Читать книгу Enne Asumit - Isaac Asimov - Страница 14

Seldon tõstis pilgu. Tema ees seisis noormees, kes vaatas rahuloleva põlgusega alla tema poole, kõrval teine noormees – võibolla esimesest pisut noorem. Mõlemad olid suurt kasvu ja näisid tugevad.

Seldoni arvates esindasid nende riided Trantori moodi: julgelt kirevad värvid, laiad narmastega vööd, ümmargused laia äärega kübarad, taha kinnitatud kaks heleroosat kuklale langevat paela.

Seldonile tundus see lõbus ja ta muigas.

Noormees, kes seisis tema ees, nähvas: „Mida sa, võõraste riietega mees, irvitad?”

Seldon ei teinud sellest kõnetlusviisist välja ja ütles lahkelt: „Vabandage minu muiet. Ma lihtsalt imetlesin teie riietust.”

„Minu riietust? Mis sul endal seljas on? Kas nimetad seda prahti riietuseks?” Noormees sirutas käe ja haaras Seldoni pintsaku­reväärist kinni. See pintsak oli teiste meeste lõbusate värvidega võrreldes häbiväärselt raske ja tuhm, nagu Seldon isegi arvas.

„Need on välismaailmlase riided,” ütles Seldon. „Muud mul pole.”

Talle ei jäänud märkamatuks, et need vähesed inimesed, kes pargis istusid, tõusid püsti ja jalutasid minema. Näis, nagu oleksid nad tüli kartnud ja tahtnud eemale hoida. Seldon mõtles, kas tema uus sõber Hummin lahkub samuti, kuid pidas sobimatuks pöörata pilku noormehelt, kes seisis tema ees. Ta naaldus kergelt oma toolile.

Noormees küsis: „Oled sa välismaailmlane?”

„Olengi. Sestap ka niisugune riietus.”

„Sestap? Mis väljend see on? Välismaailma sõna?”

„Ma tahtsin ainult öelda, et minu riietus tundub teile kummaline. Ma olen siin külaline.”

„Mis planeedilt?”

„Heliconilt.”

Noormehe kulmud tõmbusid kipra. „Ma pole iial niisugusest kuulnud.”

„See pole kuigi suur planeet.”

„Miks sa sinna tagasi ei lähe?”

„Lähengi. Homme.”

„Rutem! Kohe!”

Noormees heitis oma kaaslasele pilgu. Seldon järgis seda pilku ja nägi vilksamisi Humminit. Too polnud lahkunud, kuid pargis ei olnud enam kedagi peale tema enda, Hummini ja kahe noor-­

mehe.

Seldon ütles: „Ma mõtlesin, et vaatan täna natuke ringi.”

„Ei. Seda sa ei tee. Lähed kohe koju.”

Seldon muigas. „Vabandust, aga seda ma ei tee.”

Noormees ütles oma kaaslasele: „Marbie, kas sulle meelivad tema riided?”

Marbie tegi esimest korda suu lahti. „Ei meeldi. Need on vastikud ja ajavad oksele.”

„Ei saa lasta tal ringi käia ja inimesi oksele ajada, Marbie. Pole tervisele kasulik.”

„Igatahes mitte, Alem,” kostis Marbie.

Alem irvitas. „Noh, kuulsid, mis Marbie ütles.”

Nüüd hakkas Hummin rääkima. Ta sõnas: „Kuulge, teie kaks, Alem ja Marbie, või mis te nimed iganes on. Hea küll, tegite nalja. Laske nüüd jalga.”

Alem, kes oli kergelt Seldoni poole kummardunud, ajas ennast sirgeks ja pöördus. „Kes sina oled?”

„Pole sinu asi,” nähvas Hummin.

„Oled sa trantorlane?” küsis Alem.

„Pole samuti sinu asi.”

Alem kortsutas kulmu ja ütles: „Sa oled riides nagu trantorlane. Sina meid ei huvita, nii et ära hakka tüli norima.”

„Mina igatahes kavatsen siia jääda, mis tähendab, et meid on kaks. Kaklus kaks kahe vastu pole nagu teie moodi. Miks te ei lähe ja kutsu endale sõpru juurde, et tuleksite kahe mehega toime?”

Seldon sõnas: „Ma tõesti arvan, Hummin, et te peaksite lahkuma kui veel võimalik. Te püüate küll mind kaitsta, kuid ma ei taha, et saaksite viga.”

„Need mehed pole ohtlikud, Seldon. Nad on kõigest väheusal- datavad teenrid.”

„Teenrid!” Sõna näis tegevat Alemi maruvihaseks ja Seldon mõtles, et Trantoril peab sellel olema solvavam tähendus kui Heliconil.

„Nii, Marbie,” mõmises Alem. „Sina hoolitse teise emateenri eest ja mina kisun selle Seldoni riided lõhki. Kohe …”

Ta kahmas järsult Seldoni kuuerevääridest, et teda püsti tõsta. Seldon tõmbus tagasi – instinktiivselt, nagu näis – ja tema tool kaldus taha. Ta haaras enda poole sirutatud kätest, ta jalad tõusid maast ja tool läks ümber.

Alem kukkus ülepeakaela: tegi õhus pöörde ja prantsatas Seldoni taha selili maha.

Seldon keeras end, kui tool kukkus, ja tõusis kähku jalule. Ta silmitses Alemit ja heitis siis Marbiele terava pilgu.

Alem lamas liikumatult, nägu agooniast moondunud. Ta oli nikastanud mõlemad pöidlad, tundis kubemes talumatut valuja tema selgroog oli saanud raskesti viga.

Hummin oli haaranud vasaku käega Marbie kaelast ja väänas paremaga vastase käe inetu nurga all selja taha. Marbie oli näost punane, sest ei saanud õieti hingatagi. Nende kõrval maas lebas kerge laserilisandiga särav nuga.

Hummin lõdvendas pisut haaret ja teatas murelikul toonil: „Te tegite sellele mehele raskelt viga.”

Seldon vastas: „Kardan küll. Kui ta oleks kukkunud pisut teist-moodi, oleks ta kaela murdnud.”

Hummin küsis: „Mis matemaatik te üldse olete?”

„Heliconi oma.” Ta kummardus, et nuga üles võtta, ning kui oli seda uurinud, ütles: „Vastik, ja surmavalt.”

Hummin sõnas: „Ka tavaline tera teeks oma töö, ilma et vajaks jõuallikat. Aga mingu need kaks oma teed. Vaevalt nad tahavad enam midagi teha.”

Ta laskis vabaks Marbie, kes hõõrus oma õlgu ja kaela, ning vaatas siis mõlemat meest, pilk täis viha.

Hummin ütles järsult: „Teil kahel oleks parem siit kaduda. Muidu oleme sunnitud teatama kallaletungist ja tapmiskatsest. Seda nuga peetakse kindlasti teie omaks.”

Seldon ja Hummin vaatasid pealt, kui Marbie tõstis Alemi jalule ja aitas tal minema vaaruda. Noormehed heitsid Seldonile ja Humminile pilke, kuid jääjad jälgisid lahkujaid ükskõikselt.

Seldon sirutas käe. „Kuidas tänada teid selle eest, et tulite appi võõrale kahe ründaja vastu? Kahtlen, kas oleksin üksi nendega toime tulnud.”

Hummin tõstis vannutavalt käe. „Ma ei kartnud neid. Nad olid tühipaljad tänavakaklejad. Mul tarvitses vaid käed külge panna – ja muidugi teil.”

„Teil on üsna tappev haare,” arutles Seldon.

Hummin kehitas õlgu. „Teil samuti.” Ning lisas tooni muutmata: „Teate, parem on, kui me siit lahkume. Me raiskame aega.”

„Miks me peame lahkuma?” küsis Seldon. „Kas te kardate, et nad tulevad tagasi?”

„Nemad ei tee seda ilmaski. Kuid mõni tubli inimene, kes siit pargist kiiresti lahkus, et end sellest ebameeldivast vaatepildist säästa, võib olla politseisse teatanud.”

„Olgu. Me teame nende kaabakate nimesid. Ja oskame neid mehi kenasti kirjeldada.”

„Kirjeldada? Miks peaks politseil nendega asja olema?”

„Nad tungisid kallale …”

„Ärge olge rumal. Meil pole kriimugi. Nemad peaksid tegelikult haiglas olema, eriti Alem. Kui kedagi kohtu alla antakse, siis meid.”

„See pole ju võimalik. Need inimesed nägid ju pealt …”

„Ühtegi inimest ei kutsuta välja. Seldon, võtke ometi aru pähe. Need kaks tulid otsima teid – just teid. Neile räägiti, et te kannate Heliconi rõivaid, ja teid kirjeldati kindlasti täpselt. Võibolla näidati neile isegi teie holograafi. Ma kahtlustan, et politsei saatiski need mehed, nii et ärgem viivitagem enam.”

Hummin kiirustas minema, tirides Seldonit käsivart pidi kaasa. Seldon ei suutnud end kaaslase haardest vabastada ja järgnes talle, tundes end nagu laps kurja kasvataja käes.

Nad sisenesid kaarkäiku, ja enne kui Seldoni silmad hämarama valgusega harjusid, kuulsid nad maasõiduki pidurite kriginat.

„Seal nad on,” pomises Hummin. „Rutem, Seldon.” Nad hüp-pasid liikuvasse koridori ja kadusid rahvahulka.