Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 12

Namarti tumedad silmad püsisid ainiti Joranumil, kui nad olid Streelingi sektoris oma hoolikalt kaitstud kabinetis istet võtnud. See polnud kuigi suurejooneline peakorter; nad olid siin alles nõrgad, kuid tugevust ei tarvitsenud enam kaua oodata.

Lausa üllatav, kui hoogsalt liikumine edasi arenes. Kolm aastat tagasi oli see alanud tühjalt kohalt ning nüüd põimusid selle haarmed – mõnes paigas muidugi jõulisemalt kui teistes – kogu Trantoril. Välismaailmad jäid aga enamasti ükskõikseks. Demerzel oli nende rahulolu saavutamiseks tublisti vaeva näinud, kuid see oli tema viga. Just siin, Trantoril, olid mässud ohtlikud. Kõikjal mujal sai neid ohjeldada. Aga siin oli võimalik Demerzeli kukutada. Kummaline, et ta ise seda ei mõistnud. Kuid Joranum oli alati lähtunud arusaamast, et Demerzeli reputatsioon on lihtsalt üles puhutud ning ta osutub üksnes tühjaks kestaks, kui keegi söandab talle vastu astuda, ja ta arvas, et keiser hävitab Demerzeli kiiresti, kui tema enda jalgealune kõikuma lööb.

Vähemalt seni olid kõik Joranumi ettekuulutused täitunud. Ta polnud kunagi lasknud ennast valitud teelt kõrvale tõugata, välja arvatud mõned tähtsusetud juhtumid, nagu too hiljutine vahejuhtum Streelingi ülikoolis, kus Seldon oli tema plaanidesse sekkunud.

Võibolla just sellepärast oli Joranum soovinud temaga kohtuda. Isegi pisikest komistamist ei saanud tähelepanuta jätta. Joranum nautis eksimatusetunnet ning Namarti pidi tunnistama, et lakkamatute edusammude nägemus oli edu jätkumiseks kõige kindlam tee. Inimesed kalduvad vältima kaotusealandust, liitudes ilmselt võiduka poolega isegi siis, kui see on nende vaadete vastu.

Aga kas kõnelus Seldoniga oli olnud edukas või ta lõi hoopis varba ka teist korda vastu kivi ära? Namartile ei meeldinud põrmugi, et ta alandlikult vabanduse palumiseks kaasa võeti, ning tema meelest polnud sellest vähimatki kasu.

Nüüd istus Joranum ilmselt mõtteisse vajunult sõnatult paigal, närides pöidlaküünt, otsekui pakuks see talle mingit vaimukosutust.

„Jo-Jo,” lausus Namarti vaikselt. Tema oli üks neist vähestest, kes tohtis kõnetada Joranumit samamoodi, nagu rahvahulgad alailma hõikasid. Joranumile meeldis poolehoid, mida inimsumm talle sel viisil avaldas, kuid omavahelises suhtlemises nõudis ta lugupidavat käitumist, välja arvatud neilt vähestelt südamesõpradelt, kes olid algusest peale tema kõrval seisnud.

„Jo-Jo,” lausus Namarti uuesti.

Joranum vaatas üles. „Jah, G. D., mida sa soovid?” Ta hääles kõlas kerge ärritus.

„Mida me tolle Seldoniga peale hakkame, Jo-Jo?”

„Peale hakkame. Praegu mitte midagi. Ta võib meiega liituda.”

„Milleks oodata? Võime talle survet avaldada. Võiksime mõnda niiti tõmmata ja tema elu ülikoolis õnnetuks muuta.”

„Ei, ei. Seni on Demerzel lasknud meil omasoodu tegutseda. See narr on ülimalt enesekindel. Aga sellegipoolest pole mingit mõtet sundida teda tegutsema enne, kui me täielikult valmis oleme. Seldoni jõuline ründamine võib talle hoogu anda. Kahtlustan, et Demerzel peab Seldonit ülimalt oluliseks.”

„Kas selle psühhoajaloo tõttu, millest te omavahel rääkisite?”

„Seda küll.”

„Mis see on? Ma pole sellest kunagi kuulnud.”

„Vähesed teavad asjast. Tegemist on inimühiskonna matemaatilise analüüsiga, mille tulemusel saab näha tulevikku.”

Namarti laup tõmbus kortsu ja ta nihkus Joranumist väheke eemale. Kas Joranum oli naljatanud? Kas ta pidi selle peale naerma? Namarti ei taibanud kunagi, millal või miks inimesed püüavad naljatada. Temal endal polnud selleks kunagi tahtmist.

„Tulevikku näha?” kordas ta. „Mil viisil?”

„Ah, kui ma seda teaksin, milleks mulle siis Seldonit veel vaja oleks?”

„Ausalt öeldes, ma ei usu seda, Jo-Jo. Kuidas on võimalik tulevikku ennustada? See oleks sama, mis selgeltnägemine.”

„Tean, kuid pärast seda, kui too Seldon sinu väikese koosoleku laiali ajas, püüdsin ma tema kohta põhjalikumalt teada saada. Kõike. Ta saabus kaheksa aasta eest Trantorile ning esitas matemaatikute konverentsil ettekande psühhoajaloost, kuid hiljem polnud sellest enam midagi kuulda. Keegi ei maininud seda enam kordagi. Isegi Seldon ise mitte.”

„Siis polnud vist kogu selle jutu taga midagi konkreetset.”

„Oh ei, hoopis vastupidi. Kui see idee oleks vaibunud aegamööda ja kui seda oleks naeruvääristatud, siis ütleksin, et tegemist oli millegi tühisega. Aga nii järsk ja täielik mahavaikimine tähendab, et kõik peideti sügavaima saladuskatte alla. Võibolla just sellepärast ei võta Demerzel meie peatamiseks midagi ette. Võibolla ei juhi teda rumal enesekindlus, vaid hoopis psühhoajalugu, mis ehk ennustab midagi, mille abil Demerzel püüab õigel ajal edu saavutada. Niisugusel juhul võime läbi kukkuda, kui meil endal ei õnnestu psühhoajalugu oma huvides ära kasutada.”

„Seldon kinnitab, et seda ei eksisteeri.”

„Kas sina tema asemel ei teeks seda?”

„Kordan, me peaksime talle survet avaldama.”

„See oleks kasutu, G. D. Kas sa pole kunagi kuulnud Venni kirve lugu?”

„Ei.”

„Kui sa oleksid Nishayast, siis teaksid seda. See on kodumaalt pärit tuntud muinasjutt. Lühidalt, Venn oli puuraidur, kes võis oma võlukirve ainsa nõrga hoobiga langetada mis tahes puu. See kirves oli ülimalt väärtuslik, ent Venn ei püüdnudki seda peita või kaitsta. Ometi ei varastatud seda kunagi, sest keegi peale Venni enda ei jaksanud tema kirvest kergitada või sellega lüüa.

Noh, praegusel hetkel ei oska keegi peale Seldoni enda psühhoajalooga midagi ette võtta. Kui ta liituks meiega sunni korras, mida talle avaldame, ei saaks me kunagi tema lojaalsust usaldada. Võib juhtuda, et ta ei eelista valikut, mis toimiks meie kasuks, vaid hoidub vargsi sellest, mistõttu me satume mõne aja pärast ootamatult hävitava löögi alla. Ei, ta peab vabatahtlikult meie poole üle tulema ning töötama meie heaks, soovides meie võitu.”

„Aga mil viisil õnnestuks meil teda nõnda mõjutada?”

„Nägime Seldoni poega. Raych oli vist tema nimi. Kas sa jälgisid teda?”

„Mitte eriti.”

„G. D., G. D., sa jääd asjast maha, kui ei pane kõike tähele. See noormees kuulas mind ülima tähelepanuga. Ma avaldasin talle muljet. Märkasin seda selgesti. Kui on üldse midagi, millest ma aru saan, siis seda, mismoodi mina inimestele mõjun. Ma tean, millal olen mõnda mõistust vapustanud, millal kedagi oma usu suunas pööranud.”

Joranum naeratas. See polnud tema avalike esinemiste juurde kuuluv teeseldud soe ja meelitav naeratus. Praegu levis ta näol võltsimatu naeratus – külm ja koguni ähvardav.

„Eks see paistab, mis me Raychiga peale hakkame,” lausus ta, „ja kas meil õnnestub tema kaudu Seldoni külje alla pugeda.”