Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 6

Laeva vööris toimus uus nõupidamine, millest võtsid osa ka Judith ja Hetty. Otsene oht ei ähvardanud neid enam ja ärevus oli maad andnud rusuvale teadmisele, et järvekaldal on palju vaenlasi, kes muidugi ei lase mööda ühtki võimalust neid hävitada. Oli loomulik, et Hutter tajus neid tõdesid kõige sügavamalt, tütred aga, kes olid kõiges harjunud lootma isale, ei taibanud täiel määral ähvardava ohu suurust. Hutter teadis, et mõlemad külalised võivad ta iga hetk maha jätta. Nagu tähelepanelik vaatleja märgata võis, tegi see hirm talle kõige enam muret, mis paistis juba ka tema kõige esimesest märkusest.

“Meil on suur paremus irokeeside ja kõigi teiste vaenlaste ees, kes nad ka poleks,” ütles ta, “kuna me oleme lahtisel järvel. Järvel ei ole ühtki paati, mille kohta mina ei teaks, kuhu see peidetud on. Oma kanuu tõid sa siia, Välejalg, kaldale on jäänud nüüd ainult kolm paati ja need on peidetud puuõõnsustesse nii hästi, et vaevalt indiaanlased need sealt üles leiaksid, otsigu nad kui kaua tahes.”

“Noh, sellele ei või kindel olla – keegi ei oska seda öelda,” täheldas Hirvekütt. “Kui punanahk on juba võtnud nõuks midagi üles otsida, siis muutub tema haistmine paremaks kui koeral. Kui see jõuk on tulnud skalbijahile või röövima või midagi muud auväärset tegema vastavalt nende arusaamisele aust, siis vaevalt võib mingi puuõõnsus lootsikut nende silme eest varjata.”

“Sul on õigus, Hirvekütt!” hüüdis Harry March. “Niisugustes asjades oled sa eksimatu nagu evangeelium ja mul on hea meel, et minu paadiloks on siin mu oma käe-jala juures. Ma oletan, vana Tom, et kui nad tõsiselt kavatsevad meid siit välja suitsetada, siis on nad juba enne homset õhtut kõik paadid üles leidnud, ja sellepärast tuleb meil kohe aerude juurde asuda.”

Hutter ei vastanud kohe. Ta vaatas hetke vaikides ümberringi, uuris taevast, järve ja seda kõigist külgedest tihedalt piiravat metsavööndit, otsekui neilt märkidelt nõu küsides. Kuskil ei märganud ta midagi ärevusttekitavat. Ääretud metsad tukkusid sügavas rahus. Taevas oli rahulikult selge ja seda kuldas loojuva päikese valgus ning järv paistis veel ilusam ja rahulikum kui päeval. See oli täiesti rahustav vaatepilt; ta hällitas inimkirgi, suigutas neid pühalikku rahusse. Missugust mõju ta avaldas laeva elanikele, selgub edaspidisest.

“Judith,” ütles isa, olles lõpetanud põgusa, kuid tähelepaneliku vaatluse, “öö on peagi käes. Otsi meie sõpradele süüa. Pikk teekond teeb isu.”

“Meil pole kõhud tühjad, master Hutter,” tähendas March, “sest et me laadisime end põhjalikult täis, enne kui järve äärde jõudsime. Ja mis minusse puutub, siis eelistan ma Jude’i seltskonda isegi tema poolt valmistatud õhtusöögile. Niisugusel vaiksel õhtul on meeldiv tema kõrval istuda.”

“Loodus jääb looduseks,” tähendas Hutter, “aga kõht nõuab oma osa… Judith, vaata midagi söögipoolist ja võta õde endale appi… Mul oleks, sõbrad, teiega väike jutuajamine,” jätkas ta, niipea kui tütred olid kuuldekaugusest väljas, “ma ei taha, et tüdrukud selle juures viibiksid. Te näete, missuguses olukorras ma olen. Ma tahaksin kuulda teie arvamust selle kohta, kuidas on parem toimida. Juba kolm korda on mind puupaljaks põletatud, kuid see oli kaldal. Ma arvasin end olevat täielikult väljaspool ohtu sestpeale, kui ehitasin lossi ja laeva. Varem juhtusid kõik mu õnnetused rahuajal, need olid lihtsalt tühiasjad, milleks peab valmis olema igaüks, kes elab metsas. Kuid nüüd on asi võtnud tõsise pöörde ning ma loodan, et teie soovitused kergendavad mu südant suuresti.”

“Minu arvamus on niisugune, vana Tom, et nii sa ise, sinu osmik, sinu püünised kui ka kõik sinu maad on sattunud täbarasse olukorda,” vastas Välejalg, kes ei pidanud tarvilikuks midagi varjata. “Niipalju kui mina aru saan, pole neil täna pooltki seda väärtust, mis neil oli eile. Mina ei annaks nende eest põrmugi rohkem, kui seda tuleks isegi nahkades arvestada.”

“Lisaks on mul lapsed!” jätkas isa niisuguse tooniga, et ka kõige erapooletuma pilguga vaatlejal olnuks raske öelda, kumb see oli, kas osavasti pandud sööt või siiras isamure väljendus. “Tütred, nagu sa tead, Välejalg, ja lisaks tublid tütarlapsed, julgen ma öelda, kuigi olen nende isa.”

“Igaühel on õigus rääkida kõike, mida ta tahab, master Hutter, eriti kui tal on rasked ajad. Sul on tõesti kaks tütart, nagu sa ütled, ja ühel neist pole ilu poolest võrdset kogu piirimaal27, kuigi ta kombed võiksid olla hoopis paremad. Aga mis nüüd puutub vaesesse Hettysse, siis on ta Hetty Hutter ja see on kõik, mida võib tema kohta öelda. Mina paluksin sinult Jude’i kätt, kui tema käitumine ainult vastaks tema välimusele.”

“Ma näen, Harry March, et sinule ei või eriti loota. Tõenäoliselt mõtleb sinu sõber samuti,” vastas vanamees teatud väärika uhkusega. “Hea küll, pean lootma saatusele, kes võibolla ei jää kurdiks isa palvetele.”

“Kui te saite aru nii, et Välejalg kavatseb teid maha jätta,” ütles Hirvekütt lihtsameelse tõsidusega, mis andis tema sõnadele mitmekordse kaalu, “siis leian, et teete tema suhtes ülekohut. Samuti olete te ebaõiglane minu vastu, oletades, et ma talle järgnen, kui ta oleks nii südametu ja jätaks oma nahavärviga perekonna hätta. Ma tulin selle järve äärde, master Hutter, et sõbraga kohtuda. Ja ma tahaksin, et ta oleks juba siin. Ma ei kahtle, et homme päikeseloojanguks on veel üks püss lisaks teid kaitsmas. Tõsi, see püss on samuti nagu minu omagi alles lahingukogemuseta, ent ta on juba sageli näidanud oma osavust nii väikeste kui ka suurte metslindude jahil, et ma võin vastutada tema eest ka inimeste suhtes.”

“Kas ma võin siis loota, et te jääte minu ja mu tütarde juurde?” küsis vanamees isalikus ärevuses.

“Võite, Ujuv Tom, kui te lubate end nii nimetada, ja ma seisan teie pere eest nagu vend õe eest, nagu mees naise eest või nagu peigmees oma armsama eest. Minule võite te loota kõiges, ja ma arvan, et Välejalg teeb endale häbi, kui ei ütle teile sedasama.”

“Mida te temalt veel ei nõua,” hüüdis Judith oma kaunist nägu ukse tagant välja pistes. “Ta on loomult niisama väle nagu ta hüüdnimigi, ja lippab kiiresti minema, kui tunneb, et tema kena kuju on ohus. Ei “vana Tom” ega tema “plikad” looda nii väga master Marchile, sest nad tunnevad teda hästi. Kuid teile nad loodavad, Hirvekütt, sest teie aus nägu ja aus süda on selle tagatiseks, et te täidate oma lubaduse.”

Kõik see oli öeldud Välejala kohta pigem teeseldud vihaga kui siiralt. Siiski kostis tütarlapse sõnades siirust. Judithi väljendusrikas nägu kõneles sellest küllalt selgesti. Kuigi Marchile tundus, et ta polnud veel kordagi näinud sel näol nii suurt põlgust – tunne, millele iludusel oli eriline kalduvus – siis polnud see nägu kahtlemata veel kordagi säranud niisuguse naiseliku pehmuse ja tundlikkusega, kui tol silmapilgul, mil tema kõnekad helesinised silmad vaatasid otsa tema matkakaaslasele.

“Jäta meid omaette, Judith!” käskis Hutter karmilt, enne kui kumbki noormees jõudis vastata. “Jäta meid ja ära enne siia ilmu, kui tuled liha ja kalaga. Tüdruk on ära hellitatud ohvitseride meelitustest, kes mõnikord siin käivad, master March, ja sa ära solvu tema rumalatest sõnadest.”

“Iial pole sa öelnud targemini, vana Tom!” ütles Välejalg, kellele Judithi märkus oli haiget teinud. “Garnisoni nolgid oma kuratlike keeltega on ta ära rikkunud! Ma tunnen Jude’i veel vaevalt ära ja hakkan varsti tema õe austajaks, kes on mulle hoopis rohkem meele järele.”

“Mul on heameel seda kuulda, Harry, ja ma näen selles märki, et sul hakkab aru pähe tulema. Hettyst saab palju ustavam ja arukam elukaaslane kui Jude’ist, ja tõenäoliselt võtaks ta sinu kosjad vastu, aga ma kardan, et tema sõsarakese pea on ohvitserid segi ajanud.”

“Maailmas ei või olla ustavamat naist kui Hetty,” ütles Välejalg naerdes, “kuigi ma just ei kinnita, et ta oleks kõige arukam. Kuid ükskõik, Hirvekütt ei eksinud, kui ütles, et ma paigale jään. Ma ei jäta sind maha, onu Tom, millised iganes oleksid minu tunded ja kavatsused sinu vanema tütre vastu.”

Välejalal oli oma vapruse tõttu seltsimeeste hulgas teenitud kuulsus ja sellepärast kuulas Hutter tema lubadust varjamatu mõnuga. Välejala hiigelramm oli hindamatuks toeks isegi nüüd, kui oli vaja lotja edasi lükata, aga veelgi enam võis seda tarvis minna metsas käsikähmluste aegu, mida tuli nii sageli ette. Ja ükski ümberpiiratud väejuht poleks abiväe saabumisest kuuldes rõõmustanud rohkem kui Ujuv Tom, kuuldes, et võimas liitlane ei jäta teda maha. Hetk enne seda oli Hutter valmis ohuga leppima ja piirduma ainult kaitsega, kuid niipea kui ta tundis end julgemana, meelitas mingi rahutu vaim teda mõtlema sõjalise tegevuse üleviimisest vaenlase territooriumile.

“Mõlemal pool lubatakse skalpide eest suuri preemiaid,” tähendas ta sünge naeratusega, otsekui tundes kiusatuse tugevust, ja samal ajal mõista andes, et ei pea kuigi sündsaks teenida raha viisil, mis sisendab kõigile tsiviliseeritud inimestele vastikust. “Võibolla pole küll õige inimvere eest raha võtta, aga siiski, kui inimesed juba on hakanud üksteist maha nottima, ei tee suurt kahju, kui lisada väike nahatükike ülejäänud saagi juurde? Mis sa arvad, Välejalg?”

“Arvan, et sa tegid ränga vea, vana, nimetades metslase verd üldse inimvereks! Punanaha skalp on minu meelest seesama mis hundi kõrvapaar, ja mina olen valmis niisama kerge südamega vastu võtma raha nii ühe kui teise eest. Valgete inimestega on teine asi, sest neil on sünnipärane vastikustunne skalpeerimise vastu. Indiaanlased aga ajavad ise endal noa ootuses pea paljaks ja jätavad tuti pähe kasvama, et oleks hõlpsam sellest kinni haarata.”

“See on juba mehejutt; ja ma tundsin otsekohe, et niipea kui saame su meie poolele, tuled sa appi nii nõu kui jõuga,” lausus Tom, heites kõrvale igasuguse tagasihoidlikkuse, sest tal oli juba tekkinud Välejala vastu usaldus. “See punanahkade röövretk võib veel lõppeda nii, nagu nad ei võinud uneski näha. Hirvekütt, ma loodan, et te olete Harryga nõus ja arvate, et sel moel võib raha teenida niisama ausalt nagu püüniste või küttimisega.”

“Ei, minul selliseid mõtteid ei ole, ja ma ei tahagi, et oleks,” vastas Hirvekütt. “Ma võin teha ainult seda, mis sobib minu usu ja nahavärviga. Ma olen teie seltsis, vana, olgu laevas või lossis, kanuus või metsas, kuid ma ei või niivõrd loomastuda, et võtaksin omaks kombed, mis jumal on määranud teisele rassile. Kui teie Välejalaga kavatsete teenida kulda, mida koloonia on lubanud, siis minge ja hankige seda ise, naised aga jätke minu hoolde. Kuigi minu vaated lähevad teie mõlema omadest valgete inimeste kohustuste suhtes lahku, oleme me selles ühel nõul, et tugevama kohus on nõrgemat kaitsta, eriti kui viimane kuulub nende hulka, kellele loodus on määranud kaitsjaks mehe koos tema jõu ja õrnusega.”

“Harry Välejalg, see on õppetund, mille te peaksite pähe õppima ja kasutusele võtma,” kostis kajutist Judithi meeldiv tarmukas hääl, mis tõendas, et ta oli kogu senist vestlust pealt kuulanud.

“Aitab juba rumalustest, Jude!” hüüdis isa tigedalt. “Mine kaugemale, me räägime asjust, mida naistel ei ole sünnis kuulata.”

Ent Hutter ei teinud midagi, et veenduda, kas tema käsk täideti või mitte. Ta tasandas ainult natuke häält ja kõneles edasi.

“Noormehel on õigus, Välejalg,” ütles ta, “ja me võime jätta tüdrukud tema hoolde. Mul on mõte, ja ma arvan, et sa leiad selle mõistliku ja õige olevat. Kaldal on suur jõuk metslasi ja nende hulgas ka naisi. Ma ei rääkinud sellest küll tüdrukute juuresolekul, sest nad on ikkagi naisterahvad ja võivad muretsema hakata, kui päris madinaks lahti läheb. Ma tean seda mokassiinijälgede järgi; väga võimalik, et need indiaanlased on lihtsalt jahimehed, kes on nii kaua ära olnud, et ei tea veel midagi sõjast ega preemiast, mida saab skalpide eest.”

“Mispärast nad siis sel juhul, vana Tom, kohe tervituseks tahtsid meil kõrid läbi lõigata?” küsis Harry.

“Me ei tea, kas nende plaanid olid nii verejanulised. Indiaanlased on harjunud varitsusest ootamatult kallale tungima. Kahtlemata tahtsid nad kõigepealt tungida laeva pardale ja seejärel esitada meile oma tingimused. Et pettunud metslane meid tulistas, see on tavaline asi ja ma ei omista sellele mingit tähtsust. Kui palju kordi on nad rahu ajal mu paljaks põletanud, minu püünised tühjaks röövinud ja mind tulistanud!”

“Ma tean, et need lurjused armastavad säherdusi tükke teha ja meil on õigus tasuda neile sama mõõduga. Naised ei käi tõepoolest meestega sõjateel, nii et sul on vist õigus.”

“Kuid jahimehed ei oleks siis sõjamaalingus,” vaidles Hirvekütt. “Ma nägin neid mingosid hästi ja tean, et nad tulid jahti pidama inimestele ja mitte piibritele või põtradele.”

“Mis sa nüüd kostad, vanamees?” lõi Välejalg sekka. “Mis puutub silmade teravusse, siis ma usun varsti seda noormeest sama palju kui kõige vanemat asunikku terves koloonias. Kui tema ütleb, et indiaanlastel on sõjamaaling, siis järelikult neil see ka on.”

“Siis on jahisalk kohtunud sõjasalgaga, sest nende hulgas peab kahtlemata olema naisi. Kuller, kes tõi sõjateate, läks siit läbi kõigest paari päeva eest, ja võibolla tulid sõjamehed siia selleks, et naisi ja lapsi tagasi saata ning anda esimesena löök.”

“Igasugune kohus on sellega nõus ja see on sulatõsi!” hüüdis Välejalg. “Sina said sellest aru, vana Tom, ja ma tahaksin kuulda, mida sa soovitad ette võtta.”

“Teenida võimalikult rohkem preemiat,” vastas kaasvestleja külmalt ja süngelt. Tema nägu väljendas pigem südametut ahnust kui kurjust või kättemaksu. “Kui seal on naisi, siis on ka lapsi; ja skalbid on nii suurtel kui ka väikestel. Koloonia maksab ühtviisi kõikide eest…”

“Seda häbistavam talle,” ütles Hirvekütt vahele, “seda häbistavam, et ei hinnata inimese väärtust ega pöörata suuremat tähelepanu jumala tahtele.”

“Ootan’d ikka, poja, ja ära lärma, enne kui sa pole hästi järele mõelnud,” vastas Välejalg rahulikult. “Metslased skalpeerivad sinu sõpru – delavaare või mohikaanlasi, olgu nad muide kes nad on; mispärast ei peaks meie omakorda neid skalpeerima? Tunnistan, et see oleks seadusevastane, kui me sinuga läheksime skalpidejahile valgete asundustesse. Kuid mis puutub indiaanlastesse, siis see on hoopis iseasi. See ärgu võtku skalpe, kes pole valmis selleks, et tal endal peanahk maha võetakse. Silm silma, hammas hamba vastu, see on selge. Minu arvates on see täiesti mõistlik ja loodetavasti ka mitte vastuolus usuga.”

“Ah, master March!” kostis uuesti Judithi kõlav hääl. “Kas see on usk, kui te ütlete, et üks halb tegu väärib teist?”

“Ma ei vaidle teile kunagi vastu, Jude, kuna te võidate mind oma iluga, kui te ka ei suuda mind võita mõistlike vastuväidetega. Kanada prantslased maksavad oma indiaanlastele skalpide eest, mispärast ei peaks meiegi maksma…”

“Oma indiaanlastele!” hüüdis tütarlaps, puhkedes kibedalt naerma. “Isa, isa, jäta see mõte ja kuula Hirveküti nõuannet; temal on südametunnistus alles. Seda ei saa ma öelda ega mõelda Harry Marchi kohta.”

Hutter tõusis nüüd püsti, astus kajutisse, käskis tütardel minna kõrvalruumi, sulges mõlemad uksed ja tuli tagasi. Siis jätkasid nad Välejalaga vestlust. Kuna nende vestluse sisu selgub edasisest jutustusest, siis pole vaja seda siinkohal üksipulgi kirjeldada. Nõupidamine kestis senikaua, kuni ilmus Judith ja kandis lauale lihtsa, kuid maitsva õhtusöögi. March märkas pisut üllatunult, et Judith pani parimad palad Hirveküti ette, otsekui soovides sellega näidata, et peab teda aukülaliseks. Välejalg ei tundnud sellest erilist meelehärmi, sest ta oli juba ammu harjunud kaunitari tuulepäise edvistamisega, ja ta hakkas silmapilkselt isuga sööma, hea isuga, mida ei rikkunud põrmugi mingisugused kõlbluskahtlused. Vaatamata mehisele söögiajale, mis nad olid hommikul metsas jaganud, ei andnud Hirvekütt kaaslasele põrmugi alla ja andis roogadele, mis roogade kohus.

Tunni aja pärast oli ümbruskond tugevasti muutunud. Järv oli endiselt vaikne ja peegelsile, kuid suveõhtu pehme poolvalgus oli maad andnud ööpimedusele ja kõik, mida piiras tume metsaraam, lebas sügavas öörahus. Metsast ei kostnud laulu, hõikeid ega isegi sosinat; puud vaatasid pühalikus vaikuses küngastelt alla kaunile järvele, mida nad ümbritsesid. Kuuldus ainult korrapäraseid aerusolkse, mille abil Välejalg ja Hirvekütt praami kiirustamata lossi suunas sõudsid. Hutter oli läinud ahtrisse tüürima, kuid nähes, et noormehed sõudsid ühtlaselt ja püsisid tema abitagi õigel kursil, laskis aeru käest, istus ahtrisse ja süütas piibu. Ta sai seal istuda ainult mõne minuti, kui Hetty tuli vargsi kajutist või “majast”, nagu nad tavaliselt Noa laeva seda osa kutsusid, ja istus tema jalge juurde väiksele pingile, mille ta oli kaasa toonud. Tomi nõrgamõistuslik laps käitus sageli niiviisi ja vanamees ei pannud seda eriti imeks; ta pani käe lahkelt ja armastavalt tütarlapse pea peale, kes võttis selle soosinguavalduse vastu vaikselt ja alandlikult.

Pärast mõneminutist pausi hakkas Hetty äkki laulma. Tema hääl oli tasane ja värisev, kuid tõsine ja pidulik. Sõnad ja viis olid lihtsad ja loomulikud. Sõnad olid vaimulikust laulust, mille ema oli talle õpetanud, ja viis nii lihtne, et meeldib igaühele, sest see on südamest sündinud ja läheb südamesse. Seda lihtsat viisi kuulates tundis Hutter alati, kuidas ta süda leebub; tütar teadis seda väga hästi ja kasutas seda sageli mingi vaistu tõttu, mis tihti juhib nõrgamõistuslikke, eriti kui nad tahavad midagi head teha.

Niipea kui kostis Hetty tasane meeldiv hääl, vaikis aerude solin ja vaimulik laul helises üksildaselt värelevas vaikuses. Nagu oleks ta sõnadest julgust kogunud, muutus Hetty hääl üha tugevamaks, ja kuigi miski tema laulu ei seganud, kasvas selle tugevus ning nukker õrnus, kuni kogu õhk täitus selle süütu hinge lihtsast kiidulaulust. Eespool asuvad noormehed ei jäänud selle liigutava viisi vastu tundetuks: nad vajutasid aerud uuesti vette alles siis, kui laulu viimased mahedad helid olid hääbunud imekaunitel kallastel, mis sel nõiduslikul tunnil kandsid tasasemagi hääle rohkem kui miili kaugusele. Hutter ise oli tugevasti liigutatud, sest kui toores ta ka oli oma varasemate harjumuste tõttu ja kui julmaks ta oli muutunud kauasest metsaelust, oli ta loomus segu heast ja kurjast, mis nii sageli moodustab inimese kõlbelise palge.

“Sa oled täna õhtul kurb, laps,” ütles isa. Kui Hutter kõneles noorema tütrega, siis näitasid ta keel ja kombed, et ta oli nooruses haridust saanud. “Me pääsesime äsja vaenlase käest ja peaksime pigem rõõmustama.”

“Sa ei tee seda ometi iial, isa!” ütles Hetty vaikse etteheitva tooniga ja võttis tema pahkliku kõva käe oma pihku. “Sa rääkisid kaua Harry Marchiga, kuid teil kummalgi ei jätku südant seda teha.”

“Sina ei saa niisugustest asjadest aru, rumal laps… Sa olid sõnakuulmatu, et kuulasid meie juttu pealt, ja sa ei saanud sellest midagi aru.”

“Mispärast te Harryga tahate inimesi tappa – eriti naisi ja lapsi?”

“Tasem, tüdruk, tasem! Praegu on sõda ja me peame kohtlema oma vaenlasi niisamuti, nagu nad kohtlevad meid.”

“See on vale, isa! Ma kuulsin, mida rääkis Hirvekütt. Te peate oma vaenlasi kohtlema nii, nagu te tahaksite, et nad kohtleksid teid. Mitte ükski inimene ei taha, et vaenlased ta ära tapaksid.”

“Sõja ajal me tapame oma vaenlasi, tüdruk, muidu tapavad nemad meid. Keegi peab ju alustama, ja see, kes alustab esimesena, saab tõenäoliselt võidu. Sina ei taipa neist asjadest midagi, vaene Hetty, ja seepärast ole parem vait.”

“Judith ütleb, et see on halb, isa, ja Judith on minust targem.”

“Jude teeb targasti, et ei räägi minule niisugustest asjadest; ta on tõesti sinust targem ja teab, et ma ei salli seda. Mida sa siis paremaks pead, Hetty: kaotada oma skalp, mis prantslastele müüakse, või tappa oma vaenlasi ja takistada neid sellega meile kahju tegemast?”

“Ma ei taha ei seda ega teist, isa! Ära tapa neid ning nad ei puutu meisse. Kauple karusnahkadega ja katsu rohkem teenida, kuid ära kauple inimverega.”

“Hea küll, hea küll, lapsuke! Räägime parem niisugustest asjadest, millest sina ka aru saad. Kas sul on hea meel, et näed jälle meie vana sõpra Marchi? Sa armastad Välejalga ja pead teadma, et ühel ilusal päeval võib temast saada sinu vend, aga võibolla ka midagi veel lähedasemat kui vend.”

“See pole võimalik, isa,” ütles tütarlaps pärast pikemat vaikimist. “Välejalal olid juba isa ja ema. Inimesel ei ole neid kunagi kaks.”

“Nii näib sinu nõdrale arule, Hetty. Kui Jude abiellub, siis tema mehe isa saab tema isaks ja mehe õde tema õeks. Kui ta abiellub Välejalaga, saab viimasest sinu vend.”

“Judith ei abiellu iialgi Välejalaga,” vastas tütarlaps alandlikult, kuid otsustavalt. “Judith ei armasta Välejalga.”

“Seda ei või sina teada, Hetty. Harry March on kõige ilusam, kõige tugevam ja kõige julgem noormees kõikide nende hulgast, kes on kunagi järvel viibinud. Ja kuna Jude on silmapaistvalt ilus, siis ma ei mõista, mispärast nad ei võiks abielluda? Ta juba samahästi kui andis lubaduse hakata minu kaasosanikuks, kui ma annan oma nõusoleku.”

Hetty hakkas keha edasi-tagasi kõigutama ja muul viisil oma hingelist erutust avaldama, kuid ei vastanud rohkem kui minuti jooksul. Isa, kes oli tema iseärasustega harjunud ja kes ei mõistnud tema mure tõelist põhjust, jätkas rahulikult suitsetamist, mis näis kuuluvat tema eriliste naudingute hulka.

“Välejalg on väga, väga ilus, isa!” ütles Hetty väljendusrikkalt ja puhtsüdamlikult, mida ta iialgi poleks teinud, kui ta oleks teadnud, mida teised võivad sellest järeldada.

“Ütlesin sulle, lapsuke,” pomises vana Hutter piipu suust võtmata, “et ta on siitkandi kõige nägusam noormees ja Jude on kõige ilusam noor naine, keda ma olen näinud sellest ajast peale, kui tema vaene ema oli oma õitseeas.”

“Kas on väga halb olla inetu, isa?” küsis Hetty.

“Inimene võib olla süüdi hullemateski asjades, kuid sina pole sugugi inetu, kuigi mitte just nii nägus kui Jude.”

“Kas Judith on sellepärast õnnelikum, et ta nii ilus on?”

“Võibolla jah, lapsuke, aga võibolla ka mitte. Kuid räägime nüüd millestki muust, kuna sa sellest suurt midagi ei taipa, vaene Hetty. Kuidas sulle meeldib meie uus tuttav, Hirvekütt?”

“Ta pole ilus, isa. Välejalg on Hirvekütist palju ilusam.”

“See on tõsi. Kuid räägitakse, et ta on kuulus kütt. Tema kuulsus jõudis minuni enne, kui ma teda nägingi, ja loodan, et ta on ka niisama vahva sõjamees nagu ta on osav hirvi laskma. Siiski pole kõik mehed ühesugused, lapsuke, ja ma tean oma kogemuste järgi, et võtab aega, kuni inimese süda karastub metsapadrikus elamiseks.”

“Aga kas minu süda on karastatud, isa, ja kas Välejalal on ka?”

“Sa esitad vahel kentsakaid küsimusi, Hetty! Sul on hea süda, laps, ja see on loodud rohkem elamiseks asundustes kui metsas, seevastu sinu mõistus sobib rohkem metsa kui asunduse jaoks.”

“Mispärast on Judith targem kui mina, isa?

“Aidaku sind taevas, lapsuke – niisugusele küsimusele ei oska mina vastata. Jumal ise jagab meile nii mõistust kui ka välimust. Ta annab neid nõnda, kuidas tarvilikuks peab. Aga kas sa oleksid tahtnud targem olla?”

“Oh ei! Isegi minu napp mõistus teeb mulle muret. Mida rohkem ma mõtlen, seda õnnetumana ma ennast tunnen. Mõtlemisest pole mulle suurt kasu, kuid ma oleksin tõesti tahtnud olla niisama kena nagu Judith!”

“Milleks, vaene lapsuke? Sinu õe ilu võib teda õnnetusse viia, nagu viis kunagi tema ema. Sellest pole mingit kasu, Hetty, kui oled millegi poolest nii silmapaistev, et see tekitab teistes kadedust või et nad sind taga ajavad rohkem kui teisi.”

“Kuid ema oli hea ja ühtlasi ilus,” vastas tüdruk, ja pisarad voolasid tal silmist, mis juhtus alati, kui talle meenus kadunud ema.

Vana Hutter ei erutunud oma naise meenutamisel, kuid süngestus siiski ja vajus mõtisklusse. Ta suitsetas edasi ega soovinud nähtavasti vastata, enne kui tema lihtsameelne tütar oli korranud oma sõnu, oletades, et isa pole temaga ühel arvamusel. Siis koputas ta piibust tuha välja, asetas käe kohmaka lahkusega tütre pea peale ja lausus vastuseks:

“Sinu ema oli selle maailma jaoks liiga hea, kuigi teised võibolla nii ei mõtle. Ilus välimus ei toonud talle sõpru ja sul pole mõtet kahetseda, et sa pole talle nii sarnane nagu sinu õde. Mõtle vähem ilust ja rohkem oma kohustustest, siis võid sa siin järvel olla sama õnnelik, nagu võiksid olla kuningalossis.”

“Ma tean seda, isa, kuid Välejalg ütleb, et noore naisterahva juures on ilu peaasi.”

Hutteri suust kostis rahulolematu hüüatus ja ta läks läbi kajuti laeva vööri. Hetty lihtsameelne ülestunnistus tegi talle muret küsimuses, millele ta kunagi varem polnud tulnud ja ta otsustas külalise käest viivitamata selgitust nõuda. Otsekohesus ja otsustavus olid selle toore mehe parimad omadused. Hariduse poolt külvatud seemned näisid temas alaliselt võitlevat neid lämmatavate umbrohtudega. Elu, täis karmi võitlust olemasolu ja julgeoleku eest, oli karastanud ta tundeid ja iseloomu. Jõudnud laeva ninasse, vahetas ta Hirveküti aerudelt ja saatis ahtrisse tüürima. Vanamees ja Välejalg jäid jällegi silm silma vastu, kui noor jahimees läks laeva teise otsa.

Hetty oli kadunud, kui Hirvekütt ilmus oma uuele postile. Mõnda aega juhtis ta laeva aeglast liikumist üksinda. Ent varsti tuli Judith kajutist, otsekui oleks ta tahtnud lahutada võõra meelt, kes oli osutanud teene nende perekonnale. Tähevalgus oli nii hele, et võimaldas lähemal olevaid asju selgesti eraldada ning neiu säravad silmad väljendasid noormehe silmadega kohtudes säherdust õrnust, et viimane lihtsalt pidi seda märkama. Judithi kohevad juuksed raamisid tema hingestatud õrna nägu, mis näis sel tunnil veel ilusam, samuti nagu roos on kõige kaunim, kui ta puhkab keset omaenda lehtede varje ja kontraste. Metsas räägitakse lihtsalt, ja Judith oli otsekohene – ta ammutas julgust üldisest imetlusest – kui mitte upsakas, mis kindlasti ei andnud tema võludele seda tagasihoidlikkust, mida luuletajad nii meelsasti kiidavad.

“Ma mõtlesin, et suren naerust, Hirvekütt,” alustas kaunitar kohe edvistades, “kui nägin, kuidas see indiaanlane jõkke vajus! See oli iseenesest väga kena välimusega metslane,” lisas neiu, pidades ilu nagu mingiks teeneks. “Kahju, et me ei saanud peatuda ja veenduda, kas tema värv vett kannatab.”

“Aga mina kartsin, et nad lasevad teid maha, Judith,” ütles Hirvekütt. “Naisterahvale on väga ohtlik joosta varjust välja terve tosina mingode silme alla.”

“Kas te sellepärast siis tulitegi ise kajutist välja ega hoolinud nende püssidest?” küsis neiu ja ilmutas selle juures rohkem huvi, kui ta oleks tahtnud, kuigi küll tehtud hoolimatusega, mis oli kaasasündinud kavaluse ja kauase vilumuse tulemus.

“Mees ei või näha naisterahvast hädaohus ja jätta talle appi tulemata. Iga mingogi teab seda.”

See oli öeldud täiesti lihtsalt, kuid tundeküllaselt, ning Judith tasus selle eest nii armsa naeratusega, et isegi Hirvekütt, kes oli Välejala juttude põhjal loonud endale sellest neiust ebasoodsa eelarvamuse, tundis tema hurma, kuigi pool võlust läks nõrgas valguses kaotsi. Kohe tekkis nende vahel vastastikune usaldus ning vestlus jätkus, kusjuures kütt ei märganud sugugi metsade kaunitari edvistamist, millega see keskustelu kindlasti oli alanud.

“Ma näen selgesti, et teie sõnad ei lähe tegudest lahku, Hirvekütt,” jätkas kaunitar noore jahimehe jalgade juures istet võttes. “Loodan, et me saame headeks sõpradeks. Harry Välejalal on libe keel, ja kuigi ta on hiiglane, räägib ta palju rohkem kui teeb.”

“March on teie sõber, Judith, aga sõpradest ei tohi seljataga halba rääkida.”

“Me kõik teame, mida Välejala sõprus maksab! Kiitke aga kõiki tema tujusid takka ja temast saab armastatuim noormees terves koloonias; kuid katsuge talle varbale astuda, nagu öeldakse, siis ei suuda ta end enam vaos hoida. Ma ei armasta just nii väga Välejalga, Hirvekütt, ja õigupoolest arvan, et ta ei räägi minust mitte paremini kui mina temast.”

Viimased sõnad lausus ta varjatud kibedusega. Kui kaasvestleja oleks paremini elu ja inimesi tundnud, oleks ta võinud märgata kõrvalepööratud näo, väikese jala närvilise põtkimise ja muude tunnuste järgi, et Marchi arvamus polnud Judithile kaugeltki nii ükskõik, nagu ta teeskles. Kas selle taga peitus ka muud peale tavalise naiseliku eneseuhkuse, mis tunneb end olevat teravasti puudutatud isegi siis, kui selleks pole mingit põhjust; või tuli see sügaval juurduvast õige ja väära äratundmisest, mille jumal ise on istutanud meie südamesse, et me oskaksime vahet teha hea ja kurja vahel, see saab lugejale jutu edenedes selgemaks. Hirvekütt tundis hämmeldust. Ta mäletas väga hästi Marchi umbusklikke tigedaid süüdistussõnu. Ta ei tahtnud sõbrale halba teha ja tema vastu pahameelt tekitada, samal ajal aga ei osanud ta üldse valetada. Sellepärast oli Hirvekütil raske vastata, ilma et ta oleks öelnud rohkem või vähem, kui tahtis öelda.

“March ütleb kõigi kohta otsekoheselt välja, mis südamel pakitseb, olgu see sõber või vaenlane,” vastas jahimees aeglaselt ja ettevaatlikult. “Tema on niisugune, kes räägib alati seda, mis parajasti keelele tuleb. Sageli erineb see sellest, mis ta oleks öelnud, kui ta oleks veidi järele mõelnud. Kuid delavaarid, Judith, kaaluvad alati oma sõnu. Alatised ohud on teinud nad ettevaatlikuks, ja väle keel pole nende nõupidamislõkete ääres au sees.

“Julgen öelda, et Marchi keel on küllalt väle, kui jutt on Judith Hutterist ja tema õest,” ütles neiu, tõustes püsti, hooletu põlguseilme näol. “Noorte tütarlaste hea nimi on lemmikkõneaineks mõnelegi, kes ei julgeks sugugi nii vabalt suud pruukida, kui tütarlastel oleks vend. Master March võib küll tunda lõbu meie laimamisest, kuid varem või hiljem ta kahetseb seda.”

“Noh, Judith, teie võtate seda liiga tõsiselt. Alates kasvõi sellest, et Välejalg ei ole kunagi lausunud ühtki sõna, mis heitnuks halba varju Hetty heale nimele.”

“Mõistan, mõistan,” katkestas Judith ärritatult. “Mina olen see, kelle ta leiab olevat sobiva oma mürgise keelega solvata. Tõepoolest, Hetty… Vaene Hetty!” jätkas ta ja hääl jäi üha vaiksemaks, tuhmimaks, kuni järgmised laused tundusid teda lämmatavat. “Tema seisab Välejala salakavalast keelepeksust kõrgemal. Vaene Hetti! Hirvekütt, maakamar pole veel kandnud puhtamat olendit kui on Hetty Hutter.”

“Ma usun seda, jah, seda ma usun, Judith, ja loodan väga, et sedasama võib öelda ka tema kauni õe kohta.”

Hirveküti häälest kostis siirust, mis liigutas neiu tundeid; samuti ei avaldanud vähimatki mõju vihje tema ilule, kuna ta teadis liiga hästi, milline jõud on võlul. Sellest hoolimata ei vaikinud südametunnistuse tasane hääl ja dikteeris talle vastuse, mille ta lausus pärast väikest kõhklust:

“Küllap vist Välejalg lubas endale mõningaid inetuid märkusi garnisoni inimeste arvel. Ta teab, et nad on aadlikud, ja ta ei suuda andestada ühelegi inimesele, kelletaoliseks ta ise ei või kunagi saada.”

“March ei saaks muidugi kuninga ohvitseriks, Judith, kuid mispärast ei võiks koprakütt olla niisama lugupeetav inimene nagu kuberner? Kui te juba kord ise sellest rääkima hakkasite, siis ma ei eita, ta kaebas tõesti, et teietaoline lihtne tütarlaps armastab üleliia punaseid mundreid ja siidsärpe. Kuid see oli armukadedus, mis temas kõneles, ja ma mõtlen, et ta kurvastas pigem oma mõtete pärast, samuti nagu ema võib kurvastada oma lapse pärast.”

Hirvekütt võibolla ei mõistnudki täiel määral oma tõsiste sõnade tähendust. Kindlasti ei märganud ta puna, mis kattis Judithi kena nägu, ega mõistnud kurbust, mis asendas selle surnukahvatusega. Paar minutit möödus sügavas vaikuses – ainult veeloksumine segas vaikust – siis tõusis Judith püsti ja haaras jahimehe käe peaaegu kramplikult oma pihku.

“Hirvekütt,” ütles ta kiirelt, “mul on hea meel, et jää meie vahel on murdunud. Räägitakse, et ootamatu sõprus lõpeb pika vaenuga, kuid ma ei usu, et meiega seda juhtub. Ei tea, millega seda seletada, kuid te olete esimene meesterahvas, keda olen kohanud ja kes ilmselt ei taha mind meelitada, ei püüa mind hukutada ega ole mu salajane vaenlane. Kuid ärge Välejalaga sellest rääkige; kunagi me veel vestleme sellest teiega.”

Tütarlaps laskis käe lahti ja kadus kajutisse, jättes hämmastunud noormehe tüüri juurde seisma liikumatuna nagu männid künkal. Tema mõtted olid nii hajali, et ta taipas alles siis, kus ta on, kui Hutter teda hõikas ja käskis lotja õigel kursil hoida.