sujuv tõus planetaarsest külast Galaktika suurusjärku on korralikult kavandatud või mitte.

Mõneti võttes aga polnud temaga toimunud mingit muutust. Ta oli ikka veel nõunik. Tema staatus ja privileegid olid endised, kui mitte arvestada, et ta ei lootnud enam kunagi naasta Terminusele oma staatust ja privileege nõudma. Ta ei sobinud enam sugugi rohkem Asumi tohutusse kaosesse kui Gaia väikesesse korda. Tal polnud kusagil kodu, ta oli kõikjal vaeslaps.

Ta pigistas hambad kokku ja tõmbas sõrmed vihaselt läbi oma mustade juuste. Selle asemel et raisata aega oma saatuse haletsemisele, pidi ta leidma Maa. Pärast selle otsingu üleelamist oli tal piisavalt aega, et maha istuda ja nutta. Siis võis tal olla selleks isegi parem põhjus.

Ta mõtles vankumatu rahuga tagasi …

Kolme kuu eest oli ta koos Janov Peloratiga, tolle võimeka, kuid naiivse õpetlasega Terminuselt lahkunud. Pelorati oli selleks sundinud tema antikvaarne kihk avastada aegu kadunud Maa asukoht ja Trevize oli sattunud temaga kaasa, kasutades Pelorati eesmärki omaenda arvatava eesmärgi katteks. Nad ei leidnud Maad, kuid nad leidsid Gaia, ning siis oli Trevize olukorras, kus tal tuli langetada saatuslik otsus.

Nüüd oli tema, Trevize, see, kes oli teinud kannapöörde, keeranud ümber – ja otsis Maad.

Mis puutub Pelorati, siis oli ka tema leidnud midagi, mida polnud oodanud. Ta oli leidnud mustajuukselise tumedasilmse Blissi, noore naise, kes oli niisamuti Gaia nagu Domgi – nagu seda oli iga liivatera või rohulible. Pelorat oli hiliskeskeale omases tuhinas armunud endast poole nooremasse naisesse, kes, kummaline küll, näis sellega rahulduvat.

See oli tõepoolest kummaline, kuid Pelorat oli kahtlemata õnnelik ja Trevize mõtles alistunult, et igaüks peab leidma oma õnne omal viisil. See oli isikupärasus – individuaalsus, mida Trevize omal valikul (parajasti) kogu Galaktikas hävitas.

Valu tuli tagasi. Otsus, mille Trevize oli langetanud – ja oli pidanud langetama –, materdas teda lakkamatult ja …

„Golan!”

Hääl lõikas tema mõtteisse ja Trevize vaatas silmi pilgutades üles päikese poole.

„Ah, Janov,” lausus ta südamlikult – seda südamlikumalt, et ei tahtnud lasta Peloratil oma tusaseid mõtteid aimata. Tal õnnestus koguni rõõmsameelselt lisada: „Paistab, et sa oled suutnud ennast Blissi küljest lahti rebida.”

Pelorat raputas pead. Õrn tuuleõhk liigutas tema siidiseid valgeid juukseid ning ta pikk pühalik nägu säilitas kogu oma piklikkuse ja pühalikkuse. „Tegelikult, kulla sõber, oli tema see, kes tegi ette­paneku sind vaatama tulla, et sinuga ühest … ühest asjast rääkida. Mitte et ma ise poleks sind näha tahtnud, aga tema mõte paistab minu omast kiiremini liikuvat.”

Trevize naeratas. „Hea küll, Janov. Nagu ma mõistan, tulid sa minuga hüvasti jätma.”

„Ei, mitte päris. Pigem vastupidi. Golan, kui me sinuga Ter- minuselt lahkusime, püüdsin mina kõigest väest Maad leida. Ma olen peaaegu kogu oma elu sellele ülesandele pühendanud.”

„Ja mina jätkan, Janov. Nüüd on see minu ülesanne.”

„Jah, aga minu oma samuti. Veel.”

„Aga …” Trevize tõstis käe ja tegi ebamäärase, kõikehõlmava liigu­tuse, osutades ümbritsevale maailmale.

„Ma tahan tulla koos sinuga,” sõnas Pelorat äkilise kiire hingetõmbega.

Trevize oli jahmunud. „Sa ei mõtle seda tõsiselt, Janov. Sul on nüüd Gaia.”

„Ükskord tulen Gaiale tagasi, aga ma ei saa lasta sul üksi minna.”

„Küll saad. Ma suudan ise enda eest hoolitseda.”

„Ära solvu, Golan, aga sinu teadmistest ei piisa. Mina olen see, kes tunneb müüte ja legende. Mina võin sind juhatada.”

„Ja jätad Blissi siia? Mine ikka!”

Pelorati põsed värvusid õrnroosaks. „Seda ma küll ei tahaks, vennas, aga ta ütles, et …”

Trevize kortsutas kulmu. „Kas ta tahab sinust lahti saada, Janov? Ta lubas mulle …”

„Ei, sa ei mõista. Palun kuula mind, Golan. Sul on tõepoolest komme hakata teist lõpuni kuulamata parinal järeldusi tegema. Tean, see on sinu moodi, pealegi näib mul olevat mõneti raske lühidalt väljenduda, aga …”

„Hüva,” ütles Trevize leebelt. „Räägi nii, nagu sulle sobib, mis Blissil meeles mõlgub – ma kuulan su kannatlikult ära.”

„Tänan sind. Kui sa tõesti kavatsed kannatlik olla, siis võin ma selle vist otsekohe välja öelda. Tead, Bliss tahab kaasa tulla.”

„Bliss tahab kaasa tulla?” imestas Trevize. „No nüüd ma küll plahvatan. Või ei. Ütle, Janov, miks peaks Bliss tahtma kaasa tulla? Ma küsin seda rahulikult.”

„Ta ei rääkinud. Ta ütles, et tahab sinuga kõnelda.”

„Miks teda siis siin pole?”

„Ma arvan – arvan,” vastas Pelorat, „et talle on pigem jäänud mulje, et sa ei salli teda, Golan, ja ta kardab sulle läheneda. Olen püüdnud talle igati selgeks teha, sõber, et sul pole midagi tema vastu. Ma ei suuda uskuda, et keegi võiks temast natukenegi halvasti mõelda. Igatahes tahtis ta, et ma nii-öelda sinuga selle teema üles võtaksin. Kas ma võin talle öelda, et sa oled nõus temaga kohtuma, Golan?”

„Muidugi. Tulgu kas või kohe.”

„Ja sa oled mõistlik? Tead, sõber, see on tema tungiv soov. Ta ütles, et asi on elutähtis ja et ta lihtsalt peab sinuga tulema.”

„Põhjust ta sulle muidugi ei öelnud?”

„Ei, aga kui ta arvab, et ta peab, siis peab ka Gaia.”

„Tähendab, ma ei tohi keelduda. Kas nii, Janov?”

„Jah, ega vist, Golan.”