Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 14

Kui õhulüüs tema järel sulgus, tundis Trevize, nagu oleks ukse taha jäänud mitte just hirmuunenägu, kuid midagi nii tõsiselt eba­normaalset, et see oli takistanud teda vabalt hingata.

Ta oli täiesti teadlik, et üks osa sellest ebanormaalsusest on Blissi isikus ikka veel kohal. Kui oli Bliss, oli ka Gaia – ja ometi oli ­Trevize veendunud ka Blissi kohaloleku tähtsuses. Must kast töötas jälle ja Trevize lootis siiralt, et ta ei hakka sellesse kasti iial ülemäära uskuma.

Ta vaatas laevas ringi ja leidis selle ilusa olevat. See oli tema ainuomand hetkest, mil Asumi linnapea Harla Branno oli andnud talle käsu selle pardale minna ja tähtede vahele lennata – elava pikse­vardana, kes pidi tõmbama enda peale nende tule, keda peeti Asumi vaenlasteks. See ülesanne oli täidetud, kuid laev oli ikka veel tema käsutuses ja tal polnud plaaniski seda tagastada.

See oli olnud tema oma vaevalt mõned kuud, kuid tundus juba koduna – oma endist kodu Terminusel mäletas ta vaid ähmaselt.

Terminus! Asumi tsentriväline keskpunkt, mis pidi Seldoni Projekti kohaselt moodustama viie järgmise sajandi jooksul teise ja suurema Impeeriumi, ainult et tema, Trevize, oli selle rööpaist välja juhtinud. Oma otsusega muutis ta Asumi eimillekski ja lõi pinnase hoopis uuele ühiskonnale, uuele eluskeemile, hirmuäratavale revolutsioonile, mis pidi tulema suurem kui ükski teine alates hulkrakse elu tekkest.

Nüüd viibis ta retkel, mis pidi kinnitama (või ümber lükkama), kas ta oli talitanud õigesti.

Ta leidis end mõttesse ja liikumatusse tardunult ning raputas end ärritusega. Ta tõttas juhtruumi ja nägi, et arvuti on alles.

See säras. Kõik säras. Seal oli tehtud kõige hoolikam puhastus. Lülitid, mida ta peaaegu huupi katsetas, liikusid perfektselt, ja nagu kindlasti ainult tundus, senisest kergemalt. Ventilatsioonisüsteem töötas nii vaikselt, et Trevize tajus alles siis õhuvoolu, kui kallutas pea avade kohale.

Valgusring arvutilaual kumas ahvatlevalt. Trevize puudutas seda ja valgus levis üle laua, kus ilmusid nähtavale parema ja vasaku käe kontuurid. Ta tõmbas sügavalt hinge ja taipas, et oli hetkeks hingamise katkestanud. Gaialased ei teadnud midagi Asumi tehnoloogiast ja oleksid kergesti võinud ilma midagi halba kavatsemata arvutile viga teha. Nii kaugele polnud nad läinud: käed olid alles.

Kindluse saamiseks tuli siiski oma käed kontuuridele asetada ja Trevize kõhkles hetke. Ta pidi saama kohe teada, kas midagi on korrast ära – ja kui oli, siis mida võis ta teha? Parandada sai laeva ainult Terminusel, ja kui ta sinna läheks, ei laseks linnapea Branno tal kindlasti enam lahkuda. Aga kui ei läheks …

Ta tundis, kuidas ta süda rinnus taob – ja teadmatust polnud kindlasti mõtet pikendada.

Ta sirutas käed välja – parema ja vasaku – ning asetas need laual olevatele kontuuridele. Otsekohe tekkis tal tunne, nagu hoiaks tema käsi teine kätepaar. Tema meeled avardusid ning ta nägi ümberringi rohelist ja niisket Gaiat ning selle elanikke, kes ikka veel vaatasid. Kui ta sundis end pilku tõstma, nägi ta pilvist taevast. Siis kadusid pilved tema tahtel ja ta silme ees oli katkematu sina, kust Gaia päikesekera oli välja filtreeritud.

Nüüd tahtis ta, et taevasina kaoks, ja nägi tähti.

Ta kustutas need, tahtis jälle ja nägi Galaktikat, mis meenutas lühiperspektiivis tuleratast. Ta kontrollis arvutipilti ja reguleeris selle orientatsiooni, muutes aja näilist kulgu, ning pööras siis seda ühele ja teisele poole. Ta otsis üles Sayshelli päikese, Gaiale lähima tähtsa tähe, seejärel Terminuse päikese, ning Trantori oma – üks teise järel. Ta reisis Galaktika kaardil, mis asus arvuti sisemuses, tähelt tähele.

Siis tõmbas ta käed kontuuridelt ja naasis reaalsesse maailma, kus taipas, et oli kogu selle aja seisnud poolkummargil arvuti kohal. Ta tundis end kangena ja pidi enne istumist selga sirutama.

Ta silmitses arvutit sooja kergendustundega. See oli töötanud veatult. See oli olnud ehk isegi tundlikum, ja Trevize sai kirjeldada oma tunnet selle vastu üksnes kui armastust. Igatahes kui ta hoidis selle käsi (ta keeldus resoluutselt tunnistamast, et kujutles neid kui tema käsi), sai neist tervik ning Trevize’i tahe juhtis, kontrollis ja koges kõike, moodustas osa mingist suuremast minast. Tema ja arvuti tundsid vähesel määral (nagu ta järsku ärevusega mõtles) sedasama mis Gaia palju suuremal määral.

Ta raputas pead. Ei! Tema ja arvuti puhul on tema, Trevize, see, kes valitseb. Arvuti oli asi, mis allus talle täielikult.

Ta tõusis ning astus kompaktsesse köögi- ja söögiruumi. Seal leidus hulgaliselt igasugust toitu, seal olid korralikud külmetus- ja lihtsad kuumutusvahendid. Trevize oli juba märganud, et raamat- filmid tema toas on heas korras, ning oli peaaegu kindel – ei, täiesti kindel –, et ka Pelorati isikliku raamatukoguga on kõik kombes. Muidu oleks ta juba midagi kuulnud.

Pelorat! Talle meenus sõber. Trevize astus Pelorati tuppa. „Janov, kas Blissile ka siin ruumi jätkub?”

„Oo jaa, piisavalt.”

„Ma võin teha meie ühisruumist talle magamistoa.”

Bliss tõstis pilgu, silmad pärani. „Ma ei soovi omaette tuba. Ma olen täiesti rahul, kui jään siia Peli juurde. Muidugi oletan, et võin vajaduse korral kasutada ka teisi ruume. Näiteks võimlat.”

„Muidugi. Kõiki peale minu toa.”

„Hästi. Just sellise asjakorralduse oleksin minagi välja pakkunud, kui mul oleksid olnud selleks vajalikud eeldused. Loomulikult jääd sa meist eraldi.”

„Loomulikult,” sõnas Trevize maha vaadates ja nähes, et tema kingad ulatuvad üle läve. Ta astus pool sammu tagasi ja ütles karmilt: „See, Bliss, pole koht, kus mesinädalaid pidada.”

„Ma ütleksin siinset kompaktsust silmas pidades, et just selleks see ongi, ehkki Gaia tegi selle varasemast poole avaramaks.”

Trevize hoidis muiet tagasi. „Sa pead olema väga sõbralik.”

„Me olemegi,” kostis Pelorat, kes tundis end vestluse teema tõttu selgesti ebamugavalt. „Kuid tõesti, sõber, sa võid jätta meie omavahelised asjad meie otsustada.”

„Tegelikult ei saa ma seda teha,” ütles Trevize aeglaselt. „Ma pean veel kord ütlema, et see pole mesinädalate koht. Mul pole midagi selle vastu, mida te teete vastastikusel nõusolekul, kuid te peate aru saama, et teil puudub privaatsus. Loodan, et mõistad mind, Bliss.”

„Seal on uks,” kostis Bliss. „Ja ma kujutan ette, et sa ei häiri meid enam, kui see on lukus – tähendab, tõelise hädaolukorra puudumisel.”

„Muidugi ei häiri. Aga need seinad pole helikindlad.”

„Sa tahad öelda, Trevize,” sõnas Bliss, „et kuuled üsna selgelt meie juttu ja hääli, mida me võime vahekorra ajal teha?”

„Jah, just seda tahan ma öelda. Seda silmas pidades loodan, et mõistate vajadust siin oma aktiivsust piirata. See võib teile eba­mugavusi valmistada ja mul on väga kahju, kuid olukord on selline.”

Pelorat köhatas ja sõnas leebelt: „Tegelikult, Golan, olen ma selle probleemiga juba kokku puutunud. Saad aru, iga tunnet, mida Bliss kogeb minuga koos olles, kogeb terve Gaia.”

„Ma olen selle peale mõelnud, Janov,” ütles Trevize, ja paistis, nagu hoiaks ta tagasi võpatust. „Mul polnud plaanis seda mainida – lihtsalt juhuks, kui sina pole selle peale tulnud.”

„Aga kahjuks tulin,” tunnistas Pelorat.

„Ära tee sellest suurt numbrit, Trevize,” soovitas Bliss. „Iga hetk on Gaial tuhandeid inimesi, kes tegelevad seksiga, miljoneid, kes söövad, joovad või on hõivatud mingi muu nauditava toiminguga. See suurendab Gaia üldist rõõmu, mida tunneb iga selle osa. Alamatel loomadel, taimedel, mineraalidel on oma tagasihoidlikumad naudingud, mis samuti mõjutavad üldist teadlikku rõõmu, mida Gaia tunneb kogu aeg kõigis oma osades ja mida ükski teine maailm ei tunne.”

„Meil on oma erilised rõõmud,” ütles Trevize, „mida me võime teataval viisil jagada, kui soovime, ja endale hoida, kui soovime.”

„Kui sa saaksid tunda meie omi, siis teaksid, kui vaesed teie, isoleeritud, selle koha pealt olete.”

„Kust sina tead, mida meie tunneme?”

„Isegi tundmata seda, mida teie tunnete, on põhjust oletada, et ühised naudingud peavad olema rikkamad kui need, mida tunneb üks isoleeritud indiviid.”

„Võibolla, aga isegi kui minu naudingud oleksid vaesed, hoiaksin mina oma rõõmud ja mured endale ja lepiksin nendega, nii väikesed kui need on, ja jääksin iseendaks, olemata lähima kivi verevend.”

„Ära mõnita,” ütles Bliss. „Teie väärtustate iga mineraalikristalli oma luudes ja hammastes ega taha, et ükski neist saaks kannatada, ehkki neil pole rohkem teadvust kui sama suurel kivikristallil.”

„See on tõsi,” kostis Trevize tõrksalt. „Kuid meil on õnnestunud sellest teemast pääseda. Mind ei huvita, kas kogu Gaia jagab sinu rõõmu, Bliss, aga mina ei taha seda jagada. Me elame siin suletud ruumides ja ma ei soovi olla sunnitud isegi kaudselt osalema teie toimingutes.”

„See on vaidlus eimillegi üle, kallis sõber,” ütles Pelorat. „Ka minul pole vähimatki soovi sinu privaatsust rikkuda. Enda oma samuti mitte. Meie Blissiga jääme diskreetseks. Eks ole, Bliss?”

„Nagu soovid, Pel.”

„Lõppeks,” jätkas Pelorat, „veedame ju märksa rohkem aega planeetidel, kui ringleme kosmoses, ja planeetidel on tõelise privaatsuse võimalused …”

„Mul on ükskõik, mida te planeetidel teete,” katkestas Trevize. „Kuid sellel laeval olen mina peremees.”

„Täpselt,” sõnas Pelorat.

„Kui see asi on nüüd sirgeks räägitud, oleks aeg startida.”

„Oota.” Pelorat sirutas käe ja haaras Trevize’il varrukast. „Kuhu me stardime? Sa ju ei tea, kus Maa asub, mina ja Bliss samuti mitte. Ega sinu arvuti – sest sa rääkisid mulle ükskord ammu, et sellel puudub Maa kohta igasugune teave. Mida sa siis kavatsed teha? Sa ei saa lihtsalt huupi kosmoses ringi triivida, kulla sõber.” Selle peale naeratas Trevize peaaegu rõõmsalt. Esimest korda pärast seda, kui ta oli sattunud Gaia haardesse, tundis ta end oma saatuse peremehena.

„Kinnitan sulle,” vastas ta, „et ma ei kavatsegi triivida. Ma tean täpselt, kuhu lendan.”