Читать книгу Asum ja Maa - Isaac Asimov - Страница 8

„Miks ma seda tegin?” küsis Golan Trevize.

See oli tuttav küsimus. Sestpeale, kui ta oli saabunud Gaiale, oli ta seda endale sageli esitanud. Ta ärkas mõnusas ööjaheduses sügavast unest ja juba kuuliski oma vaimus selle küsimuse helitut kõla nagu tasast trummimängu. Miks ma seda tegin? Miks ma seda tegin?

Seekord suutis ta juba küsida seda Domilt, auväärselt Gaia raugalt.

Dom oli täiesti teadlik Trevize’i pingest, sest ta tundis nõuniku meelte koetist. Ta ei vastanud küsimusele. Gaia ei tohtinud iial mingil moel Trevize’i meelt mõjutada ja parim viis ahvatlusele vastu panna oli tema tundmisi püüdlikult eirata.

„Mida, Trev?” küsis Dom. Tal oli raske kasutada kellegi poole pöördudes rohkem kui ühte silpi, kuid sellest polnud midagi. Trevize hakkas juba sellega mõneti harjuma.

„Otsustasin just nii,” kostis Trevize. „Valisin tulevikuks Gaia.”

„Sul oli õigus nii otsustada,” sõnas Dom, kes istus ja vaatas oma vanade aukus silmadega tõsiselt üles asumlase poole, kes seisis.

„Sa ütled, et mul on õigus,” lausus Trevize kärsitult.

„Mina/meie tean/teame, et on. See on sinu väärtus. Sul on võime teha puudulike andmete põhjal õigeid otsuseid, ja niisugune oli sinu otsus. Sa valisid Gaia! Sa lükkasid kõrvale Galaktikaimpeeriumi anarhia, mis rajaneb Esimese Asumi tehnoloogial, samuti anarhia, mis rajaneb Teise Asumi vaimsusel. Sa otsustasid, et kumbki ei püsi kaua stabiilne. Niisiis valisid Gaia.”

„Jah,” ütles Trevize. „Just! Ma valisin Gaia, superorganismi, terve planeedi ühes mõistuse ja isiksusega, nii et tuleks öelda „mina/meie, Gaia” kui välmitud asesõna väljendamatu väljendamiseks.” Ta sammus rahutult mööda põrandat. „Ja sellest saab lõpuks Galaxia, ülisuperorganism, mis hõlmab kogu Linnutee parve.”

Ta peatus ja pöördus peaaegu metsikul ilmel Domi poole. „Ma tunnen, et mul on õigus, nagu sinagi tunned. Kuid sina soovid, et tuleks Galaxia ning oled mu otsusega rahul. Kuid minus on midagi, mis seda ei soovi, ja sel põhjusel ei saa ma nii kergekäeliselt otsuse õigsusega leppida. Ma tahan teada, miks ma nii otsustasin. Ma tahan otsuse õigsust kaaluda ja hinnata ning sellega rahu teha. Paljast õigsuse tundest ei piisa. Kust ma tean, kas mul on õigus? Milline juhtkiri mulle õiguse annab?”

„Mina/meie, Gaia, ei tea, kust pärineb sinu õige otsus. Kas seda ongi tähtis teada, nii kaua kui meil see otsus on?”

„Sa kõneled kogu planeedi nimel, eks ole? Planeedi iga kaste- piisa, iga kivi, isegi vedela tuuma ühise teadvuse nimel?”

„Ma teen seda, nagu mis tahes osa planeedist, kus üldine teadvus on piisavalt suur.”

„Ja kas see üldine teadvus on rahul minu kasutamisega musta kastina? Kas seni, kuni must kast töötab, pole tähtis, mida see sisaldab? See ei sobi mulle. Mulle ei paku erilist naudingut olla must kast. Ma tahan teada, mis selle sees on. Ma tahan teada, kuidas ja miks ma valisin tulevikuks Gaia ja Galaxia – et saaksin puhata ja leiaksin rahu.”

„Aga miks sulle see otsus ei meeldi või mispärast sa selles nii väga kahtled?”

Trevize tõmbas sügavalt hinge ning vastas aeglaselt, vaikse, kuid jõulise häälega: „Sellepärast, et ma ei taha olla osa superorganismist. Ma ei taha olla selle tarbetu osa, mis kõrvaldataks, kui superorganism peab seda kõrvaldamist tervikule kasulikuks.”

Dom vaatas Trevize’ile mõtlikult otsa. „Kas sina, Trev, tahad siis oma otsust muuta? Muide, sa võid seda teha.”

„Tahaksin väga, aga ma ei saa lihtsalt sellepärast, et mulle ei meeldi seda teha. Selleks et nüüd midagi teha, pean ma teadma, kas see otsus on vale või õige. Tundmisest üksi ei piisa.”

„Kui sa tunned, et sul on õigus, siis on sul õigus.” Ikka seesama vaikne rahulik hääl, mis pani Trevize’i tundma end veelgi metsikumana, kuivõrd vastandus tema seesmisele rahutusele.

Siis ütles Trevize poolsosinal, murdes välja pidevast vaakumisest tundmise ja teadmise vahel: „Ma pean leidma Maa.”

„Kas see on seotud sinu kirgliku vajadusega teadmise järele?” „See on veel üks probleem, mis mind talumatult piinab – ja ma tunnen, et need on omavahel seotud. Kas ma pole must kast? Ma tunnen, et nende vahel on seos. Kas sellest ei piisa, et võtaksite seda kui fakti?”

„Võibolla piisab,” vastas Dom meelerahus.

„Kui arvestada, et juba tuhandeid aastaid – võibolla kakskümmend tuhat aastat – on Galaktika rahvas muretsenud Maa pärast. Kuis on siis võimalik, et me kõik oleme oma sünniplaneedi unustanud?”

„Kakskümmend tuhat aastat on pikem aeg, kui te ette kujutate. Varasel Impeeriumil on mitmeid külgi, millest me vähe teame. Paljud legendid on tõenäoliselt väljamõeldised, kuid me kordame ja isegi usume neid, sest meil pole mingit aseainet. Ja Maa on vanem kui Impeerium.”

„Kindlasti on olemas mingid ürikud. Mu hea sõber Pelorat kogub varase Maa müüte ja legende – kõike, mida tal õnnestub kusagilt kokku kraapida. See on tema kutse, ja mis veelgi tähtsam, harrastus. Need müüdid ja legendid ongi kõik, mis meil on. Meil pole mingeid reaalseid ürikuid, mingeid dokumente.”

„Kakskümmend tuhat aastat vanu dokumente? Kõik kõduneb, hukkub, hävib hooletuse või sõja mahitusel.”

„Meil peaksid olema nende ürikute jäljed: koopiad, koopiate koopiad ja koopiate koopiate koopiad – kasulik materjal, mis on palju noorem kui kakskümmend tuhat aastat. Aga need on kõrvaldatud. Galaktika Trantori Raamatukogus pidi olema dokumente Maa kohta. Teadaolevates ajaloolistes ürikutes viidatakse nendele dokumentidele, kuid Galaktika Raamatukogus neid enam pole. Viiteid võib ju olla, aga tsitaate küll mitte.”

„Tuleta meelde, et mõni sajand tagasi langes Trantor rüüstamise ohvriks.”

„Raamatukogu jäi puutumata. Seda kaitsesid Teise Asumi elavjõud. Just need elavjõud, kes hiljaaegu avastasid, et Maad puudutavaid materjale enam pole. Need materjalid kõrvaldati sihilikult alles hiljaaegu. Mispärast?” Trevize jäi seisma ja vaatas Domile ainiti otsa. „Kui leian Maa, siis uurin välja, mida see varjab …”

„Varjab?”

„Varjab ise või varjatakse seda. Mul on tunne, et kui ma olen selle ükskord välja selgitanud, siis saan teada, miks ma eelistasin meie isikupärale Gaiat ja Galaxiat. Siis ma eeldatavasti enam ei tunne, vaid tean, kas mul on õigus.” Trevize kergitas lootusetult õlgu. „Ja olgu siis nõnda.”

„Kui sa tunned, et see on nii,” sõnas Dom, „ja kui sa tunned, et pead Maad otsima, siis me muidugi aitame sind, nagu suudame. Sest see abi on piiratud. Näiteks mina/meie, Gaia, ei tea meie Galaktikat moodustavate maailmade kõrbes kohta, kus Maa võiks paikneda.”

„Sellegipoolest pean ma otsima,” ütles Trevize. „Isegi kui Galaktika lõputu tähetolm teeb selle otsingu näiliselt lootusetuks ja isegi kui ma pean otsima üksi.”