Читать книгу Enne Asumit - Isaac Asimov - Страница 15

Seldon oli püüdnud Humminit veenda, et too viiks teda oma hotellituppa, ent Hummin ei tahtnud sellest kuuldagi.

„Hull olete?” ütles ta sosistamisi. „Nad ootavad teid seal.”

„Kuid seal ootavad mind ka kõik mu asjad.”

„Las nad ootavad.”

Nad astusid ühte väikesesse ilusasse korterisse, mis võinuks Seldoni arvates asuda kus tahes. Ta vaatas selles ühetoalises korteris ringi. Enamik ruumist oli hõivatud kirjutuslaua, tooli, voodi ja arvutisüsteemiga. Näha polnud ainsatki söögiriista ega valamut ning Hummin juhatas Seldoni alla halli pesuruumi, kus oli juba keegi. Too heitis põgusa uudishimuliku pilgu pigem Seldoni riietusele kui talle endale ning pööras siis kõrvale.

Seldon mainis seda Humminile, kes vangutas pead ja sõnas: „Te peate oma riietest lahti saama. Väga kahju, et Helicon nii vana-moodne on …”

Seldon küsis kärsitult: „Kas see pole lihtsalt teie ettekujutus, Hummin? Te suutsite mind peaaegu veenda, kuid see võib olla vaid …”

„Kas te otsite sõna „paranoia”?”

„Hea küll, otsingi, teil paistab olevat mingi eriline paranoia.”

„Mõelge järele,” ütles Hummin. „Ma ei oska teiega matemaatika alal vaielda, kuid te kohtusite Imperaatoriga. Ei maksa seda eitada. Ta tahtis teilt midagi, mida te talle ei andnud. Jällegi ei maksa eitada. Tõenäoliselt küsis ta teilt tuleviku kohta, aga teie keeldusite vastamast. Võibolla arvab Demerzel, et te teesklete teadmatust, et loodate kõrgemat hinda või et keegi teine on samuti andmete jahil. Kes teab? Ma rääkisin teile, et kui Demerzel tahab, saab ta teid igalt poolt kätte. Just siis, kui need kaks lollpead välja ilmusid. Ma olen ajakirjanik ja trantorlane ning tean, kuidas asjad käivad. Alem ütles mingil hetkel: „Tema ongi see, keda me vajame.” Mäletate?”

„Juhtumisi jah,” vastas Seldon.

„Tema jaoks olin ma lihtsalt üks „emateener”, kellest tuleb eemale hoida, sellal kui teid ründas ta hoolega.”

Hummin istus toolile ja osutas voodi poole.

„Heitke pikali, Seldon. Tundke end mugavalt. See, kes saatis need kaks – minu arvates Demerzel –, võib saata ka kolmanda, nii et me peame teie riietest lahti saama. Ma arvan, et iga heliconlast, keda selles sektoris nähakse omaenda maailma rõivais, ähvardab oht seni, kuni ta suudab tõestada, et ta pole teie.”

„Oh, mis te nüüd.”

„Tõsijutt. Te peate need riided seljast võtma ja me peame need pihustama – kui pääseme seadme juurde, ilma et meid nähtaks. Aga enne seda pean hankima teile Trantori rõivakomplekti. Te olete minust lühem ja ma arvestan sellega. See ei peagi täpselt paras olema …”

Seldon raputas pead. „Mul pole raha, millega maksta. Vähemalt kaasas mitte. Kogu raha, mis mul on – ja seda pole kuigi palju –, asub minu hotelli seifis.”

„Selle pärast muretseme mõni teine kord. Te jääte nüüd paariks tunniks siia, kuni mina lähen välja ja hangin teile vajalikud riided.”

Seldon laiutas käsi ja ohkas alistunult. „Hea küll. Kui see nii tähtis on, siis ma jään.”

„Ja te ei püüa oma hotelli tagasi minna? Teie sõna selle peale?”

„Minu kui matemaatiku sõna. Kuid mul on tõesti piinlik kogu selle vaeva pärast, mis te minuga näete. Ja kulude pärast. Ka siis, kui see Demerzeli-lugu kõrvale jätta, ei tulnud need mehed ometi selleks, et mind läbi peksta ja minema viia. Nad tahtsid ainult minu riideid seljast võtta.”

„Mitte ainult. Nad kavatsesid teid kosmosejaama viia ja Heliconi hüperlaevale panna.”

„See oli küll rumal ähvardus, mida ei saa tõsiselt võtta.”

„Mispärast?”

„Sest sinna ma kavatsengi minna. Ma ütlesin neile seda. Homme.”

„Kavatsete ikka homme minna?” küsis Hummin.

„Muidugi. Miks mitte?”

„Mitmel põhjusel.”

Seldon tundis järsku pahameelt. „Jätke, Hummin. Ma ei saa seda mängu edasi mängida. Mu asjad on siin aetud ja ma tahan koju. Mu piletid on hotellitoas. Muidu katsuksin need veel tänaseks ümber vahetada. Ma mõtlen seda tõsiselt.”

„Te ei pääse Heliconile tagasi.”

Seldoni pale lõi punama. „Miks ei pääse? Kas nad ootavad mind ka seal?”

Hummin noogutas. „Ärge nüüd ägestuge, Seldon. Nad ootavad teid ka seal. Kuulake mind. Kui te Heliconile lähete, astute niisama hästi kui Demerzeli käte vahele. Helicon on Impeeriumi hea ohutu territoorium. Kas Helicon on eales mässanud, eales mõne anti­imperaatori lipu all marssinud?”

„Ei olegi – ja headel põhjustel. Selle ümber on suuremad maa­ilmad. Selle julgeolek sõltub Impeeriumi rahust.”

„Täpselt! Seepärast saavadki keiserlikud jõud Heliconil loota kohaliku valitsuse täielikule koostööle. Teid jälgitakse pidevalt. Demerzel saab teid igal ajal kätte. Hoolimata faktist, et ma teid praegu hoiatan, ei saa te sellest aru ja tegutsete täiesti avalikult, kuid teie julgeolek on petlik.”

„Naeruväärne. Kui ta vajaks mind Heliconil, miks ta mind siis lihtsalt rahule ei jäta ja homseni ei oota. Miks pidi ta saatma need kaks kaabakat vaid selleks, et minu lahkumist mõni tund kiirendada ja mind valvsaks teha?”

„Miks ta peaks mõtlema, et te valvsaks muutute? Ta ei teadnud ju, et mina olin juures ja surusin teid üle pea sellesse, mida te nimetate minu paranoiaks.”

„Isegi ilma teie hoiatuseta: milleks kogu see jama, et mind vaid mõni tund tagant kiirustada?”

„Võibolla ta kartis, et te muudate meelt.”

„Ja kuhu ma läheksin, kui mitte koju? Kui ta saab mu kätte Heliconilt, saab ta mu kätte igalt poolt. Ta saab mu kätte ka …

ka Anacreonilt, mis asub oma tubli kümne tuhande parseki kaugusel – kui mulle peaks tulema mõte sinna minna. Sest mis tähendab hüperkosmoselaeva jaoks kaugus? Isegi kui leiaksin maailma, mis pole Impeeriumi jõududest nii sõltuv nagu Helicon, siis milline maailm oleks valmis vastuhakuks. Impeerium on rahujalal. Isegi kui mõni maailm kannab mineviku ülekohtu pärast vimma, ei astu see avalikult keiserlike vägede vastu, et mind kaitsta. Pealegi olen ma Heliconilt, ja see pole just asi, mis Impeeriumi tagasi

hoiaks.”

Hummin kuulas kannatlikult, noogutas kergelt, kuid näis niisama tõsine ja rahulik nagu ikka. Ta sõnas: „Põhimõtteliselt on teil õigus, kuid on üks maailm, mis tõesti ei allu Impeeriumi kontrollile. See Demerzeli minu arvates kõige rohkem häiribki.”

Seldon mõtles veidi lähiajaloo üle ja leidis, et ei suuda leida maailma, kuhu Impeeriumi jõud ei ulatuks. Lõpuks küsis ta: „Mis maailm see on?”

Hummin vastas: „Seal te praegu oletegi – mis teeb minu meelest selle asja Demerzeli silmis nii ohtlikuks. Ta ei muretse niivõrd selle pärast, et te ikka Heliconile tagasi pöörduksite, kuivõrd selle pärast, et lahkuksite Trantorilt enne seda, kui teile tuleb mõte olgu või turistina siia jääda.”

Mehed istusid vaikides, kuni Seldon ütles lõpuks pilkavalt: „Trantor! Impeeriumi pealinn koos oma laevastiku kodubaasiga orbiidi kosmosejaamas, oma parimate armeeüksustega. Kui te arvate, et Trantor ongi see ohutu maailm, muutub teie paranoia juba lausa fantastikaks.”

„Ei! Te olete välismaailmlane, Seldon. Te ei tea, milline on Trantor. Nelikümmend miljardit inimest – vähe on maailmu, mille rahvaarv ulatuks isegi kümnendikuni sellest. See tähendab kujutlematut tehnoloogilist ja kultuurilist komplitseeritust. Me asume praegu keiserlikus sektoris, kus on kõrgeim elatustase kogu Galaktikas ja kus elavad vaid keiserlikud funktsionäärid. Aga sel planeedil on veel üle kaheksasaja muu sektori ja mõnes neist on alamkultuurid, mis erinevad täielikult siinsest, ja enamik neist on keiserlikele jõududele puutumatud.”

„Kuidas puutumatud?”

„Impeerium ei saa kasutada tõsiselt jõudu Trantori vastu. Kui ta seda teeks, kõigutaks ta üht või teist tehnoloogilist tahku, millest sõltub kogu planeet. Need tahud on omavahel nii seotud, et ühe vahelüli katkestamine sandistab kogu süsteemi. Uskuge mind, Seldon, meie siin Trantoril näeme, mis juhtub, kui toimub maavärin, mida ei õnnestu summutada, vulkaanipurse, mida ei suudeta õigel ajal ära hoida, torm, mida ei vaigistata, või mõni inimlik eksitus, mida ei panda tähele. Planeet lööb vankuma ja tuleb teha kõik selleks, et tasakaalu taastada.”

„Ma pole iial midagi niisugust kuulnud.”

Üle Hummini näo libises kerge muie. „Muidugi pole. Kas arvate, et Impeerium teataks nõrkusest oma südames? Mina ajakirjanikuna tean, mis juhtub, isegi kui välismaailmlased ei tea, isegi kui suur osa Trantorist ei tea, isegi kui sündmuste varjamiseks rakendatakse keiserlikku survet. Uskuge! Imperaator teab – ja Eto Demerzel teab –, isegi kui teie ei tea, et Trantori rahu rikkumine võib hävitada Impeeriumi.”

„Ja seepärast soovitate mul Trantorile jääda?”

„Jah. Ma võin teid viia siin kohta, kuhu Demerzeli käsi ei ulatu. Te ei pea oma nime muutma ja võite tegutseda täiesti avalikult. Demerzel ei saa teid puutuda. Sellepärast tahtiski ta teid Trantorilt kohe minema saata, ja kui see poleks olnud saatus, mis meid kokku viis, ja kui teil poleks ootamatut võimet end kaitsta, oleks see tal õnnestunud.”

„Aga kui kauaks ma pean Trantorile jääma?”

„Nii kauaks, kui teie julgeolek seda nõuab, Seldon. Võibolla kogu eluks.”