Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 4

Harry Välejalg mõtles rohkem Judith Hutteri ilust kui Vilkuva Peegli ja seda ümbritseva maastiku ilust. Niipea kui ta oli küllalt põhjalikult tutvunud Ujuva Tomi kalariistadega, kutsus ta oma kaaslase kanuu juurde, et minna järve teise otsa perekonda otsima. Enne paatiasumist uuris ta siiski veel hoolikalt kogu järve põhjapoolset kallast viletsa merepikksilmaga, mis moodustas osa Hutteri varast. Uurides ei jätnud ta ühtki osa järvekaldast vahele, lahtedele ja neemedele pühendas ta suuremat tähelepanu kui ülejäänud osale metsaga kaetud silmapiirist.

“Ongi nii, nagu ma arvasin,” ütles Välejalg pikksilma kõrvale asetades, “vanamees purjetab selle ilusa ilmaga lõunapoolses otsas ja on jätnud lossi saatuse hoolde. Noh, nüüd me vähemalt teame, et ta pole siin ülal, ja meil on tühiasi sõuda järve teise otsa ja otsida ta oma peidupaigast üles.”

“Kas isand Hutter peab vajalikuks end ses ümbruses peita?” küsis Hirvekütt oma kaaslasele kanuusse järgnedes. “Minu arvates on siin niisugune üksildus, kus inimene võib avada kogu oma hinge, tarvitsemata karta, et keegi segaks ta mõtteid või palvust.”

“Sa unustad oma sõbrad mingod ja kõik prantsuse metslased. Kas on siin maa peal ühtki paika, Hirvekütt, kuhu need rahutud võllaroad ei tungiks? Kas on kuskil mõni järv või isegi põdrasoolak, mida need petised üles ei otsiks; ja kui nad selle juba leidnud on, kas ei värvi nad varem või hiljem selle vett verega?”

“Ma ei ole neist muidugi midagi head kuulnud, sõber Välejalg, kuigi mul pole seniajani veel juhust olnud kohata neid või ka ühtki teist surelikku sõjateel. Ma julgen öelda, et vaevalt küll poleks rüüstajad märganud taolist kena kohta; ja kuigi ma ise pole kunagi ühegi irokeeside suguharuga tülli sattunud, on delavaarid mulle neist nii palju jutustanud, et mul on kujunenud neist pilt nagu paadunud kurjategijatest.”

“Sa võid rahuliku südamega öelda sama iga teise metslase kohta, keda sa juhtud kohtama.”

Siinkohal hakkas Hirvekütt protestima, ja kuni nad järve teise otsa sõudsid, käis edasi äge vaidlus kahvanägude ja punanahkade vooruste ümber. Välejalg jagas kõiki valgete küttide eelarvamusi ja vastumeelsust, kes näevad indiaanlastes üldiselt oma loomulikke võistlejaid ja sageli ka loomulikke vaenlasi. Muidugi kõneles ta valju häälega, käratses, tegi kõige kohta huupi otsuseid ega esitanud mitte kunagi tõsiseid argumente. Hirvekütt käitus seevastu täiesti erinevalt; oma tagasihoidliku jutu, vaadete õilsuse ja lihtsate arutlustega tõi ta esile oma tugeva sünnipärase õiglustunde ja siiruse, millel puudus igasugune kalduvus kasutada sõnalisi konkse, et kaitsta mõnd oma arvamust või eelarvamust. Ent ta polnud eelarvamuste mõjust siiski täiesti vaba. See inimmõistuse türann, mis tungib oma ohvrile tuhandeid teid kaudu kallale peaaegu kohe, kui inimesed hakkavad mõtlema ja tundma, ja mis harva loovutab oma raudse võimu enne, kui inimesed enam ei mõtle ega tunne, oli avaldanud mõningast mõju selle isiku õiglusmeelele, kes siin siiski pakkus imekaunist näidet selle kohta, mida võivad teha noore inimesega sünnipärane headus ning halva eeskuju ja kurjale teele ahvatlevate kiusatuste puudumine.

“Tunnista, Hirvekütt, et iga mingo on rohkem kui pool kuradit,” hüüdis Välejalg ja sattus vaieldes õhinasse, mis oli lähedane pöörasusele, “kuigi sa tahad mulle selgeks teha, et delavaaride suguharu koosneb peaaegu tervenisti inglitest. Kuid mina omalt poolt vaidlen vastu, et see pole õige ka valgete inimeste puhul. Ka kõik valged pole patuta, ammugi siis ei saa kõik indiaanlased olla süütud. Seepärast ei ole sinu väide juba algusest peale pennigi väärt. Minu arvates on lugu nõnda: maa peal on kolm värvi – valge, must ja punane. Valge on parim värv ja sellepärast on valge inimene kõige parem; järgmisena tuleb must, kes on seatud elama valge inimese naabrusse kui täiesti talutav ja kasutamiseks sobiv; punane on kõige viimasel kohal, mis näitab, et need, kes ta lõid, ei lootnud kunagi, et indiaanlast võiks pidada enamaks kui pool-inimeseks.”

“Jumal lõi kõik kolm samasugusteks, Välejalg!”

“Samasugusteks! Kas siis sina pead neegrit ühesuguseks valgega või mind indiaanlasega?”

“Sa lähed kohe ägedaks ega kuula mind lõpuni. Jumal lõi meid kõiki – valgeid, musti, punaseid – ja kahtlemata olid tal omad targad kavatsused, andes meile erinevad nahavärvid. Kuid ometi lõi ta meid tunnete poolest ühesugusteks, kuigi ma ei eita, et igale rassile andis ta oma erilised anded. Valge inimese lõi ta ristiinimeseks, kuna punanahal on kõik tema võimed kohanenud metsikus looduses elamiseks. Nõnda näiteks on surnu skalpeerimine valgele suur patt, indiaanlasele aga lausa vägitegu. Või jällegi: valge mees ei või sõja ajal naistele ja lastele varitsuspaigast kallale tungida, punanahk aga võib. See on küll julm, ma tunnistan seda; nende meelest on see õige tegu, aga meie meelest alatu.”

“Kõik sõltub sellest, kes su vaenlane on. Vaenlase skalpeerimine või isegi tema naha seljast nülgimine on minu meelest niisama hea kui hundi kõrvade äralõikamine tasu saamiseks või karunaha nülgimine. Ja sa arvatavasti eksid rängalt, kui hakkad punanahku kaitsma, sest isegi koloonia annab autasu selle töö eest; nad maksavad seal ühtmoodi hundi kõrvade, varese pea ja indiaanlase skalbi eest.”

“Kuid see on siiski vastik, Välejalg. Isegi indiaanlased ütlevad, et see on valgetele häbiks, nähes, et see käib valge inimese kommete vastu. Ma ei hakka vaidlema, nagu oleks kõik, mida valged inimesed teevad, tõepoolest ristiinimesele kohane ja kooskõlas neile antud vaimuvalgusega; sel juhul oleksid nad niisugused, nagu nad peaksid olema, kuid me teame, et nad pole seda. Ma tahan väita, et kombed, harjumused ja nahavärv ning seadused eristavad rasse nii suuresti, et ulatuvad vaimuanneteni. Ma ei eita, et on tõepoolest indiaanlaste suguharusid, kes on loomult rikutud ja pahelised, nagu on mõned rahvad valgetegi hulgas. Esimeste hulka arvan ma mingod ja teiste hulka Kanada prantslased. Seadusliku sõja ajal, nagu me hiljuti pidasime, on meie kohus maha suruda igasugune kaastunne elava vaenlase vastu. Kuid skalbid on hoopis iseasi.”

“Ole nii hea ja võta mõistust kuulda, Hirvekütt, ja ütle mulle, kas koloonia võib välja anda seadusevastast seadust? Kas pole seadusevastane seadus loomuvastasem kui metslase skalpeerimine? Seadus ei või olla seadusevastane, samuti nagu tõde ei või olla vale.”

“See kõlab küll arukalt, kuid viib meid kõige arulagedamate järeldusteni, Välejalg. Kõiki seadusi ei anna välja üks ja sama asutus. Jumal on meile andnud oma seadused, ja mõned annab koloonia, teised on pärit kuningalt ja parlamendilt. Kui koloonia seadused ja isegi kuninga seadused käivad jumala seaduste vastu, siis on need seadusevastased ja neile ei tule alluda. Ma arvan, et valge inimene peab austama valgete seadusi, senikaua kui need põrkuvad mõne teise kõrgema seadusega; punanahk on aga samamoodi kohustatud kinni pidama oma punanaha kommetest ja harjumustest. Aga vaidlemine on kasutu, kuna igal inimesel on õigus mõelda, kuidas ta tahab, ja kõnelda seda, mida ta mõtleb. Otsime parem üles sinu sõbra Ujuva Tomi, sest muidu me sõidame temast mööda, kui ta on neis kaldapadrikuis peidus.”

Hirvekütt ei nimetanud järvekaldaid asjata nõnda. Kogu kalda pikkuses rippusid väiksemad puud vee kohal ja sageli ulatusid nende oksad läbipaistvasse vette. Kaldad olid järsud isegi kitsal liivaribal, ja kuna taimestik paratamatult püüdleb valguse poole, oli tulemuseks just see, millest oleks võinud unistada maaliliste maastikuvaadete armastaja, kui nende lopsakate rikkalike metsatihnikute korraldamine oleks tema kätte antud. Arvukad neemed ja sopid muutsid kaldajoone katkendlikuks ja kääruliseks. Kanuu hoidus järve läänekalda lähedusse – nagu Välejalg oli kaaslasele selgitanud – et luurata vaenlast, enne kui liiga avalikult nähtavale ilmuda; mõlema seikleja tähelepanu oli alaliselt pingul, kuna kumbki ei võinud ette öelda, mis ootab neid lähema neemetipu taga. Nad liikusid kiiresti edasi, sest Välejala vägilasjõud võimaldas tal mängida kerge paadiga nagu udusulega ja tema kaaslase osavus peaaegu tasakaalustas nende niivõrd erinevad looduspärased anded.

Iga kord kui kanuu möödus mõnest neemetipust, vaatas Välejalg ringi, lootes näha Noa laeva lahel ankrus või triivimas. Kuid talle oli määratud pettuda; ja nad olid jõudnud juba ligi miili kaugusele järve lõunatipust või peaaegu kahe miili kaugusele lossist, mis oli nüüd pilgu eest varjatud poole tosina etteulatuva neeme taha, kui Välejalg äkki lakkas sõudmast, otsekui ei teadnuks ta enam, mis suunas edasi tüürida.

“Väga võimalik, et vanamees lipsas jõkke,” ütles Välejalg pärast seda, kui oli tähelepanelikult uurinud läbi kogu idakalda, mis asus neist umbes miili kaugusel ja avanes tema uurivale pilgule rohkem kui pooles oma pikkuses, “sest viimasel ajal on ta läinud üle peamiselt lõksudega küttimisele ja paisutanud tammidega vee üles. Nüüd võis ta jõge mööda kasvõi miili võrra üles sõita, kuigi tagasisaamisega on tal täbar lugu!”

“Kus su äravoolukoht siis on?” küsis Hirvekütt. “Ma ei näe ühtki ava ei kaldal ega puude vahel, kust Susquehannah’ taoline jõgi pääseks välja jooksma.”

“Ah, Hirvekütt, jõed on nagu surelikudki: algul on nad hoopis väiksed, aga lõpuks kasvab neile lai selg ja suur suu. Sa ei näe väljavoolu sellepärast, et see jookseb kõrgete järskude kallaste vahel ja männid ning kanada kuused ning põõsastik ripuvad ta kohal nagu katus maja kohal. Kui vana Tomi ei ole Rotiabajas, siis peab ta olema jõkke pugenud; otsime teda kõigepealt abajast, siis läheme risti üle järve jõe väljavoolu juurde.”

Edasi sõudes selgitas Välejalg, et naabruses on madal laht, mille moodustab pikk kitsas madal neem, mis on saanud Rotiabaja nime sellest, et oli vesirottide lemmikpaik. Abajas pakkus Noa laevale nii täielikku varju, et selle omanik armastas viibida seal igal sobival juhul.

“Kuna sa siinkandis kunagi ei tea, kes võib sind külastada,” jätkas Välejalg, “siis on väga soovitatav, kui saad külalisi teraselt silmitseda, enne kui nad liiga lähedale jõuavad. Praegu on sõda, ja sellepärast on niisugune ettevaatus eriti kohane, kuna mõni kanadalane või mingo võib ronida onni kutset ära ootamata. Kuid Hutter on suurepärane valvur ja haistab ohtu peaaegu sama hästi, nagu jahikoer haistab hirve.”

“Minu arvates seisab loss nii nähtaval, et meelitab kindlasti vaenlasi ligi, kui mõni juhtub järve üles leidma, mis tundub mulle küll vähe tõenäoline, sest järv asub kindlusse ja asundusse viivatest teedest eemal.”

“Noh, Hirvekütt, mina olen jõudnud veendumusele, et vaenlasi kohtab inimene hoopis hõlpsamini kui sõpru. Otse õudne on mõelda, kui paljudel põhjustel sa võid saada endale vaenlasi ja kui vähestel põhjustel sõpru. Ühed haaravad tomahoogi25 sellepärast, et sa ei mõtle nõnda nagu nemad; teised jällegi sellepärast, et sa jõuad nende mõtetest ette; ja kord tundsin ma üht hulkurit, kes läks oma sõbraga tülli sellepärast, et see ei pidanud teda ilusaks. Noh, pole sinagi just iludus, Hirvekütt, ja ometigi poleks sa nii mõistmatu, et saaksid minu vaenlaseks sellepärast, et ma sulle seda näkku ütlen.”

“Ma olen niisugune, nagu jumal on mu loonud, ega taha olla ei parem ega halvem. Erilist ilu mul vististi ei ole; vähemalt mitte sel määral, nagu igatsevad kergemeelsed ja tühised inimesed; kuid loodan, et minulgi ei puudu teatav veetlus tänu minu heale käitumisele. Vähe leidub üllama välimusega mehi kui sina, Välejalg, ja ma mõistan, et vaevalt küll pööraks keegi pilku minule, kui võib sinusugust vaadata; kuid ma ei tea, kas maksab arvata, nagu ei oskaks kütt püssiga nii osavasti ümber käia või saaks ta vähem saaki, kuna ta ei taha peatuda iga ettejuhtuva sätendava allika juures ja uurida oma palet vees.”

Siinkohal puhkes Välejalg valjusti naerma. Olles liiga muretu, et mõelda oma ilmsest füüsilisest üleolekust, oli Välejalg sellest siiski ise teadlik, ja nagu enamik inimesi, kes kas sünni või looduse poolest on õnnistatud mõne eelisega, mõtles ta sellest teatud mõnuga, kui see talle juhuslikult meelde tuli.

“Ei, ei, Hirvekütt, sa pole mingi iludus ja sa võid selles ise veenduda, kui vaatad üle kanuu serva,” hüüdis ta. “Jude ütleb sulle seda otsekohe näkku, niipea kui sa teda ärritad, sest teravamat keelt ei leidu ühelgi plikal ei meie asunduses ega väljaspool seda, kui sa ahvatled teda seda tarvitama. Minu nõuanne sulle: ära sa kunagi Judithit narri; kuid Hettyle sa võid öelda, mida tahad, ja ta kuulab kõike vaguralt nagu talleke. Ei, parem ärgu olgu Jude see, kes avaldab sulle oma arvamust sinu välimuse kohta.”

“Ja kui ta seda teebki, Välejalg, siis pole tal mulle rohkem öelda, kui sina juba ütlesid.”

“Ma loodan, Hirvekütt, et sa ei võtnud minu väikest märkust hinge – ma ei mõelnud sellega midagi halba. Sa pole ju iludus, nagu sa isegi peaksid teadma, ja miks ei peaks sõbrad teineteisega niisugustest tühistest asjadest vestlema? Kui sa oleksid iludus või sinnapoolegi, oleksin mina esimene, kes sulle seda ütleb, ja see peaks sind rahuldama. Aga kui Jude mulle ütleks, et ma olen näotu nagu surmapatt, peaksin ma seda edvistamiseks ega mõtlekski teda uskuda.”

“Neil, keda loodus on hellitanud, on kerge niisuguste asjade üle nalja heita, Välejalg, kuigi teistele on see võibolla mõnikord raske. Ma ei eita, et minagi olen vahel tahtnud olla ilusam, jah, olen tahtnud; kuid ma olen alati suutnud endas selle tunde maha suruda, mõeldes sellele, kui palju olen ma kohanud kena välimusega inimesi, kel pole sisimas millegi üle uhkustada. Ma ei salga, Välejalg, et olen sageli soovinud olla kaunis ja sinusarnane; kuid olen need tunded alati maha surunud, mõeldes, kui palju paremini on mul mitmeski mõttes läinud, võrreldes mõne teise surelikuga. Ma oleksin võinud sündida lombakana ja poleks olnud suuteline isegi oravajahti pidama; oleksin võinud sündida ka pimedana, mis oleks mu teinud koormaks niihästi mulle endale kui ka mu sõpradele; või kurdina, mis oleks teinud mu täiesti kõlbmatuks sõjas või luureretkel, seda aga pean ma iga meesterahva kohuseks rasketel aegadel. Jajah, ma tunnistan, et ei ole sugugi mõnus vaadata neid, kes on sinust kenamad, ja et neid võetakse paremini vastu ja austatakse rohkem kui sind; kuid seda kõike võib taluda, kui inimene vaatab oma õnnetusele otse silma ega unusta, missugused on tema vaimuanded ja kohustused.”

Välejalg oli üldiselt heasüdamlik ja lahke inimene ning kaaslase enesealandus surus tühja isekuse tema peast täiesti välja. Ta kahetses oma ettevaatamatuid vihjeid kaaslase välimuse kohta ja püüdis seda ka ohtralt väljendada, kuigi ta tegi seda kohmakusega, mis on omane kõigi piiriasukate kommetele ja arvamusavaldustele.

“Ma ei tahtnud midagi halba öelda, Hirvekütt,” vastas ta taunival moel, “ja loodan, et sa unustad kõik, mida ma ütlesin. Kui sa pole just lausa ilus, siis su pilk kõneleb ometi selgemini kui mis tahes sõnad, et su südametunnistusega on kõik korras. Sa ei pane suurt rõhku välisele küljele ja andestad seda kiiremini iga pisivihje sinu välimusele. Ma ei ütle, et Jude satuks sinust liigsesse vaimustusse, sest see võiks sünnitada ootusi, mis võivad lõppeda pettumusega, kuid on ju olemas Hetty, kes vaatab sind hea meelega, nagu iga teistki meesterahvast. Lisaks oled sa liiga tõsine ja kaalukas, et võiksid Judithist eriti hoolida. Kuigi tüdruk on ebatavaliselt ilus, on ta suur eneseimetleja, mistõttu ühelgi meesterahval pole põhjust rõõmustada, kui tüdruk talle juhtumisi naeratab. Ma mõtlen vahel, et see tüdruk armastab maailmas üle kõige iseennast.”

“Kui see nii on, Välejalg, siis kardan, et ta pole küll rohkem väärt kui enamik kuningannasid oma troonidel ja suursugused linnadaamid,” vastas Hirvekütt naeratades ja pöördus jälle oma kaaslase poole, kusjuures igasugused rahulolematuse jäljed kadusid tema ausalt ja avalalt näolt. “Ma ei tunne ühtki delavaari, kelle kohta sa võiksid sedasama öelda. Kuid siin ongi pika neeme ots, mida sa mainisid, ja Rotiabajas ei või enam kaugel olla.”

See neem ei ulatunud kaugele järve nagu kõik teised, vaid kulges rööbiti kaldaga, mis moodustas siin kaares sügava ja vaikse lahe, pöördus veerand miili kaugusel jällegi lõunasse ja lõikas läbi oru, moodustades veele lõunapoolse tõkke. Välejalg oli peaaegu kindel, et ta leiab siit laeva, mis kitsast neemeriba katvate puude taga ankrus seistes võis kogu suveks vaenlase luurava pilgu eest peitu jääda. Tõepoolest, see koht oli nii hästi varjatud, et neeme taha rannalähedasse lahesoppi viidud paati võis näha ainult ühest küljest, ja nimelt kaldalt, kus kasvas tihe mets ja kuhu võõras vaevalt kunagi sattus.

“Me peaksime nüüd varsti Noa laeva nägema,” ütles Välejalg, kui kanuu libises ümber neemetipu, kus vesi oli nii sügav, et näis täiesti mustana. “Ta armastab pugeda kõrkjastikku, ja me oleme viie minuti pärast tema pesas, kuigi vanamees ise võib oma püüniste juures olla.”

March osutus valeprohvetiks. Kanuu keeras ümber neemenuka ja kahe ränduri pilgule avanes kogu abajas või laht, tõenäoliselt viimane, kuid nähtavale ei tulnud ühtki muud eset peale nende, mis loodus oli sinna paigutanud. Sile veepind laius kauni kaarena, kõrkjad paindusid vaikselt veepinna suunas ja puud rippusid ta kohal nagu alati; rahustav ja üllas üksildus valitses kõige üle. Iga luuletaja või kunstnik oleks sellest maastikust vaimustusse sattunud, kuid Harry Välejalale ei avaldanud see mingit mõju. Ta põles kärsitusest kohata kiiremini oma kergemeelset kaunitari.

Kanuu liikus peaaegu või täiesti vaikselt, kuna piiriasukad olid harjunud sooritama iga liigutust ettevaatlikult ja paat näis nüüd peegelsiledal veel hõljuvat nagu õhus, olles osa hingavast vaikusest, mis nagu täitnuks kogu ümbrust. Sel hetkel kuuldus kuiva oksa praksumist kitsal maaribal, mis eraldas lahte järvest. Mõlemad seiklejad võpatasid ja kumbki sirutas käe püssi järele, kuna relv oli neil alati käeulatuses.

“Mingi väiksema looma kohta oli see liiga tugev praksatus,” sosistas Välejalg, “ja see kostis inimese sammuna.”

“Ei kostnud, vastupidi,” väitis Hirvekütt vastu, “see oli, nagu sa ütlesid, liiga raske looma ja liiga kerge inimese kohta. Pane aer vette ja jäta kanuu selle puutüve juurde; ma lähen maale ja lõikan ära selle olevuse taganemistee neemel, olgu see siis mingo või vesirott.”

Välejalg täitis käsu ja Hirvekütt oli peagi kaldal, kus ta astus hääletult tihnikusse, mokassiinid jalas, vältides ettevaatlikult vähimatki krõpsu. Veidi aja pärast oli ta juba keset kitsast maariba ja liikus pikkamisi edasi; põõsastik manitses äärmisele ettevaatlikkusele. Kui ta oli parajasti jõudnud tihniku keskele, praksusid kuivad oksad uuesti ja sama heli hakkas korduma lühikeste vaheaegade järel, just nagu oleks mõni elusolend liikunud pikkamisi neeme tipu poole. Ka Välejalg kuulis neid hääli, tõukas kanuu keset lahte, haaras püssi ja ootas, mis edasi saab. Järgnes pinev ootushetk, mille järel väljus tihnikust üllas põder, astus uhke sammuga neeme liivasele tipule ja asus järveveega janu kustutama.

Välejalg kõhkles silmapilgu; tõstis siis püssi kähku palgesse, sihtis ja tulistas. Niisuguse paiga pühaliku vaikuse äkilise rikkumisega tuli ilmsiks selle kandi kõige rabavam iseärasus. Lask ise kõlas nagu ikka terava, napi ja järsu püssipauguna, aga äkilisele paugule järgnesid mõned vaikushetked, mille jooksul hääl lendas vee kohal ja jõudis vastaskalda kaljudeni, kus õhuvõnkumised koondusid ja kaja veeres miilide viisi mööda künkaid nõost nõkku, otsekui oleks ta äratanud metsas magavad äikesed. Põder raputas paugu ja kuulivihina peale ainult pead, kuna ta polnud inimestega iial varem kokku puutunud; kuid küngastelt tulnud vastukaja äratas temas umbusaldust, ja ta hüppas ettepoole, jalad surutud vastu keha, kukkus kohe sügavasse vette ja hakkas ujuma järve alumise osa poole. Välejalg hõikus ja hakkas teda taga ajama; paar-kolm minutit kees vesi jälitaja ja jälitatava ümber. Esimene neist sööstis juba ümber neemenuki, kui kaldaliivale ilmus Hirvekütt ja andis kaaslasele märku tagasi pöörduda.

“Oli väga ettevaatamatu sinust enne päästikule vajutada, kui me polnud kallast läbi uurinud ja kindlaks teinud, et läheduses pole ühtki vaenlast,” ütles Hirvekütt, kui tema kaaslane aeglaselt ja vastu tahtmist järele andis. “Vähemalt niipalju olen ma delavaaridelt õppinud, kuulates nende õpetusi ja pärimusi, kuigi ma ise pole veel kunagi sõjateed käinud. Pealegi pole praegu õige aastaaeg tappa põtra ja me ei vaja ka toitu. Mind kutsutakse Hirvekütiks, tean seda isegi, ja võibolla olen ma selle hüüdnime ära teeninud, kuna ma tunnen selle looma harjumusi ja sihin osavasti; kuid mind ei saa süüdistada ainsagi looma tapmises, kui pole tarvidust liha või naha järele. Ma võin tappa, see on tõsi, kuid ma pole lihunik.”

“See oli hirmus viga, et ma selle põdra käest lasksin!” hüüdis Välejalg, võttis mütsi peast ja tõmbas sõrmed läbi kenade, kuid sassis kiharate, otsekui tahtnuks ta niimoodi oma umbe jooksnud mõtteid vallandada.

“Nii käpard pole ma olnud veel kordagi, alates ajast, kui ma sain viieteistaastaseks.”

“Ära sellepärast kurda. Looma surm poleks meile kummalegi kuigi suurt kasu toonud, kuid oleks võinud meile kahju teha. See kaja on minu kõrvadele kohutavam kui sinu möödalaskmine, Välejalg, sest see kõlab nagu looduse hääl, kes protestib niisuguse eesmärgita ja läbimõtlematu teo vastu.”

“Seda häält kuuled sa veel palju kordi, kui sa siinkandis kauem elad, poiss,” vastas teine naerdes. “Kaja kordab peaaegu kõike, mis Vilkuval Peeglil niisuguse vaikse suveilmaga öeldakse või tehakse. Kui aer kukub, kuuled sa seda ikka ja jälle, otsekui pilkaksid künkad su saamatust; ja naer või vilistamine kostab mändidelt, otsekui oleksid nad lõbusas vestlustujus; nagu tahaksid nad sind uskuma panna, et nad tõepoolest võivad sinuga vestelda.”

“Seda enam on meil põhjust ettevaatlik ja vait olla. Ma ei usu, et vaenlane on juba leidnud tee neile küngastele, sest ma ei tea, mida ta seeläbi võidaks. Kuid kõik delavaarid ütlesid mulle, et kui julgus on sõjamehe esimene voorus, siis ettevaatus on tema teine voorus – ühest säherdusest hõikest mägedes on küllalt, et paljastada tervele suguharule meie siiasaabumise saladus.”

“Kui sellest muud kasu pole, siis annab see vähemalt vanale Tomile märku, et ta paneks poti tulele, ja ühtlasi teatab talle, et külalised on lähedal. Tule, poiss, istu paati ja püüame laeva üles otsida, senikaua kui veel valge on.”

Hirvekütt andis järele ja kanuu hakkas liikuma. Tääv oli suunatud risti üle järve ja osutas järve kagunurka. Järvekaldani, kuhu nad tüürisid, polnud miiligi maad, paat liikus edasi väga kiiresti, osavate ja kergete aerulöökidega. Kui neil oli juba pool teed seljataga, tõmbas nõrk kahin nende pilgud lähima kalda poole ja nad nägid põtra järvest välja tulemas ja kaldale sammumas. Hetk hiljem raputas suursugune loom vee külgedelt maha, vaatas üles puudevõrade poole, hüppas kaldale ning kadus metsa.

“See olevus lahkub tänutundega südames,” ütles Hirvekütt, “sest loodus ütleb talle, et ta on pääsenud suurest ohust. Sina peaksid sedasama tundma, Välejalg, pealegi kui mõelda, et su silm pettis sind ja käsi polnud kindel; mingit kasu poleks toonud lask, mis oli pigem küll mõtlematus kui arukus.”

“Ma pole nõus, et silm ja käsi mind petsid,” hüüdis March mõningase ägedusega. “Sul on delavaaride hulgas oma väleduse ja jahiosavuse tõttu teatud kuulsus. Kuid ma tahaksin näha, kuidas sa seisad ühe niisuguse männi taga ja üleni kirjuks võõbatud mingo teise taga, mõlemal püssikuked vinnas, ja kumbki varitseb parajat hetke! Ainult sellises olukorras, Nathaniel, on sobiv proovida silma ja kätt, sest see paneb närvid proovile. Looma tapmist ei pea ma kunagi vägiteoks, kuid metslase tapmine on seda. Varsti tuleb aeg, kus sul tuleb oma kätt proovida, sest läheb jälle lööminguks lahti, ja peagi näeme, mis maksab jahimehe kuulsus võitlustandril. Ma ei usu, et mu silm või käsi oleksid olnud ebakindlad. Kõiges oli süüdi põder, kes jäi paigale, kui ta oleks pidanud just edasi liikuma, sellepärast ma lasksingi mööda.”

“Jäägu sulle su arvamus, Välejalg. Mina aga väidan, et see on meie õnn. Ma julgen öelda, et ma ei suuda sureliku inimese pihta lasta nii kerge südamega nagu looma pihta.”

“Kes kõneleb surelikest või üldse inimestest, Hirvekütt? Sul tuleb ju indiaanlastega tegemist teha. Muidugi, igal inimesel võivad olla oma seisukohad, kui jutt on teise olevuse elust või surmast; kuid indiaanlaste puhul ei teki sääraseid hingepiinu; kogu küsimus seisneb selles, kas sina tabad teda või tabab tema sind.”

“Mina pean punanahku samasugusteks inimesteks, nagu oleme meie sinuga, Välejalg. Neil on oma loomulikud vaimuanded ja oma usk, see on tõsi, kuid see ei tähenda midagi, sest igaühe üle tuleb otsustada tema tegude, aga mitte tema nahavärvi järgi.”

“See on lausa misjonäride jutt, mida ei hakka keegi kuulamagi siinkandis, kuhu Moraavia vennad pole veel jõudnud. Nahk on siiski see, mis teeb inimese. See on tõsi, kuidas muidu saaksid inimesed üksteise üle otsustada? Nahk on kõigil seljas selleks, et mõnd looma või surelikku vaadates saaksid kohe selgesti näha, kellega sul on tegemist. Naha järgi eraldad sa alati karu metsseast ja halli orava mustast oravast.”

“Tõsi, Välejalg,” ütles teine üle õla tagasi vaadates ja naeratades, “kuid ometi on nad mõlemad oravad.”

“Kes seda eitabki? Kuid sa ei taha ometi öelda, et punanahk ja valge on mõlemad indiaanlased?”

“Ei, kuid ma ütlen, et nad mõlemad on inimesed. Küll erinevat rassi ja värvi, mitmesuguste erinevate vaimuannete ja kommetega, kuid nende loomus on sarnane. Mõlemal on hing ja mõlemad vastutavad oma tegude eest.”

Välejalg kuulus taoliste teoreetikute kilda, kes pidasid kõiki värvilisi inimesi alamateks. Tema arusaamised polnud ses suhtes just väga selged ega olnud ka tema argumendid väga täpsed, kuid see-eest olid tema hinnangud seda paindumatumad ja kirglikumad. Südametunnistus süüdistas teda paljudes ebaseaduslikes toimingutes indiaanlaste suhtes ja ta oli leiutanud erakordselt hõlpsa viisi selle rahustamiseks, seades kogu punanahkade pere mõttes väljapoole inimõiguste kategooriat. Miski ei vihastanud teda rohkem kui see, et keegi kahtles tema vaadete õigsuses, eriti siis, kui ta esitas kahtlustele lisaks täiesti arukaid väiteid. Seepärast ei kuulanudki ta oma kaaslase märkusi ega mõelnudki talitseda oma tundeid ega nende väljendusviisi.

“Sa oled lihtsalt poisike, Hirvekütt, kelle pea on segi ajanud delavaaride vigurid ja misjonäride rumalus,” hüüdis ta oma tavalisel moel, sõnu valimata, mis juhtus temaga alati, kui ta oli ärritunud. “Sa võid ju pidada ennast punanahkade vennaks, kuid mina liigitan nad kõik loomade hulka, kel pole midagi inimlikku peale kavaluse. Kavalust neil on, seda ma tunnistan, kuid samuti on seda rebasel ja isegi karul. Ma olen sinust vanem ja kauem metsades elanud, või õigemini, olen alati seal elanud, ja mulle ei maksa selgitada, misasi indiaanlane on ja mida ta pole. Kui sa tahad, et sind metslaseks peetaks, siis tarvitseb sul ainult seda öelda, ma teatan sellest Judithile ning vanamehele ja eks me siis näe, kuidas nad sind vastu võtavad.”

Siin osutas Välejala elav kujutlusvõime talle mõningaid teeneid ja jahutas ta viha. Kujutledes, kuidas tema kahepaikne tuttav võtab vastu külalist, keda ta niimoodi esitleb, puhkes ta südamest naerma.

Hirvekütt teadis liiga hästi, et asjatu on veenda niisugust inimest milleski, mis kõneleb vastu tema eelarvamustele, ega tundnud mingit soovi seda ülesannet enda peale võtta. Ta ei kurvastanud, et tema mõtted said uue suuna samal ajal, kui kanuu lähenes järve kagukaldale. Nad olid nüüd üsna lähedal kohale, kus Marchi sõnade järgi jõgi järvest välja jooksis, ja mõlemad hakkasid ringi vaatama uudishimuga, mida veelgi suurendas laeva leidmise ootus.

Lugejale võib näida kummalisena, et inimesed, kes asuvad kõigest kahesaja jardi kaugusel kohast, kus kahekümne jala kõrguste kallaste vahel kulgeb üsna lai säng, oleksid võinud jõe olemasolus kahelda. Tuleb siiski meenutada, et siin rippusid kõikjal vee kohal puud ja põõsad, ümbritsedes järve nagu narmaspitsiga, mis varjas ära kõik selle väiksemad käänakud.

“Ma pole juba kahel viimasel suvel ühtejärge järve siiapoole otsa sattunud,” ütles Välejalg, tõustes kanuus täies pikkuses püsti, et paremini ringi vaadata. “Ahaa, seal on kalju, mis tõstab oma lõuga vee kohale, ja ma tean, et jõgi algab kusagil tema läheduses.”

Mehed vajutasid jälle aerudele ja olid peagi kaljust paari jardi kaugusel. Kalju polnud suur, kõigest viis või kuus jalga kõrge, kusjuures ainult pool sellest ulatus üle veepinna. Vee alaline tegevus sajandite jooksul oli kaljutipu niivõrd ümmarguseks uhtunud, et ta sarnanes oma korrapärase ja ühtlase kujuga suurele mesipuule. Paat ujus aeglaselt mööda ja Välejalg tähendas, et see kalju oli ümbruskonna indiaanlastele hästi tuntud ja tavaliselt kasutasid nad seda märgina, mille lähedusse nad määrasid oma kohtumisi, minnes jahile ja sõjakäikudele.

“Ja siin ongi jõgi, Hirvekütt,” jätkas ta, “kuigi nii puude ja põõsaste varjus, et sarnaneb rohkem mõne varitsuspaigaga kui väljavooluga niisugusest järvest, nagu seda on Vilkuv Peegel.”

Välejalg polnud halvasti kirjeldanud seda kohta, mis tõesti näis sarnanevat varitsuspaigaga. Kõrged kaldad võisid olla teineteisest vähemalt saja jala kaugusel, kuid läänes ulatus väike madal maariba nii kaugele ette, et surus jõe poole kitsamaks. Kuna põõsad rippusid alla vee kohale ja kirikutornide kõrgused männid sirutusid valguse poole, kuni nende oksad segunesid, siis oli silmal ka lühikese maa pealt raske märgata kaldal ühtki nõgu, mida mööda jõgi oleks võinud voolata. Järsul kaldal kasvavast metsast polnud samuti näha ühtki jälge järve väljavoolust, kõik kokku paistis ühe ääretu lehtvaibana. Kanuu liikus voolust kistuna pikkamisi edasi ja sattus puudevõlvide alla, kuhu päikesevalgus vaevu läbi harvade avauste tungis, valgustades nõrgalt all valitsevat hämarust.

“See on ehtne varitsuspaik,” sosistas Välejalg pooliti, otsekui oleks ta tundnud, et niisugune koht on määratud saladustele ja ettevaatlikkusele. “Sellepärast ongi vana Tom oma Noa laevaga pugenud kuhugi siia. Me laskume pisut maad allavoolu ja leiame ta üles.”

“Kuid siin pole niisuguste mõõtudega laeval kuhugi peitu pugeda,” vastas teine, “mulle tundub, et meie kanuulgi on siin vaevalt ruumi liikuda.”

Välejalg naeris selle peale vastuseks ja nagu varsti selgus, täiesti põhjendatult. Vaevalt olid rändurid möödunud päris järve kaldal kasvavate põõsapitsist, kui nad leidsid end kitsast, kuid sügavast jõest, ja läbipaistev vesi voolas lehtkatuse all, mida hoidsid ülal vanade puude tüvedest koosnevad võlvid. Põõsad palistasid kaldaid nagu tavaliselt, kuid nende vahele jäi umbes kahekümne jala laiune vaba läbikäik ja ees avanes umbes kaheksa või kümme korda pikem vaateväli.

Kumbki meie seikleja ei kasutanud aerusid, vast ehk ainult niipalju, et hoida kerget paati keset jõge. Mõlemad vaatlesid valvsalt igat jõekäänakut – neid oli kaks-kolm tükki juba esimese saja jardi peal. Käänak järgnes käänakule ja kanuu oli ujunud juba tükk maad mööda jõge, kui Välejalg haaras põõsast kinni ja peatas paadi nii äkki ja vaikselt, nagu tahtnuks ta näidata, et selleks toiminguks oli mingi ebatavaline põhjus. Hirvekütt asetas käe püssipärale, niipea kui ta seda toimingut märkas, kuid see sündis pigem jahimehe harjumusest kui kartusest.

“Seal see vanamees ongi!” sosistas Välejalg, osutades sõrmega ja kogu südamest naerdes, hoidudes ometigi hoolikalt häält tegemast. “Püüab rotte, nagu ma arvasin! Sumab põlvini vees ja poris, vahib oma lõkse ja söötasid üle. Kuid võta või pea maha, ma mitte ei märka laeva; kuigi olen valmis kihla vedama iga viimase naha peale, mis ma sel suvel saan, et Jude ei söanda oma kauni jalakesega niisugusesse porisse astuda. Plika tõenäoliselt palmitseb oma juukseid mõne allika kaldal, kus ta võib vaadata oma kaunist nägu ja koguda põlgust meiesuguste meeste vastu.”

“Sa teed noortele naisterahvastele ülekohut – tõesti, Välejalg – sa liialdad nende puudustest kõneldes samuti, nagu nemad ise liialdavad oma täiuslikkusega hoobeldes. Ma julgen öelda, et Judith tõenäoliselt pole sugugi niisugune eneseimetleja ega meessoo vihkaja, nagu sina näid arvavat; ja et ta arvatavasti töötab oma isa heaks kodus, samal ajal kui see töötab tema heaks kuskil püüniste juures.”

“Kui meeldiv on tütarlapsel kuulda meesterahva suust tõtt kasvõi kordki elus,” kostis meeldiv, kõlav ja ometigi pehme naisehääl nii kanuu lähedalt, et mõlemad kuulajad tahtmatult võpatasid. “Aga mis puutub teisse, Välejalg, siis on igal õiglasel sõnal nii raske üle teie huulte pääseda, et ma ei loodagi neid enam teie suust kuulda. Viimane niisugune sõna, mis te laususite, oleks teil peaaegu kurku kinni jäänud ja teid peaaegu lämmatanud. Kuid mul on heameel näha teid paremas seltskonnas kui varemalt, ja et inimesed, kes oskavad austada ja kohelda naisterahvaid, ei häbene rännata teie seltsis.”

Pärast neid sõnu vaatas ebatavaliselt ilus ja noor naisenägu välja Hirveküti aeru ulatuses asuvast lehtedevahelisest avast. Selle näo omanik naeratas õrnalt noormehele, ja vihane pilk, kuigi teeseldud ja pilklik, mille ta Välejalale heitis, tegi ta ilu veelgi üllatavamaks, tuues esile tema muutliku ja tujuka näo kõik mitmekesised mänglemised, näo, mis näis üsna hõlpsasti ja märkamatult muutuvat pehmest rangeks, lustakast etteheitvaks. Järgmine pilk selgitas üllatuse põhjuse. Mehed olid sattunud märkamatult Noa laeva kõrvale, mida varjasid selleks otstarbeks korraldatud ja lõigatud põõsad, ja Judith Hutteril tarvitses lihtsalt kõrvale lükata akent katvad lehed, et oma nägu näidata ja nendega kõnelda.