Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 7

Varsti pärast Judithi äraminekut tõusis kerge lõunatuul ja Hutter hiivas suure raapurje. Kunagi oli see lehvinud mereluubi raal, kuid ookeanituuled olid käristanud temasse augud; puri praagiti välja ja müüdi maha. Kerge, sitke tamarakipuust lati küljes oli teda kerge heisata, ja nüüd paisus puri tuules. Enam polnud vajadust sõuda ja tunni-kahe pärast hakkas pimedusest paistma loss, mis kerkis veest saja jardi kaugusel. Siis lasti puri alla ja laev triivis hooga edasi, kuni sildus majaesisel ja seoti siia kinni.

Pärast Välejalga ja tema teekaaslast polnud siin keegi käinud. Lossis valitses kesköine vaikus. Kuna vaenlased olid lähedal, siis keelas Hutter tütardel tule süütamise. See oli luksus, mida nad soojal ajal endale väga harva lubasid, sest tuli oleks võinud olla vaenlastele teed näitavaks majakaks.

“Päevavalgel ei karda ma tervet metslaste vägegi nende jämedate palkide taga,” lisas Hutter, selgitades külalistele, miks ta ei lubanud tuld süüdata, “sest alati on mul siin laetult valmis kolm-neli tublit püssi, eriti aga see pikk Hirvetapja, mis kunagi mööda ei lase. Kuid öösel on teine asi. Pimeduses võib kanuu nähtamatult meile ligi pääseda ning metslastel on nii palju igasuguseid riukaid, kuidas kallale tungida, et ma eelistan nendega tegemist teha päevavalgel. Ma ehitasin selle elamu selleks, et hoida neid püssilasu kaugusel, kui peaks jälle tüliks minema. Mõned arvavad, et maja on ehitatud liialt lagedale ja nähtavale, kuid mulle meeldib istuda siin ankrus, võimalikult kaugel padrikust ja põõsastest, ja ma mõtlen, et see on kõige ohutum ankrupaik.”

“Ma olen kuulnud, et sa oled kunagi olnud meremees, vana Tom,” küsis Välejalg oma tavalisel järsul moel, kuna teda üllatasid paar-kolm mereasjandusse puutuvat väljendit vanamehe suust. “Ja paljud arvavad, et sa võiksid jutustada meile nii mõnegi imevärki loo lahingutest ja laevahukkudest, kui sa ainult tahaksid rääkida kõigest, mida tead.”

“Kas vähe on maailmas inimesi, Välejalg,” vastas Hutter põiklevalt, “kes oma nina alati teiste asjadesse topivad, ja mõni niisugune on vist leidnud tee ka meie metsadesse. Kes ma olin ja mis ma oma nooruspäevil tegin, see pole praegu hoopiski nii tähtis kui see, et metslased on lähedal! Palju tähtsam on teada, mis juhtub lähema kahekümne nelja tunni jooksul kui lobiseda sellest, mis juhtus kahekümne nelja aasta eest.”

“See on õige, eks ole, Hirvekütt, see on täiesti õige. Siin meie juures on Judith ja Hetty, keda me oleme kohustatud kaitsma, rääkimata juba meie oma peanuppudest. Mis puutub minusse, siis võin ma magada keskpäevase päikese paistel niisama hästi kui pimedas. Mind ei huvita sugugi, kas on valge või pime, kui ma oma silmad sulen.”

Kuna Hirvekütt pidas harva vajalikuks kaaslase naljadele vastata ja Hutter ilmselt ei tahtnud enam seda teemat puudutada, siis lõppeski jutuajamine selle märkusega. Vana Tom ei mallanud tegelda mälestustega, tal oli muud mõttes. Kui tütred olid magama läinud, palus Hutter meestel uuesti endaga praamile tulla. Siin tuli vanamees oma plaaniga välja, jättes meelega mainimata need kavatsused, mida ta kavatses täide viia ainult Välejalaga kahekesi.

“Meie olukorras on kõige tähtsam pidada järve enda käes,” alustas ta. “Senikaua, kui järvel pole teist pargast28, on meie oma sõjalaeva väärt, kuna ujudes pole lihtne lossi juurde pääseda. Siin ümbruses on ainult viis paati, millest kaks kuuluvad mulle ja üks Välejalale. Kõik need kolm on siin: üks seisab dokis maja all ja teised kaks on seotud pargase külge. Ülejäänud kanuud on kaldal õõnsatesse puutüvedesse peidetud, kuid metslased on niisugused kavalad tõprad, et ei jäta kindlasti hommikul ühtki nurgakest läbi tuhnimata, kui nad tõsiselt on nõuks võtnud meie skalpideni jõuda…”

“Noh, sõber Hutter,” katkestas teda Välejalg, “seda indiaanlast pole veel sündinud, kes oskaks leida hästi peidetud kanuud. Sain seda hiljuti omal nahal tunda, ja Hirvekütt teab, et ma oskan paadi nii ära peita, et ise ka ei suuda seda enam üles leida.”

“Sulatõsi, Välejalg,” kinnitas Hirvekütt, “kuid sa unustad asjaolu, et kui sina omaenda tähist ei märganud, siis nägin seda mina. Olen master Hutteriga täiesti nõus ja arvan, et on palju targem karta metslaste head nina kui loota nende tähelepanematusele. Meil tuleb need kaks kanuud siia lossi juurde tuua, ja mida kiiremini me seda teeme, seda parem.”

“Ja teie olete nõus meid abistama?” küsis Hutter, keda see ettepanek nähtavasti üllatas ja rõõmustas.

“Muidugi olen ma valmis osa võtma igast ettevõtmisest, mis on sünnis valgele inimesele. Loodus käsib meid enda ja teiste elu kaitsta, kui selleks avaneb võimalus ja juhus. Ma järgnen teile, Ujuv Tom, kas või mingode laagrisse ja püüan täita oma kohust, kui seal peaks tüliks minema. Kuid ma pole iialgi lahingutest osa võtnud ega julge lubada rohkemat, kui suudan täita. Me kõik teame oma tahtmisi, kuid tegelikkus näitab, mida me suudame.”

“See vast on tagasihoidlikult ja arukalt öeldud, noormees!” hüüdis Välejalg. “Sa pole veel kunagi ühtki vaenlase püssipauku kuulnud, ja luba endale öelda, et see erineb niisama palju jahimehe püssipaugust nagu Judith Hutteri naer, kui ta on lõbusas tujus, vana hollandi perenaise torisemisest Mohawkil. Ma ei looda, Hirvekütt, et sa oleksid suurem asi sõjamees, kuigi põdrapullide ja emahirvede jahis pole sulle siinmail vastast. Aga arvan, et sa jooksed pakku, kui asi tõsiseks läheb.”

“Eks me näe, Välejalg, eks näe,” vastas noormees rahulikult, ja võis märgata, et ta polnud põrmugi häiritud tema käitumise kohta avaldatud kahtlustest. Just selles küsimuses on inimesed harilikult nii hellad, kuna nad teavad oma vigu. “Kuna ma pole varem sõdinud, siis ootan, kuni tuleb aeg enda kohta õiget otsust teha. Siis on asi kindel ja mul ei tarvitse enam kiidelda. Ma olen kuulnud inimestest, kes on enne lahingut julged, kuid lahingus ei paista millegagi silma; ja olen kuulnud neist, kes ei rutta oma julgust kiitma, kuid tegelikult pole sugugi nii viletsad, nagu mõned arvavad.”

“Igal juhul me teame, et te oskate sõuda, noormees,” ütles Hutter, “ja see on kõik, mida teilt täna öösel nõutakse. Me ei hakka kallist aega raiskama, vaid asume kanuusse ja lähme sõnadelt üle tegudele.”

Hutter asus oma plaani ellu viima ja kanuu oli varsti ärasõiduvalmis. Välejalg koos Hirvekütiga asusid aerude juurde. Enne paati asumist astus vanamees siiski majja ja kõneles mõne minuti Judithiga. Siis istus ta kanuusse, mis järgmisel hetkel laeva külje alt eemaldus.

Kui siia üksildasse paika oleks keegi püstitanud jumalakoja, siis oleks selle kell löönud parajasti südaöötundi, kui mehed teele asusid. Pimedus oli tihenenud, kuigi öö oli endiselt väga selge ning tähtede valgusest piisas meie seiklejatele täielikult. Hutter üksi teadis kohti, kuhu kanuud olid peidetud, sellepärast juhtis paati tema, samal ajal kui mõlemad jõulised aerutajad ettevaatlikult aere tõstsid ja vette lasksid, et hääl ei kostaks öövaikuses üle järve vaenlaste kõrvu. Paat oli niivõrd kerge, et nad aerutasid ilma erilise pingutuseta. Jõudu korvas osavus, ja umbes poole tunni pärast lähenesid nad kaldale miili kaugusel lossist.

“Pange aerud käest, sõbrad,” ütles Hutter tasase häälega, “ja vaatame õige pisut ringi. Nüüd peame hoidma silmad ja kõrvad lahti, kuna neil lojustel on ninad otsekui jahikoertel.”

Järvekallas uuriti tähelepanelikult läbi, püüti silmata laagrilõkke vilkumist; mehed pingutasid pimeduses silmi, lootes näha suitsujuga, mis võiks kerkida kusagilt mäeküljelt kustuvatelt sütelt, ent ei märganud midagi erilist. Kuna nad asusid tükk maad eemal jõesuudmest või sellest kohast, kus nad metslasi olid kohanud, siis arvasid nad, et võivad ohutult randuda. Aerud pandi uuesti tööle ja varsti puudutas kanuu kiil vaevukuuldava krudinaga kaldakruusa. Hutter ja Välejalg hüppasid viivitamatult kaldale, ja viimane võttis mõlemad püssid kaasa. Hirvekütt jäeti kanuud valvama. Õõnes puutüvi lebas kalda lähedal mäenõlval ja Hutter liikus ettevaatlikult selle suunas, iga kolme-nelja sammu järel peatudes ja kuulatades, kas kusagilt ei kosta vaenlase astumist. Ent kõikjal valitses endiselt surmvaikus ja nad jõudsid kohale ilma ühegi ebameeldiva vahejuhtumita.

“Siin ta on,” sosistas Hutter ja pani jala mahalangenud pärna tüvele. “Kõigepealt ulata mulle aerud ja tõmba siis paat ettevaatlikult välja, sest need lurjused võisid jätta selle meile söödaks.”

“Hoia, vana, mu püss laskevalmis, laad minu poole,” vastas March. “Kui nad tungivad kallale parajasti siis, kui ma paati kannan, tahaksin ma vähemalt ühe laengu nende pihta lasta. Katsu, kas püssirohupann on täis.”

“Kõik on korras,” sosistas Hutter. “Kui oled paadi selga upitanud, siis liigu pikkamisi, ja las ma näitan sulle teed.”

Välejalg tõmbas kanuu ülima ettevaatusega tüvest välja, tõstis selle õlale ja mehed hakkasid kaldale tagasi minema, liikudes samm-sammult ja hoidudes järsul nõlvakul libisemast. Minna polnud palju, kuid laskumine oli äärmiselt raske. Enne selle lühikese teekonna lõppu tuli Hirvekütilgi kaldale tulla ja aidata neil kanuud läbi tiheda padriku tassida. Tema abist oli kasu ja varsti kiikus kerge paat esimese kanuu kõrval. See sündis alles pärast seda, kui kõik kolm kaaslast olid kaldaäärseid künkaid ja metsi ärevalt uurinud, oodates, et vaenlane tungib metsast välja või tormab mäest alla. Kuid endiselt valitses kõikjal vaikus ja nad sõitsid edasi sama ettevaatlikult, nagu nad olid maabunud.

Hutter hoidis nüüd kurssi otse järve keskkohale. Kaldast parasjagu eemal päästis vanamees äsja kättesaadud kanuu lahti, teades, et nüüd triivib see kerge lõunatuule käes aeglaselt piki järve ja tagasiteel pole raske seda üles otsida. Vabanenud niiviisi koormast, võttis vanamees suuna üle järve ja tüüris paadi otse selle neeme suunas, kus Välejalg oli päeval nii saamatult põtra tulistanud. Kuna neemest polnud jõesuudmeni miiligi maad, siis tuli neil järelikult maabuda samahästi kui vaenlase territooriumil ja tegutseda äärmiselt ettevaatlikult. Nad jõudsid neemetipule ja maabusid õnnelikult meile juba tuttaval kruusasel rannal. Erinevalt eelmisest kohast, kust nad äsja olid tulnud, polnud siin tarvis mööda järsku kallakut üles tõusta, kuna mäed paistsid hämaruses umbes veerand miili kaugusel lääne pool, jättes jalami ja ranniku vahele tasandikuriba. Pikk, kõrgete puudega kaetud liivane neem oli peaaegu tasane ja mõnest kohast ainult paar jardi lai. Nagu esimeselgi korral, läksid Hutter ja Välejalg kaldale, jättes kaaslase paati valvama.

Seekord asus puutüvi, millesse lootsik oli peidetud ja mida nad otsima olid tulnud, neeme keskel. Teades, et vesi on kohe temast vasakul, astus vanamees julgelt, kuid siiski ettevaatlikult piki neeme kallast. Ta oli maabunud neeme tipus, et saada selget pilti lahest ja kindlaks teha, kas kaldal on kedagi; muidu oleks ta randunud otse õõnsa puu kohal. Puu leidmine oli lihtne. Kanuu tiriti sellest välja nagu varemgi ja selle asemel, et tassida seda sinna, kus ootas Hirvekütt, lasksid mehed paadi lähimas sobivas kohas vette. Niipea kui kanuu oli vees, istus Välejalg sisse ja sõudis ümber neeme, kuna Hutter läks tagasi kaldale. Mehed tundsid end hoopis kindlamini, kui kõik paadid olid järvel nende valduses. Nad ei tundnud enam endist palavikulist soovi kiiremini kaldalt lahkuda ega pidanud enam vajalikuks olla äärmiselt ettevaatlikud. Lisaks asusid nad pika kitsa maariba tipul, mistõttu vaenlane võis neile ligineda ainult ühest suunast, eestpoolt, ja nad oleksid teda praeguse valvsuse juures kindlasti õigel ajal märganud. Kõik see suurendas kindlustunnet, ja mehed tulid kolmekesi kruusasel madalal neemenukil maale ning hakkasid nõu pidama.

“Noh, näib, et me jõudsime neist lurjustest ette,” ütles Välejalg itsitades, “ja kui nad tahavad nüüd meie lossi külastada, siis kahlaku vees. Vana Tom, sinu mõte järvel varju otsida polnud tõesti halb. Paljud arvavad, et maa on veest kindlam, kuid lõpuks tõendab mõistus meile, et see pole sugugi nii. Piibrid, rotid ja teised arukad loomad päästavad end vees, kui asi kibedaks läheb. Meil on nüüd kindel positsioon ja võime välja kutsuda kogu Kanada.”

“Aerutame piki lõunakallast,” ütles Hutter, “ja vaatame, kas kuskil pole märki laagrist. Kuid kõigepealt lubage mul heita pilk lahe sügavusse, sest keegi meist pole olnud nii kaugel ega tea, mis selles kandis sünnib.”

Hutter vaikis ja paat hakkas liikuma tema nimetatud suunas. Kuid vaevalt olid Hirvekütt ja Välejalg silmanud lahe lõppu, kui mõlemad heitsid aerud korraga käest, sest nähtavasti oli mingi ese köitnud nende tähelepanu ühel ja samal hetkel. See oli ainult kustuv tuletukk, mis heitis võbelevat nõrka valgust, kuid sel ajal ja selles kohas näis see niisama tähelepanuväärsena kui “heategu sessinatses kurjas maailmas”. Polnud mingit kahtlust, et lõke põleb indiaanlaste laagris. Tuli oli läidetud niiviisi, et seda võis näha ainult ühest küljest, sedagi ainult väga lähedalt, ja see näitas, et asukoha varjamisega oli oldud ettevaatlikum kui harilikult. Hutter teadis, et läheduses oli joogiveeallikas, samuti oli siin järve kõige kalarikkam koht, sellepärast arvas ta, et laagris peab olema naisi ja lapsi.

“See pole sõjalaager,” urahtas ta Välejalale. “Selle lõkke ümber magab nii palju skalpe, et nende pealt võib teenida ränka raha. Saada noormees kanuude juurde, sest temast ei ole niisuguse ettevõtmise juures mingit kasu, ja asume silmapilk mehiselt asja juurde.”

“Sinu jutt on arukas, vana Tom, ja mulle üpris meelepärane. Hirvekütt, sa istu õige lootsikusse, sõua järve keskkohta koos teise kanuuga ja lase see seal pärivoolu lahti samamoodi, nagu me tegime esimesega. Siis sõua lahesuudmele nii lähedale, kui pääsed, ainult ära mine ümber neemenuki ja hoidu pilliroost kaugemale. Sa kuuled meid, kui meil sind tarvis on – kui sind kähku vaja läheb, siis ma hõikan nagu kaur. Jah, olgu kauri hüüd leppesignaaliks. Kui kuuled püssipauke ja tunned tahtmist sõdida, mis siis ikka, võid kaasa lüüa ja siis näeme, kas sul on metslaste peale niisama täpne käsi, nagu hirvedele jahti pidades.”

“Kui sa minu nõuannet kuulda tahad, siis ära parem võta seda asja ette, Välejalg.”

“Nojah, eks ta ole, mis siis parata, pojuke, kuid keegi ei taha sinu soovitust kuulda võtta – ja asi tahe! Niisiis sõida järve keskele ja selleks ajaks, kui tagasi jõuad, on laagris juba möll lahti.”

Noormees haaras vastumeelselt ja raske südamega aeru kätte. Liiga hästi tundis ta piiriasukate kombeid ega proovinudki neile vastu vaielda. Muide, praeguses olukorras oleks see olnud samahästi kasutu kui ka ohtlik. Seepärast sõudis ta vaikselt ja endise ettevaatlikkusega tagasi peegelsileda vetevälja keskele ja laskis seal lahti äsja kättesaadud paadi, mis kerge lõunatuulega lossi poole triivima hakkas. Nagu varem, nii ka nüüd tuli seda teha kindlas veendumuses, et tuul ei kanna kergeid paate enne valge tulekut rohkem kui paari miili kaugusele ja nende leidmine pole raske. Et mõni hulkuv metslane ei saaks lootsikuid kasutada, kui ta ka nende juurde ujuks, mis oli küll võimalik, kuid väheusutav, siis korjati kõik aerud ettenägelikult ära.

Jätnud tühja kanuu voolu hoolde, pööras Hirvekütt oma kanuu otsekohe neeme suunas, mille Välejalg oli talle kätte näidanud. Väike paat liikus nii kergesti ning nii kindel oli ta peremehe aerulöök, et ei möödunud kümmet minutitki, kui ta uuesti lähenes maale, olles selle lühikese aja jooksul läbi sõitnud vähemalt pool miili. Niipea kui Hirveküti silmad seletasid pimeduses kõikuvat pilliroogu, mille puhmad laiusid kaldast sajakonna jala kaugusele, peatas ta kanuu, haarates kinni ühe pilliroo nõtkest, kuid tugevast varrest. Ta jäigi siia, oodates riskantse ürituse tulemusi mõistetava erutusega.

Neile, kes pole seda ise kunagi oma silmaga näinud, oleks raske kirjeldada üksildase vaikuse ülevust, mis valitses praegu Vilkuval Peeglil. Seda ülevust võimendas ööpimedus, mis heitis oma varjudes fantastilisi kujutusi järveümbruse metsadele ja küngastele. Raske olnuks leida sobivamat paika tugevate loodusmuljete saamiseks kui see, kus Hirvekütt praegu oli. Kogu järv oli inimmeelte vallas, kuna juba ainsa pilguga avanes nii mõjuv pilt, et sellest jätkus kõige sügavamate muljete tekkimiseks. Nagu juba öeldud, oli see esimene järv, mida Hirvekütt oli oma elus näinud. Seni olid tema kogemused piirdunud ainult jõgede ja ojakestega, ja iial varem polnud tema pilgule avanenud nii ääretut metsaavarust, mida ta nii armastas. Olles siiski harjunud metsaga, võis ta lehiskatet vaadeldes kujutleda kõiki selle varjul olevaid saladusi. Peale selle võttis ta esmakordselt osa tegevusest, kus olid mängus inimelud. Ta oli sageli kuulnud jutustusi piiriäärsetest sõdadest, kuid polnud veel sattunud ühegi vaenlasega silm silma vastu.

Seepärast mõistab lugeja kergesti, missuguse kannatamatusega soovis noormees oma üksildases kanuus istudes tabada vähimatki heli, mille järgi ta oleks võinud otsustada, mis toimub kaldal. Hirvekütil oli suurepärane ettevalmistus, niivõrd kui seda võib anda teooria, ja hoolimata algajale iseloomulikust erutusest oleks tema enesevalitsus võinud teha au igale veteranile. Kanuust polnud võimalik näha vähimatki märki laagrist või lõkketulest, ja ta oli sunnitud tegutsema ainult kuulmise järgi. Ta ei tundnud kärsitust, sest saadud õppetunnid olid talle õpetanud kannatlikkuse voorust ja veelgi enam seda, et indiaanlastele salaja kallale tungides tuleb olla ettevaatlik. Kord näis talle, et kuskilt kostis kuivanud oksa praksumist, kuid ootuspinge võis teda ka petta. Nii möödus minut minuti järel piinavas ootuses, kuni oli möödunud terve tund ajast, mil ta oma kaaslastest lahkus. Hirvekütt ei teadnud, kas niisuguse viivituse pärast rõõmustada või kurvastada, sest kui see tähendas, et tema kaaslastega oli kõik korras, siis ennustas see ühtlasi hukku nõrkadele ning süütutele olevustele.

Lõpuks, umbes poolteist tundi pärast seda, kui Hirvekütt oli oma kaaslastest lahkunud, kuulis ta häält, mis valmistas talle ühtviisi meelepaha ja üllatust. Kauri värisev hüüd kostis järve vastaskaldalt, nähtavasti jõesuudme lähedalt. Selle linnu hääles ei saanud eksida, sest seda tunneb igaüks, kes on sõitnud Ameerika järvedel. Läbitungiv, värisev, vali ja küllalt pikk, kõlab see just hoiatushüüuna. Erinevalt metsa teiste suliselanike häältest võib seda sageli kuulda öösiti. Sellepärast oligi Välejalg valinud signaaliks just kauri hüüu. Muidugi oli möödunud juba küllalt palju aega, et mõlemad seiklejad võinuks ammu jõuda maad mööda selle kohani, kust kokkulepitud hüüd kostis, kuid polnud tõenäoline, et nad oleksid niisuguse teekonna ette võtnud. Kui laagris poleks kedagi olnud, oleksid nad Hirveküti kaldale kutsunud, ja kui seal oleks olnud inimesi, siis poleks olnud mingit mõtet minna nii kaugelt ringi selleks, et paati istuda. Kui ta võtab kuulda signaali ja sõidab esialgsest randumispaigast nii kaugele, siis võib nende elu, kes tema peale loodavad, ohtu sattuda. Aga kui oletada, et tõesti hõigati ja ta sellele hüüule ei vasta, võivad tagajärjed olla sama hukatuslikud. Ta ootas kõheldes, lootes, et hüüdu, olgu siis inimese või linnu suust, varsti korrataks. Ta ei eksinud. Mõne minuti pärast kostis sama läbitungiv ja hoiatav hüüd uuesti sealtsamast kandist. Sel korral oli Hirvekütt valvas ega võinud enam eksida. Kuigi ta oli sageli kuulnud kauri hääle imetlusväärselt osavat matkimist ja oskas ka ise teha neid vibreerivaid helisid, oli ta täiesti kindel, et Välejalg ei suuda iial nii täiuslikult lindu jäljendada. Sellepärast otsustas ta seda hüüdu mitte tähele panna ning oodata teist ja vähem sarnast signaali lähemalt.

Vaevalt oli Hirvekütt sellele otsusele jõudnud, kui sügavat öövaikust ja üksildust läbis õudne karjatus, mis peletas kuulaja peast igasugused mälestused nukrast kauri hüüust. See oli agooniakarje, mis tuli kas naisterahva või noore poisi suust, kel polnud veel mehe häält. Karjet oli lihtne mõista. Selles kõlas surmahirm või koguni agoonia; ja seda esile kutsunud kehaline või hingeline valu oli sama ootamatu kui õudne.

Noormees laskis pilliroo käest lahti ja vajutas aeru vette. Kuid ta ei teadnud, mida teha või kuhu tüürida. Tema kõhklus kadus siiski mõne silmapilgu pärast. Selgesti oli kuulda okste murdumist, kuivanud oksakeste praksumist ja sammumüdinat. Need hääled nähtavasti lähenesid veele, kuigi mõnevõrra põhja pool sellest paigast, mille lähedale Hirvekütil oli kästud hoiduda. Järgides käsule, sõudis noormees kanuud edasi ega pööranud tähelepanu sellele, et teda võidakse märgata. Ta jõudis varsti kohani, kus kõrged kaldakaljud tõusid peaaegu püstloodis üles. Paistis, et keegi murdis teed läbi kaldaveerel kasvavate põõsaste ja puude ning jooksis mööda kallast, tõenäoliselt otsides sobivat kohta allalaskumiseks. Just sel hetkel prahvatasid korraga viis või kuus püssi ja vastaskalda künkad vastasid, nagu alati, kuivale tulistamisraginale pika kõmiseva kajaga. Kohe selle järel kostis paar taolist karjatust, mis libisevad kõige hulljulgematelgi ootamatu ehmumise puhul üle huulte, ja põõsastes algas uuesti rüsin; nähtavasti võitles seal mees mehega.

“Libe, saatan!” hüüdis Välejalg pettunud raevuga. “Tal on nahk rasvaga kokku määritud! Ma ei saa kinni haarata! Säh, võta oma kavaluse eest!”

Neid sõnu saatis mingi raske eseme kukkumine väikeste puude vahele, mis ümbritsesid kallast, ja Hirvekütt taipas sellest, et tema hiiglasest sõber oli paisanud selle inetu võttega vaenlase endast eemale. Siis läks jälle põgenemine ja jälitamine lahti, seejärel nägi nooruk, kuidas keegi tormas künkanõlvalt alla ja jooksis mõne jardi vees edasi. Ülepeakaela jooksja ei pööranud tähelepanu enda tekitatud solinale, sest ta märkas paati, mis oli sel kriitilisel hetkel juba kalda lähedal. Hirvekütt mõistis, et kui ta üldse peab kaaslased paati võtma, siis just siin, ja tõttas kanuuga neile appi. Kuid ta ei jõudnud teha kaht aerulöökigi, kui õhk täitus Välejala sõimust ja ta ise veeres kitsale kaldaribale, vaenlased sõna otseses mõttes kukil. Maas lamades ja vaenlastest peaaegu lämmatatuna aimas vägilane kauri hüüdu nii oskamatult järele, et vähem ohtlikes olukordades oleks see ainult naerma ajanud. Mees, kes oli juba vees, paistis äkki kahetsevat oma põgenemist ja pöördus tagasi kaldale, kaaslasele appi, kuid siis kargasid talle kallale kuus uut jälitajat, kes just sel hetkel hüppasid mäeveerult alla.

“Laske lahti, kirjuks maalitud elajad, laske mind lahti!” karjus Välejalg, olles sattunud liiga täbarasse olukorda, et veel sõnu valida. “Kas sellest on vähe, et ma kukkusin nagu saepakk, et te lisaks mind veel kägistate!”

Nendest sõnadest järeldas Hirvekütt, et tema sõbrad on vangi võetud ja et kaldaleminek tähendab jagada nende saatust. Ta oli kaldast kõigest sada jalga29 eemal ja mõned õigeaegsed aerutõmbed suurendasid kuus või kaheksa korda vahemaad, mis lahutas teda vaenlastest. Hirvekütt poleks saanud taganeda nii karistamatult, kui indiaanlased poleks tema õnneks jälitamise ajal püsse maha visanud; pealegi polnud ükski neist võitlusmadinas kanuud märganud.

“Hoidu kaldast kaugemale, noormees!” hüüdis Hutter. “Tüdrukutel jääb nüüd üle ainult sinule loota. Kogu sinu kavalust läheb tarvis selleks, et end nende metslaste käest päästa. Sõida minema, ja jumal hoidku sind, kui sa mu lapsi aitad!”

Kuni selle hetkeni polnud Hutteri ja noormehe vahel olnud erilist sümpaatiat, kuid kehaline ja hingeline piin, mis kostis selles karjatuses, sundis Hirvekütti ainsa hetkega unustama kõik vanamehe puudused. Ta nägi ainult kannatavat isa ja otsustas kohe anda piduliku tõotuse hoolitseda tema huvide eest ja ka oma sõna pidada.

“Ärge muretsege, Hutter!” hõikas ta. “Ma hoolitsen teie tütarde ja lossi eest. Vaenlane on küll vallutanud kalda, kuid ta pole veel vallutanud vett. Me oleme saatuse meelevallas ega tea, mis meiega võib juhtuda. Mul on küll vähe kogemusi, kuid ma teen, mis suudan.”

“Oh, Hirvekütt,” vastas Välejalg oma valju kõuehäälega, millest tema tavaline lõbusus oli kadumas, “oh, Hirvekütt, sinu plaanid on küll head, kuid mida suudad sina teha? Isegi parimatel aegadel oli sinust vähe kasu, ja sinusugune vaevalt suudab imet teha. Oleks siin kaldal üks metslane, aga siin on vähemalt nelikümmend, ja niisuguse väega ei tule sina enam toime. Minu arvates on kõige parem, kui sõidad otseteed tagasi lossi juurde, paned seal tüdrukud kanuusse, võtad natuke toidupoolist kaasa ja sõidad siis sellest järvenurgast, kus me olime, otse Mohawki. Lähima paari tunni jooksul ei tea need kuradid, kust sind otsida, aga kui saavadki teada, peavad nad ümber järve jooksma, et sind kätte saada. See on minu arvamine asja kohta, ja kui vana Tom tahab siinsamas testamenti teha ja oma tütarde kasuks viimast soovi avaldada, peab ta ütlema sedasama.”

“Ära tee seda, noormees,” vaidles Hutter vastu. “Vaenlasel on igal pool luurajad väljas kanuusid otsimas, sind nähakse kohe ja võetakse vangi. Lossis on kindlam, ära mingil juhul lähene maale. Pea nädal aega vastu, ja garnisoni sõdurid kihutavad metslased minema…”

“Ei möödu kahtkümmend nelja tundigi, vanamees, kui need rebased sõidavad juba parvedel sinu lossi vallutama!” segas Välejalg niisuguse ägedusega vahele, mida oleks vaevalt võinud oodata inimeselt, kes oli vangi võetud ja kinni seotud ning kelle kohta võis öelda, et tal olid vabaks jäänud vaid mõtted ja keel. “Sinu nõuanne tundub arukana, kuid viib õnnetusse. Kui meie sinuga oleksime koju jäänud, oleksime võinud vahest mitu päeva vastu pidada. Kuid pea meeles, et see nooruk pole tänaseni näinud veel ainsatki vaenlast, ja sa ise ütlesid, et ta on asunduse südametunnistusega; kuigi ma arvan, et meie asundustes elavate inimeste südametunnistus pole palju parem kui neil, kes elavad metsas… Hirvekütt, metslased käsivad märkide abil kutsuda mul sind kanuuga kaldale, kuid seda ma ei tee, sest see on rumalus. Mis puutub minusse ja vanasse Tomi, siis keegi peale vanakuradi enda ei tea, kas nad skalpeerivad meid täna öösel, hoiavad homseni tulel piinamiseks või viivad ära Kanadasse. Mul on nii võimas kahupea, et metslased arvatavasti tahavad teha tast kaks skalpi, sest preemia on ahvatlev asi, või muidu poleks meiegi vana Tomiga sattunud selle portsu otsa… Ahaa, nad teevad mulle uuesti märke, kuid kui mina peaksin soovitama sul randuda, siis võivad nad mind pärast küpsetamist isegi ära õgida. Ei, ei, Hirvekütt, hoidu kaugemale, ja kui hakkab koitma, siis ära mingil juhul tule kaldale lähemale kui kakssada jardi…”

Selle Välejala hõike katkestas kellegi käsi, mis lõi talle toorelt vastu suud: selge märk, et mõni indiaanlane mõistis niipalju inglise keelt, et taipas lõpuks, kuhu see jutt oli sihitud. Otsekohe kadus jõuk metsa, kusjuures Hutter ja Välejalg ei osutanud nähtavasti mingit vastupanu. Ent kui okste pragin vaikis, kostis isa hääl uuesti.

“Hoia mu lapsi, ja jumal õnnistagu sind, noormees!” olid viimased sõnad, mis kostsid Hirveküti kõrvu. Pärast seda jäi ta ihuüksi ja mõistis, et tal endal tuleb otsustada, kuidas edasi tegutseda.

Mitu minutit möödus surmavaikuses pärast seda, kui indiaanlased olid kaldalt metsa kadunud. Kaldani oli üle kahesaja jardi ja ööpimeduses suutis Hirvekütt vaevalt eraldada metslaste jõuku ning selle edasiliikumist, kuid isegi need ähmased inimkujude piirjooned elustasid mõnevõrra maastikku ja olid kontrastiks edasisele täielikule üksindusele. Kuigi noormees sirutas end hinge kinni pidades ettepoole ja pingutas kuulmist, ei ulatunud tema kõrvu enam ühtki heli, mis oleks andnud tunnistust inimolendite lähedusest. Tundus, nagu oleks ümberringi valitsenud jälle vaikus, mida keegi polnud kunagi rikkunud, ja sel silmapilgul oleks isegi läbilõikav karjatus, mis oli hiljuti metsavaikust lõhestanud, või Marchi kirumine olnud lohutuseks noorele kütile, keda oli haaranud täielik mahajäetustunne.

Niisuguse hingelise ja füüsilise laadiga inimene nagu Hirvekütt ei saanud siiski kauaks sellesse vaimsesse ja kehalisse halvatusseisundisse jääda. Surudes aeru vette, pööras ta kanuu nina ümber ja hakkas aeglaselt, otsekui sügavas mõttes järve keskele tagasi sõudma. Kui ta uskus end olevat jõudnud paigani, kus ta viimase kanuu oli voolu hoolde jätnud, võttis ta kursi põhja, hoides kerge tuuleõhu võimalikult selja taha. Sõudnud umbes veerand miili selles suunas, märkas ta järvel endast pisut paremal voolu hoolde jäetud kanuud ja kinnitas selle paadi külge. Hirvekütt uuris nüüd taevast, määras kindlaks tuule suuna ja selgitas välja ülejäänud kahe kanuu asukoha. Leidmata midagi, mis oleks teda sundinud oma plaani muutma, heitis ta pikali ja otsustas mõne tunni magada.

Kuigi julged ja surmväsinud inimesed magavad sügavasti isegi ohtude keskel, möödus tükk aega, enne kui Hirvekütil õnnestus unehõlma langeda. Selle öö sündmused olid mälus alles värsked ja ta jätkas neile mõtlemist ka poolteadvusetus seisundis, viibides otsekui mingis ilmsi unenäos. Äkki virgus ta täiesti ja jäi hoolega kuulatama, sest talle tundus, nagu oleks kõlanud Välejala märguanne kaldale liginemiseks. Kuid kõik oli haudvaikne. Kanuud triivisid aeglaselt põhja poole, mõtlikud tähed vilkusid maheda ülevusega pea kohal, metsaga palistatud veteavarus puhkas mägede vahel nii vaikselt ja nukralt, nagu poleks tuuled selle pinda kunagi säbrutanud ega keskpäevane päike sel sillerdanud. Kauri värisev hüüd kostis veel kord järvelt ja Hirvekütt mõistis, mis oli teda äratanud. Ta kohendas oma kõva peaalust, sirutas end lootsiku põhjal välja ja uinus.