Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 11

Hari Seldon manas näo ilmetuks ja painutas pead parasjagu nii palju, et sellest jäi enam-vähem viisakas mulje. Ta oli vaevaks võtnud läbi vaadata mitmeid Joranumi holograafe, ent nagu niisugustel puhkudel ikka, polnud tegelikkus, kus tuli ootamatult muutuvatele olukordadele pidevalt reageerida, kunagi samasugune, nagu holograaf näitas – olgu siis ettevalmistus kui tahes põhjalik. Seldoni arvates muutis just vaataja reageering „tegelikkusele” nähtu erinevaks.

Joranum oli pikk mees – igatahes sama pikk nagu Seldon –, kuid kõiges muus märksa kogukam. Seda ei põhjustanud lihasmass, sest ta jättis endast pehme mulje, olemata seejuures siiski rasvane. Ümar nägu, lopsakad juuksed, mis olid pigem liivakarva kui kollased, helesinised silmad. Ta kandis tagasihoidlikku pealisrüüd ning tema näol lasuv poolnaeratus tekitas sõbralikkuse mulje, ehkki mingil viisil teatas see täie selgusega, et tegemist on üksnes illusiooniga.

„Professor Seldon, teiega kohtumine valmistab mulle suurt rõõmu.” Tema hääl oli sügav ja rangelt vaoshoitud nagu oraatoril kunagi. „Väga meeldiv, et meie kohtumine tänu teile teoks sai. Loodetavasti te ei solvu, et võtsin kaasa oma lähima abilise, ehkki ma teda varem ei maininud. Tema on Gambol Deen Namarti – kolm nime, nagu te tähele panete. Usutavasti olete temaga kohtunud.”

„Jah, seda küll. See juhtum on mul hästi meeles.” Seldon silmitses Namartit pisut sardooniliselt. Eelmisel kohtumisel oli Namarti kõnelnud Ülikooli väljal. Nüüd, kui olukord oli rahulikum, silmitses Seldon teda tähelepanelikult. Namarti oli mõõdukat kasvu, kõhna kollaka näo, tumedate juuste ja laia suuga. Tema palgel ei lehvinud Joranumi poolnaeratus, seda ilmestasid ainult ettevaatus ja valvsus.

„Minu sõbral doktor Namartil on antiikkirjanduse teaduskraad,” ütles Joranum. Naeratus näis pisut süvenevat. „Ta tuli omal algatusel kaasa, et vabandust paluda.”

Joranum heitis kiiresti pilgu Namartile ning too, huuled esialgu pingul, lausus tuhmilt: „Palun vabandust, professor, selle eest, mis väljal juhtus. Ma ei teadnud ülikooli kogunemiste kohta käivaid rangeid reegleid ning sattusin oma innukusest hoogu.”

„Sellest võib aru saada,” kinnitas Joranum. „Pealegi ei teadnud ta, kes te olete. Usutavasti võime kõik nüüd selle juhtumi unustada.”

„Kinnitan teile, härrased, et mul pole vähimatki soovi seda pikalt meeles pidada,” lausus Seldon. „Siin viibib ka minu poeg Raych Seldon, nii et minulgi on kaaslane.”

Raych oli kasvatanud endale vurrud, mustad ja lopsakad, dahliidi mehisuse märgi. Neist polnud märkigi kaheksa aastat tagasi, kui Raych, närudes ja näljane tänavapoiss, Seldoniga esimest korda kohtus. Ta oli lüheldast kasvu, kuid nõtke ja sooniline ning tema näol valitses kõrk ilme, mille ta oli omandanud, et lisada oma füüsilisele pikkusele mõni toll vaimset.

„Tere hommikust, noormees,” lausus Joranum.

„Tere hommikust, söör,” vastas Raych.

„Palun võtke istet, härrased,” ütles Seldon. „Kas tohin pakkuda teile jooki või suupisteid?”

Joranum kergitas viisaka keeldumise märgiks käsi. „Ei, söör. See ei ole seltskondlik koosviibimine.” Ta istus osutatud kohale.

„Ehkki ma loodan, et edaspidi on meil veel ees palju niisuguseid kokkusaamisi.”

„Kui tegemist on ametliku arupidamisega, siis võiksime alustada.”

„Professor Seldon, minuni jõudsid kuuldused väikesest vahejuhtumist, mille te nii lahkesti lubasite unustada, ning ma imestasin, miks riskisite sellega, mida te tegite. Peate nentima, et see oli ju riskimine.”

„Tegelikult ei mõelnud ma sugugi nõnda.”

„Mina aga küll. Seepärast võtsin vaevaks teie kohta välja uurida kõik mis vähegi võimalik, professor Seldon. Te olete huvitav mees. Eleliconilt, nagu ma teada sain.”

„Jah, mina sündisin seal. Dokumendid tunnistavad seda selge sõnaga.”

„Ning te olete viibinud siin, Trantoril, kaheksa aastat.”

„Seegi on avalikult teada.”

„Ja algusest peale pälvisite tuntuse matemaatilise artikliga psühhoajaloost. Nõnda te seda vist nimetate?”

Seldon raputas õige tasakesi pead. Kui sageli oli ta seda ettevaatamatust kahetsenud. Loomulikult polnud tal sel ajal aimugi, et tegemist oli ettevaatamatusega. „Nooruslik entusiasm,” lausus ta.

„Sellest ei tulnud midagi välja.”

„Kas tõesti?” Joranum silmitses teda rõõmsa üllatusega. „Ja ometi viibite siin ning töötate kõige kuulsamate ülikoolide hulka kuuluva Trantori ülikooli matemaatikateaduskonna dekaanina, olles minu teada kõigest neljakümneaastane … Muide, mina olen neljakümne kahene, mistõttu ei pea teid eriti eakaks. Nii kõrge koha pälvib ainult väga pädev matemaatik.”

Seldon kehitas õlgu. „Ma ei tahaks sel teemal arutleda.”

„Või isik, kellel on vägevaid sõpru.”

„Me kõik tahaksime endale vägevaid sõpru, härra Joranum, kuid minu meelest pole neid siin leida. Ülikooli professoritel on harva mõjukaid sõpru ning mõnikord kaldun arvama, et isegi tavalisi on raske leida.” Ta naeratas.

Joranum samuti. „Kas teie siis ei pea keisrit mõjukaks sõbraks, professor Seldon?”

„Kindlasti peaksin, aga kuidas võiksin niisugust sõprust loota?”

„Mulle on jäänud mulje, et keiser on teie sõber.”

„Kindlasti tunnistavad dokumendid, et Tema Keiserlik Majesteet andis mulle audientsi kaheksa aastat tagasi, härra Joranum.

See kestis vist vähem kui tunni ning ma ei märganud, et ta oleks minusse tookord iseäranis suure sõbralikkusega suhtunud. Ja pärast pole ma temaga rääkinud ega teda näinud – välja arvatud mõnes holovisioonisaates, seda muidugi.”

„Aga, professor, keisriga ei tarvitse tingimata silmast silma kokku saada või temaga rääkida, et leida temas vägevat sõpra. Piisab kohtumisest või vestlemisest keisri peaministri Eto Demerzeliga. Demerzel on teie soosija ja seetõttu võib öelda, et ka keiser on seda.”

„Kas peaminister Demerzeli oletatav soosing, mida ta mulle osutab, on samuti kuskil kirjas? Või kas dokumentides on üldse midagi, mille järgi võiksite niisugust esiletõstmist järeldada?”

„Milleks uurida salvestisi, kui teie kahe seos on niigi hästi teada? Teie teate seda ja mina samuti. Võtkem seda teadaoleva tõsiasjana ning jätkakem. Ja palun, ärge hakake ennast puhtsüdamlike eitustega vaevama,” lausus Joranum käsi tõstes. „See oleks ajaraiskamine.”

„Tegelikult tahtsingi küsida, mis põhjusel ta teie arvates peaks mind soosima,” sõnas Seldon. „Milleks?”

„Professor! Kas te püüate mind solvata, teeseldes, nagu oleksin teie arvates mingi naiivsuse võrdkuju? Mainisin juba teie psühhoajalugu, mis Demerzeli köidab.”

„Ning mina ütlesin, et see oli noormehe ennatlik idee, mis jooksis liiva.”

„Te võite mulle palju öelda, professor. Mul pole erilist tahtmist uskuda seda, mida te mulle räägite. Olgu pealegi, las ma selgitan täiesti avameelselt. Lugesin teie esimese artikli läbi ja püüdsin sellest mõne minu personali hulka kuuluva matemaatiku abil aru saada. Nad kinnitasid mulle, et see on meeletu unistus ja täiesti võimatu …”

„Olen nendega täiesti päri,” lausus Seldon.

„Aga mul on tunne, et Demerzel ootab selle edasiarendamist ning rakendamist. Ja kui tema võib oodata, siis on see ka minuga nõnda. Teile, professor Seldon, oleks kasulikum, kui laseksite minul oodata.”

„Miks nõnda?”

„Sest Demerzel ei püsi enam kuigi kaua oma ametikohal. Avalik arvamus pöördub üha kindlamalt tema vastu. Ja siis võib juhtuda, et keiser väsib ebapopulaarsest peaministrist, kes ähvardab trooni koos valitsejaga põrmu paisata, ning ta leiab Demerzelile asendaja. Võib koguni juhtuda, et see on minu tagasihoidlik isik, keda keisri soov ülendab. Ning teie vajate ikka veel soosijat, kedagi, kes hoolitseb, et saaksite segamatult töötada ning et teie käsutuses oleksid helded assigneeringud – alati, kui vajate varustust ja assistente.”

„Ning see soosija oleksite teie?”

„Muidugi – pealegi selsamal põhjusel nagu Demerzel. Mina vajan Impeeriumi tõhusamaks juhtimiseks mõjukat psühhoajalootehnikat.”

Seldon noogutas mõtlikult, ootas hetke ja lausus siis: „Aga, härra Joranum, miks peaksin mina ennast niisugusel juhul kõige sellega vaevama? Olen vaene teadlane, kes elab vaikset elu ning tegeleb pedagoogilise töö ja eluvõõraste matemaatiliste uuringutega. Ütlesite, et Demerzel on minu praegune soosija ning teist võib saada tulevane toetaja. Seega saan oma tööd rahulikult jätkata. Teie võite peaministriga lahingu maha pidada. Ükspuha kes peale jääb, minul on ikka soosija olemas – vähemalt selles te mind veenate.”

Joranumi näole kleepunud naeratus näis pisut luituvat. Tema kõrval istuv Namarti pööras oma sünge näo Joranumi poole, nagu tahaks ta midagi öelda, kuid Joranumi käsi tegi kerge liigutuse, Namarti köhatas ega lausunud midagi.

„Doktor Seldon, kas te olete patrioot?” küsis Joranum.

„Aga muidugi. Impeerium on kinkinud inimkonnale tuhandeaastase rahuaja – igatahes on see olnud suuremalt jaolt rahuaeg – ning soodustanud kiiret arengut.”

„Nõnda see on, kuid viimase sajandi või paari jooksul on arengutempo aeglustunud.”

Seldon kehitas õlgu. „Mina ei ole niisuguseid asjaolusid uurinud.”

„Teil ei tarvitsegi seda teha. Teate niigi, et viimane sajand või paar on olnud poliitiliste segaduste aeg. Keisrid on valitsenud lühikest aega ning mõnikord on salamõrvad seda aega veelgi lühendanud …”

„Isegi sellele vihjamine sarnaneb riigireetmisega,” ütles Seldon vahele. „Sooviksin, et teie ei …”

„Olgu pealegi.” Joranum heitis ennast vastu toolileeni. „Kas mõistate, kui ebakindlas olukorras te viibite? Impeerium on pehkimas. Olen valmis seda avalikult välja ütlema. Minu poolehoidjad järgnevad mulle ainult sellepärast, et nad saavad sellest hästi aru. Vajame keisri paremale käele kedagi, kes suudaks Impeeriumi valitseda ning maha suruda mässuimpulsse, mida paistab lahvatavat kõikjal; kes annaks relvajõududele usaldatava juhi, nagu see peaks olema; kes juhiks majanduse …”

Seldon tegi käega kärsitu liigutuse. „Ning teie oletegi too isik, kes selle kõigega toime tuleks, eks ju?”

„Kavatsen olla. See pole kerge töö ning ma ei usu, et vabatahtlikke oleks kuigi palju – millest on kerge aru saada. Kindlasti ei tule Demerzel sellega toime. Tema valitsemise aegu kiireneb Impeeriumi langus kuni täieliku kokkuvarisemiseni.”

„Teie aga suudaksite seda takistada?”

„Jah, doktor Seldon. Teie abil. Psühhoajaloo toel.”

„Võibolla Demerzel peatabki kokkuvarisemise psühhoajaloo toel – kui psühhoajalugu on üldse olemas.”

„See on olemas,” lausus Joranum rahulikult. „Ei maksa teeselda, nagu oleks teisiti. Aga selle olemasolu ei aita Demerzeli. Psühhoajalugu on ainult tööriist. See vajab mõistmiseks aju ja rakendamiseks kätt.”

„Ning nagu ma aru saan, on teil need mõlemad olemas?”

„Jah. Ma tunnen oma võimeid. Tahan psühhoajalugu.” Seldon raputas pead. „Võite tahta kõike, mis iganes pähe tuleb.

Kuid ma pole võimeline.”

„Teil on see. Ma ei hakka sel teemal pikemalt vaidlema.” Joranum kallutas enda lähemale, otsekui tahaks ta oma hääle otsejoones Seldoni kõrva suunata, usaldamata mõtete ülekandumist helilainete hooleks. „Ütlesite, et olete patrioot. Ma pean Impeeriumi kokkuvarisemise ärahoidmiseks Demerzeli asemele astuma. Ent tema väljavahetamise viis ise võib Impeeriumi rängalt nõrgestada. Ma ei taha seda. Teie võite soovitada, mil viisil saavutaksin eesmärgi ladusalt, märkamatult, kedagi ohustamata või midagi kahjustamata – seda kõike Impeeriumi nimel.”

„See pole võimalik,” vastas Seldon. „Te süüdistate mind teadmises, mida mul pole olemas. Tahaksin aidata, kuid see käib mul üle jõu.”

Joranum tõusis järsult. „Mis siis ikka, te teate, mida ma mõtlen ning mida teilt soovin. Pidage selle üle aru. Ja ma palun teid mõelda ka Impeeriumile. Võibolla arvate, nagu võlgneksite Demerzelile – tollele kõikide inimkonnale kuuluvate miljonite planeetide laastajale – sõpruse. Olge ettevaatlik. Teie töö võib vapustada Impeeriumi alust. Palun teie abi Galaktikas elavate kvadriljonide inimolendite nimel. Mõelge Impeeriumile.”

Tema hääl oli langenud tundeliigutusest võbisevaks ja mõjukaks poolsosinaks. Seldon tundis ennast peaaegu värisevat. „Ma mõtlen alati Impeeriumile,” ütles ta.

„Siis on see kõik, mida ma praegu palun,” lausus Joranum.

„Tänan, et leidsite minu jaoks aega.”

Seldon jälgis Joranumi ja tolle kaaslase lahkumist. Kabinetiuks libises hääletult lahti ning mehed astusid välja.

Seldon kibrutas laupa. Miski häiris teda – ning ta ei mõistnud, mis nimelt.