Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 6

„Hari, ma ütlen sulle veel kord, et sinu sõber Demerzel on rängalt sees,” ütles Yugo Amaryl. Ta rõhutas sõna „sõber” õige pisut ja ilmse põlgusega.

Hari Seldon pani kibestunud tooni tähele, kuid ei teinud sellest väljagi. Ta vaatas oma trikompuutrilt üles ja kostis: „Ütlen sulle veel kord, Yugo, et see on mõttetus.” Samas lisas ta, hääles kübeke – tõepoolest ainult kübeke – ärritust: „Miks sa raiskad selle rõhutamisega minu aega?”

„Sest minu meelest on see oluline.” Amaryl võttis trotslikult istet. Niisugune žest osutas, et temast pole lihtne vabaneda. Siin ta oli ja siia ta jääb.

Kaheksa aastat tagasi oli ta olnud Dahli sektori kuumsüvistaja – madalamat ametit ühiskonnaredelil polnud olemaski. Seldon oli ta sealt üles upitanud ning teinud temast matemaatiku ja intellektuaali – veelgi enam, psühhoajaloolase.

Ta ei unustanud kunagi hetkekski, kes ta oli kord olnud, kelleks oli tõusnud ning kellele ta selle eest tänu võlgnes. See tähendas, et kui ta pidi Hari Seldoniga – Hari enda huvides – karmilt rääkima, siis ei takistanud teda lugupidamine ega armastus, mida ta vanema mehe vastu tundis, rääkimata enda karjäärikaalutlustest. Ta võlgnes Seldonile niisuguse karmuse – ja veelgi enam.

„Kuule, Hari,” ütles ta vasaku käega jõuliselt žestikuleerides, „mingil põhjusel, mida mina ei mõista, pead sa tollest Demerzelist kangesti lugu, aga mina mitte. Ükski neist, kelle arvamust ma austan – välja arvatud sina –, ei mõtle temast midagi head. Mul on ükspuha, mis temaga juhtub, Hari, aga kuna sinu meelest on see teisiti, siis ei jää mul muud üle kui sellele tähelepanu juhtida.”

Seldon naeratas, nagu olnuks teise innukus tema enda murede kõrval tühine. Ta pidas Yugo Amarylist lugu ja enamgi veel. Yugo oli üks neist neljast inimesest, kellega ta oli kohtunud sel põgusal eluhetkel, kui ta lendas üle planeet Trantori. Eto Demerzel, Dors Venabili, Yugo Amaryl ja Raych olid need neli, kellesarnaseid polnud ta silm hiljem enam kunagi näinud.

Teatud ja igaühe puhul erineval viisil olid need neli temast lahutamatud – Yugo Amaryl taipas kiiresti psühhoajaloo printsiipe ja mõistis avaralt uusi uurimisvaldkondi. Oli lohutav teada, et kui Seldoni endaga oleks enne väljamatemaatika lõplikku kujundamist – see edenes aeglaselt ja tõkked olid rängad – midagi juhtunud, siis jääks vähemalt üks taiplik mõistus, kes jätkaks uurimist. Ta ütles: „Anna andeks, Yugo. Ma ei tahtnud olla kärsitu ega tõrjuda seda, mida sa püüad mulle nii murelikult selgeks teha. Minu töö viga, kõik tuleneb sellest, et olen teaduskonna dekaan …” Nüüd pidas Amaryl vajalikuks omakorda muiata ning vaigistas kerge naeruturtsatuse. „Andestust, Hari, ma ei tohiks naerda, kuid sina ei sobi niisugusele ametikohale.”

„Nagu ma ise hästi tean, kuid ma pean õppima. Pean jätma endast mulje, nagu tegeleksin millegi kahjutuga, ning pole olemas midagi – mitte midagi – kahjutumat kui Streelingi ülikooli matemaatikateaduskonna dekaani amet. Võin täita oma päeva tähtsusetute ülesannetega, nii et kellelgi ei tarvitse teada ega küsida, kuidas edeneb meie psühhoajalooline uuring. Kuid häda on selles, et ma täidangi oma päeva tähtsusetute ülesannetega ning mul ei jätku aega selleks, et …” Ta pilk libises üle kabinetis asuvate arvutite, millesse talletatud materjalidele pääses ligi parooliga, ning seda parooli teadsid ainult tema ja Amaryl. Isegi salvestiste juhuslikku avamist ei tarvitsenud peljata, sest need olid hoolikalt jäädvustatud väljamõeldud sümbolitega, millest keegi poleks aru saanud.

„Kui sa oled oma ülesannetesse põhjalikumalt süvenenud, siis hakkad neid delegeerima ning leiad rohkem aega,” arvas Amaryl.

„Loodetavasti,” sõnas Seldon kahtlevalt. „Aga ütle mulle, miks Eto Demerzel on nii oluline?”

„Lihtsalt sellepärast, et meie suure keisri peaminister Eto Demerzel sepitseb agaralt vastuhakku.”

Seldon kibrutas laupa. „Milleks ta seda vajab?”

„Ma ei öelnud, et ta seda vajab. Ta lihtsalt tegeleb sellega – ükspuha kas teadlikult või mitte – ning mõned tema poliitilised vaenlased osutavad talle seejuures märgatavat abi. Saa aru, mulle on see ükspuha. Arvasin, et ideaalsetel tingimustel oleks üsna meeldiv, kui ta kaoks paleest ja isegi Trantorilt … kas või koguni väljapoole Impeeriumi piire, kui jutt juba sellele kaldus. Aga sina pead temast lugu, nagu ma juba ütlesin, ja sellepärast hoiatan sind, sest paistab, nagu ei jälgiks sa sündmuste viimast poliitilist kursimuutust nii tähelepanelikult nagu vaja.”

„On sellest olulisemaidki toiminguid,” lausus Seldon leebelt.

„Nagu psühhoajalugu. Olen päri. Aga mismoodi peaksime arendama psühhoajalugu ja lootma seejuures edule, jäädes ise poliitikavõhikuteks? Pean silmas just praegust poliitikat. Praegu – nimelt nüüd – on aeg, mil olevik muutub tulevikuks. Meie ei saa ainult minevikku uurida. Me teame, mis juhtus minevikus. Me saame kontrollida leitud tulemusi oleviku ja lähituleviku varal.”

„Mulle tundub, nagu oleksin kuulnud seda väidet juba varemgi,” arvas Seldon.

„Ja sa kuuled seda taas. Minu meelest pole sinule selle selgitamisest vähimatki kasu.”

Seldon ohkas, vajus vastu toolileeni ja jäi Amaryli naeratades silmitsema. Noorem mees võis olla terav, kuid suhtus psühhoajaloosse tõsiselt – ning see korvas kõik.

Aga Amarylile olid varasemad kuumsüvistajana töötatud aastad jälje jätnud. Tal olid raske füüsilise tööga harjunud mehe laiad õlad ja lihaseline kehaehitus. Ta oli hoolitsenud selle eest, et keha ei muutuks lõdvaks, ja see oli hea, sest see aitas Seldonil tõrjuda alateadlikku soovi istuda kogu aeg kirjutuslaua taga. Tal polnud Amaryli karmi füüsilist jõudu, kuid Väänleja anded püsisid temas endist viisi erksad – ehkki ta oli äsja saanud neljakümneseks ning teadis, et nõnda ei kesta see igavesti. Aga praegu ta igatahes jätkab. Tänu igapäevastele spordiharjutustele oli ta vöökoht ikka veel sale, jalad ja käed sitked.

„Sinu mure Demerzeli pärast ei saa tuleneda ainult sellest, et ta on minu sõber,” lausus ta. „Sul peab olema mingi muu motiiv.”

„Siin pole midagi arusaamatut. Seni kuni sa oled Demerzeli sõber, ei kõiguta sinu positsiooni siin ülikoolis miski ning sa võid jätkata psühhoajaloo uurimist.”

„Sinna sa oma jutuga nüüd jõudsid. Nii et minul on põhjust temaga sõbrustada. Sina ei saa asjast üldse aru.”

„Sa oled huvitatud tema harimisest. Seda ma taipan. Mis aga puutub sõprusse, siis jääb see mulle mõistetamatuks. Aga kui Demerzel kaotaks võimu, siis mõjuks see muidugi ka sinu positsioonile, kuid palju olulisem oleks, et Cleon ise hakkaks juhtima Impeeriumi ja selle allakäik muudkui kiireneks. Siis satume anarhia võimusesse juba enne, kui jõuame analüüsida kõiki psühhoajaloo seiku ja anda teadusele võimaluse päästa inimkond.”

„Selge … Aga, tead, ma tõepoolest ei usu, et jõuame psühhoajalooga valmis õigeks ajaks ja väldime sellega Impeeriumi kokkuvarisemist.”

„Isegi siis, kui me ei suuda langust ära hoida, saame selle mõju leevendada, eks ju?”

„Võibolla.”

„Näed nüüd. Mida kauem saame rahus töötada, seda suurem on võimalus, et takistame langust või vähemalt nõrgendame selle mõju. Et tegemist on taandmõjuva juhtumiga, võib osutuda vajalikuks päästa Demerzel, meeldigu see meile – vähemalt minule – või mitte.”

„Aga sa teatasid just praegu, et sulle meeldiks, kui ta kaoks paleest ja Trantorilt, koguni tervest Impeeriumist.”

„Jah, ideaaljuhul, nagu ütlesin. Aga meie ei ela ideaalses olukorras ja vajame oma peaministrit, ehkki ta on repressioonide ja despotismi instrument.”

„Selge. Aga miks on Impeerium sinu meelest lagunemisele nii lähedal, et peaministri kaotamine põhjustaks kohe selle kokkuvarisemise?”

„Psühhoajalugu.”

„Kas sa kasutad seda ennustamiseks? Meil pole isegi veel raamistik paigas. Mis ennustusi saaksid nõnda teha?”

„Võib ju kasutada intuitsiooni, Hari.”

„Seda on alati kasutatud. Me vajame midagi enamat, eks ju? Me vajame matemaatilist andmetöötlust, mis avaks spetsiifiliste tulevikuarengute võimalused kas ühtedel või teistel tingimustel. Kui meie juhendamiseks piisab intuitsioonist, siis pole psühhoajalugu üldse vaja.”

„Jutt pole tingimata ühest või teisest, Hari. Ma räägin mõlemast korraga: kombinatsioonist, mis võib olla parem või halvem – vähemalt ajani, kuni psühhoajalugu täiustatakse.”

„Kui see üldse kunagi juhtub,” vastas Seldon. „Aga ütle mulle, kust tuleneb see Demerzeli ähvardav oht? Mis võiks teda kahjustada või ta kukutada? Kas me üldse räägime Demerzeli kukutamisest?”

„Jah,” vastas Amaryl ning tema nägu muutus morniks.

„Räägi siis mulle. Vabanda minu võhiklikkust.”

Amaryl ägestus. „Sa käitud üleolevalt, Hari. Kindlasti oled kuulnud Jo-Jo Joranumist.”

„Loomulikult. Ta on demagoog … Oota, kust ta pärit on? Nishayast, eks ju? Vägagi tähtsusetust maailmast. Kitsekasvatamine, arvan ma. Väga kvaliteetsed juustud.”

„Täpipealt. Aga ta pole lihtsalt demagoog. Tal on mõjukad mõttekaaslased ja nood muutuvad aina tugevamaks. Ise väidab ta, et soovivat sotsiaalset õiglust ja rahva suuremat poliitilist haaratust.”

„Jah,” lausus Seldon. „Seda olen minagi kuulnud. Tema loosung kõlab: „Valitsus kuulub rahvale.””

„See pole päris õige, Hari. Ta kuulutab: „Valitsus on rahvas.”” Seldon noogutas. „Tead, see mõte on mulle üsna meelepärane.”

„Minule samuti. Ma olen täielikult selle poolt – kui Joranum tegelikult nõnda mõtleb. Aga see pole nõnda ja ta kasutab seda ainult kiviastmena. See on suund, mitte eesmärk. Ta tahab vabaneda Demerzelist. Pärast seda oleks Cleoniga kerge manipuleerida. Seejärel haarab Joranum trooni ja temast endast saab rahvas. Sina ise oled mulle rääkinud, et Impeeriumi ajaloos on olnud rohkesti sedasorti episoode – ning praegu on Impeerium nõrgem ja vankuvam, kui see hea oleks. Löök, mis oleks varasematel sajanditel seda ainult kõigutanud, võib nüüd osutuda purustavaks. Impeerium hääbuks kodusõjas ega toibuks kunagi ning meil poleks psühhoajalugu abiks, mida tuleks ette võtta.”

„Jah, ma saan sinu mõttest aru, kuid kindlasti pole kuigi kerge Demerzelist vabaneda.”

„Sa ei tea, kui tugevaks kasvab Joranum.”

„Pole oluline, kui tugevaks ta kasvab.” Mingi mõttevari näis Seldoni laupa varjutavat. „Ma imestan, miks vanemad panid talle Jo-Jo nimeks. Selles tundub olevat midagi lapsikut.”

„Tema vanematel polnud sellega mingit pistmist. Tema tegelik nimi on Laskin ja see nimi on Nishayal väga levinud. Ta ise valis endale nime Jo-Jo, vististi oma perekonnanime esimese silbi järgi.”

„Siis on ta veel suurem narr, kui nõnda võiks ehk öelda?”

„Ei, minu meelest mitte. Tema jüngrid skandeerivad seda: „Jo … Jo … Jo … Jo …” – ikka ja jälle. See mõjub hüpnootiliselt.”

„Noh,” vastas Seldon, tehes liigutuse, nagu tahaks taas oma trikompuutri juurde asuda, et seadistada paljudimensioonilist simulaatorit, mille arvuti oli loonud. „Eks pärast paista, mis juhtub.”

„Kuidas sa võid rääkida sellest nii ükskõikselt? Ma ju ütlesin, et meid ähvardab vahetu oht.”

„Ei, mitte sugugi,” kostis Seldon, silmad teraskalgid, hääl äkki karm. „Sina ei tea kõiki fakte.”

„Mis fakte ma ei tea?”

„Arutame seda mõni teine kord, Yugo. Praegu jätka oma tööd ning jäta Demerzeli ja Impeeriumi pärast muretsemine minu hooleks.”

Amaryli huuled tõmbusid õhukeseks, kuid Seldonile kuuletumise harjumus hoidis teda tugevasti vaos. „Jah, Hari.”

Kuid kuuletumine polnud siiski ülemäära tugev. Ta pöördus lävel ümber ja lausus: „Sa teed vea, Hari.”

Seldon muigas kergelt. „Mina seda ei arva, kuid olen su hoiatust kuulnud ega unusta seda. Sellegipoolest pole midagi karta.”

Aga kui Amaryl oli lahkunud, kustus naeratus Seldoni näol.

„Kas tõesti pole midagi karta?”