Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 13

Kui mõlemad poliitikud olid lahkunud, vaatas Raych Hari Seldonile otsa ja näperdas vuntse. Nende silitamine pakkus talle rahuldust. Siin, Streelingi sektoris, kandsid mõned mehed vuntse, kuid enamikul olid need hõredad ja ebamäärase värvusega põlastusväärsed moodustised, mille põlastusväärsust ei varjanud isegi pimedus. Enamasti polnud meestel vuntse ollagi ning alasti ülahuul tekitas neis alaväärsustunnet. Näiteks polnud ka Seldonil vuntse ja seda parem. Tema juuksevärvust arvestades oleksid säärased vuntsid jätnud veidra mulje.

Raych silmitses Seldonit tähelepanelikult, oodates, kuni ta hajevil mõtted koonduvad, kuid leidis siis, et pikem viivitamine muutub juba tüütuks.

„Isa!” hüüatas ta.

Seldon kergitas pead ja küsis: „Mis on?” Raych taipas, et isa mõtetesse sekkumine ärritas teda pisut.

„Minu meelest polnud nende kahe mehega kohtumine õige tegu,” ütles Raych.

„Ah nii? Miks siis?”

„Tead, just sellele kõhnemale tüübile, olen ta nime juba unustanud, tegid sa väljal tuupi. Kindlasti pole ta sellega rahul.”

„Aga ta palus vabandust.”

„Ta ei mõelnud seda tõsiselt. Aga too teine – Joranum –, võib olla õige ohtlik. Mis siis, kui neil oleksid relvad kaasas olnud?”

„Mis? Siin, ülikoolis? Minu kabinetis? Muidugi mitte. See pole Billibotton. Pealegi, kui nad oleksid midagi üritanud, siis oleksin neile mõlemale korraga tuupi teinud. Vähimagi vaevata.”

„Ma ei tea, isa,” sõnas Raych kõhklevalt. „Sa jääd …”

„Jäta see ütlemata, sa tänamatu koletis!” keelas Seldon sõrme tõstes taunivalt. „Sa räägid täpipealt samamoodi, nagu su ema, ning mul on sellest villand. Mina ei jää vanaks – või vähemalt pole ma nii vana. Pealegi istusid sa minu kõrval ning sina oled peaaegu sama kogenud Väänleja nagu minagi.”

Raych kibrutas nina. „Väänlemises põle miskit head.” (Asjata. Raych kuulis ennast rääkivat ning teadis, et isegi kaheksa aastat pärast Dahli mülkast pääsemist lipsas ta juttu dahliitide sõnu, mis ta vääramatult madalama klassi liikmete hulka paigutasid. Pealegi oli ta lüheldast kasvu, koguni nii lühike, et tundis ennast mõnikord lausa kääbusena … Aga tal olid vuntsid ning keegi ei saanud kunagi teda kaks korda üleolevalt kohelda.)

„Mida sa kavatsed Joranumiga ette võtta?” küsis ta.

„Esialgu mitte midagi.”

„Tead, isa, ma olen Joranumit paar korda TrantorVisionis näinud. Olen koguni tema kõnesid holosalvestanud … Kõik räägivad temast, niisiis mõtlesin kuulata, mida tal on öelda. Ja tead, ta avaldab muljet. Ta ei meeldi mulle ja ma ei usalda teda, kuid ta avaldab sellegipoolest muljet. Tema tahab, et kõikidel sektoritel oleksid võrdsed õigused ja ühesugused võimalused … ning selles pole midagi halba, ega ju?”

„Kindlasti mitte. Kõik tsiviliseeritud inimesed tunnevad samamoodi.”

„Aga miks siis meil ei ole kõike seda? Kas keiser mõtleb samamoodi? Või Demerzel?”

„Keiser ja peaminister peavad muretsema kogu Impeeriumi pärast. Nad ei saa keskendada kõiki oma jõupingutusi ainult Trantorile. Joranumil on kerge rääkida võrdsusest. Tema ei kanna vastutust. Kui tema oleks valitseja, siis leiaks ta kohe, et kahekümne viiest miljonist planeedist koosnev Impeerium hajutab tema pingutusi suuresti. See pole veel kõik, sektorid ise püüavad teda igati takistada. Igaüks tahaks suure osa võrdsusest endale, kuid loovutaks sellest õige vähe teistele. Ütle mulle, Raych, kas sinu arvates peaks Joranum saama võimaluse valitseda – lihtsalt selleks, et näidata, milleks ta on võimeline?”

Raych kehitas õlgu. „Ma ei tea. Pean järele mõtlema … Aga kui ta midagi sinu vastu sepitseb, siis olen tal kõri kallal, enne kui ta jõuab ennast kas või paar sentimeetrit liigutada.”

„Siis oled sa minule tõepoolest nii ustav, et see tõrjub isegi mure Impeeriumi pärast eemale.”

„Muidugi. Sa oled minu isa.”

Seldon silmitses Raychi kiindunult, kuid sellegipoolest tundis kerget ebalust. Kui kaugele Joranumi suisa hüpnootiline mõju ulatub?