Читать книгу Edasi, Asum! - Isaac Asimov - Страница 8

Dors polnudki sellega rahul.

Naine ootas teda sundimatult nende korteri lävel, üks käsi puusas, ning nägi välja täpipealt samamoodi, nagu oli olnud nende esimesel kohtumisel samas ülikoolis kaheksa aastat tagasi: sihvakas, nägus, käharate punakaskuldsete juustega – väga veetlev mehe silmis, kuid mitte iseäranis kaunis üldtunnustatud mõttes, ehkki Seldon ei suutnud teda pärast esimesi tutvusepäevi kunagi objektiivselt hinnata.

Dors Venabili! Vaat, millele mees naise rahulikku palet nähes mõtles. Oli palju maailmu, koguni palju sektoreid Trantoril, kus naist oleks tavapärasel kombel Dors Seldoniks kutsutud, kuid mees kartis alati, et see nimi oleks vajutanud temasse omandipitseri, ning ta ei soovinud seda, ehkki niisugune komme oli kehtinud Impeeriumi-eelse mineviku ähmases udus.

„Ma kuulsin sellest, Hari,” lausus Dors tasakesi ja raputas nukralt pead, nii et ta lahtised kiharad pisut võpatasid. „Mida ma peaksin nüüd sinuga ette võtma?”

„Üks suudlus poleks sugugi paha asi.”

„Noh, võibolla, kuid alles pärast seda, kui oleme asja pisut arutanud. Tule sisse.” Uks sulgus nende järel. „Tead, kallis, mul on oma kursus ja oma uuring. Tuhnin ikka veel seda Trantori kuningriigi kohutavat ajalugu, mis on sinu tööks kangesti tähtis, nagu sa mulle räägid. Kas peaksin selle kõik sinnapaika jätma ning sind kaitstes koos sinuga ringi uitama? Tead, see on praegugi minu töö. See on minu töö rohkem kui kunagi varem, iseäranis nüüd, kui sa teed psühhoajaloos edusamme.”

„Kas ma teen edusamme? Soovin, et see nõnda oleks. Kuid sa ei pea mind kaitsma.”

„Kas tõesti? Saatsin Raychi sind otsima. Pealegi jäid sa hiljaks ja ma hakkasin juba muretsema. Tavaliselt sa ju ütled mulle, kui juhtud hiljem tulema. Andesta, kui see kõlab nõnda, nagu oleksin sinu hoidja, Hari, kuid ma ju olengi seda.”

„Kas sulle ei mahu pähe, Hoidja Dors, et mulle meeldib vahetevahel oheliku otsast minema lipsata?”

„Ja kui sinuga peaks midagi juhtuma, mida ma siis Demerzelile ütlen?”

„Ega ma õhtusöögile hilinenud? Kas oled juba köögiteenindusse klikkinud?”

„Ei. Ootasin sind. Ja kuna sa juba kohal oled, siis kliki ise. Mis toidusse puutub, siis oled sa palju pirtsakam kui mina. Ning ära tee teist juttu.”

„Kas Raych ei öelnud sulle, et minuga on kõik korras? Millest siin veel rääkida?”

„Kui ta sinu juurde jõudis, valitsesid sa juba olukorda, ja ta tuli kõigepealt siia tagasi, kuid ainult viivuks. Ma ei kuulnud temalt mingeid üksikasju. Ütle mulle … mida … sa … tegid?”

Seldon kehitas õlgu. „Juhtusin seadusvastasele kogunemisele, Dors, ja ajasin selle laiali. Vastasel juhul oleks ülikooli tabanud terve hulk ebameeldivusi.”

„Ning nimelt sina pidid need ära hoidma? Hari, sa ei ole enam Väänleja. Sa oled …”

„Vanamees?” torkas Seldon kiiresti sekka.

„Väänleja jaoks vana jah. Sa oled neljakümnene. Kuidas sa ennast tunned?”

„Hästi … Ainult pisut kange on olla.”

„Võib ette kujutada. Ning ühel päeval, kui sa ennast jälle nooreks Heliconi atleediks pead, murrad endal roide … Räägi nüüd mulle sellest juhtumist.”

„Noh, ma ju mainisin sulle Amaryli hoiatust, et Demerzel on Jo-Jo Joranumi demagoogia tõttu hädas.”

„Jo-Jo. Jah, seda ma tean. Aga mida ma ei tea? Mis täna juhtus?”

„Väljal oli kogunemine. Kõneles Jo-Jo käsilane Namarti …”

„Namarti on Gambol Deen Namarti, ta on Joranumi parem käsi.”

„Noh, siis tead sina sellest rohkem kui mina. Igatahes, ta esines loata suure rahvahulga ees ja minu meelest lootis ta mässu õhutada. Nad naudivad niisuguseid korratusi ning kui tal õnnestuks ülikool kas või ajutiselt sulgeda, süüdistab ta Demerzeli akadeemilise vabaduse ahistamises. Minu meelest heidetakse talle kõike ette. Niisiis astusin vahele … Saatsin nad laiali, ilma et vastuhakku tulnuks.”

„Sa tundud õige uhke olevat.”

„Miks mitte? Neljakümneaastase mehe kohta pole see sugugi paha.”

„Kas tegid seda sellepärast? Et ennast neljakümnesena näidata?” Seldon klikkis mõtlikult õhtusöögi menüüd. Ning vastas seejärel: „Ei. Tegelikult kartsin, et ülikool satub tarbetutesse sekeldustesse. Ja ma muretsesin Demerzeli pärast. Tundub, et Yugo ohuhoiatused on mõjutanud mind rohkem, kui ma arvasin. See oli rumal, Dors, sest ma tean, et Demerzel suudab ise enda eest hoolitseda. Ma ei osanud seda Yugole ega kellelegi peale sinu seletada.” Ta tõmbas sügavasti hinge. „On üllatav, kui suurt rõõmu pakub teadmine, et ma võin vähemalt sinule sellest rääkida. Sina tead ja mina tean ja Demerzel teab ning peale meie ei tea keegi – vähemalt minu arust mitte –, et Demerzel on puutumatu.”

Dors vajutas seinapaneeli õõnsuses peituvale lülitile ning nende korteri söögisektsioonis süttis mahe virsikukarva valgus. Ta astus Hari saatel laua juurde, mida katsid juba peenest lõuendist lina, kristall ja söögiriistad. Kohe, kui nad olid istet võtnud, saabus söök – sel õhtusel kellaajal ei viivitatud kunagi –, mille Seldon täiesti rahulikult vastu võttis. Ta oli juba ammu harjunud oma seisundiga ühiskonnas, tänu millele neil ei tarvitsenud osaleda teaduskonna õhtusöökidel.

Seldonile meeldisid maitseained, mida nad olid õppinud nautima Mycogenil – ja see oli ka ainus, mida nad sel kummalisel meeste valitsetud, religioonist läbi imbunud ja minevikus elavas sektoris ei jälestanud.

„Mida sa „puutumatu” all silmas pead?” küsis Dors vaikselt.

„Jäta, kallis, ta on võimeline kujundama emotsioone. Sa pole ju seda unustanud. Kui Joranum tõepoolest ohtlikuks muutub, siis saab teda … muuta, nii et ta ise ümber mõtleks,” lausus Seldon ja žestikuleeris seejuures ebamääraselt.

Dors tundus kohmetuvat ja õhtusöök möödus harjumatus vaikuses. Alles siis kui nad olid söönud ja kõik ülearune – lauanõud, noad-kahvlid ning muugi – kadus pööreldes keset lauda asuvasse langerenni (mis seejärel iseenesest sujuvalt sulgus), lausus naine: „Ma ei tahakski sellest rääkida, Hari, kuid ma ei saa lubada, et sa laseksid oma süütul meelel ennast petta.”

„Süütul meelel?” Mees kibrutas laupa.

„Jah. Me pole seda kunagi arutanud. Ma ei arvanudki, et see kunagi jutuks tuleb, kuid Demerzelil on vajakajäämisi. Ta ei ole puutumatu, talle saab kahju teha ning Joranum on talle tõepoolest ohtlik.”

„Kas sa räägid tõsiselt?”

„Loomulikult. Sina ei mõista roboteid – igatahes mitte nii keerukaid, nagu on Demerzel. Aga mina küll.”