Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 2

Sündmused avaldavad inimese kujutlusvõimele samasugust toimet nagu aeg. Seepärast kaldub inimene, kes on kaugel käinud ja palju näinud, hõlpsasti kujutlema, et ta on kaua elanud, ja mida rikkam on ajalugu tähtsate sündmuste poolest, seda kiiremini omandab ta kauge mineviku maigu. Mingil muul viisil ei saa me seletada seda auväärset hõngu, mis on juba kogunemas Ameerika ajaraamatute ümber. Kui me vaimus pöördume tagasi koloniaalajaloo algaegadesse, tundub see ajajärk kauge ja hämar. Tuhanded muudatused, mis kogunevad mälestusluude ümber, paiskavad rahvuse sünni nii kaugesse minevikku, et see näib kaduvat kaugete aegade uttu; ja ometi piisas vaid neljast tavalise kestusega elueast, et rahvapärimuste kujul suust suhu edasi anda kõike, mida tsiviliseeritud inimene on saavutanud meie vabariigi piires. Kuigi New Yorgi osariigis üksinda on elanikke tegelikult rohkem kui ükskõik millises Euroopa neljas kõige väiksemas kuningriigis või kogu Šveitsi Konföderatsioonis kokku, on sellest möödunud pisut enam kui kaks sajandit, kui hollandlased, kes rajasid esimese asunduse, päästsid selle piirkonna metsistumisest. See, mis tundub suure hulga muudatuste tõttu igivanana, saab lähedaseks, niipea kui me hakkame seda tõsiselt vaatlema üksnes ajalises perspektiivis.

See pilk minevikku vähendab pisut lugeja imestust, mida ta muidu tunneks, vaadates meie kujutatavat pilti; ja mõningad lisaseletused võivad ta vaimus tagasi viia selle ühiskonna elutingimuste juurde, millest me siinkohal tahame jutustada. On täiesti kindel, et vaid sada aastat tagasi ei peetud Hudsoni1 idakaldal olevaid asundusi, nagu Claverack, Kinderhook ja isegi Poughkeepsie2, indiaanlaste kallaletungide eest kaitstuiks; ja praegugi veel seisab sellesama jõe kaldal kõigest musketilasu kaugusel Albany3 kaidest Van Rensselaeride4 noorema haru residents, millel on laskepilud kaitseks sellesama kavala vaenlase vastu, kuigi ehitus on pärit hoopis hilisemast ajast. Teisigi taolisi mälestusmärke meie maa lapsepõlvest võib leida kõikjal neis paigus, mida peetakse praegu Ameerika tsivilisatsiooni keskusteks. See tõestab kõige selgemini, et kõik meie kaitsevahendid vaenulike kallaletungide ja vägivallategude vastu on loodud ainult pisut pikema aja jooksul kui ühe inimese eluiga.

Selles jutustuses kajastatud sündmused toimusid 1740. ja 1745. aasta vahel, kui New Yorgi koloonia asustatud alad piirdusid ainult nelja Atlandi-äärse krahvkonnaga, kitsa maaribaga mõlemal pool Hudsonit, selle suudmest kuni allikate läheduses olevate koskedeni, ja paari kaugema naaberalaga Mohawki5 ja Schoharie6 jõgede ääres. Laiad ürgmetsavööndid ulatusid Mohawki jõe kallastele ja koguni sellest üle ning tungisid sügavamale Uus-Inglismaale7, varjates metsatihnikuis pärismaalasest sõdurit, kes sammus hääletute mokassiinidega8 salajast ja verist sõjarada. Linnulennult vaadates oleks kogu Mississipist ida pool asuv piirkond paistnud tookord ainsa ääretu metsaalana, mida palistasid mere ääres võrdlemisi kitsad ülesharitud maaribad, kirjasid sirendavad järvepinnad ja lõhestasid väänlevad jõetriibud. Säherduse piduliku üksilduse suurejoonelise pildi taustal tunduks see maanurk, mida meie kavatseme kujutada, üpris tühisena. Kuid me tunneme end olevat julgustatud jätkama kirjeldust veendumusega, et kel õnnestub luua enam-vähem täpne ettekujutus selle metsiku piirkonna ühest osast, saab üsna tõepärase pildi temast tervikuna, kui mitte arvestada väiksemaid ja ebaolulisi erinevusi.

Mida inimene ka ei muudaks, aastaaegade igavene ringkäik jääb muutumatuks. Suvi ja talv, külv ja lõikus järgnevad üksteisele kindlaksmääratud korras ülima täpsusega, andes inimesele õilsa võimaluse nautida kõikjale küündiva mõistuse üllast jõudu, kui ta püüab mõista neid seadusi, mis juhivad nende lõpmatut ühetoonilisust, ja aimata nende igavest ringkäiku. Sajandeid oli suvepäike soojendanud ühtede ja samade suursuguste tammede ja mändide latvu ning saatnud oma soojust isegi sitketele juurtele, kui kuuldi hääli hõikavat metsatihnikus, mille lehiskate kümbles pilvitu juunipäeva sädelevas valguses, samal ajal kui puutüved kerkisid oma sünkjas väärikuses nende all olevais varjudes. Hääled kajasid erinevalt, kuuludes ilmselt kahele mehele, kes olid eksinud ja otsisid teed erinevais suundades. Lõpuks teatas üks hõige edust ja kohe tungis hiigelkasvu mees väikeste mülgaste labürindist metsalagendikule, mis näis olevat tekkinud osalt tuule, osalt tule hävitustööst. Kuigi see väike lagendik oli üleni kaetud kuivanud puudega, oli taevas siit hästi näha. Lagendik laius ühe kõrge künka või madala mäe küljel, mis ulatus läbi peaaegu kogu paikkonna.

“Siin on juba ruumi hingata!” hüüdis vabadusse jõudnud metsaelanik, niipea kui leidis end lahtise taeva all, ja raputas oma hiigelkogu nagu verekoer, kes on parajasti lumehangest välja roninud. “Hurraa! Hirvekütt, lõpuks ometi näeme päevavalgust ja järve ka!”

Vaevalt jõudis ta need sõnad lausuda, kui teine metsaelanik rabapõõsad kõrvale lükkas ja samuti lagendikule astus. Seadnud kiiresti korda oma relvad ja rõivad, ühines ta oma kaaslasega, kes oli juba hakanud peatuseks ettevalmistusi tegema.

“Kas sa tunned seda paika?” küsis Hirvekütiks kutsutu. “Või kisendad sa ainult sellepärast, et näed päikest?”

“Nii üht kui ka teist, poiss, ma tunnen seda paika ja ma pole põrmugi kurb, et näen jälle nii ustavat sõpra nagu päike. Nüüd on meil jälle kõik kompassi rumbid silme ees ja on meie oma süü, kui nad meil jälle segamini lähevad, nagu praegugi juhtus. Ärgu olgu mu nimi Harry Välejalg, kui see pole seesama paik, kus maakütid9 olid möödunud suvel laagris ja elasid terve nädala. Näed, seal ongi nende onni kuivanud oksad, ja siin on allikas. Kuidas ma ka päikest armastan, poiss, pole mul tema järele vajadust, et endale öelda, kas praegu on lõunaaeg; mu kõht on parim ajanäitaja, mida üldse võib koloonias leida, ja see näitab juba pool üks. Niisiis ava paun ja kinnitame keha järgmiseks kuuetunniseks matkaks.”

Selle nõuande peale asusid mõlemad oma tavaliseks kasinaks, kuid tõhusaks söömaajaks vajalikke ettevalmistusi tegema. Me kasutame seda vestluses tekkinud pausi selleks, et anda lugejale mõningane ettekujutus nende meeste välimusest, kellest kummalegi on määratud etendada meie jutustuses tähtsat osa. Raske oleks olnud leida jõulise mehisuse üllamat näidet, kui see esines selles isikus, kes kutsus end Harry Välejalaks. Tema tõeline nimi oli Henry March, kuid kuna piiriasukad olid laenanud indiaanlastelt tava anda inimestele igasugu hüüdnimesid, siis kasutati tema kohta Välejala hüüdnime kaugelt sagedamini kui pärisnime, ja tihti nimetati teda ka Pillapallaks. Selle pilkenime oli ta saanud oma tormaka, hoolimatu, muretu iseloomu ja füüsilise püsimatuse tõttu, mis sundis teda alaliselt rändama ja mille järgi ta oli tuntud kõigis laialipillatud asundustes Briti valduste ja Kanada vahel. Harry Välejalg oli kasvult üle kuue jala nelja tolli10 pikk, sealjuures ebatavaliselt hea kehaehitusega, ja ta jõud vastas täiel määral kujutelmale, mille oli loonud tema hiigelkogu. Tema nägu ei teinud kõigele muule häbi ja oli nii lahke kui ka kena. Ta käitus vabalt ja kuigi tema kommetes avaldus piirimaade kärmus, takistas nii ülla välimusega keha suursugune rüht seda täiesti vulgaarseks muutumast.

Hirvekütt, nagu Välejalg oli oma kaaslast kutsunud, oli nii välimuselt kui ka iseloomult täiesti teistlaadi inimene. Kasvult oli ta umbes kuus jalga pikk ning võrdlemisi kerge ja saleda kehaga, kuigi igal liigutusel paistsid lihased, mis tõotasid ebatavalist väledust, kui mitte just ebatavalist jõudu. Tema nägu kõneles küll vaevalt millestki muust kui noorusest, kuid ta ilme võlus kõiki, kes võtsid vaevaks teda lähemalt uurida, ja sisendas usaldust. Tema ilme, mis rääkis kavaluseta tõemeelest ja mida toetas sihikindlus ning otsekohesus, oli tähelepanuväärne. Algul tundus see meeleausus nii lihtsana, et tekkis kahtlus, kas ei paista selle taga varjatud kavalus; kuid vähe oli neid, kel lähemal tõsisel kokkupuutel temaga poleks hajunud usaldamatus tema ütluste ja kavatsuste suhtes.

Mõlemad piiriasukad olid alles üsna noored, Välejalg oli kuus kuni kaheksa aastat üle kahekümne, Hirvekütt temast mitu aastat noorem. Nende riietus ei vaja erilist kirjeldamist, kuigi tuleks lisada, et see koosnes suuresti hirvenahkadest, mis oli selge märk, et nende omanikud veedavad oma elu tsiviliseeritud ühiskonna ja ääretute metsade vahemail. Hirveküti rõivastuses oli siiski pisut tähelepanu pööratud toredusele, eriti märgatavalt selles osas, mis puutus tema relvadesse ja varustusse. Tema püss oli eeskujulikus korras, jahinoa käepide oli kaunilt nikerdatud; ta püssirohusarve kaunistasid asjakohased joonised, mis olid kergelt sarve sisse lõigatud, ja ta haavlikott oli ehitud vampumiga11. Harry oli seevastu – kas loomupärasest hoolimatusest või selle salajasest tunnetusest, kui vähe tema välimus vajab kunstlikku ehtimist – riietatud muretult, lohakalt, otsekui oleks ta tundnud üllast põlgust tühiste rõivaste ja ehete vastu. Võibolla see loomulik ja põlglik ükskõiksus pigem suurendas kui vähendas tema kena kuju ja pika kogu erilist mõju.

“Tule, Hirvekütt, kuku vihtuma ja tõesta, et sul on delavaari12 vats, kui sa ütled, et oled saanud delavaari kasvatuse,” hüüdis Harry. Sõbrale eeskuju andes avas ta suu ja hammustas niisuguse kamaka külma ulukiliha, millest oleks Euroopa talupojale piisanud terveks lõunaks.

“Hakka vihtuma ja tõesta selle vaese emahirve kallal oma mehisust hammastega sama hästi, kui sa tegid seda püssiga.”

“Ei, ei, Harry, emahirve tapmiseks on vähe mehisust vaja ja pealegi pole praegu jahiaeg; pantri või ilvese tapmine – selleks läheb juba mehisust vaja,” sõnas teine vastu, näidates, et on valmis tema eeskujule järgnema. “Sain oma nime delavaaridelt rohkem terava silma ja väledate jalgade kui julge südame pärast. Hirve küttimine ei tarvitse veel argust tähendada, kuid kindel on seegi, et selleks pole vaja ka teab mis julgust.”

“Delavaarid ise pole kellegi kangelased,” pomises Välejalg läbi hammaste, sest ta suu oli liiga täis, “muidu poleks nad iial seda lubanud, et hulkurid mingod13 said neid naisteks pidada.”

“Seda küsimust ei tunne õieti keegi – pole iial õieti selgeks saadudki,” ütles Hirvekütt tõsiselt, sest ta oli niisama ustav sõber kui ta kaaslane oli ohtlik vaenlane, “mingod täidavad kõik metsad oma valedega ja väänavad sõnu ning lepinguid. Ma olen elanud kümme aastat delavaaride hulgas ja tean, et kui löömaks läheb, on nad niisama mehised nagu iga teine rahvas.”

“Kuule, master Hirvekütt, kui meil sellest kord juba juttu on, siis võime väga hästi avada oma südamed teineteisele nagu mees mehele; vasta ühele mu küsimusele: sul on olnud nii rängalt jahiõnne, et sa näikse olevat sel alal kuulsaks saanud, kuid kas oled sa kunagi lasknud ühtki inimest või mõistusega olendit; kas oled sa kunagi sihtinud vaenlast, kes võis samal ajal sihtida sind?”

See küsimus põhjustas noormehes omalaadse kokkupõrke solvumise ja õiglustunde vahel, mida võis hõlpsasti jälgida tema avala näo tõmblemise järgi. Võitlus oli siiski lühike; südamesiirus sai peagi jagu võltsuhkusest ja piiriasuka suurustlemisest.

“Tõele au andes pole ma seda iial teinud,” vastas Hirvekütt, “kuna pole olnud selleks sobivat juhust. Delavaarid on elanud kõigiga rahus sestsaadik, kui mina olen nendega koos viibinud, ja ma pean ebaõigeks võtta inimeselt elu muidu kui ainult avalikus ja seaduslikus sõjas.”

“Mis! Kas sa pole kunagi tabanud mõnd selli sinu lõksude ja nahkade varastamiselt ning mõistnud talle oma käega kohut, säästes sellega kohaliku kohtuniku vaeva ja kelmi enda kohtukulusid?”

“Ma pole trapper14, Välejalg,” vastas noormees uhkelt. “Ma hangin endale elatist püssiga, relvaga, ega anna selle valitsemises alla ühelegi minu aastates mehele Hudsoni ja St. Lawrence’i jõe vahel. Ma pole iial müünud ühtki nahka, mille peas oleks olnud ainsatki auku rohkem kui need, mis loodus ise on teinud nägemiseks või hingamiseks.”

“Jajah, see kõik on jahi seisukohalt võttes väga hea, kuid see ei kõlba kuhugi, kui jutt on skalpidest ja varitsemisest. Lasta varitsuspaigast indiaanlast tähendab toimida tema oma põhimõtete järgi. Lisaks on meil praegu, nagu sa ütled, seaduslik sõda, ja mida varem sa pühid selle häbipleki oma südametunnistuselt, seda tervem on su uni, kas või juba sellest teadmisest, et metsas hulgub üks vaenlane vähem. Ma ei viibi su seltsis kaua, sõber Natty, kui sa ei leia peale neljajalgse looma kedagi, kelle kallal oma püssi proovida.”

“Meie teekond on peaaegu lõpule jõudmas, tead isegi, master March, ja me võime täna õhtul lahku minna, kui arvad selle vajaliku olevat. Mind ootab siin sõber ja tema ei põlga põrmugi inimest, kes pole veel ühtki ligimest tapnud.”

“Ma tahaksin teada, mis on tolle nuuskuri delavaari nii varasel aastaajal siia maanurka toonud,” pomises Välejalg endamisi, näoga, mis väljendas samaaegselt nii umbusku kui põlgust. “Kus pidi see noor pealik sinuga kohtuma?”

“Väikese ümmarguse kalju juures, järvesuus. Räägitakse, et suguharud käivad seal koos lepinguid sõlmimas ja sõjakirveid matmas. Ma olen kuulnud delavaare sageli seda kaljut mainivat, kuigi järv ja kalju on mulle endale ühtmoodi võõrad. Seda maad valitsevad ühiselt nii mingod kui mohikaanid15 ja rahuajal on ta ühine kalastus- ja jahiala, kuid jumal ise teab, mis tast sõja ajal saab.”

“Ühismaa!” hüüdis Välejalg valjusti naerdes. “Ma tahaksin teada, mida Ujuv Tom Hutter selle kohta ütleb? Tema peab järve enda omaks juba viisteist aastat ega loovuta seda võitluseta tõenäoliselt ei mingodele ega delavaaridele.”

“Aga mida ütleb koloonia16 niisuguse tüli kohta? Tervel sellel maal peab olema mingisugune omanik, sest mõisnikud on suunanud oma saagiiha isegi ürgmetsadesse, kuhu nad ise ei julge ninagi pista, et oma valdusi üle vaadata.”

“See võib kehtida koloonia teistes osades, Hirvekütt, kuid mitte siin. Ükski olevus, välja arvatud jumal, ei oma siin ümbruses ühtki jalatäit maad. Sulg pole iial puudutanud paberit siinsete orgude või küngaste kirjapanemiseks, nagu ma olen kuulnud vana Tomi mitmel korral kõnelevat, ja seepärast on temal suurem õigus seda endale nõuda kui ühelgi teisel hingelisel; ja kui Tom juba midagi nõuab, siis oskab ta ka kindlasti selle eest hea seista.”

“Selle järgi, mis ma sinu käest olen kuulnud, Välejalg, peab see Ujuv Tom olema mingi ebatavaline surelik; ta ei ole mingo, ei ole delavaar ega kahvanägu. Sinu jutu järgi on see järv ka kaua tema omanduses olnud, peaaegu üle piiriasuka ea. Mis mees ta siis on? Missuguse iseloomuga ta on?”

“Noh, mis puutub vana Tomi loomusesse, siis ei sarnane see mitte teiste inimeste, vaid pigem mõne piisamroti loomusele, kuna oma eluviisidelt sarnaneb ta rohkem sellele loomale kui ühelegi teisele olendile. Mõned arvavad, et noorpõlves hulkunud ta soolastel vetel ja olnud kellegi Kiddi17 kaaslane, kes poodi mereröövimise eest üles ammu enne seda, kui meie sinuga sündisime või tuttavaks saime, ja et ta tulnud siiakanti, oletades, et kuninga ristlejad ei pääse kunagi üle mägede ja et ta võib rahulikult metsas oma kokkuriisutud varast elada.”

“Siis ta eksis, Välejalg, eksis rängasti. Röövitud varast ei saa inimene kusagil rahulikult elada.”

“Tema teeb seda tõenäoliselt just rahulikult. Ma olen näinud inimesi, kes tunnevad elust rõõmu ainult siis, kui see on üks suur lustipidu, ja teisi, kes tunnevad kõige suuremat naudingut nurgas norutamisest. Mõni inimene ei leia rahu, kui ta ei röövi, ja mõni jällegi ei suuda seda endale kuidagi andestada, kui ta kunagi kellegi paljaks röövib. Inimloomus on neis asjus kentsakas. Vana Tom ei näi olevat ei üks ega teine. Kokkuriisutud vara, kui tal seda tõesti ikka on, kasutab ta koos tütardega väga vaikselt ja mugavalt ega soovigi midagi rohkemat.”

“Ah need on siis tema tütred? Ma olen kuulnud siinkandis küttivailt delavaaridelt terveid lugusid neist neidudest. Kas neil ema pole, Välejalg?”

“Kunagi oli, kuid ta suri ja vajus põhja juba paar aastat tagasi.”

“Kuidas?” küsis Hirvekütt oma kaaslasele üllatunult otsa vaadates.

“Surnud ja põhja vajunud, ütlen ma, ja ma arvan, et küllaltki korralikus inglise keeles. Vanamees laskis oma eide järvepõhja, kui nägi, et tal ots käes oli. Seda võin ma tunnistada, kuna olin selle tseremoonia pealtnägija; kuid kas Tom tegi seda selleks, et pääseda hauakaevamisest, mis pole mitte kerge töö metsas keset juurteräga, või arvas ta, et vesi peseb patud hõlpsamini minema kui maa, seda ma juba enam öelda ei tea.”

“Kas vaene naine oli siis nii suur patune, et mees ei tahtnud tema põrmuga vaeva näha?”

“Mitte sugugi, kuigi ka temal olid omad vead. Ma arvan, et Judith Hutter oli nii õrn ja tõenäoliselt nii hea ümmardaja, kui võib olla naine, kes on elanud nii kaua eemal kirikukellade helinast; ja ma järeldan, et vana Tom laskis ta põhja samavõrra vaeva ja valu säästmiseks, kuivõrd selle tundmiseks. Naise iseloomus oli tublisti terast, tõsi küll, ja kuna vana Hutter on ehtne räni, siis lendasid nende vahel mõnikord sädemed, kuid võib öelda, et üldiselt elasid nad sõbralikult. Kui nad tõesti põlema läksid, õnnestus kuulajail heita pilk nende minevikku, samuti nagu inimene võib näha metsahämarusse, kui eksinud päikesekiir leiab tee madalate puujuurteni. Kuid Judithit austan ma alati, sest ühele naisele on juba küllalt heaks soovituseks see, et ta on niisuguse olendi ema, nagu seda on tema tütar Judith Hutter!”

“Jah, delavaarid mainisid Judithi nime, kuigi nad hääldasid seda omal viisil. Nende jutu põhjal otsustades ei usu ma, et tüdruk oleks väga minu maitse järgi.”

“Sinu maitse järgi!” hüüatas March, süttides nii oma kaaslase ükskõiksusest kui ka ülbusest. “Mida pärglit on siin tegemist sinu maitsega, kui jutt on Judithi-taolisest tüdrukust? Sina oled lihtsalt poisike – roheline võsuke, kes on vaevalt juure maasse ajanud. Judithil käisid kosilased juba siis, kui ta oli kõigest viieteistkümnene – sellest on nüüd juba ligi viis aastat – ja ta ei heida isegi pilku sinusugusele kollanokale ja piimahabemele!”

“Praegu on juunikuu ja ainsatki pilve pole meie ja päikese vahel, Välejalg, seepärast pole kogu seda tulisust põrmugi vaja,” vastas teine täiesti rahulikult, “igaühel võib olla oma maitse ja oravalgi on õigus avaldada oma arvamust ilvese kohta.”

“Näh, kuid poleks temast kuigi tark ilvesele sellest teada anda,” torises March. “Kuid sina oled noor ja mõtlematu ning ma andestan sulle su rumaluse… Kuule, Hirvekütt,” lisas ta pärast lühikest mõtlemist heasüdamliku naeruga, “kuule, Hirvekütt, me tõotasime olla sõbrad ega hakka ometi tülitsema ühe kergemeelse tuulepea pärast vaid seetõttu, et ta kena on; seda enam, et sa pole teda näinudki. Judith on loodud mehele, kes on juba kõik piimahambad murdnud, ja minust oleks rumalus karta mõnd poisikest… Mis need delavaarid siis räägivad selle tüdruku kohta? Lõppude lõpuks võib ka indiaanlasel olla oma arvamus naisterahvast nagu valgelgi mehel.”

“Nad ütlesid, et ta on kena välimusega ja meeldiva jutuga, kuid armastab liialt austajaid enda ümber ja on kergemeelne.”

“Nad on kuradid inimese nahas! Ühtki koolmeistrit ei saa võrrelda indiaanlasega looduse tundmises. Mõned ütlevad, et indiaanlased on tublid ainult jahiajal või sõjas, kuid mina ütlen, et nad on filosoofid ja tunnevad meest niisama hästi nagu nad tunnevad kobrast, aga naist mitte halvemini kui neid mõlemaid kokku. Judithi iseloom on just täpselt niisugune! Hirvekütt, tõtt-öelda oleksin ma plika kaks aastat tagasi naiseks võtnud, kui poleks olnud kahte asjaolu, millest üks oli just seesama kergemeelsus.”

“Ja mis oli siis teine?” küsis kütt, süües edasi nagu mees, kes tunneb jutuajamise vastu hoopis vähe huvi.

“Teine asi oli see, et ma polnud kindel, kas ta tahab mulle tulla. Tüdruk on ilus ja teab seda isegi. Oi poiss, siin küngastel pole ühtki puud, mis oleks temast sirgem või mis voogaks tuule käes õrnema kummardusega, ega ole sa kunagi näinud emahirve, kes hüppaks loomulikuma kergusega. Kui see oleks kõik, siis laulaks iga keel talle kiitust; kuid tal on sääraseid puudusi, mida ma ei saa kahe silma vahele jätta, ja vahel vannun ma, et ei külasta enam iial seda järve.”

“Mis põhjusel sa siis alati tagasi tuled? Miski pole veel muutunud kindlamaks selle tõttu, et seda vannutakse.”

“Ah, Hirvekütt, sina oled alles kollanokk neis küsimustes; sa oled ikka niisama ustav oma heale kasvatusele, nagu poleks sa kunagi asundusest lahkunudki. Minuga on aga teine lugu ja niipea, kui mulle tuleb mõni mõte pähe, olen ma kohe valmis selle peale vanduma. Kui sina teaksid Judithi kohta kõike, mida mina tean, siis mõistaksid sina ka, et vahel on õigus veidi kiruda. Nojah, ohvitserid sõidavad vahel Mohawki kindlusest järvele kalastama ja küttima, ja siis on see olevus endast väljas! See paistab sellest, kuidas ta ennast ehib ja kui upsakaks ta muutub austajate juuresolekul.”

“See ei sobi vaese inimese tütrele,” vastas Hirvekütt tõsiselt, “ohvitserid on kõik aadlikud ja võivad Judithi-taolisele tüdrukule pilku heita ainult halbade kavatsustega.”

“See ajab mind marru ja ühtlasi rahustab! Mul on kahtlusi ühe kapteni suhtes, ja Jude ei tohi süüdistada midagi muud kui iseenda lollust, kui ma eksin. Üldiselt tahaksin ma näha teda tagasihoidliku ja korraliku tüdrukuna, kuigi ka pilved, mis ujuvad nende mägede kohal, pole temast muutlikumad. Vaevalt on enam kui tosin valget meest teda näinud pärast seda, kui tal lapsepõlv seljataha jäi, aga vaata ainult, kuidas ta ohvitseride ees eputab!”

“Ma ei mõtlekski enam niisugusest naisest, vaid pühenduksin täielikult metsale; mets juba sind ei peta, sest teda juhib ja valitseb käsi, mis iial ei värise.”

“Kui sa tunneksid Judithit, siis mõistaksid, kui palju lihtsam on seda öelda kui teha. Kui mul oleks süda rahul ohvitseride pärast, viiksin ma plika vägisi Mohawki, sunniksin ta endale naiseks tulema tema tujukusest hoolimata, ja jätaksin vana Tomi tema noorema tütre Hetty hoolde, kes pole küll nii kena ja terase mõistusega kui ta õde, aga on see-eest hoopis kohusetundlikum.”

“Nii et selles pesas on veel teinegi lind?” küsis Hirvekütt, tõstes silmad pooleldi ärganud uudishimuga. “Delavaarid kõnelesid mulle ainult ühest.”

“See on täiesti loomulik, kui kõne alla tulevad Judith Hutter ja Hetty Hutter. Hetty on ainult armas, seevastu tema õde, ma ütlen sulle, poiss, on niisugune, et teist temataolist ei leia sa siit kuni mereni. Judith on teravmeelne, jutukas ja kaval nagu mõni vana indiaani kõnemees, aga vaene Hetty on vaid selline “nagu kompass näitab”.”

“Kuidas?” päris jällegi Hirvekütt.

“Noh, ohvitserid kutsuvad teda “nagu kompass näitab”. Minu arvates tähendab see, et ta püüab alati minna õiges suunas, kuid vahel ei tea, kuidas seda teha. “Kompass” tähendab suunda ja “näitab” – eesmärki. Jah, vaese Hetty taolisi kutsun ma rumalukesteks; vahel komistab ta õigest teest ühele poole, vahel teisele poole.”

“Need olevused on jumala erilise hoole all,” ütles Hirvekütt pühalikult, “sest ta jälgib hoolikalt kõiki neid, kellele pole osaks saanud piisavalt mõistust. Punanahad austavad neid ja avaldavad neile lugupidamist, kellele taevas on andnud selle vooruse, teades, et Kuri Vaim armastab rohkem pesitseda kavala kehas kui niisuguses, millel puudub igasugune muljet avaldav salakavalus.”

“Ma vastaksin selle peale, et ta ei jää kauaks vaese Hettyga, sest vaene laps on natuke metsa poole, nagu ma sulle ütlesin. Vana Tom armastab tüdrukut väga ja samuti Judith, kes ise on arukas ja uhke; muidu ma ei vastutaks tema julgeoleku eest niisuguste meeste hulgas, nagu neid vahel siia järve kaldale satub.”

“Mina mõtlesin, et siinsed veed on hoopis tundmatud ja vähekülastatud alad,” tähendas Hirvekütt, keda tegi ilmselt rahutuks mõte, et ta on sattunud muule maailmale liiga lähedale.

“See on tõsi, poiss, et vaevalt kahekümne valge mehe silmad on teda näinud, ometigi võivad kakskümmend ehtsat piiriasukat – jahimehed ja karusnahakütid, luurajad ja nendetaolised – üsna palju paha teha, kui tahavad. Ma oleksin meeleheitel, Hirvekütt, kui leiaksin, et Judith on pärast minu kuuekuist äraolekut abiellunud!”

“Kas tüdruk on siis sulle truudust tõotanud või kuidagi muud moodi sulle lootust andnud?”

“Ei hoopiski! Ma ei mõista, milles on asi. Ma olen ju kena välimusega poiss – nii mulle vähemalt paistab, kui vaatan allikasse, millele paistab päike – aga ometi ei ole ma suutnud plikat niikaugele saada, et ta oleks andnud lubaduse minule tulla, või meelitada talt isegi südamlikku nõusolevat naeratust, kuigi ta on muidu valmis tundide viisi lõkerdama. Kui ta on julgenud minu äraolekul abielluda, siis teadku, et tal tuleb maitsta lesepõlve rõõme juba enne kahekümnendat eluaastat.”

“Suudaksid sa teha halba mehele, kelle ta endale on valinud, Harry, lihtsalt sellepärast, et ta on leidnud tolle rohkem oma meele järgi olevat kui sinu?”

“Aga miks mitte? Kui vaenlane tuleb mulle teele ette, kas ei peaks ma teda siis maha lööma! Vaata mulle otsa! Kas ma olen mees, kes lubaks mõnd petist närust karusnahakaupmeest lüüa minu nahka üle nii tähtsas küsimuses nagu Judith Hutteri armastus? Pealegi – kui me elame väljaspool seadusi, siis peame ise olema endale kohtunikud ja timukad. Ja kui mõni mees peaks metsast surnult leitama, kes siis ütleb, kes on ta tapnud, isegi kui koloonias võetaks asi käsile ja tehtaks sellest suurt kära?”

“Kui tapetu peaks olema Judith Hutteri mees, siis pärast seda kõike, mis sa mulle oled rääkinud, võin vähemalt mina suunata kogu koloonia õigetele jälgedele.”

“Sina! – Kollanokk, varesekütt, jõmpsikas! Sina julged mõelda, et Harry Välejala peale kaebamine on niisama lihtne nagu mõne saarma või linnu kaela kahekorra käänamine?”

“Ma julgen kõnelda tõtt, Välejalg, puutugu see sinusse või üldse kellesse tahes.”

March vaatas oma kaaslasele hetke vaikse üllatusega otsa, siis, haarates tal kahe käega kõrist kinni, raputas tema võrdlemisi habrast kogu niisuguse ägedusega, nagu oleks tahtnud tal kõik kondid purustada. Ta ei naljatanud – viha leegitses hiiglase silmis ja oli märke, mis ähvardasid veelgi tõsisemaga, kui selle järele peaks vajadus tekkima. Mida March tegelikult kavatses? Võib oletada, et tal polnudki mingit kavatsust, kuid kindlasti oli ta ebatavaliselt ärritatud. Enamik inimesi, keda kägistab taoline hiiglane niisuguses meeleolus, pealegi nii sügavas ja tühjas ürgmetsas, oleks ära kohkunud ja tundnud kiusatust isegi õige asja puhul järele anda. Kuid Hirvekütt polnud niisugune mees. Tema ilme jäi muutumatuks, tema käsi ei värisenud, kui ta vastas häälel, millesse ei ilmunud kõvemaid noote isegi mitte selleks, et näidata hääle omaniku otsusekindlust.

“Sa võid mind raputada, Harry, kuni sa mäed maatasa raputad,” ütles ta rahulikult, “kuid ometi ei raputa sa minust välja midagi peale tõe. Tõenäoliselt pole Judith Hutteril ühtki meest, keda sa võiksid tappa, ja sul pole iial võimalust teda oma teelt kõrvaldada. Muidu räägiksin ma tüdrukule sinu ähvardusest esimesel kohtumisel.”

March vallandas sõrmed ning istus ja vaatles üllatunult oma kaaslast.

“Ma mõtlesin, et me oleme sõbrad,” ütles ta lõpuks, “kuid see on mu viimane saladus, mida sa minu suust kuuled.”

“Ma ei tahagi neid kuulda, kui nad kõik sellised on. Ma tean, et me elame metsas, Välejalg, ja et me loeme end olevat vabad inimeste seadustest – ja võibolla on see osalt õige, kui asja lähemalt vaadata. Kuid siiski on olemas seadus ja seadustetegija, kes valitseb kogu maailma. See, kes neid ei austa, ei tarvitse mind nimetada oma sõbraks.”

“Kurat võtaks, Hirvekütt, ma poleks uskunud, et oled südamelt vaid Moraavia vend18, aga mitte aus otsekohene kütt, nagu sa ütled end olevat.”

“Kas aus või mitte, Välejalg, igal juhul olen niisama otsekohene tegudes nagu sõnadeski. Kuid see äkilise viha vallandamine on rumal ja näitab, kui vähe sa oled elanud punanahkade hulgas. Judith Hutter on kahtlemata alles vallaline ja sa räägid seda, mis lihtsalt keelele tuleb, aga mitte seda, mida süda ütleb. Säh, minu käsi, ja me ei kõnele ega mõtle enam sellest.”

Välejalg oli veel enam üllatatud kui enne, siis aga puhkes nii valjult ja südamlikult naerma, et talle tungisid pisarad silmi. Seejärel surus ta pakutud kätt ja nad said jälle sõpradeks.

“Oleks rumal tülitseda tühise mõtte pärast,” hüüdis March, asudes uuesti toidu kallale. “See sobib rohkem linna seadusemeestele kui mõistlikele meestele metsas. Mulle on jutustatud, Hirvekütt, et merepoolsemates krahvkondades tekkivat inimestel mõtete pärast palju paksu verd ja et vahel minevat nad nende pärast äärmuseni.”

“Nõnda see on, nõnda see on… aga ka muude asjade pärast, mida on parem jätta puudutamata. Ma olen kuulnud Moraavia vendi rääkivat, et on olemas maid, kus inimesed tülitsevad isegi oma usu pärast; ja kui neil sütivad kired juba niisuguse asja pärast, siis halastagu neile issand. Kuid meil pole mingit vajadust võtta neilt eeskuju, eriti veel mehe pärast, keda Judith Hutter võibolla kunagi ei näe ega tahagi näha. Mina isiklikult tunnen rohkem huvi nõdra õe kui sinu kaunitari vastu. Inimene ei saa jääda ükskõikseks, kui ta puutub kokku ligimesega, kel on küll täie aruga sureliku välimus, kuid kes tegelikult pole niisugune. See on raske isegi mehele, aga kui see juhtub naisterahvaga, noore ning võibolla võluva olevusega, siis äratab see inimeses kõige kaastundlikumaid mõtteid, mis üldse võivad südames peituda. Jumal ise näeb, Välejalg, et need vaesekesed on kaitsetud isegi siis, kui neil aru alles on; kuid hirmus saatus ootab neid, kui suur kaitsja ja juhataja neile selja pöörab.”

“Kuule, Hirvekütt – sa tead ju, mis inimesed jahimehed ja trapperid üldiselt on; nende parimad sõbradki ei salga, et nad on jonnakad ja käivad oma teed, ilma et nad palju arvestaksid teiste inimeste õigusi või tundeid, ja ometigi ei arva ma, et siinses ümbruskonnas leiduks ainsatki meest, kes teeks Hetty Hutterile liiga, kui ta seda võikski; ei, ka ükski punanahk ei söandaks seda teha.”

“Selles teed sa, sõber Välejalg, delavaaride ja kõigi nende liitlassuguharude kohta küll õige otsuse, sest punanahk peab niisugust, keda jumala vägevus on rabanud, eriti issanda hoole all olevaks. Mul on siiski hea meel seda kuulda, mis sa ütled, mul on lausa rõõm seda kuulda; aga kuna päike hakkab juba õhtusse kalduma, kas meil poleks mitte parem uuesti teele asuda, et meil avaneks võimalus neid toredaid õdesid näha.”

Harry March nõustus hea meelega ja söögiriismed korjati peagi kokku; siis heitsid rändurid oma kompsud õlale, võtsid püssid kätte ja tungisid väikest päikesepaistelist metsalagendikku seljataha jättes jälle sügavasse metsatihnikusse.