Читать книгу Enne Asumit - Isaac Asimov - Страница 10

Seldon polnud sugugi kindel, et kohtub Imperaatoriga. Ta arvas, et parimal juhul kohtub ta mõne neljanda või viienda järgu ametnikuga, kes väidab, et kõneleb Imperaatori nimel.

Kui paljud inimesed üldse Imperaatorit nägid? Lihas ja veres, mitte holovisioonis? Kui paljud inimesed nägid tõelist, käegakatsutavat valitsejat, kes ei lahkunud kunagi Impeeriumi pinnalt, millel tema, Seldon, praegu sõitis?

See hulk oli kaduvväike. Kakskümmend viis miljonit asustatud maailma, millest igaühel miljard või rohkem inimest – kui paljud neist kvadriljonidest inimestest olid näinud või pidid nägema elusat Imperaatorit? Tuhat?

Ja kas keegi sellest hooliski? Imperaator polnud midagi muud kui Impeeriumi sümbol, nagu kosmoselaeva ja päikese märk, ent mitte nii läbiv, mitte nii reaalne. Mitte Imperaator, vaid tema kõikjal liikuvad sõdurid ja ametnikud esindasid praegu Impeeriumi, mis oli muutunud oma rahvale koormaks.

Nii oligi, et kui Seldon juhatati parajalt suurde, pillavalt sisus-tatud tuppa, kus istus akendega alkoovis laua äärel üks noorepoolne mees, üks jalg maas ja teine üle lauaserva kõikumas, tabas ta end mõttelt, et nii malbe ja heatahtlik pilk peaks iseloomustama iga ametnikku. Ta oli ikka ja jälle kogenud, et valitsusametnikud – eriti need, kes olid Imperaatori teenistuses – näisid kogu aeg tõsised, justkui kannaksid oma õlgadel kogu Galaktika raskust. Ning näis, et mida tähtsusetumad nad on, seda tõsisem ja ähvardavam on nende ilme.

See mees siin paistis olevat nii kõrge ametnik, kelle peale säras nii ere võimupäike, et ta ei tundnud vajadust seda kulmukortsutuse pilvedega varjutada.

Seldon ei teadnud, millist vaimustust väljendada, ning pidas paremaks vaikida ja lasta teisel esimesena rääkida.

Ametnik ütles: „Te olete vist Hari Seldon. Matemaatik.”

Seldon vastas lühidalt: „Jah, härra.” Ning jäi jälle ootama.

Noormees viipas käega. „Pigem „Majesteet”, kuid ma vihkan tsere­mooniat. Muud mu ümber polegi ja ma olen sellest väsinud. Me oleme omavahel, nii et mulle mõjuks hästi, kui jätaksime tsere­moonia. Võtke istet, professor.”

Keset juttu sai Seldon aru, et ta vestleb Imperaator Cleoniga – Cleon I-ga –, ning tundis end hingetuks jäävat. Oli märgata kerget sarnasust (nüüd vaadates) ametliku holograafiga, mis ilmus pidevalt uudistes, kuid selles holograafis oli Cleon alati imposantselt riides ning näis pikem, suursugusem, jäise näoga.

Siin ta oli, holograafi originaal, ja tundus täiesti tavaline.

Seldon ei liikunud paigast.

Imperaator kortsutas kergelt kulmu, ning harjunud käsutama, isegi kui püüdis sellest ajutiselt hoiduda, ütles otsustavalt: „Ma ütlesin, võtke istet, mees. Sellel toolil. Kähku!”

Seldon istus kõnevõimetuna toolile. Ta ei suutnud enam öelda isegi: „Jah, Majesteet.”

Cleon naeratas. „Juba parem. Nüüd võime rääkida nagu semud, kes me ju tegelikult oleme, kui tseremoonia kõrvale jääb. Eks ole, sõber?”

Seldon poetas ettevaatlikult: „Kuidas Teie Imperaatorlik Majes-teet ütleb, nii on.”

„Oh, miks te nii ettevaatlik olete? Ma tahan teiega rääkida nagu võrdne võrdsega. See on minu tuju. Rahuldage seda.”

„Jah, Majesteet.”

„Lihtsalt „jah”, vennas. Kas mu jutt ei jõua teieni?”

Cleon põrnitses Seldonit ja Seldon leidis, et ta pilk on täis elavat huvi.

Lõpuks sõnas Imperaator: „Te ei näe välja nagu matemaatik.”

Nüüd tundis Seldon, et on suuteline muigama. „Ma ei tea, mis-moodi matemaatik peab välja nägema, Teie Im…”

Cleon tõstis hoiatavalt käe ja Seldon jättis sõna õhku rippuma.

Cleon ütles: „Hallipäine, nagu ma arvan. Võibolla habetunud. Ja muidugi vana.”

„Ometi peavad isegi matemaatikud kunagi noored olema.”

„Siis pole neil veel reputatsiooni. Selleks ajaks, kui nad taotlevad Galaktika tähelepanu, on nad just niisugused, nagu ma kirjeldasin.”

„Kardan, et minul pole reputatsiooni.”

„Aga te esinesite kokkutulekul, mis siin korraldati.”

„Seda tegid paljud. Mõni oli veelgi noorem. Vähesed äratasid mingit tähelepanu.”

„Teie kõne äratas ilmselt mõne minu ametniku tähelepanu. Mulle on antud mõista, et te peate võimalikuks tulevikku ennustada.”

Seldon tundis end järsku väsinuna. Paistis, nagu poleks tema teooria väärtõlgendamisel lõppu. Võibolla poleks ta üldse pidanud oma tööd esitama.

Ta ütles: „Mitte päris nii. Minu töö on olnud märksa piiratum. Paljudes süsteemides toimuvad mingitel tingimustel kaootilised sündmused. Tähendab, mingi üksiku lähtepunkti järgi pole võimalik lõpptulemust ennustada. Nii on isegi mõnes päris lihtsas süsteemis, kuid mida keerulisem on süsteem, seda tõenäolisemalt tabab seda kaos. Ikka on peetud enesestmõistetavaks, et kõik, mis on niivõrd keerukas nagu inimühiskond, peab muutuma kaootiliseks ja seetõttu etteaimamatuks. Mina näitasin oma töös, et inimühiskonda uurides võib sobiva lähtepunkti ja õigete eelduste korral kaose summutada. Nii on võimalik ka tulevikku ennustada, kuid muidugi mitte üksik-asjalikult, vaid laias laastus, aga seegi pole kindel. On vaid tõenäosused, mida saab välja arvutada.”

Imperaator, kes oli tähelepanelikult kuulanud, küsis: „Kuid kas see ei tähenda siis, et olete näidanud, kuidas tulevikku ennustada?”

„Jällegi, mitte päris. Ma näitasin, et see on teoreetiliselt võimalik – kuid ei midagi enamat. Et teha enamat, tuleb valida sobiv lähtepunkt, seada õiged eeldused ning siis leida moodus piiramaks arvutusi mingi kindla ajaga. Mitte miski minu matemaatilises arutluses ei ütle, kuidas seda kõike teha. Ja isegi kui ütleks, võiksime hinnata vaid tõenäosusi. See pole sama mis tuleviku ennustamine: see on vaid oletus, asjade tõenäoline käik. Iga edukas poliitik, ärimees või mis tahes ameti esindaja peab arvestama tulevikuga ja tegema seda kaunis hästi, või pole ta edukas.”

„Nad ei vaja selleks matemaatikat.”

„Tõsi. Nad vajavad intuitsiooni.”

„Puhta matemaatikaga suudab igaüks tõenäosusi hinnata. Siin ei ole inimesel vaja tähelepanuväärset intuitiivset mõtlemist, et edukas olla.”

„Jälle tõsi. Kuid mina näitasin ainult matemaatilise analüüsi võimalikkust. Ma ei rääkinud selle teostatavusest.”

„Kuidas saab miski olla võimalik, kuid mitte teostatav?”

„Mul on teoreetiliselt võimalik külastada Galaktika iga maailma ja tervitada iga inimest neis maailmades. Ometi kulub selleks kõvasti rohkem aega, kui mul on eluaastaid. Ja isegi kui oleksin surematu, ületaks sündivate inimeste arv juba nende elavate arvu, kellega ma jõuaksin kohtuda – pealegi lahkuvad elavad enne siit ilmast, kui ma nendeni jõuan.”

„Ja kas see tõde pärineb teie tulevikumatemaatikast?”

Seldon kõhkles ja jätkas: „Võibolla läheb matemaatikal selle kõige väljaarvutamiseks liiga palju aega, isegi kui oleks universumisuurune kompuuter, mis töötaks hüperkosmilise kiirusega. Selleks ajaks, kui saadakse mingi vastus, on möödunud aastaid ja olukord niivõrd muutunud, et see vastus osutub mõttetuks.”

„Miks seda protsessi lihtsustada ei saa?” küsis Cleon teravalt.

„Teie Keiserlik Majesteet …” Seldonile tundus, et Imperaator muutub üha formaalsemaks, sest vastused meeldisid talle järjest vähem, ja tema vastas küsimustele järjest formaalsemalt. „… ärge unustage teaduslikku käsitust aatomisisestest osakestest. Neid on tohutu hulk ja igaüks neist liigub või võngub juhuslikult ja ette-arvamatul viisil. Ometi tugineb see kaos korrale, nii et väljaõpetatud kvant­mehaanikud vastavad kõigile küsimustele, mida oskame küsida. Uurides ühiskonda, võime aatomisisesed osakesed asendada inimestega, kuid kõrvale ei saa jätta inimmõistuse tegurit. Osakesed liiguvad mõistuse abita, inimesed mitte. Kui arvestada inimkäitumise ja mõistuse impulsse, muutub asi nii keeruliseks, et meile ei jätku selle jälgimiseks aega.”

„Kas ka mõistus võib mõistuseta liikumise kombel korrale tugineda?”

„Võibolla. Minu matemaatiline analüüs annab mõista, et kõige aluseks peab olema kord – ükskõik kui korratu asi võib näida –, kuid ei anna mingit vihjet selle kohta, kuidas seda korda leida. Arvestage – kakskümmend viis miljonit maailma, igaühel oma iseloom ja kultuur, oma selge eripära, igaühel miljard või rohkem inimest, kellest igaühel erinev mõistus – ning kõik need maailmad mõjutavad üksteist lugematul moel ja lugematutes kombinatsioonides! Kui ka mingi psühhoajalooline analüüs võib teoreetiliselt võimalik olla, pole tõenäoline, et see oleks võimalik mingis praktilises mõttes.”

„Mis tähendab „psühhoajalooline”?”

„Ma pean silmas tõenäosuste teoreetilist hindamist, arvestades tulevikku kui niinimetatud psühhoajalugu.”

Imperaator tõusis järsku üles, kõndis toa teise otsa, pööras ringi, kõndis tagasi ja peatus Seldoni ees, kes istus liikumatult.

„Püsti!” kamandas ta.

Seldon tõusis ja vaatas pisut pikemale Imperaatorile alt üles otsa. Ta püüdis pilku paigal hoida.

Cleon sõnas lõpuks: „See teie psühhoajalugu … kui seda saaks rakendada, oleks sellest palju kasu, eks ole?”

„Ilmselt tohutult. Teadmine, mida tulevik toob – isegi kõige üldisemas ja tõenäolisemas mõttes – oleks uus oivaline teejuht, millist inimkonnal pole veel eales olnud. Aga muidugi …” Seldon jäi vait.

„Noh?”

„Noh, paistab, et psühhoajaloo analüüsi tulemused peavad jääma avalikkuse eest varju – välja arvatud mõned otsusetegijad.”

„Varju!” hüüdis Cleon imestunult.

„See on selge. Lubage ma seletan. Kui psühhoajalooline analüüs on valmis ja selle tulemused avalikustatakse, võtavad osa inimkonna emotsioone ja reaktsioone otsemaid moonutatud kuju. Psühhoajalooline analüüs, mis põhineb tundeelamustel ja reaktsioonidel, kus ei lähtuta tulevikust, muutub seetõttu mõttetuks. Mõistate?”

Imperaatori silmad lõid särama ja ta puhkes valju häälega naerma. „Imeline!”

Ta lajatas käega Seldoni õlale ja Seldon lõi selle löögi all kergelt tuikuma.

„Kas te ei näe, mees?” ütles Cleon. „Kas te ei näe? Siin see ongi. Teil polegi vaja tulevikku ennustada. Lihtsalt otsustage mingi tuleviku kasuks – hea tuleviku, kasuliku tuleviku – ja tehke selline ettekuulutus, mis muudab inimeste emotsioone ja reaktsioone nii, et tulevik kujuneb teie ettekuulutuse järgi. Parem luua hea tulevik kui ennustada halba.”

Seldon kortsutas kulmu. „Ma saan aru, mida te mõtlete, Majes-teet, kuid see on niisama võimatu.”

„Võimatu?”

„Noh, igatahes teostamatu. Kas te ei mõista? Kui me ei saa inimeste emotsioonide ja reaktsioonide järgi ennustada tulevikku, mille need toovad, ei saa me teha ka vastupidist. Me ei saa tuleviku järgi ennustada inimeste emotsioone ja reaktsioone, mis selle tuleviku toovad.”

Cleon näis pettunud. Tema huuled tõmbusid pingule. „Aga teie ettekanne? … Kas te nimetate seda ettekandeks? … Mis kasu sellest on?”

„See oli lihtsalt üks matemaatiline tõestus. See äratas matemaatikutes mõningast huvi, kuid mul polnud mõtteski, et sellest võiks mingit kasu olla.”

„Vastik jutt,” ütles Cleon pahaselt.

Seldon kehitas kergelt õlgu. Nüüd oli ta veelgi rohkem veendunud, et poleks iial tohtinud seda ettekannet esitada. Mis temast saab, kui Imperaatoril tuleb pähe mõte, et teda on pandud lolli mängima?

Ja tõepoolest, Cleon ei paistnudki sellest mõttest kuigi kaugel olevat.

„Sellegipoolest,” ütles ta, „mis oleks, kui te ennustaksite tulevikku – olgu tulemus matemaatiliselt põhjendatud või mitte –, tulevikku, mis valitsusametnike – kes võivad oma kogemuste põhjal öelda, milline on rahva tõenäoline käitumine – hinnangul põhjustavad tarvilikke reaktsioone?”

„Miks te selleks just mind vajate? Valitsusametnikud võiksid ju ise ennustada ja vahemeest säästa.”

„Valitsusametnikud ei oska seda teha nii mõjuvalt. Valitsus­ametnikud esinevadki vahetevahel selliste avaldustega. Kuid neid ei pea tingimata uskuma.”

„Miks peaks mind uskuma?”

„Te olete matemaatik. Teie arvutaksite tuleviku välja, mitte … ei aimaks vaistlikult – kui see on õige väljend.”

„Kuid ma ei teeks ju seda.”

„Kes seda teaks?” Cleon vaatas Seldonit kissis silmadega.

Tekkis paus. Seldon tundis, et on lõksus. Kui Imperaator annab otsese käsu, kas selle eiramine on ikka ohutu? Ta võidakse vangi panna või hukata. Muidugi mitte ilma kohtuta, kuid see kohus jätaks vaevalt arvestamata saamatu ametnikkonna soovid – eriti selle suure Galaktikaimpeeriumi Imperaatori käsu all.

Ta sõnas lõpuks: „See ei toimi.”

„Mispärast?”

„Kui mind kästaks ennustada ähmaseid üldreegleid, mis võivad kehtima hakata alles järgmise – ehk isegi ülejärgmise – põlvkonna ajal, tuleksime omadega välja, kuid teisest küljest pööraks rahvas niisugusele ennustusele vähe tähelepanu. Ta ei hooliks sajandi või paari kaugusel tulevikus hõõguvast juhuvõimalusest.”

„Et saada tulemusi,” jätkas Seldon, „peaksin ennustama kiirema tagajärjega sündmusi, lähemaid juhtumeid. Ainult neile reageerib rahvas. Varem või hiljem – pigem küll varem – jääb midagi toimumata ja minust pole enam kasu. Teie võite kaotada oma populaarsuse – ja mis kõige halvem, enam ei toetata psühhoajaloo arengut, nii et sellest pole enam midagi head oodata, kui tuleviku matemaatiline kohendamine lähendaks seda tegelikkuse maailmale.”

Cleon langes toolile ja põrnitses Seldonit. „Kas see ongi kõik, milleks teie, matemaatikud, võimelised olete? Rääkima võimatusest?”

Seldon vastas lootusetu leebusega: „See olete teie, Majesteet, kes räägib võimatusest.”

„Las ma panen teid proovile, vennas. Oletame, et ütlete mulle oma matemaatika põhjal, kas tuleb päev, mil mind mõrvatakse. Mis te kostate?”

„Minu matemaatiline süsteem ei anna nii spetsiifilisele küsi-musele vastust, isegi kui psühhoajalugu annaks endast parima. Ka kõik maailma kvantmehaanikud ei suuda ennustada üheainsa ­elektroni käitumist. Nad võivad ennustada vaid paljude elektronide keskmist käitumist.”

„Teie tunnete oma matemaatikat paremini kui mina. Esitage selle põhjal mingi tark oletus. Kas tuleb päev, mil mind mõrvatakse?”

Seldon vastas tasaselt: „Te seate mulle lõksu, Majesteet. Öelge, millist vastust te ootate, ja nii ma vastan. Või andke mulle voli vas-tata nagu tahan, ilma et saaksin karistada.”

„Vastake, kuidas tahate.”

„Teie sõna selle peale?”

„Kas soovite seda kirjalikult?” küsis Cleon sarkastiliselt.

„Piisab suusõnalisest lubadusest,” vastas Seldon, süda nõrkemas, sest ta polnud selles sõnas kindel.

„Minu sõna selle peale.”

„Siis võin ma teile öelda, et viimase nelja sajandi jooksul on mõrvatud peaaegu pooled Imperaatorid, millest järeldan, et teid mõrvatakse ühel juhul kahest.”

„Iga loll võib seda järeldada,” sõnas Cleon põlglikult. „Selleks pole vaja olla matemaatik.”

„Aga seda ma olen teile juba mitu korda öelnud: minu matemaatikast pole praktikas kasu.”

„Aga kas te ei arva, et ma võtan oma õnnetutest eelkäijatest õppust?”

Seldon hingas sügavalt sisse ja otsustas riskida. „Ei, Majesteet.Kogu ajalugu näitab, et me ei võta minevikust õppust. Näiteks võimaldasite mulle eraviisilise audientsi. Aga võibolla oleks mul plaan teid mõrvata – mida mul pole,” lisas ta kähku.

Cleon muigas tujutult. „Vennas, te unustate meie põhjalikkuse ehk tehnoloogilised edusammud. Me uurisime teie lugu, teie mineviku­registrit. Kui te saabusite, hoiti teil silm peal. Me analüüsisime teie väljendusviisi ja häälekõla. Olime täpselt kursis teie emotsionaalse seisundiga, teadsime, mida te mõtlete. Vähimagi kahtluse korral poleks teid minu lähedale lastud. Tegelikult poleks te enam eluski.”

Seldonit läbis iivelduse laine, kuid ta jätkas: „Võõrastel on alati olnud raske pääseda Imperaatorite juurde, isegi kui nende tehnoloogia jääb meie omale alla. Igatahes on peaaegu iga mõrv tähendanud paleepööret. Just Imperaatori lähikondsed peidavad endas kõige suuremat ohtu. Selle ohu vastu ei aita hoolikas varjumine võõraste eest. Ning mis puutub teie enda ametnikesse, kaardiväelastesse ja lähedastesse, siis neid ei saa te kohelda nii nagu mind.”

Cleon sõnas: „Mina tean seda kõike – ja vähemalt niisama hästi kui teie. Ütlen vaid seda, et kohtlen oma lähikondseid õiglaselt ega anna neile põhjust salavihaks.”

„Rumal …” alustas Seldon ja jäi siis hämmeldunult vait.

„Jätkake,” ütles Cleon pahaselt. „Ma lubasin teil vabalt rääkida. Miks ma olen rumal?”

„See tuli kogemata, Majesteet. Ma tahtsin öelda „tähtsusetu”. Pole tähtis, kuidas te oma lähikondseid kohtlete. Te peategi olema kahtlustav – see on inimlik. Mõni hooletu sõna – selline, mida just kasutasin –, mõni hooletu liigutus, kahtlane väljend, ja te peate kissis silmi tagasi tõmbuma. Iga kahtluse kübe käivitab nõiaringi. Lähikondne tunnetab teie kahtlustust ja paneb seda pahaks ning tema käitumine muutub, püüdku ta seda kuidas tahes vältida. Teie tunnetate seda, teid haaravad veelgi suuremad kahtlused, mis päädivad kahtlustatava hukkamisega või teie mõrvaga. See on juba neli sajandit olnud vältimatu protsess – märk sellest, et Impeeriumi asjaajamine muutub üha raskemaks.”

„Nii et ma ei saa oma mõrva kuidagi vältida.”

„Ei, Majesteet,” ütles Seldon. „Kuid teisest küljest võite õnne-likuks saada.”

Cleon trummeldas sõrmedega vastu tooli käetuge. Ta ütles kalgilt: „Teist pole mingit kasu, mees, nagu ka teie psühhoajaloost. Minge minema.” Nende sõnadega pööras Imperaator pilgu kõrvale ja näis järsku hulga vanem kui kolmkümmend kaks.

„Ma ju ütlesin, et minu matemaatika on teie jaoks kasutu, Majesteet. Tuhat vabandust.”

Seldon tahtis kummardada, kuid mingi märguande peale, mida ta ei näinud, tulid kaks valvurit sisse ja viisid ta ära. Cleon hüüdis kuninglikust kambrist järele: „Viige see mees tagasi sinna, kust ta toodi.”