Читать книгу Enne Asumit - Isaac Asimov - Страница 11

Eto Demerzel ilmus ja vaatas Imperaatorit aupaklikkust ilmutava pilguga. „Majesteet,” ütles ta. „Te olete oma meelerahu peaaegu kaotanud.”

Imperaator tõstis silmanähtava pingutusega pea ja püüdis muiata. „Jah, seda küll. See mees valmistas mulle pettumuse.”

„Ometi ei lubanud ta midagi rohkemat, kui pakkus.”

„Ta ei pakkunud midagi.”

„Ega lubanud midagi, Majesteet.”

„See valmistaski pettumuse.”

„Võibolla rohkem kui pettumuse. See mees on nagu löögivalmis suurtükk, Majesteet.”

„ Löögivalmis misasi, Demerzel? Te kasutate alati kummalisi väljendeid. Mis on suurtükk?”

Demerzel vastas tõsiselt: „See on lihtsalt üks väljend minu noorus­ajast, Majesteet. Impeerium on täis kummalisi väljendeid ja paljud neist on Trantoril tundmatud, nagu Trantori omad mõnikord mujal.”

„Kas te tulete mulle jutlustama Impeeriumi suurust? Mida tähen-dab, et see mees on nagu löögivalmis suurtükk?”

„Ainult seda, et ta võib teha palju halba, ilma et ta seda kavatseks. Ta ei tunneta oma jõudu või tähtsust.”

„Ja selline on teie järeldus, Demerzel?”

„Jah, Majesteet. Ta on provintsist. Ta ei tunne Trantorit ega siin-seid kombeid. Ta pole kunagi varem meie planeedil viibinud ega oska käituda nagu õukonnas tavaks. Ta sai teie vastu.”

„Ja miks mitte? Ma andsin talle selleks voli. Jätsin tseremoonia ära. Kohtlesin teda nagu võrdset.”

„Mitte päris, Majesteet. Teie loomusele on võõras teisi võrdselt kohelda. Te olete harjunud käsutama. Ja isegi kui te püüaksite teha nii, et teine end mugavalt tunneks, saaksid vaid vähesed sellega hakkama. Enamik kaotab kõnevõime või – mis veelgi halvem – lömitab orjameelselt. See mees sai teie vastu.”

„Hea küll, te võite seda imeks panna, Demerzel, kuid ta ei meel-dinud mulle.” Cleon näis mõtlikult rahulolematu. „Kas te panite tähele, et ta ei püüdnudki mulle oma matemaatikat seletada? Ta justkui oleks teadnud, et ma ei mõikaks sellest mõhkugi.”

„Ega mõikagi, Majesteet. Te pole matemaatik ega üldse teadlane või kunstnik. On palju teadusalasid, mida teised tunnevad paremini kui teie. Teiste ülesanne on anda oma teadmised teie teenistusse. Teie olete Imperaator, mis on väärt sama palju kui kõik nende teadmised kokku.”

„Tõesti? Mul poleks midagi selle vastu, kui mind peaks võhikuks mõni vana mees, kelle teadmised on aastate vili. Aga see mees, Seldon, on minuealine. Kuidas tema nii palju teab?”

„Tema pole omandanud käsutamisharjumusi, tema pole õppinud otsuste langetamise kunsti, mis mõjutavad teiste elu.”

„Mõnikord, Demerzel, on mul tunne, et te naerate minu üle.”

„Majesteet?” küsis Demerzel etteheitvalt.

„Pole viga. Lähme tagasi teie löögivalmis suurtüki juurde. Miks te peate teda ohtlikuks? Minu silmis on ta nagu naiivne provintslane.”

„Ta ongi. Kuid ta on matemaatikas tulemusi saavutanud.”

„Ta ütleb, et neist pole kasu.”

„Teie arvasite, et need võivad kasulikud olla. Ka mina mõtlesin, kui te mulle selgitasite. Teisedki võivad mõelda. Ka matemaatik ise võib hakata nii mõtlema, nüüd kui tema vaim sellega tegeleb. Mine tea, võibolla töötab ta veel välja meetodi, kuidas neist kasu saada. Sellisel juhul tähendab tuleviku ennustamine – olgugi et ähmane – talle suurt võimu. Isegi kui ta ei taha seda võimu endale – teatud enesesalgamine, mis on mulle alati tundunud ebatõenäoline –, võivad teised teda ära kasutada.”

„Ma üritasingi teda ära kasutada. Kuid ta keeldus.”

„Ta polnud sellele veel mõelnud. Võibolla nüüd mõtleb. Ja kui ta polnud huvitatud sellest, et teie teda ära kasutate, siis ehk mõjutab teda Wye linnapea?”

„Miks sooviks ta aidata Wyed, aga mitte meid?”

„Nagu ta selgitas, on inimeste emotsioone ja käitumist raske ennustada.”

Cleon kortsutas tigedalt kulmu ja võttis mõtlikult istet. „Kas te tõesti arvate, et ta võib arendada oma teooriat nii kaugele, et sellest võib kasu tõusta? Ta on ju nii kindel, et ei suuda seda teha.”

„Ta võib mingi aja pärast aru saada, et eksis, kui eitas selle võimalikkust.”

Cleon ütles: „Siis oleksin vist pidanud teda siin kinni hoidma.”

„Ei, Majesteet,” kostis Demerzel. „Te tegite õigesti, et lasksite tal minna. Vangistus – olgu või võlts – tekitab vimma ja meeleheidet, mis pärsib mõttetööd, ehk isegi tahtmist meid aidata. Parem oli lasta tal minna, nagu te tegite, kuid nüüd tuleb teda kogu aeg nähtamatu lõa otsas hoida. Nii näeme, et teda ei kasuta ära mõni teie vaenlane, Majesteet. Ning saame teada, kui ta on oma teaduse täielikult välja arendanud. Siis tõmbame lõõga ja toome ta siia. Nii oleksime … veenvamad.”

„Aga kui mõni minu või õigemini Impeeriumi vaenlane – sest mina olengi Impeerium – on ta juba üles noppinud, või kui ta tahab ise teenida vaenlast? Saate ju aru, et ma ei pea seda võimatuks.”

„Ärge pidagegi. Ma kannan hoolt, et nii ei juhtuks, aga kui kõigist pingutustest hoolimata ikkagi juhtub, siis on parem, kui teda ei saa keegi, kui et ta satub vale isiku kätte.”

Cleon näis rahutu. „Annan selle asja teie kätesse, Demerzel, kuid loodan, et me liialt ei kiirusta. Lõppude lõpuks võib ta teha vaid mingit teoreetilist teadust, mil pole ega saagi olla rakendust.”

„Täiesti võimalik, Majesteet, kuid kindlam oleks eeldada, et see mees on – ehk võib olla – tähtis. Kui selgub, et oleme huvitunud tähtsusetust isikust, pole me kaotanud muud kui vaid veidike aega. Kuid kui eirame tähtsat isikut, võime kaotada Galaktika.”

„Olgu siis,” ütles Cleon. „Kuid säästke mind ebameeldivatest üksikasjadest.”

Demerzel vastas: „Loodame, et neid ei tule.”