Читать книгу Enne Asumit - Isaac Asimov - Страница 12

Seldonil oli kulunud õhtu, öö ja osa hommikustki, et toibuda koh-tumisest Imperaatoriga. Vähemasti näitas valguse muutumine Tran- tori keiserliku sektori kõnniteedel, liikuvates koridorides, väljakutel ja parkides, et möödunud oli õhtu, öö ja osa hommikust.

Nüüd istus ta ühes väikeses pargis väikesel plastistmel, mis vormis end täpselt tema keha järgi ja oli mugav. Valguse järgi võttes võis olla keskhommik. Õhk oli karge, kuid külm ei pääsenud näpistama.

Kas siin on kogu aeg nii? Seldon mõtles sünkjale päevale, mil külastas Imperaatorit. Ning hallidele päevadele, külmadele päevadele, kuumadele päevadele, vihmastele päevadele, lumistele päevadele Heliconil oma kodus, ning küsis endalt, kas ta tunneb neist puudust. Kas on võimalik istuda Trantori pargis, kus valitseb muutumatult ideaalne ilm, mis tekitab tunde, nagu poleks su ümber midagi – ning hakata puudust tundma ulguvast tuulest, näpistavast külmast ja hingematvast niiskusest?

Võibolla. Kuid mitte ühe, kahe või seitsme päevaga. Tal oli vaid see päev ja ta pidi järgmisel lahkuma. Ta kavatses seda päeva nautida, kuni saab. Ta ei pruukinud enam kunagi Trantorile tagasi tulla.

Ometi tundis ta ikka veel rahutust, et oli kõnelnud nii vabalt mehega, kel olnuks voli teda vangistusse saata või hukata – või võtta temalt majanduslik ja sotsiaalne positsioon ning seisus.

Enne voodisse heitmist oli Seldon oma hotellitoa kompuutrist vaadanud entsüklopeedilisi andmeid Cleon I kohta. Imperaatorit oli kõrgelt hinnatud nagu kahtlemata kõiki valitsejaid nende eluajal, hoolimata kordasaadetud tegudest. Kuid Seldonit ei huvitanud miski peale fakti, et Cleon oli sündinud palees ega olnud iial selle maa-alalt lahkunud. Ta polnud iial käinud Trantoris, mitte üheski selle kuppelmaailma nurgas. Vahest oli see nii julgeoleku pärast, kuid tähendas sisuliselt, et Imperaator oli vangis, kas ta tunnistas seda endale või mitte. See võis olla kõige luksuslikum vangla Galaktikas, kuid ikkagi oli see vangla.

Ja kuigi Imperaator oli paistnud loomu poolest pehme – ta ei ilmutanud vähimatki märki, et ta oleks julm autokraat, nagu olid olnud paljud tema eelkäijad –, polnud sellegipoolest kuigi mõistlik endale tema tähelepanu tõmmata. Seldonile meeldis mõelda, et lahkub järgmisel päeval Heliconile, tagasi koju, olgugi et seal on talv (ja seni üsna vastik).

Ta vaatas üles säravasse hajusasse valgusse. Kuigi siin ei sadanud iial, polnud õhk kaugeltki kuiv. Läheduses vulises allikas, taimed olid rohelised ega tundnud arvatavasti iial janu. Aeg-ajalt sahisesid põõsad, justkui olnuks seal peidus mõni loomake. Seldon kuulis mesilaste suminat.

Tõepoolest, kuigi Trantorist räägiti kogu Galaktikas kui metalsest ja keraamilisest tehismaailmast, tundus siin kõik olevat looduslik.

Oli teisigi, kes nautisid parki. Kõik kandsid kerget kübarat, mõni päris väikest. Lähedal seisis üks kenake naine, kuid too oli kummardunud mingi vaatlusaparaadi kohale ja Seldon ei näinud tema nägu. Üks mees jalutas mööda, heitis Seldonile kerge ja ükskõikse pilgu, istus siis tema vastu tooli ja hakkas uurima teleprintide kimpu, tõstes ühe kitsa roosa püksisäärega jala üle teise.

Meestel paistis siin olevat kombeks kanda pastelsetes toonides rõivaid, mis tundus kummaline, ning naised olid enamasti valges. Nii puhtas keskkonnas oligi mõistlik kanda heledaid riideid. Seldon vaatas lõbustatult oma Heliconi-riietust, mis oli valdavalt tuhmpruun. Pidanuks ta Trantorile jääma – aga ta ei pidanud –, olnuks tal vaja hankida sobiv rõivastus, sest muidu saanuks tast uudishimu, naeru või põlguse objekt. Näiteks too teleprinte uuriv mees oli juba heitnud talle uudishimulikuma pilgu, ilmutades kahtlemata huvi tema välismaailmse riietuse vastu.

Seldon tundis kergendust, et mees ei muianud. Ta võis suhtuda sellesse filosoofilise rahuga, et on naerualune, kuid kindlasti ei nau-tinud ta seda.

Seldon jälgis meest tagasihoidlikult, sest too näis oma sisimas millegi üle vaidlevat. Ühel hetkel tundus, nagu hakkaks mees rääkima, siis näis järele mõtlevat ja seejärel jälle rääkida tahtvat. Seldonit huvitas, mis lõpuks saab.

Ta silmitses meest. Mees oli pikka kasvu ja laiaõlgne ning ilma märkimisväärse kõhuta. Tema tumedates juustes oli kübeke halli, habe oli korralikult aetud, ilme tõsine. Ta näis tugev, kuigi muskli- kumerusi polnud näha, tema nägu oli kortsuline ja näis meeldiv, kuid selles polnud midagi „ilusat”.

Vahepeal oli mees oma sisemise võitluse kaotanud (või võitnud) ning kallutas nüüd end Seldoni poole. Seldon oli avastanud, et mees meeldib talle.

Mees küsis: „Vabandust, kas te olite aastakümne kokkutulekul? Matemaatika?”

„Olin küll,” vastas Seldon lahkelt.

„Ah, ma arvasingi, et nägin teid seal. Palun vabandust, mind ajendas siia istuma äratundmine. Kui ma segan teie omaetteolekut …”

„Mitte sugugi. Veedan lihtsalt jõudehetke.”

„Vaatame, kas arvan ära. Te olete professor Seldom.”

„Seldon. Hari Seldon. Nii et läks päris täkkesse. Aga teie ise?”

„Chetter Hummin.” Mees näis olevat pisut kimbatuses. „Vist üsna kodukootud nimi.”

„Mina pole kunagi ühtegi Chetterit kohanud,” kostis Seldon. „Ega Humminit. Nii et minu arvates olete päris ainukordne. Igal juhul parem, kui olla üks kõigist neist loendamatutest Haridest. Või siis Seldonitest.”

Seldon nihutas tooli Humminile lähemale, kraapides seda vastu kergelt elastseid keramoidseid plaate.

„Räägime kodukootusest,” ütles ta. „Kuidas on selle välismaailmlase riietusega, mida ma kannan? Mulle ei tulnud pähegi, et peaksin endale Trantori rõivad hankima.”

„Võiksite hankida küll,” soovitas Hummin, silmitsedes Seldonit allasurutud hukkamõistuga.

„Ma lahkun homme, pealegi ei saaks ma seda endale lubada. Matemaatikud tegelevad mõnikord suurte arvudega, mis ei käi kah-juks nende sissetulekute kohta. Teie, Hummin, olete vist samuti matemaatik?”

„Ei. See anne mul puudub.”

„Oh,” oli Seldon pettunud. „Te ütlesite, et nägite mind aasta-kümne kokkutulekul.”

„Olin seal pealtvaatajana. Ma olen ajakirjanik.” Ta lehvitas oma teleprinte, näis järsku taipavat, et hoiab neid käes, ja toppis need pintsakutaskusse. „Ma hangin holoviisoriuudiste materjali.” Ning lisas mõtlikult: „Tegelikult olen ma sellest üsna tüdinud.”

„ Tööst?”

Hummin noogutas. „Mul on kõrini kogu sellest jamast. Ma vihkan langevat spiraali.”

Ta heitis Seldonile spekulatiivse pilgu. „Mõnikord tuleb siiski ette ka midagi huvitavat. Kuulsin, et teid nähti keiserliku kaardiväe seltskonnas palee värava poole sõitmas. Ega ometi Imperaator ise teid juhtumisi vastu võtnud?”

Naeratus kadus Seldoni näolt. Ta ütles aeglaselt: „Kui võttiski, siis vaevalt on mul midagi sellest ajakirjandusele rääkida.”

„Ei, mitte ajakirjandusele. Kui teie, Seldon, seda veel ei tea, siis las ma valgustan teid: uudistemängu esimene reegel on, et Imperaatorist ja tema lähikonnast kõneldakse ainult seda, mis on ametlik teave. See on muidugi viga, sest liiguvad kuuldused, mis on palju hullem kui tõde – aga nii see paraku on.”

„Kui te, vennas, ei saa seda avaldada, miks te siis küsite?”

„Isiklikust uudishimust. Uskuge, mul on märksa rohkem infot, kui eetrisse läheb … Las ma mõistatan. Ma ei jälginud teie ettekannet, kuid sain aru, et te rääkisite võimalusest tulevikku ennustada.”

Seldon raputas pead ja pomises: „See oli viga.”

„Palun vabandust.”

„Olgu peale.”

„Igatahes on Imperaator või valitsuse liikmed ennustusest huvi-tatud, niisiis arvan ma, et Cleon I päris teilt selle kohta ja palus teha mõningaid ennustusi.”

Seldon vastas jäigalt: „Ma ei taha sellest rääkida.”

Hummin kehitas kergelt õlgu. „Eto Demerzel oli ka vist kohal.”

„Kes?”

„Te pole Eto Demerzelist midagi kuulnud?”

„Mitte midagi.”

„Cleoni alter ego, Cleoni aju, Cleoni paha vaim. Teda on nimetatud kõigi selliste nimedega, kui jätta välja sõimunimed. Ta oli kindlasti kohal.”

Seldon näis segadusse sattuvat ja Hummin ütles: „Teie ei pruu-kinud teda näha, kuid kohal ta oli. Ja kui ta arvab, et te oskate tulevikku ennustada …”

„Ma ei oska tulevikku ennustada,” vastas Seldon tarmukalt pead raputades. „Kui te kuulsite minu ettekannet, siis teate, et ma rääkisin ainult teoreetilisest võimalusest.”

„Sellegipoolest. Kui ta arvab, et te oskate tulevikku ennustada, ei lase ta teid minna.”

„Ta ju laskis. Ma olen ju siin.”

„See ei tähenda veel midagi. Ta teab, kus te olete, ja seda kogu aeg. Kui ta teid vajab, saab ta teid alati kätte, kus te ka ei viibiks. Kui ta leiab, et teist on kasu, siis pressib ta selle kasu teist välja. Ja kui ta leiab, et olete ohtlik, pressib ta teist elu välja.”

Seldon põrnitses vestluskaaslast. „Mida te püüate teha? Mind hirmutada?”

„Ma püüan teid hoiatada.”

„Ma ei usu, mida te räägite.”

„Ei usu? Ise just ütlesite, et tegite vea. Kas pidasite silmas oma ettekande esitamist, mis pani teid raskesse olukorda, kus te hea-meelega ei oleks?”

Seldon näris rahutult alumist huult. See oletus seisis tõele väga lähedal – ning sel hetkel tundis Seldon ligitikkujaid.

Nad ei heitnud varje, sest valgus oli liiga pehme ja hajus. Seldon tabas silmanurgast liikumise – mis sealsamas lakkas.