Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 9

Taas saabus üürike vaikus, kuid ainult seetõttu, et mõtted on hääletud. Seldoni omad rabelesid üsna ägedalt.

Jah, see oli tõsi. Tema naine paistis roboteid lausa üleloomuliku põhjalikkusega tundvat. Hari oli aastate jooksul selle üle nii sageli imestanud, et lõpuks ta loobus ja tõrjus kõik kuhugi oma mõistuse kaugematesse soppidesse. Just tänu Eto Demerzelile – robotile – oli Hari Dorsi kohanud. Sest Dors töötas Demerzeli heaks; just Demerzel oli „määranud” Dorsi kaheksa aastat tagasi Hari juurde, et kaitsta meest tema lennul läbi Trantori mitmete sektorite. Ehkki Dors oli nüüd tema naine, tema kaaslane ja tema „parem pool”, äratas Dorsi kummaline seos robot Demerzeliga Haris aeg-ajalt ikka veel imestust. See oli Dorsi elu ainus valdkond, kuhu Hari ei kuulunud – ja kus teda ei sallitud –, ning ta sai sellest selgesti aru. Ja see kergitas mõttesse kõige valulisema küsimuse: kas Dors jäi Hari juurde sellepärast, et Demerzel seda käskis, või armastusest, mida mees oli temas äratanud? Seldon tahtnuks uskuda viimast – kuid siiski …

Ta elas Dors Venebiliga õnnelikult, kuid see nõudis temalt midagi; see elu seadis tingimuse. Ja too tingimus oli üsna karm, sest seda ei sätestanud vaidlused ega kokkulepped, vaid vastastikune väljaütlemata mõistmine.

Seldon mõistis, et ta oli leidnud Dorsis kõik, mida ta soovis naises näha. Tõsi küll, Seldonil ei olnud lapsi, kuid ta polnud neid lootnud ega tõtt-öelda eriti soovinudki. Tal oli Raych, kes hõivas tema tunnetes nii suure osa, nagu oleks too pärinud kogu Seldoni genoomi – ja võibolla enamgi veel.

Ainuüksi tõsiasi, et ta pidi Dorsi tõttu sellele mõtlema, rikkus lepingut, tänu millele olid nad elanud rahus ja hubaselt kõik need aastad, ning see äratas temas nõrka, kuid paisuvat tuska.

Aga ta tõrjus need mõtted ja küsimused taas kõrvale. Ta oli õppinud leppima naise kui kaitsja rolliga ning nõnda saab see ka edaspidi olema. Pealegi oli see naine, kellega ta jagas kodu, lauda ja voodit – mitte Eto Demerzel.

Dorsi hääl äratas ta mõtisklusest.

„Ma küsisin … Kas sa oled solvunud, Hari?”

Mees võpatas kergelt, sest Dorsi hääl tunnistas, et küsimust korratakse, ja ta mõistis, et oli sügavalt mõttesse vajunud ning naisest eemaldunud.

„Andesta, kallis. Ma ei solvunud … Ma ei solvu sihilikult. Arutasin ainult, mismoodi peaksin sinu ütluse peale vastama.”

„Robotite asjus?” Naine tundus neid sõnu üsna rahulikult lausuvat.

„Sa ütlesid, et mina ei tunne neid nagu sina. Mismoodi ma peaksin selle peale vastama?” Seldon jäi vait ja lisas vaikselt (teades, et riskib): „Nõnda, et see poleks solvav.”

„Ma ei öelnud, et sina ei tunne roboteid. Kui kavatsed mu sõnu korrata, siis tee seda täpselt. Ma ütlesin, et sina ei mõista roboteid. Olen kindel, et sa tunned neid õige põhjalikult, võibolla paremini kui mina, kuid tundmine ei tähenda tingimata veel mõistmist.”

„Dors, sa räägid nüüd sihilikult paradoksidega, et mind ärritada. Paradoks sünnib ainult kahemõttelisusest, mis petab kas tahtmatult või tahtlikult. Mulle ei meeldi see teaduses ning ma ei salli seda ka argivestluses, kui seda ei ole just huumoriga öeldud, millega minu arvates pole praegu tegemist.”

Dors hakkas talle iseloomulikul viisil vaikselt naerma, otsekui olnuks lõbusus liiga väärtuslik, et seda ülemäära ohtralt jagada.

„Ilmselt on see paradoks sind nii kangesti ärritanud, et sa lähed puhevile ja puhevil olles jätad sa alati naljaka mulje. Las ma siiski selgitan. Ma ei kavatsenud sind sugugi ärritada.” Dors sirutas ennast mehe poole, et ta kätt silitada, ning Seldon märkas üllatudes (ja kergeks kohmetuseks), et ta oli sõrmed rusikasse pigistanud.

„Sina räägid jälle väga palju psühhoajaloost,” ütles Dors. „Vähemalt mulle. Kas sa tead seda?”

Seldon köhatas. „Mis sellesse puutub, siis annan ennast sinu meelevalda. See Projekt on juba ka oma olemuse tõttu salajane. Psühhoajaloost on kasu ainult siis, kui inimesed, keda nõnda mõjutatakse, ei tea sellest midagi, mistõttu saan sellest rääkida ainult Yugo ja sinuga. Yugo meelest on see kõik intuitsioon. Ta on suurepärane, kuid on nii agaralt valmis hüppama pimedusse, et minul tuleb teda ettevaatusele manitseda ja alatasa tagasi hoida. Ent minulegi turgatab pähe meeletuid mõtteid ning neid valjusti kuuldes leian abi isegi siis, kui saan üsna hästi aru, et sa ei saa minu räägitust sõnagi aru.” Ta muigas.

„Tean, et olen sinu kõlakast, kuid ei hooli sellest põrmugi … Hari, see pole mulle tõepoolest oluline, seepärast parem ära hakkagi saiakesi mõtlema, et muudad oma käitumist. Loomulikult ei saa mina omakorda sinu matemaatikast aru. Olen lihtsalt ajaloolane – ning isegi mitte teaduse ajaloolane. Praegu köidab minu mõtteid majandusmuutuste mõju poliitika arengusuundadele …”

„Jah, ning mina olen selles valdkonnas sinu kõlakast. Või pole sa seda märganudki? Vajan seda psühhoajaloo jaoks, kui õige aeg kätte jõuab, ning usun, et sinust on mulle hindamatu abi.”

„Hästi! Kuna oleme nüüd selgusele jõudnud, miks sa minu juures püsid – tean, et seda ei saa põhjustada minu taevalik ilu –, luba mul jätkata selgitust, et vahetevahel, kui sinu arutlused hälbivad rangelt matemaatilistest aspektidest kõrvale, tundub mulle, nagu saaksin sinu mõttekäigust väheke aru. Sa oled mitmel korral selgitanud, mida sa nimetad minimalismivajaduseks. Arvatavasti mõistan seda. Sa pead selle all silmas …”

„Tean ise, mida ma silmas pean.”

Dors paistis haavuvat. „Ära ole nii kõrk, Hari, palun. Ma ei püüagi seda sinule selgitada. Tahan ise aru saada. Sa ütled, et oled minu kõlakast, käitu siis sedamoodi. Suunamuutus on aus asi, eks ju?”

„Suunamuutusel pole häda midagi, aga kui sa kavatsed süüdistada mind kõrkuses, ehkki tegin ainult ühe väikese …”

„Aitab! Jää vait! … Sa oled mulle rääkinud, et minimalismil on ülim tähtsus rakenduspsühhoajaloos, kunstis, et sellega püütakse muuta soovimatut arengut soovitavaks või siis vähem vastumeelseks. Sa oled öelnud, et muutusi tuleb rakendada võimalikult vähesel, soovitavalt minimaalsel määral …”

„Jah,” kostis Seldon kiiresti, „seda sellepärast, et …”

„Ei, Hari. See olen mina, kes püüab selgitada. Me mõlemad teame, et sina saad sellest aru. Sa pead leppima minimaalsega, sest igal muutusel, mis tahes muutusel, on ohtralt kõrvaltoimeid, mida ei saa alati lubada. Kui muutus on liiga suur ja kõrvalefekte esineb liiga palju, siis on kindel, et tulemus erineb kaugelt kõigest kavandatust ning osutub täiesti ennustamatuks.”

„Seda küll,” kinnitas Seldon. „See on kaootilise mõju olemus. Küsimus on selles, kas mis tahes muutus on küllalt väike, et tagajärg oleks mõistlikult ennustatav, või on inimajalugu igas aspektis paratamatult ja muutmatult kaootiline. Just see tekitas minus algul mõtteid, et psühhoajalugu ei olnud …”

„Tean, kuid sa ei lase mul oma mõtet välja öelda. Küsimus pole selles, kas mis tahes muutus on ikka küllalt väike. Tahan öelda, et iga minimaalsest suurem muutus on kaootiline. Soovitud miinimum võib olla null, aga kui see pole null, siis ikkagi väga väike – ning peamine probleem on mõista, kas mõni muutus on ikka küllalt väike, kuid seejuures nullist oluliselt suurem. Tead, minu meelest pead sa minimalismivajadusest rääkides just seda silmas.”

„Enam-vähem,” tunnistas Seldon. „Loomulikult saab selle olemust nagu ikka kompaktsemalt ja rangemalt väljendada matemaatilises keeles. Vaata siia …”

„Säästa mind sellest,” ütles Dors. „Kui sa juba tead seda psühhoajaloo kohta, Hari, siis peaks see olema nõnda ka Demerzeli puhul. Sa tead, kuid ei mõista, sest ilmselt ei turgata sulle pähe, et psühhoajaloo reegleid võiks rakendada robotroonikaseaduste valdkonnas.”

Mispeale Seldon kostis abitult: „Kuule, ma ei mõista, kuhu sa tüürid.”

„Ka robot nõuab minimalismi, eks ju, Hari? Robotroonika esimese seaduse kohaselt ei tohi robot kahjustada inimolendit. See on tavalise roboti põhireegel, kuid Demerzel on midagi hoopis erinevat ning tema jaoks on robootika nullseadus reaalsus, mis valitseb koguni esimese seaduse üle. Robootika nullseadus nendib, et robot ei tohi kahjustada inimkonda kui tervikut. Aga see seob Demerzeli samamoodi, nagu sina oled seotud psühhoajaloo asjadega. Kas sa mõistad, millest jutt?”

„Hakkan mõistma.”

„Loodan seda. Kui Demerzel suudab muuta mõistusi, siis peab ta seda tegema soovimatute kõrvalmõjudeta – ja kuna tema on keisri peaminister, siis tuleb tal muretseda tõepoolest arvukate kõrvalmõjude pärast.”

„Ja kuidas on see seotud praeguse juhtumiga?”

„Mõtle ise! Sina ei saa rääkida kellelegi – loomulikult peale minu –, et Demerzel on robot, sest ta on mõjutanud sind nõnda, et sul pole võimalik seda teha. Aga kui palju kohandumisi selleks tarvis läheb? Kas sa tahad rääkida inimestele, et ta on robot? Kas sa soovid nurjata tema tõhususe, sõltudes ise tema kaitsest ning toetussummadest, mida sa uurimiseks vajad; samuti mõjust, mida sinu heaks vaikselt avaldatakse? Muidugi mitte? Muutus, mille ta pidi tookord sooritama, oli tilluke, parasjagu nii mõjukas, et sa seda mõnel erutuse või hooletuse hetkel välja ei pahvataks. See on nii pisike muutus, et märgatavad kõrvalmõjud sellel sama hästi kui puuduvad. Just nõnda püüab Demerzel Impeeriumi üldjuhul juhtida.”

„Aga Joranumi juhtum?”

„Ilmselt erineb see täielikult sinu omast. Ta on teadmata motiividel vankumatult Demerzeli vastu. Kahtlemata saaks Demerzel seda muuta, kuid see tähendaks Joranumi sepitsuse vääramist nii suure jõuga, mis põhjustaks tagajärgi, mida Demerzel ei suuda ennustada. Selle asemel et riskida Joranumi mõjutamisega kaasnevate kõrvalefektidega, mis võiksid kahjustada teisi ja võibolla kogu inimkonda, peab ta Joranumi rahule jätma, kuni leiab mõne väikese muutuse – mingi päris tillukese muutuse –, mis lahendaks olukorra kahju tekitamata. Just sellepärast on Yugol õigus ja nimelt sel põhjusel on Demerzel haavatav.”

Seldon oli kuulanud, kuid ei vastanud. Ta näis olevat mõttesse vajunud. Möödus mitu minutit, enne kui ta ütles: „Kui Demerzel ei saa selles suhtes midagi ette võtta, siis pean ise tegutsema.”

„Kui tema ei saa midagi ette võtta, siis mida sina võiksid teha?”

„Olukord on erinev. Robotroonika seadused mind ei piira. Mina ei pea ennast minimalismiga ahistama … Ning kõigepealt tahan näha Demerzeli.”

Dors näis pisut ärevusse sattuvat. „Kas sa ikka pead seda tegema? Poleks kuigi arukas teie sidemeid avalikult kuulutada.”

„Oleme jõudnud aega, kus meie ei saa sidemete puudumist fetiŠeerida. Loomulikult ei lähe ma tema juurde pasunate hõiskamise ja holovisiooni latramise saatel, kuid pean teda nägema.”