Читать книгу Enne Asumit - Isaac Asimov - Страница 8

Kerget haigutust tagasi hoides küsis Cleon: „Demerzel, kas olete kuulnud midagi mehest nimega Hari Seldon?”

Cleon oli olnud Imperaator pisut üle kümne aasta ning suutnud nii mitmelgi riiklikul sündmusel korraliku rüü ja regaalide abil suursugune välja näha. Olgu või mainitud tema holograaf, mis asus asjaomase selja taga seinanišis – sellisel kohal, et see paistaks paremini silma kui eelkäijate holograafid teistes niššides.

See holograaf polnud päris tõetruu, sest ehkki Cleoni juuksed olid seal helepruunid nagu tegelikkuses, olid need holograafis pisut paksemad. Ilmsi oli tema nägu kuidagi asümmeetriline, kuna ülahuul hoidus vasakult poolt pisut kõrgemale kui paremalt, kuid holograafil ei paistnud see välja. Kui ta oleks püsti tõusnud ja holograafi kõrvale seisnud, oleks ta paistnud kaks sentimeetrit lühem kui 1,83 meetrit, mida näitas pilt – ja võibolla ka pisut paksem.

Muidugi esitas holograaf ametlikku kroonimisportreed ja siis oli Cleon olnud noorem. Kuid ta näis ikka veel noor ja ka üsna nägus ning kui ta polnud parajasti ametliku tseremoonia halastamatus haardes, oli tema nägu pisut lahkem.

Demerzel kostis austaval toonil, mida ta hoolega viljeles: „Hari Seldon? See nimi on mulle tundmatu, Majesteet. Kas ma peaksin teda teadma?”

„Teadusminister mainis eile õhtul teda mulle. Ma arvasin, et sa tead.”

Demerzel kortsutas kergelt kulmu, kuid ainult kergelt, sest valitseja juures ei kortsutata kulmu. „Teadusminister oleks pidanud sellest mehest mulle kui ametkonnaülemale rääkima. Kui teid proovitakse igast küljest pommitada …”

Cleon tõstis käe ja Demerzel jäi otsekohe vait. „Palun, Demerzel, kogu aeg ei jõua formaalne olla. Kui ma eileõhtusel vastuvõtul ministrist möödusin ja temaga paar sõna vahetasin, kees ta üle. Ma ei saanud teisiti, kui pidin teda kuulama, ja mul on selle üle hea meel, sest tema jutt oli huvitav.”

„Mille poolest huvitav, Majesteet?”

„Noh, praegu pole enam see vana aeg, kus loodusteadused ja matemaatika olid moes. Sellised asjad näivad olevat justkui välja surnud – võibolla on kõik avastused juba tehtud? Kuid ilmselt võib sellegipoolest veel üht-teist huvitavat juhtuda. Vähemalt see, mis mulle räägiti, oli huvitav.”

„Kas see, mida teadusminister rääkis, Majesteet?”

„Jah. Ta ütles, et too Hari Seldon olla käinud siin Trantoril matemaatikute kokkutulekul – seda korraldatakse mingil põhjusel iga kümne aasta tagant – ning tõestanud, et tulevikku on võimalik matemaatiliselt ennustada.”

Demerzel lubas endale kerge muige. „Kas eksib see vähese taibuga teadusminister või matemaatik. Muidugi on tuleviku ennustamine nagu lapse unistus võluväest.”

„Kas on, Demerzel? Inimesed usuvad niisuguseid asju.”

„Inimesed usuvad paljusid asju, Majesteet.”

„Kuid nad usuvad niisuguseid asju. Sellepärast polegi tähtis, kas ennustus on õige või mitte. Kui üks matemaatik ennustaks mulle pikka ja õnnelikku valitsemisaega ning Impeeriumile rahu ja hüvangut – kas see poleks hea?”

„Seda oleks kindlasti meeldiv kuulda, aga mida see annab, Majesteet?”

„Igatahes, kui inimesed seda usuvad, käituvad nad selle järgi. Paljudki ennustused on läinud täide neisse uskumise tõttu. On ennustusi, mis täituvad iseenesest. Tõepoolest, nagu mulle meenub, olite just teie see, kes mulle seda kord seletas.”

„Vist küll, Majesteet,” vastas Demerzel. Tema silmad jälgisid Imperaatorit hoolega, nagu vaataks ta, kui kaugele too kavatseb minna. „Ikkagi, kui asi on nii, võib iga inimene midagi ennustada.”

„Aga kõiki inimesi ei usuta ühtmoodi, Demerzel. Matemaatikust, kes taandab oma ennustuse matemaatilistele valemitele ja terminitele, et pruugi keegi aru saada, kuid kõik usuvad teda.”

„Nagu ikka, Majesteet,” tähendas Demerzel, „räägite te tarka juttu. Me elame keerulisel ajal, mis vajaks lihtsustamist, aga nii, et poleks vaja kulutada raha ega sõjalist jõudu. Nagu hilisem ajalugu näitab, kaasneb sellega vähe head ja palju halba.”

„Täpselt, Demerzel,” ütles Imperaator elevusega. „Mässige see Hari Seldon sisse. Nagu te räägite, on teil niite, mis ulatuvad selle rahutu maailma igasse otsa – isegi sinna, kuhu minu väed ei söanda minna. Tõmmake siis üht ja tooge see matemaatik siia. Näidake mulle teda.”

„Ma teen seda, Majesteet,” lubas Demerzel, kes oligi juba Seldoni asukoha kindlaks teinud ja tunnustas nüüd mõttes teadusministrit hea töö eest.