Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 7

Ehkki Seldon ei unustanud Amaryli hoiatust, ei süvenenud ta eriti sellesse. Tema neljakümnes sünnipäev jõudis kätte ja möödus – ning jättis talle tavalise psühholoogilise tagasilöögi.

Nelikümmend! Ta polnud enam noor. Elu ei laiunud enam tema ees nagu avar kaardistamata väli, mis kaob lõpmatusse. Ta oli viibinud Trantoril kaheksa aastat ning see aeg oli kiiresti möödunud. Veel kaheksa aastat – ja ta hakkab viiekümne ligi jõudma. Saabub vanadus.

Aga ta polnud psühhoajaloo algusegagi korralikult hakkama saanud! Yugo Amaryl rääkis reipalt seadustest ja koostas intuitsioonist sündinud uljaste eelduste alusel võrrandeid. Ent mismoodi oskaks keegi neid eeldusi kontrollida? Psühhoajalugu polnud veel eksperimentidega kontrollitav teadus. Psühhoajaloo põhjalik tundmaõppimine nõuaks eksperimente, milles peaksid osalema paljude maailmade rahvad ja mis kestaksid sajandeid – kusjuures eetiline vastutus puuduks täielikult.

See tähendas võimatut probleemi ning tal polnud teaduskonna muredega tegelemiseks sugugi tahtmist, niisiis kõndis ta päeva lõpul tusaselt koju.

Tavaliselt oli nõnda, et jalutuskäik läbi ülikoolilinnaku leevendas ta tuju. Streelingi ülikool paiknes kõrge kupli all ning linnakus jäi mulje, nagu viibitaks vabas õhus, tarvitsemata siiski taluda ilma, mida ta oli kogenud oma esimese (ja ainsa) visiidi aegu keiserlikku paleesse. Seal olid peaaegu samasugused puud, muruväljakud ja kõnniteed nagu tema vanas kolledžis kodumaailmas Heliconis.

Selleks päevaks oli loodud pilves taeva illusioon, nii et tükati oli näha päikesevalgust (loomulikult mitte päikest, lihtsalt päikesevalgust), tükati mitte. Ja oli ka pisut, õige pisut jahe.

Seldonile tundus, et jahedaid päevi tehti nüüd sagedamini kui enne. Kas Trantor säästis energiat? Või andis süsteemi ebatõhusus endast märku? Või (ja selle peale kibrutas ta mõttes laupa) oli ta vanaks jäämas ja veri seepärast lahjem? Ta torkas käed kuuetaskusse ja kehitas õlgu.

Tavaliselt ei vaevunud ta sihiteadlikult teed valima. Keha ise teadis laitmatult teed kabinetist arvutiruumi ja seal korterisse ning tagasi. Enamasti ta lihtsalt astus, mõtted kuskil mujal, kuid seekord tungis tema teadvusse mingi heli. Tähenduseta häälitsus.

„Jo … Jo … Jo … Jo …”

See oli üsna tasane ja kauge, kuid tuletas midagi meelde. Jah, Amaryli hoiatust. Demagoog. Kas ta viibib siin ülikoolilinnakus?

Jalad pöördusid Seldoni teadlikku otsust ootamata kõrvale ja viisid ta laugest nõlvast üles Ülikooli väljale, kus harrastati virgutusvõimlemist, sporti ja üliõpilaste kõneharjutusi.

Keset välja seisis mõõduka suurusega salk tudengeid, kes vaimustatult skandeerisid. Poodiumil seisis keegi talle tundmatu, valjusti ja rütmikalt häälitsev mees.

Aga see polnud siiski Joranum. Seldon oli näinud Joranumit holovisioonis palju kordi. Amaryli hoiatuse tõttu oli Seldon talle tähelepanu pööranud. Joranum oli kogukas ja naeratas pahatahtliku semulikkusega. Tal olid paksud liivakarva juuksed ja helesinised silmad.

See kõneleja oli väike, koguni kõhetu, suure suuga, tumedajuukseline ja lärmakas. Seldon ei kuulanud sõnu, ehkki ta kõrvu jõudis fraas „Võim ühelt paljudele!”, millele vastati valjuhäälse hõiskamisega.

Tore on, mõtles Seldon. Aga mismoodi ta kavatseb kõike seda teha – ja kas ta räägib tõsiselt?

Seldon oli jõudnud inimsummani ja otsis pilguga mõnda tuttavat. Samas märkaski ta täppismatemaatika üliõpilast Finangelost. Too polnud sugugi halb noormees, tõmmu ja käharpäine.

„Finangelos!” hüüdis ta.

„Professor Seldon,” vastas Finangelos, silmitsenud teda hetke, nagu peaks Seldoni äratundmiseks olema tingimata klaviatuur sõrmede all. Noormees sörkis lähemale. „Kas tulite seda meest kuulama?”

„Ma ei tulnud mingil kindlal eesmärgil; astusin ainult ligi, et uurida, mis melu siin käib. Kes ta on?”

„Tema nimi on Namarti, professor. Ta ülistab Jo-Jod.”

„Seda ma kuulen,” kostis Seldon, jälgides taas alanud skandeerimist. See puhkes ilmselt iga kord, kui kõneleja kaaluka pausi tegi. „Aga kes too Namarti on? Ma pole seda nime kuulnud. Mis teaduskonnast ta on?”

„Ta ei ole ülikoolist, professor. Ta on üks Jo-Jo meestest.”

„Kui ta pole ülikoolist, siis ei tohi ta siin kõnelda. Kas sinu arvates on tal luba olemas?”

„Ma ei tea, professor.”

„Mis siis ikka, küsime järele.”

Seldon hakkas inimeste hulka trügima, kuid Finangelos haaras tal varrukast kinni. „Ärge tehke seda, professor, tal on löömamehed kaasas.”

Kõneleja selja taga seisidki üsna suurte vahedega kuus noormeest, jalad harkis, käed rinnal, pilk morn.

„Löömamehed?”

„Juhuks, kui asi tõsisemaks läheb ja keegi üritab midagi lustakat ette võtta.”

„Siis pole ta kindlasti meie ülikoolist ning luba, kui see tal üldse on, ei käi igatahes tema „löömameeste” kohta, nagu sa ütlesid … Finangelos, teata ülikooli turvapolitseinikele. Nad peaksid kutsumatagi siin olema.”

„Minu meelest ei soovi nad sekeldusi,” pomises Finangelos.

„Palun, professor, ärge tehke midagi. Kui soovite, et otsiksin turvapolitseinikud üles, siis teen seda, kuid teie oodake, kuni nad kohale jõuavad.”

„Võibolla teen sellele juba enne nende saabumist lõpu.”

Ta hakkas inimeste vahelt edasi trügima. See polnudki raske. Mõned kohalviibijad tundsid ta ära ning kõik märkasid professori õlaembleemi. Ta jõudis kolme jala kõrguse poodiumi juurde, toetas käed selle servale ja hüppas vaikse ühmatuse saatel üles. Ühtaegu mõtles lõbusalt, et kümme aastat tagasi oleks ta sellega ainult ühele käele toetudes ning ähkimata hakkama saanud.

Ta sirutas ennast. Kõneleja oli jutu katkestanud ning silmitses teda valvsalt oma jääkalkide silmadega.

„Teie üliõpilastele esinemise luba, härra?” küsis Seldon rahulikult.

„Kes te olete?” imestas oraator. Ta küsis seda valjusti, nii et hääl kostis kaugele.

„Olen selle ülikooli teaduskonna liige,” vastas Seldon sama kõlavalt. „Teie luba, härra?”

„Teil pole õigust seda minult küsida.” Noormees kõneleja selja taga oli lähemale nihkunud.

„Kui teil luba pole, siis soovitan teil ülikooli territooriumilt viivitamatult lahkuda.”

„Ja kui ma seda ei tee?”

„Noh, olgu kohe öeldud, et ülikooli turvapolitseinikud on juba tulekul.” Ta pöördus kogunenute poole. „Üliõpilased!” hüüdis ta.

„Meie tohime selles linnakus vabalt kõnelda ja kogunemisi korraldada, kuid võime selle õiguse kaotada, kui laseme võõrastel loata ja omavoliliselt …”

Raske käsi langes Seldoni õlale ning ta võpatas. Ta pööras ringi ja märkas ühte neist, keda Finangelos oli löömameesteks nimetanud.

„Lase siit jalga – otsekohe!” lausus mees tugeva aktsendiga, mille päritolu Seldon kohe ei taibanud.

„Mis kasu sellest on?” küsis Seldon. „Turvapolitseinikud jõuavad iga hetk kohale.”

„Niisugusel juhul puhkeb mäss,” teatas Namarti metsikult irvitades. „See meid ei heiduta.”

„Loomulikult mitte,” kostis Seldon. „See teile meeldiks, aga mässu ei tule. Lahkute kõik vaikselt.” Ta pöördus uuesti üliõpilaste poole ja raputas käe õlalt. „Meie hoolitseme selle eest, eks ju?”

„See on professor Seldon!” hüüdis keegi rahvasummast. „Tal on õigus! Ärge teda puutuge!”

Seldon tajus jõugu kõhklust. Ta teadis, et mõnele meeldiks põhimõtteliselt kähmlus ülikooli turvapolitseinikega. Teisest küljest viibis kindlasti kohal ka üliõpilasi, kes teda toetasid, ning oli neidki, kes teda küll isiklikult ei tundnud, kuid kes ei soovinud, et teaduskonna liiget koheldaks vägivaldselt.

„Ettevaatust, professor!” hüüdis keegi naine valjusti.

Seldon ohkas ja silmitses turskeid noormehi, kes tema vastas seisid. Ta ei teadnud, kas tuleb sellega toime, kas tema refleksid on küllalt kiired ja lihased tugevad, ehkki ta oli Väänlejana oma vaprust tõestanud.

Üks löömamees juba lähenes talle, loomulikult ülima enesekindlusega. Mitte kiiresti, ja see kinkis Seldonile pisut aega, mida tema vananev keha vajas. Löömamees kergitas vaenulikult käe ja see muutis Seldoni ülesande kergemaks.

Ta haaras vastase käsivarrest kinni, pöördus, paiskas selle üles, siis kohe alla (ise seejuures ähkides … miks ta pidi ähkima?) – ja jõhkard lendas osaliselt iseenda liikumishoo tõttu läbi õhu ning prantsatas vastu poodiumi välisserva, parem õlaliiges välja väänatud.

See ootamatu pööre põhjustas otsekohe pealtvaatajates rõõmsat elevust. Ülikooli uhkus andis endast jõuliselt märku.

„Anna neile, professor!” hõikas üksildane hääl. Teised haarasid sellest kinni.

Seldon silus juukseid, püüdes hingeldamist maha suruda. Ta tõukas oigava löömamehe jalaga poodiumilt alla.

„Kas keegi soovib veel?” küsis ta viisakalt. „Või lahkute rahulikult?”

Seldon silmitses Namartit ja tolle viit löömameest, kes paistsid kõhklevat, ja ütles siis: „Hoiatan teid. Kõik on nüüd minu poolt. Kui proovite mind rünnata, rebitakse teid tükkideks … Olgu pealegi, kes on järgmine? Tulge. Ükshaaval.”

Ta tõstis viimast lauset öeldes häält ja tõmbas sõrmega enda poole. Rahvasumm hõiskas rõõmsalt.

Namarti seisis tõrksalt paigal. Seldon hüppas temast mööda, haarates seejuures ta kaela käsivarrekõverusse. Üliõpilased ronisid juba poodiumile, hüüdes: „Ükshaaval! Ükshaaval!” ning astusid ihukaitsjate ja Seldoni vahele.

Seldon surus vastase hingekõri üha tugevamalt ja sosistas talle kõrva: „On olemas üks sobiv võte, Namarti, ja ma tean seda.

Olen seda aastaid harjutanud. Kui sa üritad vastu hakata ja ennast vabaks rebida, siis vigastan su hingekõri, nii et jääd igavesti ainult sosistades rääkima. Kui sa oma häälest lugu pead, siis tee, nagu ma ütlen. Kui ma su lahti lasen, siis käsi oma riiukukkede kambal lahkuda. Aga kui sa lausud midagi muud, siis jäävad need sinu viimasteks normaalse häälega öeldud sõnadeks. Ja kui sa peaksid veel kunagi siia linnakusse tagasi tulema, siis pole sul enam lahke mehega tegemist. Viin oma töö lõpule.”

Seldon vabastas hetkeks vastase kaela. „Kuulake mind. Minge kõik minema,” käskis Namarti kähedalt. Mehed taandusid kärmesti, talutades oma löödud kaaslast.

Kui ülikooli turvapolitseinikud mõni hetk hiljem kohale jõudsid, lausus Seldon: „Palun vabandust, härrased. Valehäire.”

Ta lahkus väljalt ja jätkas üsna pettunult koduteed. Ta oli ilmutanud ennast küljest, mida oleks soovinud varjata. Ta oli matemaatik Hari Seldon, mitte sadistlik Väänleja Hari Seldon.

Ja pealegi kuuleb Dors sellest, mõtles ta mornilt. Tegelikult oleks targem naisele ise rääkida, enne kui too kuuleb versiooni, mille järgi vahejuhtum jätaks halvema mulje, kui see tegelikult oli.

Dors poleks sellega rahul.