Читать книгу Enne Asumit - Isaac Asimov - Страница 9

Sel ajal ei avaldanud Hari Seldon erilist muljet. Ta oli kolmekümne kahe aastane nagu Imperaator Cleon I, kuid ainult 1,73 meetrit pikk. Tal oli sile ja rõõmus nägu, tumepruunid, peaaegu mustad juuksed, ning tema riietusel oli selge provintsi märk.

Kõik, kes viimasel ajal teadsid Hari Seldonit kui legendaarset pooljumalat, pidasid lausa pühaduseteotuseks, et tal polnud halle juukseid, vanainimese kortsurägus nägu ja rahulikku elutarkusest kiirgavat naeratust ning et ta ei istunud ratastoolis. Isegi kõrges eas jäid tema silmad rõõmsaks. Nii palju sellest.

Praegu aga olid ta silmad eriti rõõmsad, sest tema töö oli aasta-kümne kokkutulekul vastu võetud. See oli äratanud isegi mingit kaudset huvi ning vana Osterfith oli talle noogutanud ja öelnud: „Leidlik, noormees. Väga leidlik.” Need Osterfithi sõnad tegid meele­head. Suurt meelehead.

Kuid nüüd tuli uus ja üpriski ootamatu uudis ning Seldon polnud kindel, kas see suurendab tema rõõmu ja rahulolu või mitte.

Ta silmitses noort pikka mundris meest, kelle kuue vasakule küljele oli korralikult kinnitatud kosmoselaeva ja päikese märk.

„Leitnant Alban Wellis,” ütles Imperaatori kaardiväeohvitser dokumenti näidates. „Kas te tuleksite minuga kaasa, härra?”

Wellis oli muidugi relvastatud. Kaks kaardiväelast ootasid ukse taga. Seldon teadis ohvitseri ettevaatlikust viisakusest hoolimata, et tal pole valikut, kuid polnud põhjust, miks ta ei võinuks asja kohta pärida. Ta küsis: „Kas Imperaatori juurde?”

„Paleesse, härra. Nii mulle öeldi.”

„Mispärast?”

„Seda ei öeldud, härra. Mulle anti karm käsk teid kaasa tuua – ükskõik mis moel.”

„Paistab väga arreteerimise moodi. Ma pole ju selleks mingit põhjust andnud.”

„Pigem küll aueskordi moodi, kui te pikemalt ei viivita.”

Seldon ei viivitanud pikemalt. Ta pigistas huuled kokku justkui selleks, et nende vahelt ei lipsaks enam mingeid küsimusi, noogutas ja hakkas astuma. Isegi kui ta pidi Imperaatoriga kohtuma ja tollelt soovituse saama, ei rõõmustanud see teda. Ta tegutses Impeeriumi, see tähendab humaansuse, rahu ja ühtsuse maailma, mitte Imperaatori nimel.

Leitnant kõndis ees, teised kaks taga. Seldon naeratas möödujaile ja suutis jätta muretu mulje. Hotelli ees istusid nad ametlikku maasõidukisse. (Seldon silitas käega polsterdust: ta polnud iial olnud nii kaunis kohas.)

Nad viibisid ühes Trantori kõige rikkamas osas. Taevavõlv oli siin piisavalt kõrge, et jätta muljet avatusest, ja igaüks – isegi selline mees nagu Hari Seldon, kes oli sündinud ja kasvanud avatud maailmas – võis vanduda, et neid ümbritseb päikesevalgus. Kuigi: näha polnud ei päikest ega varje, kuid õhk oli valge ja aromaatne.

Siis oli see kõik möödas, võlv kaardus alla, müürid tõmbusid koomale ja peagi sõitsid nad kitsas tunnelis, kus paistsid iga natukese maa tagant kosmoselaeva ja päikese märgid ning mis oli ilmselgelt (nagu Seldon arvas) mõeldud ametlikele sõidukitele.

Uks avanes ja sõiduk kiirustas sellest sisse. Kui uks nende taga sulgus, olid nad väljas – lahtise taeva all. Trantori ainus tükk lahtist taevavõlvi oli kahesaja viiekümne ruutkilomeetri suurune ja selle all seisis Imperaatori palee. Seldon oleks tahtnud seda maad läbi käia – mitte palee pärast, vaid sellepärast, et seal olid ka Galaktika ülikool, ja mis kõige intrigeerivam, Galaktika raamatukogu.

Siirdunud Trantori suletud maailmast avatud metsatukka ja pargi­alale, oli ta sattunud maailma, kus pilved tumestasid taevast ja külm tuul sasis tema särki. Ta vajutas nupule, mis sulges sõiduki akna.

Väljas oli sünkjas päev.