Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 10

Seldon sattus lausa raevu, sest aeg muudkui venis ja venis. Kaheksa aastat tagasi, kui ta esimest korda Trantorile saabus, sai ta viivitamatult tegutseda. Ta võis hotellitoa ja seal olevad asjad paugupealt unustada ning kõikides Trantori sektorites ringi rännata, kui tahtmine tuli.

Nüüd aga takistasid teda teaduskonna koosolekud, langetamist ootavad otsused ning töö, mis ootas tegemist. Polnud sugugi nii lihtne Demerzeliga kokkusaamiseks minema lipsata, kui selleks tahtmine tuli – ja pealegi oli Demerzel oma ülesannetest hõivatud, kui tema ise selleks hetke näpistaski. Neile mõlemale kohtumiseks sobivat hetke polnud kerge leida.

Ja kerge polnud seegi, kui Dors pead raputas ja talle ütles: „Ma ei tea, mida sa kavatsed teha, Hari.”

Ning tema vastas kärsitult: „Ega mina isegi tea, mida ma kavatsen teha, Dors. Loodetavasti taipan seda, kui ma Demerzeli näen.”

„Sinu esimene kohustus on tegelda psühhoajalooga. Ta ütleb sulle seda.”

„Võibolla. Küllap kuulen.”

Ning siis, kui ta oli peaministriga kohtumiseks kaheksa päeva pärast aja kokku leppinud, ilmus tema kabineti seinakuvarile pisut arhailiste tähtedega sõnum. Ning tähtedega kooskõlas oli enam kui pisut arhailise sisuga sõnum: MINA PALUN PROFESSOR HARI SELDONILT AUDIENTSI.Seldon silmitses seda üllatunult. Isegi keisri poole ei pöördutud enam niisuguse sajanditetaguse fraasiga.

Ning allkiri ei olnud trükitud, nagu seda tavaliselt selguse mõttes tehti. See oli kirjutatud hoogsalt, kuid ometi täiesti loetavalt, ning sellest jäi muretu ja hoogsa meistritöö mulje. Alla oli kirjutatud LASKIN JORANUM … Jo-Jo ise taotles audientsi.

Seldon hakkas vaikselt naerma. Oli selge, miks olid valitud niisugused sõnad … ning miks säärane kiri. Nõnda muudeti lihtne soov uudishimu äratajaks. Seldonil ei olnud kuigi suurt tahtmist selle mehega kohtuda – ning tavaliselt poleks keegi seda ihaldanud. Aga mida niisugune arhailisus ja kunstipärasus pidid tähendama? Ta tahtis selles selgusele jõuda.

Seldon laskis oma sekretäril kohtumisaja ja -koha määrata. Kindlasti räägib ta Joranumiga oma kabinetis, mitte kodus. Ametialane kõnelus, ei mingit seltskondlikkust.

Ja see toimugu enne kavandatud kohtumist Demerzeliga.

„See mind ei üllata, Hari,” lausus Dors. „Sina solvasid kahte tema meest, kellest üks on tema tähtsaim abiline; sa rikkusid ära tema kavandatud väikese rahvakogunemise ning jätsid temast esindajate kaudu rumala mulje. Ta tahab sind näha ning minu meelest oleks parem, kui see toimuks minu juuresolekul.”

Seldon raputas pead. „Võtan Raychi. Tema tunneb kõiki neid trikke, mida minagi, ning ta on tugev ja tegus kahekümneaastane noormees. Siiski olen kindel, et ma ei vaja mingit kaitset.”

„Kuidas sa saad selles kindel olla?”

„Joranum tuleb minuga kohtuma ülikooli territooriumil. Läheduses viibib palju noori. Igatahes olen ma üliõpilaste hulgas populaarne isik ning usutavasti on Joranum sedasorti mees, kes ei jäta kodutööd tegemata ning teab, et mul ei tarvitse oma territooriumil midagi karta. Kindlasti käitub ta täiesti viisakalt – ülima sõbralikkusega.”

„Hm,” arvas Dors ühte suunurka pisut kergitades.

„Ja ühtaegu surmaohtlikult,” lõpetas Seldon.