Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 5

Noa laev, nagu Hutterite ujuvat elamut üldiselt kutsuti, oli ehitatud väga lihtsalt. Lai lamedapõhjaline praam moodustas sõiduki alumise osa; keskosas, mis hõlmas kogu laeva laiuse ja ligi kaks kolmandikku pikkusest, seisis madal, lossi meenutav ehitis. Laeva küljed olid pisut kõrgemad kui veesõidukil tavaliselt. Kajut oli võrdlemisi madal, nii et seal oli võimalik püsti seista. Kogu ehitis tervikuna aga ei olnud väga kohmakas ega silmatorkav. Lühidalt öeldes ei erinenud Noa laev kuigi palju tänapäeval mööda kanaleid sõitvatest lamedapõhjalistest praamlaevadest, kuigi oli rohmakamalt ehitatud ja tavalisest laiem. Koorega kaetud palkseinad ja katus andsid tunnistust tema elanike poolmetsikust eluviisist. Lodja ehitamine oli nõudnud suurt oskust, kuna see oli oma tugevuse kohta võrdlemisi kerge ja hõlpsasti juhitav. Kajut oli vaheseinaga kaheks jagatud. Üks pool oli söögitoaks ja isa magamistoaks, teises elasid tütred. Väga lihtne majakraam seisis köögis lodja teises otsas lausa lahtise taeva all; laeva kasutati vaid suvise eluasemena.

On mõistetav, miks Välejalg nimetas seda kohta peidikuks. Paljudes kohtades rippusid järskudel, kõrgetel kallastel suuremad põõsad ja madalamad puud järve või jõe kohal, ulatudes okstega sageli vette. Mõnes kohas kasvasid nad kolme-neljakümne jala pikkuselt peaaegu vertikaalselt. Vesi oli kõige sügavam kallaste lähedal, kus kaljud olid kõrged ja peaaegu püstloodis. Seetõttu ei valmistanud Hutterile mingeid raskusi peita lotja niisuguse katuse alla, kus ta seisis ankrus ja oli täiesti varjatud. Sääraseid ettevaatusabinõusid nõudis julgeolek, kui asjale tema seisukohalt vaadata. Kui laev oli kord juba puude ja põõsaste all, siis piisas sellest, kui seoti paar kivi okste külge, et need vajuksid sügavale jõkke. Paar mahalõigatud ja osavalt paigutatud põõsast tegid ülejäänu. Nagu lugeja on juba näinud, oli see niivõrd osav maskeering, et viis eksitusse isegi metsaeluga harjunud mehed, kes just otsisid ärapeidetud laeva.

Lodja leid avaldas meie kahele seiklejale erisugust mõju. Niipea kui kanuu oli sõitnud ümber Noa laeva otse sissekäigu juurde, hüppas Välejalg pardale ja vestles hetk hiljem Judithiga rõõmsalt, kuid pisut salvavalt, olles nähtavasti unustanud kõik muu maailmas. Hoopis teisiti käitus Hirvekütt. Ta astus aeglase ja ettevaatliku sammuga praamile ning silmitses selle ehitust ja maskeeringut tähelepanelikult ja uurivalt. Tõsi küll, ta heitis Judithile vaimustatud pilgu, mille kutsus esile neiu pimestav ja erakordne ilu, kuid isegi see ilu ei nõrgestanud sekundikski tema huvi Hutterite elamu vastu. Samm-sammult uuris ta seda ainulaadset ehitist, katsus selle kinniseid ja ühendusi, tutvus kaitsevahenditega ega jätnud üldse ühtki pisiasja vahele, mis võisid huvitada inimest, kelle mõtted keerlesid alati samasuguste asjade ümber. Ka maskeeringut uuris ta üksikasjalikult, pomisedes aeg-ajalt endamisi oma tähelepanekuid. Kuna piiriasukate lihtsad kombed lubavad suuri vabadusi, siis käis ta kajutid läbi, nagu ta oli ennist lossis käinud, avas ukse ja läks lodja teise otsa. Siin leidis ta eest teise õe, kes istus lehtedest katuse all ja oli ametis mingi lihtsama õmblustööga.

Lõpetanud ülevaatuse, toetas Hirvekütt oma püssipära põrandale, nõjatas mõlema käega rauale ja hakkas tütarlast vaatlema huviga, mida polnud äratanud isegi tolle õe ebatavaline ilu. Ta oli Välejala jutust järeldanud, et Hettyle on antud vähem aru kui tavaliselt inimolendile osaks langeb, ja kasvatus indiaanlaste hulgas oli teda õpetanud suhtuma eriti õrnalt neisse, keda saatuse käsi oli nii rängasti tabanud. Samuti polnud, nagu seda nii sageli juhtub, Hetty Hutteri välimuses midagi, mis oleks võinud mõjuda eemaletõukavalt. Nõdrameelseks selle sõna tõsises mõttes ei tohtinud teda hoopiski nimetada. Tema mõistus oli nõrk ainult selles mõttes, et ta oli kaotanud enamikule inimestele omase kavaluse ja silmakirjalikkuse, kuid oli säilitanud lihtsameelsuse ja tõearmastuse. Need vähesed, kes olid teda näinud ja oskasid niisuguste asjade kohta midagi öelda, võisid kinnitada, et tema õiglustunne oli peaaegu vaistlik, ja et vastikus kõige väära vastu oli tema silmapaistvaim loomujoon, mis otsekui ümbritses teda kõlblusega. See iseärasus esineb eriti sageli inimestel, keda tuntakse nõrgamõistuslikena. Hetty oli nägus, kuna meenutas oma õe tagasihoidlikku ja alandlikku koopiat. Tal ei olnud Judithi välist sädelust, see-eest aga võlus kõiki tema vagura näo rahulik, vaikne, peaaegu pühalik ilme ja need vähesed, kes olid teda kauem vaadelnud, hakkasid tema vastu sügavat ja püsivat huvi tundma. Hetty näol ei olnud värvikust; lihtne meel ei sünnitanud tema peas mõtteid, millest tema põskedele oleks võinud süttida puna; tagasihoidlikkus oli talle niivõrd omane, et näis muutvat tüdruku olendiks, kes seisis kõrgemal tavalistest inimlikest nõrkustest. Loodus ja eluviisid olid teinud Hetty lihtsameelseks, süütuks, kavaluseta olevuseks ning saatus kaitses teda kurja eest moraalse valguse säraga ja, nagu öeldakse, ei lasknud tuuleõhkugi puhuda sellele pügatud tallekesele.

“Teie olete Hetty Hutter?” küsis Hirvekütt tahtmatult. Ta rääkis nii lahkelt, et pidi kahtlemata võitma tütarlapse usalduse. “Harry Välejalg on mulle teist jutustanud ja minu teada olete teie alles täiesti laps.”

“Jah, ma olen Hetty Hutter,” vastas tütarlaps vaikse meeldiva häälega, millest loodus ja kasvatus olid ära hoidnud labase tooni. “Mina olen Hetty, Judith Hutteri õde ja Thomas Hutteri noorem tütar.”

“Sel juhul tean ma teist kõik, kuna Harry Välejalg on teist mulle palju kõnelnud. Temal ju juttu jätkub, kui ta kuulaja leiab. Kas te elate enamasti järvel, Hetty?”

“Aga muidugi. Ema on surnud, isa läks oma püüniste juurde, meie Judithiga istume kodus. Kuidas on teie nimi?”

“Tütarlaps, seda küsimust on hõlpsam esitada kui sellele vastata. Ma olen veel nii noor, aga mul on olnud rohkem nimesid kui mõnel kõige suuremal pealikul kogu Ameerikas.”

“Kuid teil on nimi siiski olemas – te ei heida ju enne üht nime minema, kui pole teist ausalt ära teeninud?”

“Loodan, et mitte, tütarlaps. Oma hüüdnimed olen ma saanud täiesti loomulikul viisil, ja ma arvan, et see, mida ma praegu kannan, ei püsi kaua, kuna delavaarid annavad harva inimesele alalise hüüdnime, enne kui tal avaneb võimalus näidata oma tõelist loomust nõupidamistel või sõjateel. Minu aeg pole veel tulnud. Esiteks, ma ei ole sündinud punanahana ja mul pole õigust osa võtta nende nõupidamistest, ja samal ajal olen ma liiga tähtsusetu, et minu arvamust küsiksid minu oma nahavärviga suursugused inimesed. Pealegi on see esimene sõda, mis on puhkenud minu eluajal, ja seni pole veel ükski vaenlane tunginud niivõrd kaugele kolooniasse, et teda võiks tabada pikemgi käsivars kui seda on minu oma.”

“Öelge mulle oma nimed,” jätkas Hetty talle avameelselt otsa vaadates, “ja võibolla ütlen ma teile, missugune on teie iseloom.”

“Ei eita, et see on võimalik, kuigi igakord see ei õnnestu. Inimesed eksivad, kui otsustavad teiste iseloomu üle ja annavad neile nimesid, mida need sugugi ei ole ära teeninud. Te võite selles veenduda, kui tuletate meelde mingode nimesid, mis nende keeles tähendavad sedasama mis delavaaride nimed – vähemalt nii mulle räägiti, sest ma ise tunnen seda suguharu vähe – kuid kuuldu järgi otsustades ei saa keegi nimetada neid ausaks, õiglaseks rahvaks. Sellepärast ei pea ma nimesid väga oluliseks.”

“Öelge mulle siiski kõik oma nimed,” kordas tütarlaps tõsiselt, kuna tema aru oli liiga lihtsakoeline, et eristada asju nende nimetustest, ja ta omistas nimedele suurt tähtsust. “Ma tahaksin teada, mida teist arvata.”

“Hea küll, ma ei puikle vastu, te saate kõik minu nimed teada. Kõigepealt olen ma ristiinimene ja sünnilt valge nagu teiegi, ja vanemad andsid mulle nime, mis läheb isalt pojale nagu pärandiosa. Minu isa kutsuti Bumppoks ja mind nimetati loomulikult tema järgi, ja ristimisel anti mulle nimeks Nathaniel ehk Natty, nagu enamik inimesi mind kutsub…”

“Jajah, Natty ja Hetty!” katkestas tütarlaps teda kiiresti ja tõstis uuesti naeratades pilgu käsitöölt. “Teie olete Natty, aga mina olen Hetty, kuigi te olete Bumppo ja mina olen Hutter. Bumppo ei ole nii ilus kui Hutter, eks ole?”

“Noh, see on maitse asi. Olen nõus, Bumppo ei kõla just väga suursuguselt, aga ometi on inimesed oma elu selle nimega ära elanud. Mina pole seda nime siiski mitte väga kaua kandnud: delavaarid märkasid peagi, või neile ehk ainult näis nii, et ma ei valeta, ja nad kutsusid mind kõigepealt Tõekeeleks.”

“See on tubli nimi,” katkestas Hetty teda tõsiselt ja veendunult. “Ärge öelge mulle, et nimed ei tähenda midagi!”

“Ma ei ütlegi, sest võibolla olen ma selle hüüdnime ära teeninud, kuna vale ei õnnestu mul nii hästi nagu mõnedel teistel. Mõne aja pärast nägid nad, et ma olen välejalgne, ja andsid mulle hüüdnimeks Tuvi, sest nagu te teate, on tuvil kiired tiivad ja ta lendab alati otsejoones.”

“Missugune ilus nimi!” hüüatas Hetty. “Tuvid on ilusad linnud!”

“Enamik jumala poolt loodud olendeid on omamoodi kaunid, armas tütarlaps, kuigi inimesed neid sageli rikuvad ja sunnivad neid muutma oma loomust ja välimust. Pärast seda, kui ma mõnda aega olin teeninud sõnumiviijana ja käinud tallamata radu, hakati mind jahile kaasa võtma, sest arvati, et ma leian jahiloomi osavamalt ja kiiremini kui enamik poisse, ja siis anti mulle hüüdnimeks Lontkõrv, kuna mul olevat jahikoera haistmine.”

“See pole enam nii ilus,” vastas Hetty. “Ma loodan, et te ei kandnud seda nime kaua…”

“Ainult seni, kui sain nii rikkaks, et jaksasin püssi osta,” vastas kaasvestleja mõningase uhkusega, mis tungis äkki läbi tema rahulikust ja talitsetud käitumisest. “Siis nähti, et ma võin varustada vigvami jahiloomade lihaga, ja peagi sain ma Hirveküti nime, mida ma kannan siiani, kuigi see on inetu nende meelest, kes peavad rohkem lugu ligimese skalbist kui põdra sarvedest.”

“Noh, Hirvekütt, mina ei ole nende killast,” vastas Hetty lihtsalt. “Judithile meeldivad sõdurid, punased vormikuued ja toredad suletutid, kuid minu meelest on need kõik tühised. Tema ütleb, et ohvitserid on suursugused, lõbusad ja maheda jutuga, aga mulle ajab nende vaatamine lausa judinad selga, sest nende elukutse on ligimese tapmine. Teie tegevus meeldib mulle rohkem ja teie viimane nimi on väga ilus – palju ilusam kui Natty Bumppo.”

“See on loomulik teie mõttelaadi juures, Hetty, ja just nii ma arvasingi. Räägitakse, et teie õde on kena, tavalise sureliku kohta ebatavaliselt ilus, aga ilu tahab alati, et teda imetletaks.”

“Kas teie pole Judithit kunagi näinud?” küsis tüdruk ootamatu tõsidusega. “Kui ei ole, siis minge kohe ja vaadake teda. Isegi Harry Välejalg pole nii ilus, olgugi Judith naine ja Harry mees.”

Hirvekütt vaatas tütarlast hetkeks osavõtlikult. Tütarlapse kahvatu nägu oli pisut punaseks tõmbunud ja silmadki, mis tavaliselt olid nii õrnad ja selged, lõid kõneldes särama ja reetsid erutust.

“Ah, Harry Välejalg!” ümahtas Hirvekütt endamisi, minnes läbi kajuti laeva teise otsa. “Vaat mis tähendab kena välimus ja libe keel. On kerge mõista, kuhupoole kaldub selle vaese olevuse süda, kuidas ka ei oleks lood sinu Judithiga.”

Siinkohal katkestas Välejala lipitsemise, tema kallima edvistamise, Hirveküti mõttemõlgutused ja Hetty tagasihoidlikud tunded Noa laeva omaniku kanuu ilmumine kitsasse avausse põõsaste vahel, mis oli nagu rinnatiseks tema eluasemele. Hutter ehk Ujuv Tom, nagu teda kutsusid jahimehed, kes tema harjumusi teadsid, tundis nähtavasti ära Välejala lootsiku, sest ta ei imestanud põrmugi teda praamilt leides. Vastupidi, ta tervitas Harryt mitte ainult lõbusalt, vaid ilmse rõõmuga, millest kostis vaid kerget pettumust selle üle, et too polnud ilmunud mõni päev varem.

“Ma ootasin sind juba möödunud nädalal,” tervitas ta torisedes. “Ja olin väga pettunud, et sa ei tulnud. Siit käis läbi kuller, kes hoiatas trappereid ja kütte, et koloonia oli jälle Kanadaga tülli läinud. Ja mina tundsin end juba üksildasena siin mägedes, pealegi on kolm skalpi valvata ja ainult üks kätepaar neid kaitsmas.”

“See on arusaadav,” vastas March. “Nii peabki isa tundma. Kui minul oleks kaks niisugust tütart nagu Judith ja Hetty, siis oleksin kahtlemata öelnud sedasama, kuigi üldiselt on see mulle täiesti ükskõik, kas lähim naaber elab viiekümne miili taga või on ta kuuldekaugusel.”

“Siiski pidasid sa targemaks tulla siia ürgmetsa kahekesi, teades, et Kanada metslased luusivad ringi,” ütles Hutter, heites Hirvekütile umbuskliku ja ühtlasi uuriva pilgu.

“Ei, miks nii? Öeldakse, et isegi halb kaaslane aitab teed lühendada. Aga seda noormeest pean ma üsna mõistlikuks teekaaslaseks. Tema nimi on Hirvekütt, vana Tom, ta on kuulus kütt delavaaride hulgas, ristiinimesena sündinud ja ristiinimeseks kasvatatud, nagu sina ja minagi. Noormees pole küll kaugeltki täiuslik, kuid sealkandis, kust ta tuleb, on temast halvemaidki inimesi, ja tõenäoliselt leiab ta ka siitkandist nii mõnegi, kes temast parem pole. Kui meil tuleb kaitsta oma püüniseid ja valdusi, on noormehest see kasu, et ta meid kõiki toidab, kuna ta on meister põtru küttima.”

“Tere tulemast, noormees,” urahtas Tom, sirutades kõva, kondise käe noormehe poole, otsekui oma siiruse pandiks. “Niisugusel ajal on iga valge inimene sõber, ja ma loodan teie toetusele. Mõnikord teevad lapsed isegi kivist südame pehmeks, ja mu kaks tütart teevad mulle rohkem muret kui kõik mu püünised, loomanahad ja õigused sellele maale kokku.”

“See on ju loomulik!” hüüatas Välejalg. “Jah, Hirvekütt, meie sinuga pole seda veel kogenud, kuid sellegipoolest pean ma seda loomulikuks. Kui meil oleksid tütred, siis tunneksime tõenäoliselt samu tundeid, ja ma austan inimest, kes nõnda tunneb. Mis puutub Judithisse, vana, siis ma juba asusingi tema sõduriks, ning Hirvekütt aitab sul Hettyt valvata.”

“Tänan teid väga, master March,” vastas kaunitar kõlava sügava häälega. Tema hääldus ja väljendusviis olid samuti nagu õelgi täiesti veatud ja näitasid, et ta oli saanud parema kasvatuse, kui tema isa eluviisid ja välimus andnuks põhjust oodata. “Ma olen teile väga tänulik, kuid Judith Hutteril on küllaldaselt mehisust ja kogemusi, et loota rohkem endale kui teietaolistele ilusatele tuulelippudele. Kui meil tuleb metslastega silm silma vastu seista, siis parem juba minge koos minu isaga kaldale, selle asemel, et pugeda onni meie, naiste kaitsmise ettekäändel ja…”

“Tüdruk, tüdruk,” segas isa vahele, “talitse oma keelt ja kuula tõesõnumit! Metslased juba luusivadki kusagil järve kaldal, ja keegi ei oska öelda, kui lähedal nad meile selsamal hetkel on või kui varsti me neist rohkem kuuleme!”

“Kui see tõsi on, master Hutter,” ütles Välejalg, kelle näol toimunud muudatus näitas, kui tõsiseks ta seda teadet pidas, ehkki ta ei näidanud välja argust ega hirmu, “kui see tõsi on, siis on sinu Noa laev äärmiselt halval kohal, sest kuigi maskeering võis viia eksitusse minu ja Hirveküti, siis vaevalt võib ta kahe silma vahele jääda puhtaverelistel indiaanlastel, kes on tõsiselt skalpidejahile asunud!”

“Olen sinuga täiesti nõus, Välejalg, ja soovin kogu südamest, et me asuksime praegu ükskõik kus, mitte aga selles kitsas käänulises jões. Tõsi, praegu ta küll varjab meid, kuid saab kindlasti saatuslikuks, niipea kui meid avastatakse. Metslased on pealegi lähedal ja meil on raske jõest välja pääseda, ilma et meid ei lastaks maha nagu jahiloomi joogikohal.”

“Kuid kas te olete kindel, master Hutter, et punanahad, keda te kardate, on tõepoolest Kanadast siia tulnud?” küsis Hirvekütt tagasihoidlikult, kuid tõsiselt. “Kas te olete neist mõnda näinud? Kas te võite kirjeldada nende maalingut?”

“Ma sattusin nende jälgedele naabruses, kuid ei ole näinud ühtki indiaanlast ennast. Ma sõitsin mööda jõge alla umbes miili või selle ümber – vaatasin oma püüniseid üle – kui märkasin värskeid jälgi, mis põikasid üle rabanuka ja suundusid põhja poole. Keegi mees oli siit vähem kui tunni aja eest läbi läinud; jala suuruse ning sissepoole suunatud varvaste järgi tegingi ma kohe kindlaks, et see oli indiaanlase jalajälg, isegi enne, kui leidsin kantud mokassiini, mille omanik oli kõlbmatuse pärast ära visanud. Ma leidsin koguni koha, kus indiaanlane oli peatunud, et punuda endale uus; see oli kõigest mõni jard sellest paigast eemal, kus ta vana oli ära visanud.”

“See ei paista olevat sõjateed kõndiv punanahk,” ütles Hirvekütt pead raputades. “Kogenud sõjamees oleks igal juhul niisugused asitõendid kas ära põletanud, maha matnud või jõkke uputanud; ja väga võimalik, et te sattusite rahumeelse indiaanlase jäljele. Mu süda läheks palju kergemaks, kui teil oleks tulnud meelde see mokassiin kaasa tuua. Ma ise tulin siia, et ühe noore indiaanipealikuga kokku saada ja ta pidi minema umbkaudu samas suunas, millest te rääkisite. Võibolla olidki need tema jäljed.”

“Harry Välejalg, ma loodan, et sa tunned hästi seda noormeest, kes määrab kohtumisi metslastega niisuguses kohas, kus ta iialgi varem pole käinud?” küsis Hutter tooniga, mis selgesti väljendas küsimuse tõelist mõtet. Temataolised jämedakoelised inimesed kõhklevad harva oma tunnete väljanäitamisega. “Reetmine on indiaanlaste komme, ja valged, kes elavad kaua indiaani suguharude hulgas, võtavad neilt nende kombed ja pruugid ruttu üle.”

“Tõsi, tõsi nagu piibel, vana Tom, kuid see ei kehti Hirveküti kohta, sest tema on aus noormees, kuigi tal pole muid voorusi. Mina vastutan tema aususe eest, vana Tom, kuigi ei saa anda pead tema vapruse eest lahingus.”

“Ma tahaksin teada, mida tal oli asja siia isevärki maanurka?”

“Seda on lihtne seletada, master Hutter,” ütles noormees inimese rahulikkusega, kel on südametunnistus täiesti puhas. “Muuseas, teil on täielik õigus seda küsida. Kahe tütre isal, kes elab järvel nagu teie, on samasugune õigus tunda huvi võõra vastu, kes on asunud tema naabrusse, nagu on koloonial õigus nõuda prantslastelt seletust, mispärast nad on seadnud niipalju uusi rügemente meie piirile. Ei, ma ei eita, et teil on õigus teada, miks võõras inimene on ilmunud teie elukohta või maale niisugusel äreval ajal nagu praegu.”

“Kui te ses osas minuga sama meelt olete, sõber, siis jutustage mulle oma elulugu, raiskamata liigseid sõnu.”

“Seda on lihtne teha, nagu ma juba ütlesin, ja ma jutustan teile kõik ausalt ära. Ma olen noor ja pole seni veel kordagi sõjateed käinud. Kuid niipea kui delavaarideni jõudis teade, et varsti saadetakse lõunasuguharudele vampum ja tomahook, tegid nad mulle ülesandeks minna oma nahavärvi inimeste juurde ja saada kõige kohta täpsemaid andmeid. Seda ma tegingi ja pärast seda, kui olin tagasi jõudnud ning pealikele oma jutu ära rääkinud, kohtasin ma Schoharie’s kuninga ohvitseri, kes viis raha kaugemal lääne pool elavatele sõbralikele suguharudele. Tšingatšguk – noor pealik, kes pole veel ühtki vaenlast maha löönud – ja mina otsustasime, et nüüd avaneb hea juhus minna koos esmakordselt sõjateele. Ja üks vana delavaar andis meile nõu määrata kohtumine ühe kalju juures selle järve ääres.

Ma ei salga, et Tšingatšgukil on veel teinegi eesmärk, aga sel pole siinolijatega mingit pistmist ja see on tema saladus, mitte minu, sellepärast ma rohkem ei räägi…”

“Siis on tegemist mõne noore naisterahvaga,” ütles Judith ruttu vahele ja puhkes samas naerma oma ülemeelikusest, isegi punastades teadmisest, et selline mõte just temale pähe tuli. “Kui see pole seotud ei sõja ega jahiga, siis peab olema asjasse segatud armastus.”

“Einoh, kes on noor, ilus ja kuuleb sageli armastusest, on kohe valmis oletama, et kõige aluseks on tunded, kuid mina ei hinga selle kohta midagi. Tšingatšguk peab kohtuma minuga homme õhtul kalju juures tund aega enne päikeseloojangut ja pärast seda läheme koos oma teed edasi, kedagi puutumata, välja arvatud kuninga vaenlased, kes on seaduse järgi ka meie vaenlased. Tundes ammusest ajast Välejalga, kes pani kunagi püüniseid ka meie jahimaadele, ja sattudes temaga kokku Schoharie’l, kui ta oli just siiapoole teel, leppisime kokku, et matkame koos. Mitte niivõrd hirmust mingode ees, kuivõrd selleks, et saada hea kaaslane ja, nagu ta ütleb, et koos pikka teekonda lühendada.”

“Ja te arvate, et jälg, mida ma nägin, võib olla teie sõbra oma?” küsis Hutter.

“Minu meelest küll. Võibolla ma eksin, aga võibolla ka mitte. Kui ma näeksin mokassiini, ütleksin ma teile kohe, kas see on punutud delavaaride moodi või ei.”

“Siin see ongi,” ütles kiire taibuga Judith, kes oli juba jõudnud käia lootsikust seda otsimas.

“Öelge, kellest see meile räägib – sõbrast või vaenlasest? Ma pean teid ausaks inimeseks ja usun kõike, mis te ütlete, hoolimata sellest, mida minu isa arvab.”

“Sina, Judith, leiad ikka sõpru seal, kus mina arvan olevat vaenlasi,” torises Tom. “Noh kõnelge, noor inimene, ja öelge meile, mis te sellest mokassiinist arvate.”

“See ei ole delavaaride tehtud,” vastas Hirvekütt kantud ja kõlbmatuks muutunud jalavarju tähelepanelikult silmitsedes. “Ma olen sõjateel veel liialt kogenematu, et öelda midagi kindlat, kuid mulle näib, et see mokassiin on punutud põhjas ja pärineb teiselt poolt Suurt järvistut26.”

“Kui nii, siis ei tohi me siia jääda minutikski kauem kui vajalik,” ütles Hutter lehiskatuse alt välja vaadates, nagu oleks ta juba lootnud näha vaenlast kitsa ja käänulise jõe vastaskaldal. “Öö tulekuni on jäänud umbes tund aega ja pimeduses on võimatu käratult liikuda. Kas te kuulsite paugu kaja mägedes poole tunni eest?”

“Jah, vana,” vastas Välejalg, kes sai alles nüüd aru, missuguse ettevaatamatu sammu ta oli astunud. “Kuulsin pauku ennastki, sest mina see olingi, kes püssikuke valla päästis.”

“Mina kartsin, et tulistavad Prantsuse indiaanlased. See võis siiski nad valvsaks teha ja meie jälile juhatada. Halvasti tegid, et sõja ajal ilmaasjata kõmmutasid.”

“Seda ma hakkan isegi taipama, onu Tom. Ja siiski, kui inimene tuhandete ruutkilomeetrite suuruses tihnikus ei julge lasta hirmu pärast, et vaenlane võiks seda kuulda, mis kasu on siis püssi kaasaskandmisest?”

Hutter pidas mõlema külalisega tükk aega nõu, mille järel kõik said lõpuks tekkinud olukorrast aru. Vanamees tegi neile selgeks, kui raske oleks praami pimedas käratult välja viia niisugusest kitsast ja kiirest jõest – see kostuks kindlasti indiaanlaste kõrvu. Kes tahes need naabruses ringiluusijad ka oleksid, igal juhul hoiduksid nad järve või jõe lähedusse. Kuid paljudes kohtades olid jõe kaldad soised, lisaks oli rannajoon nii kääruline ja nii põõsaid täis kasvanud, et oli täiesti võimalik sõita ka päevavalgel, kartmata vaenlase silma alla sattuda. Sellepärast tuli karta vististi rohkem kõrvu kui silmi, eriti senikaua, kuni lodi oli tiheda lehestikuvõlviga kaetud jõekäärude vahel.

“See koht on väga sobiv püüniste väljapanemiseks ja on uudishimulike pilkude eest ka hoopis kindlamalt kaitstud kui järv, kuid mina ei tule siia kunagi, mõtlemata enne, kuidas siit uuesti välja saada,” jätkas vana veidrik. “Ja siit on hoopis kergem välja pääseda sikutades kui tõugates. Ankur asub jõe suudme juures avajärvel, ja siin näete trossi, millega võime end järvele välja tõmmata. Kuid ilma teie abita, ainult ühe kätepaari jõul oleks niisugust praami küllaltki raske ülesvoolu vedada. Mul on olemas midagi vintsitaolist, mis vajadusel tõmbamist hõlbustab. Jude oskab kasutada ahtriaeru sama hästi kui mina, ja kui me ei värise vaenlase ees, siis ei tee jõest väljapääsemine meile palju tüli.”

“Aga mis me sellega võidame, master Hutter, kui kohta vahetame?” küsis Hirvekütt väga tõsiselt. “Siin me oleme hästi varjatud ja kajutist võime hästi vastu hakata. Ma ise pole küll veel lahingutest osa võtnud ja tean neist ainult kuulduste järgi, kuid mulle tundub, et me võiksime niisuguses kindluses jagu saada paarikümnest mingost.”

“Ehee! Pole kunagi lahingutest osa võtnud ja teate neist ainult kuulduste järgi! Seda on kohe märgata, noormees. Kas te olete kunagi näinud sellest järvest laiemat järve, enne kui koos Välejalaga siia tulite?”

“Ei või öelda, et oleksin näinud,” vastas Hirvekütt tagasihoidlikult. “Nooruses tuleb õppida, ja ma ei kavatse sugugi häält tõsta nõupidamisel, kuni mul pole küllaldaselt kogemusi.”

“Tubli. Sel juhul teen ma teile selgeks, mis puudused on sellel kohal võitlemisel ja mis hüved on avajärvel. Siin, kas näete, teavad metslased, kuhu igat oma lasku sihtida, ja oleks liiga palju loota, et mõni kuul ei leiaks teed läbi palkidevaheliste pragude. Meil seevastu tuleb tulistada metsatihnikusse huupi. Lisaks pole me siin kaitstud tule eest, sest katusetoht on samahästi kui tulesüüde. Peale selle võidakse minu äraolekul loss vallutada ja paljaks riisuda, ja siis on kogu minu varandus läinud. Kui me kord juba järvel oleme, võidakse meile kallale tungida ainult paatides ja parvedel – meie oleme vaenlase suhtes soodsamal positsioonil ja võime lossi laeva abil kaitsta. Kas teile on nüüd kõik arusaadav, noormees?”

“See kõlab hästi – jah, see kõlab mõistlikult ja ma ei hakka sellele vastu vaidlema.”

“Hea küll, vana Tom!” hüüdis Välejalg. “Kui me peame siit kaduma, siis mida kiiremini me sellega algust teeme, seda varem saame teada, kas võime oma skalpe öömütsiks kasutada või mitte.”

Ettepanek oli niivõrd endastmõistetav, et keegi ei hakanud sellele vastu vaidlema. Pärast lühikesi selgitusi ruttasid kolm meest nüüd täie tõsidusega laeva paigalt ära nihutama. Kerged kinnitusköied vabastati kähku ja raske mürakas ujus meeste tõmmete abil aeglaselt peidust välja. Niipea kui see vabanes takistusest, mida avaldasid oksad, surus veevool selle peaaegu vastu läänekallast. Pardal tõmbus kõigil süda murelikult kokku, kui laev liikus oksi murdes läbi läänekalda põõsaste ja puude, sest keegi ei teadnud, millal ja kust võib päevavalgele ilmuda saladuslik, ohtlik vaenlane. Hämar valgus, mis ikka veel tungis läbi allarippuva lehekatte või rajas endale teed läbi kitsa, linditaolise avause, mis näis ülal õhus tähistavat all voolava jõe sängi, suurendas hädaohutunnet, sest kõik oli küll esmapilgul nähtav, kuid piirjooned olid siiski ähmased. Päike ei olnud veel täiesti loojunud, kuid ta kiired ei tunginud enam otse orgu ja õhtused varjud hakkasid tihenema, muutes sellega metsahämaruse veelgi süngemaks ja nukramaks.

Mehed pingutasid trossi ning lodi liikus aeglaselt ja peatuseta edasi. Lodjal oli väga lai põhi, seepärast ei istunud see vees sügavalt ega avaldanud kiiresti voolavale veele kuigi suurt takistust. Elu oli Hutterile õpetanud veel ühe ettevaatusabinõu. See oleks teinud au igale meremehelegi ja hoidis ära takistused, mis muidu oleksid neid oodanud iga jõekäänu juures. Kui lodi sõitis allavoolu, laskis Hutter trossi külge seotud rasked kivid otse jõe keskel vette. Nii tekkis ankrute ahelik, milles iga kivi püsis paigal, kuni selleni jõuti. Kõige ülemine kivi toetus aga juba järves olevale ankrule. Nende ankrute abil ujus lodi kaldanukkadest riivamatult mööda. Muidu oleks see nende taha paratamatult igal käänakul kinni jäänud ja Hutter üksinda oleks sellisest kimbatusest suure vaevaga jagu saanud.

Kasutades selle ettenägeliku riuka hüvesid ja kartes kohata indiaanlasi, vedasid Ujuv Tom ja tema mõlemad vägilasrammuga kaaslased lotja vastuvoolu nii kiiresti, nagu trossi tugevus võimaldas. Jõe igal käänakul tõsteti kivi põhjast üles, mille järel lodi võttis kursi järgmisele kivile. Niiviisi liikus Hutter edasi otsekui poidega tähistatud kanalis, nagu ütleks meremees, ja sundis vaikse summutatud häälega sõpru kogu oma jõudu pingutama; aeg-ajalt aga hoiatas ta neid liigse agaruse eest, mis antud juhul oleks võinud ohtlikuks saada.

Vaatamata sellele, et mehed olid metsadega harjunud, suurendas tihedasse võssa kasvanud ning varjulise jõe sünge iseloom neis peituvat rahutust. Ja kui lodi jõudis lõpuks välja Susquehannah’ esimese käänakuni ja silmale avanes lai järvepind, tundsid kõik kergendust, kuigi keegi ei tahtnud seda tunnistada. Siin tõsteti põhjast viimane kivi üles; tross tõmbus pingule otse ankru suunas, mis oli heidetud, nagu Hutter selgitas, sinna, kus jõgi alguse sai.

“Tänu jumalale!” hüüatas Välejalg. “Lõpuks ometi päevavalgus, ja peagi avaneb meil võimalus näha ka vaenlasi, kui peaksime nendega kokku puutuma!”

“Seda ei või sina ega keegi teine öelda,” torises Hutter. “Otse lähte juures kaldal on koht, kus võib varjul olla terve jõuk. Kõige ohtlikum hetk jõuab kätte siis, kui oleme möödunud neist puudest ja jõuame avaveele, sest vaenlased jäävad peitu, meie aga jääme lagedale. Judith, mu tüdruk, teie koos Hettyga pange aerud käest, minge kajutisse ja vaadake, et te aknast oma nägu ei näita. Need, kes meid nüüd näevad, ei hakka teie ilu kiitma… Ja nüüd, Välejalg, lähme õige meiegi eestuppa ja hakkame vedama trossi läbi ukse, seal vähemalt oleme kaitstud igasuguste üllatuste eest. Sõber Hirvekütt, siin on vool nõrgem ja tross täiesti otse, sellepärast on targem, kui te liigute akna juurest akna juurde. Kuid vaadake ette, et te pead ei näita, kui teile elu armas on. Keegi ei tea, millal või kus me oma naabritest kuulda saame.”

Hirvekütt täitis käsku tundega, millel polnud hirmuga midagi pistmist. Kuid ta oli uuest olukorrast põnevil ja erutatud. Esmakordselt elus oli ta vaenlaste läheduses või tal oli vähemalt põhjust seda oletada. Kui ta asus oma kohale aknakese juurde, pidi lodi parajasti läbima vooluse kõige kitsama koha, kust algas jõgi selle sõna tõsises mõttes ja kus puud ülal kokku põimusid, mistõttu jõgi tormas otsekui rohelisse võlvialusesse, nii nagu näiteks Šveitsis voolavad jõed jääkoobastest välja.

Praam läbis juba selle lehekoridori viimast käänakut, kui Hirvekütt, kes oli läbi uurinud kõik, mida oli olnud võimalik näha jõe idakaldal, asus vastasakna juurde läänekallast jälgima. Tema ilmumine sellesse vaatluspunkti toimus just õigel ajal: ta ei jõudnud veel silma pilu juurde asetada, kui nägi vaatepilti, mis oleks pidanud ehmatada nii noort ja kogenematut luurajat. Noor puu rippus kaares vee kohal; algul oli ta kasvanud valguse poole, kuid pärast oli lume raskus surunud ta alla – nagu see sageli Ameerika metsades juhtub. Selle puu otsa oli juba ilmunud vähemalt kuus indiaanlast, teised valmis neile järgnema, niipea kui eelmised ruumi annavad. Nähtavasti kavatsesid puutüvele roninud indiaanlased hüpata lodja katusele, kui laev nende alt läbi ujub. Seda polnud kuigi raske teha, kuna mööda längus puud oli kerge edasi liikuda ja oksad olid küllaldaseks toeks kätele; niisugusest kõrgusest alla hüpata oli tühiasi. Hirvekütt silmas seda jõuku siis, kui see ilmus parajasti metsast välja ja hakkas mööda kõige lähemat puutüve üles ronima. Indiaanlaste kommete tundmine ütles jahimehele silmapilkselt, et võõrad olid täielikus sõjamaalingus ja kuulusid vaenulikku suguharru.

“Sikuta, Välejalg,” hüüdis ta, “sikuta elu eest, kui sa Judith Hutterit armastad! Sikuta, mees, sikuta!”

Noor jahimees teadis, et ta pöördub selle hüüdega inimese poole, kellel on hiiglase jõud. Hüüe oli tõsine ja hoiatav. Hutter ja March tundsid mõlemad, et see pole niisama karjutud ja sikutasid trossi kõige ohtlikumal hetkel kogu jõust. Laev hakkas liikuma kaks korda kiiremini ja libises puu alt läbi, justkui oleks ta mõistnud pea kohal rippuvat ohtu.

Märganud, et nad on avastatud, lasksid indiaanlased kuuldavale kohutava sõjahüüu, jooksid puud pidi edasi ja hüppasid oma ihaldatud saagi suunas. Kuus meest olid puu otsas ja igaüks proovis õnne. Kuid kõik peale nende juhi kukkusid jõkke, kes lodjale lähemale, kes kaugemale, vastavalt sellele, millal nad hüpata jõudsid. Ainult pealik, kes oli asunud kõige ohtlikumale kohale kõige ette ja hüppas kõige varem, kukkus just laeva ahtrisse. Ent kukkumine lõi ta pisut uimaseks; hetkeks jäi ta poolkummargil seisma ega taibanud, mis temaga toimub. Sel hetkel sööstis Judith kajutist välja, erutusest punetavate põskedega ja ilusam kui iial varem, võttis kokku kogu jõu ja tõukas indiaanlase ainsa ropsuga üle parda, peadpidi jõkke. Vaevalt oli ta jõudnud selle otsustava sammu sooritada, kui temas ärkas naine. Ta vaatas üle parda, soovides teada saada, mis mehest oli saanud, ja tema pilk mahenes. Ta punastas häbist ja üllatusest oma julguse üle ja puhkes siis naerma oma lõbusat ja meeldivat naeru. Kõik see sündis vähem kui minuti jooksul. Siis haaras Hirveküti käsivars tal piha ümbert ja tõmbas ta kärmesti kajutisse varju. Nad taganesid just parajal ajal. Vaevalt olid nad varju jõudnud, kui kogu mets täitus kisaga ja kuulid hakkasid kopsama vastu palke.

Noa laev liikus kogu aeg kiiresti edasi ja pärast seda väikest sündmust oli ta juba väljaspool ohtu. Niipea kui esimene vihapuhang oli möödas, lõpetasid metslased tulistamise, mõistes, et kulutavad vaid asjata laskemoona. Kui laev jõudis ankru kohale, tõmbas Hutter selle veest välja, et liikumist mitte takistada. Jõevool oli siin vaikne ja laev ujus aeglaselt edasi, kuni jõudis avajärvele, olles ometi veel kaldale nii lähedal, et püssikuulid võisid neid tabada. Hutter ja March pingutasid palkseinte varjus aere ning varsti oli laev kaldast nii kaugel, et vaenlased kaotasid lootuse neile uuesti kallale tungida.